Käesolevat direktiivi kohaldatakse elukindlustus- ja kahjukindlustusandjate suhtes, mis on asutatud liikmesriigi territooriumil või mida soovitakse seal asutada.

Käesolevat direktiivi, välja arvatud IV jaotist, kohaldatakse ka edasikindlustusandjate suhtes, mis on asutatud liikmesriigi territooriumil või mida soovitakse seal asutada.

Kahjukindlustuse puhul kohaldatakse käesolevat direktiivi I lisa A osas sätestatud kahjukindlustuse liikidele. Lõike 1 esimese lõigu kohaldamisel hõlmab kahjukindlustus tegevust, mis seisneb nende isikute abistamises, kellel tekivad raskused reisimise, kodust eemalviibimise või alalisest elukohast eemalviibimise ajal. See sisaldub kohustuses teha eelneva(te) kindlustusmakse(te) vastusooritusena soodustatud isikule abi kindlustuslepingu kohaselt viivitamata kättesaadavaks, kui see isik on lepingus sätestatud juhtudel ja tingimustel sattunud ootamatu juhtumi tõttu raskustesse.

Abi võib seisneda rahalises või mitterahalises hüvitamises. Mitterahalist hüvitist võib samuti anda seda andva isiku personali või varustusena.

Abi ei hõlma teenindust, tehnilist hooldust, müügijärgset teenindust ega abile viitamist või selle vahendamist.

Käesolevat direktiivi kohaldatakse elukindlustuse järgmiste liikide suhtes:

Liikmesriigid nõuavad, et kõigil kindlustus- ja edasikindlustusandjatel toimib tõhus juhtimissüsteem, mis tagab äritegevuse kindla ja usaldusväärse juhtimise.

Kõnealune süsteem hõlmab vähemalt nõuetekohast läbipaistvat organisatsioonistruktuuri, vastutuse selget jaotust ja ülesannete asjakohast lahusust ning tõhusat teabeedastussüsteemi. See hõlmab artiklites 42 kuni 49 sätestatud nõuetele vastavust.

Juhtimissüsteem vaadatakse ettevõttesiseselt korrapäraselt läbi.

Juhtimissüsteem vastab kindlustus- või edasikindlustusandja tegevuse iseloomule, ulatusele ja keerukusele.

Kindlustus- või edasikindlustusandjal on kirjalik strateegia vähemalt riskijuhtimise, sisekontrolli, siseauditi ja vajaduse korral tegevuste edasiandmise kohta. Ta tagab kõnealuste strateegiate rakendamise.

Kõnealused kirjalikud strateegiad vaadatakse läbi vähemalt kord aastas. Kindlustus- või edasikindlustusandja haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan kinnitab strateegia eelnevalt ning seda kohandatakse vastavalt süsteemi või asjaomase valdkonna olulistele muutustele.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võtavad vajalikud meetmed, et tagada oma ülesannete täitmisel, sealhulgas eriolukordi käsitlevate plaanide väljatöötamisel, järjepidevus ja korrapärasus. Kindlustus- ja edasikindlustusandjad kasutavad selleks asjakohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, ressursse ja menetlusi ning loovad eelkõige võrgu- ja infosüsteemid ja haldavad neid kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2022/2554 ( 7 ).

Järelevalveasutusel on asjakohased vahendid, meetodid ja volitused, et kontrollida kindlustus- või edasikindlustusandja juhtimissüsteemi ning hinnata kindlustus- või edasikindlustusandja tuvastatud võimalikke riske, mis võivad mõjutada kindlustusandja majanduslikku usaldatavust.

Liikmesriigid tagavad, et järelevalveasutusel on õigus nõuda juhtimissüsteemi parandamist ja tugevdamist, et tagada vastavus artiklites 42 kuni 49 sätestatud nõuetele.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad tagavad, et kõik isikud, kes tegelikult juhivad kindlustus- või edasikindlustusandjat või kes täidavad muid põhifunktsioone, vastavad kogu aeg järgmistele nõuetele:

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad teatavad järelevalveasutusele kõigist muutustest seoses isikutega, kes tegelikult juhivad kindlustus- või edasikindlustusandjat või kes vastutavad muude põhifunktsioonide täitmise eest, ning kogu teabe, mida on vaja mis tahes uue juhtiva isiku sobivuse ja nõuetekohasuse hindamiseks.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad teatavad järelevalveasutusele, kui üks lõigetes 1 ja 2 osutatud isikutest asendatakse teisega, kuna ta ei vasta enam lõikes 1 osutatud nõuetele.

Kui liikmesriik nõuab oma kodanikelt tõendeid laitmatu maine olemasolu või varasemate pankrottide puudumise kohta või mõlema kohta, aktsepteerib kõnealune liikmesriik teiste liikmesriikide kodanike puhul piisava tõendina karistusregistri väljavõtet või selle puudumisel välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriigi pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärset dokumenti.

Kui välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriik ei väljasta lõikes 1 osutatud dokumente, võib need dokumendid asendada vandega – või kui liikmesriigis ei ole vannet sätestatud, siis tõotusega –, mille asjaomane välisriigi kodanik annab pädeva kohtu- või haldusorgani ees või vajaduse korral oma päritolu- või lähteliikmesriigi notari ees.

Selline organ või notar annab välja tunnistuse, mis tõendab vandetõotuse või pühaliku tõotuse autentsust.

Esimeses lõigus osutatud tõotuse varasemate pankrottide puudumise kohta võib anda ka asjaomase liikmesriigi pädeva kutse- või majandusorganisatsiooni ees.

Lõigetes 1 ja 2 osutatud dokumendid ja tunnistused esitatakse hiljemalt kolme kuu jooksul pärast nende väljaandmiskuupäeva.

Liikmesriigid määravad asutused ja organid, kellel on õigus lõigetes 1 ja 2 osutatud dokumente väljastada, ning teatavad sellest viivitamata teistele liikmesriikidele ja komisjonile.

Lisaks teatab iga liikmesriik teistele liikmesriikidele ja komisjonile asutused või organid, kellele lõigetes 1 ja 2 osutatud dokumendid artiklis 2 osutatud tegevuse alustamiseks kõnealuse liikmesriigi territooriumil esitatakse.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjatel on tõhus riskijuhtimissüsteem, mis hõlmab strateegiat, protsesse ja aruandemenetlusi, mis on vajalikud riskide pidevaks tuvastamiseks, mõõtmiseks, kontrollimiseks, juhtimiseks ja aruandluseks üksikult ja agregeerituna, arvestades riskidega või nende esinemise võimalusega ning nende vastastikuste mõjudega.

Riskijuhtimissüsteem peab olema tulemuslik ja see integreeritakse kindlustus- või edasikindlustusandja organisatsioonistruktuuri ja otsuse tegemise protsessidesse, arvestades nõuetekohaselt isikutega, kes tegelikult ettevõtet juhivad või kes täidavad muid põhifunktsioone.

Riskijuhtimissüsteem hõlmab riske, mis tuleb kaasata solventsuskapitalinõude arvutamisse, nagu on sätestatud artikli 101 lõikes 4, samuti riske, mis ei ole või ei ole täielikult arvutusse kaasatud.

Riskijuhtimissüsteem hõlmab vähemalt järgmisi valdkondi:

Artikli 41 lõikes 3 osutatud kirjalik riskijuhtimisstrateegia hõlmab käesoleva lõike teise lõigu punktidega a kuni f seotud strateegiaid.

▼M5

Kui kindlustus- või edasikindlustusandjad kohaldavad artiklis 77b osutatud kattuvuse kohandamist või artiklis 77d osutatud volatiilsuse kohandamist, koostavad nad likviidsusplaani, milles prognoositakse sissetulevaid ja väljaminevaid rahavoogusid seoses vara ja kohustustega, mille suhtes kõnealuseid kohandamisi kohaldatakse.

Vara ja kohustuste juhtimisega seoses hindavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad regulaarselt järgmist:

Investeerimisriski puhul tõendavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad, et nad on vastavuses VI peatüki 6. jaoga.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad näevad ette riskijuhtimise, mis on struktureeritud nii, et lihtsustada riskijuhtimissüsteemi rakendamist.

Selleks et vältida liigset tuginemist krediidikvaliteeti hindavatele asutustele, kui kindlustus- ja edasikindlustusandjad kasutavad välist krediidikvaliteedi hinnangut kindlustehniliste eraldiste ja solventsuskapitalinõude arvutamiseks, hindavad nad oma riskijuhtimise raames kõnealuste väliste krediidikvaliteedi hinnangute asjakohasust, kasutades teostatavuse korral täiendavaid hinnanguid, et vältida automaatset sõltumist välistest hinnangutest.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjate puhul, kes kasutavad osalist või täielikku sisemudelit, mis on heaks kiidetud vastavalt artiklitele 112 ja 113, hõlmab riskijuhtimine järgmisi lisaülesandeid:

Riskijuhtimissüsteemi osana hindab iga kindlustus- ja edasikindlustusandja omariske ja maksevõimet.

Hindamine hõlmab vähemalt järgmist:

Lõike 1 punkti a kohaldamisel peavad asjaomasel kindlustus- või edasikindlustusandjal olema protsessid, mis on proportsionaalsed tema äritegevusega seotud riskide laadi, ulatuse ja keerukusega ning võimaldavad tal korralikult kindlaks määrata ja hinnata oma riske nii lühi- kui ka pikaajaliselt ning millele ta on või võiks olla avatud. Kindlustus- või edasikindlustusandja tutvustab meetodeid, mida ta kõnealuse hinnangu andmisel kasutab.

Kui kindlustus- või edasikindlustusandja kohaldab artiklis 77b osutatud kattuvuse kohandamist, artiklis 77d osutatud volatiilsuse kohandamist või artiklites 308c ja 308d osutatud üleminekumeetmeid, hindab ta lõike 1 punktis b osutatud kapitalinõuetele vastavust kõnealuseid kohandamisi ja üleminekumeetmeid arvesse võttes ja arvesse võtmata.

Lõike 1 punktis c osutatud juhul, kui kasutatakse sisemudelit, teostatakse hindamine koos ümberkalibreerimisega, millega muudetakse sisemisi riskinäitajad solventsuskapitalinõude riskimõõtmiseks ja kalibreerimiseks.

Omariski ja maksevõime hindamine on äristrateegia osa ning seda võetakse jooksvalt arvesse kindlustus- või edasikindlustusandja strateegilistes otsustes.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad teostavad korrapäraselt ning pärast iga olulist muutust oma riskiprofiilis lõikes 1 osutatud hindamise.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad teatavad järelevalveasutusele artikli 35 kohaselt esitatud teabe osana omariski ja maksevõime kõigi hindamiste tulemused.

Kindlustus- või edasikindlustusandja omariski ja maksevõime hindamist ei kasutata kapitalinõude arvutamiseks. Solventsuskapitalinõuet kohandatakse ainult kooskõlas artiklitega 37, 231 kuni 233 ja 238.

Kindlustus- või edasikindlustusandjal on tõhus sisekontrollisüsteem.

Kõnealune süsteem hõlmab vähemalt haldus- ja raamatupidamisprotseduure, sisekontrolli raamistikku, kindlustus- või edasikindlustusandja kõigi tasandite asjakohast aruandluskorda ning õigusaktidele vastavuse tagamist.

Õigusaktidele vastavuse tagamine hõlmab haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani nõustamist seoses käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõetud õigusnormidele vastavusega. See hõlmab ka õiguskeskkonna mis tahes muutuste võimaliku mõju hindamist asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja tegevusele ning õigusaktidele vastavuse riski tuvastamist ja hindamist.

Kindlustus- või edasikindlustusandja näeb ette tõhusa siseauditi.

Siseaudit hõlmab hindamist, kas kindlustus- või edasikindlustusandja sisekontrollisüsteem ja tema juhtimissüsteemi teised elemendid on asjakohased ja tõhusad.

Siseaudit on objektiivne ja tegevusest sõltumatu.

Kõikidest siseauditi järeldustest ja soovitustest teatatakse kindlustus- või edasikindlustusandja haldus-, juhtimis- või järelevalveorganile, kes otsustab, milliseid meetmeid võetakse siseauditi iga järelduse ja soovituse suhtes, ning tagab kõnealuste meetmete teostamise.

Kindlustus- või edasikindlustusandja näeb ette, et aktuaarifunktsiooni tõhusa täitmise tagamiseks ta:

Aktuaarifunktsiooni täidavad isikud, kellel on aktuaari- ja finantsmatemaatilised teadmised, mis vastavad kindlustus- või edasikindlustusandja tegevusele omaste riskide laadile, ulatusele ja keerukusele, ning kes on võimelised tõendama asjakohast kogemust seoses kohaldatavate ameti- ja muude standarditega.

Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- või edasikindlustusandjad on täielikult vastutavad käesoleva direktiivi kohaste kohustuste täitmise eest, kui nad annavad funktsiooni või mis tahes kindlustus- või edasikindlustustegevuse edasi.

Kriitilise tähtsusega või olulise funktsiooni või tegevuse edasiandmine ei ole lubatud, kui see:

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad teatavad õigeaegselt järelevalveasutustele enne kriitilise tähtsusega või olulise funktsiooni või tegevuse edasiandmist, samuti kõigist edasistest kõnealuse funktsiooni või tegevusega seotud olulistest arengutendentsidest.

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, et täiendavalt täpsustada järgmist:

▼M11

▼M5

Selleks et tagada järjekindel ühtlustamine seoses käesoleva jaoga, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve, kui artiklist 301b ei tulene teisiti, välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada järgmist:

Selleks et tagada järjekindel ühtlustamine seoses artikli 45 lõike 1 punktis a osutatud hindamisega, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve, kui artiklist 301b ei tulene teisiti, kõnealuse hindamise üksikasjade täpsustamiseks välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud.

Liikmesriigid nõuavad artikli 35 lõikes 3 nõutud teabe ja lõikes 4 sätestatud põhimõtete alusel, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad avalikustavad igal aastal aruande maksevõime ja finantsseisundi kohta.

Kõnealune aruanne hõlmab järgmist teavet kas täielikult või viidates nii olemuselt kui ka ulatuselt samaväärsele teabele, mis on avalikustatud muude õiguslike või regulatiivsete nõuete kohaselt:

Artiklis 77b osutatud kattuvuse kohandamise kohaldamise korral hõlmab lõike 1 punktis d osutatud kirjeldus kattuvuse kohandamise ning niisuguste kohustuste ja määratud vara portfelli kirjeldust, mille suhtes kattuvuse kohandamist kohaldatakse, samuti kvantitatiivset mõjuhinnangut finantsseisundile seoses kattuvuse kohandamise nullini vähendamisega.

Lõike 1 punkti e alapunktis i osutatud kirjeldus hõlmab mis tahes oluliste muutuste analüüsi võrreldes eelmise aruandeperioodiga ning kõigi oluliste erinevuste selgitust seoses raamatupidamisaruandes kõnealuste osade kohta esitatud väärtusega ning vara üleantavuse lühikirjeldust.

Lõike 1 punkti e alapunktis ii osutatud solventsuskapitalinõude avalikustamisel kajastatakse eraldi VI peatüki 4. jao 2. ja 3. alajao kohaselt arvutatud summa ning artiklis 37 sätestatud lisakapitalinõue või nende spetsiifiliste parameetrite mõju, mida kindlustus- või edasikindlustusandja peab kasutama artikli 110 kohaselt, samuti lühiteave asjaomase järelevalveasutuse põhjenduse kohta.

▼M5

Ilma et see piiraks muudes õiguslikes või regulatiivsetes nõuetes sätestatud kohustusliku avalikustamise nõudeid, võivad liikmesriigid siiski ette näha, et kui ka lõike 1 punkti e alapunktis ii osutatud solventsuskapitali kogunõue avalikustatakse, ei pea lisakapitalinõuet ega niisuguste spetsiifiliste parameetrite mõju, mida kindlustus- või edasikindlustusandja peab kasutama artikli 110 kohaselt, eraldi avalikustama üleminekuperioodil, mis lõpeb hiljemalt 31. detsembril 2020.

▼B

Solventsuskapitalinõude avalikustamisel lisatakse vajaduse korral märge, et lõplik summa sõltub järelevalveasutuse hinnangust.

Ilma et see piiraks määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 35 kohaldamist, nõuavad liikmesriigid, et järelevalveasutused esitaksid igal aastal Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvele järgmise teabe:

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve avalikustab igal aastal järgmise teabe:

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile lõikes 2 osutatud teabe koos aruandega, milles kirjeldatakse järelevalve ühtsuse taset seoses eri liikmesriikide järelevalveasutuste kehtestatud lisakapitalinõudega.

Järelevalveasutused lubavad kindlustus- või edasikindlustusandjal mitte avalikustada teavet, kui:

Kui järelevalveasutus on andnud loa mitte avalikustada teavet, märgivad kindlustus- ja edasikindlustusandjad selle maksevõime ja finantsseisundi aruandes ning põhjendavad seda.

Järelevalveasutused lubavad kindlustus- ja edasikindlustusandjatel kasutada muude õiguslike või regulatiivsete nõuete alusel avalikustatud teavet või osutada sellele, kui kõnealune avalikustamine vastab artikli 51 kohaselt avalikustatud teabe laadile ja ulatusele.

Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata artikli 51 lõike 1 punktis e osutatud teabe suhtes.

Kõigi oluliste arengutendentside korral, mis märkimisväärselt mõjutavad artiklite 51 ja 53 alusel avaldatud teabe olulisust, avalikustavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad asjaomase teabe kõnealuste oluliste arengutendentside olemuse ja mõjude kohta.

Esimese lõigu kohaldamisel käsitatakse olulise arenguna vähemalt järgmist:

Teise lõigu punktis a osutatud juhtudel nõuavad järelevalveasutused, et asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja avalikustaks kohe nõuetele mittevastavuse suuruse ning selle tekkimise põhjuse ja tagajärjed, sealhulgas võetud parandusmeetmed. Kui hoolimata lühiajalisest finantseerimisskeemist, mida algselt peeti realistlikuks, ei täideta miinimumkapitalinõuet kolme kuu jooksul pärast mittetäitmise tuvastamist, tuleb see avalikustada kõnealuse perioodi lõpus, samuti selle täitmatajätmise põhjus ja tagajärjed, sealhulgas võetud parandusmeetmed ja kavandatavad täiendavad parandusmeetmed.

Teise lõigu punktis b osutatud juhul nõuavad järelevalveasutused, et asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja avalikustaks kohe nõuetele mittevastavuse suuruse ning selle tekkimise põhjenduse ja tagajärjed, sealhulgas võetud parandusmeetmed. Kui hoolimata finantsseisundi taastamise kavast, mida algselt peeti realistlikuks, ei täideta solventsuskapitalinõuet kuue kuu jooksul pärast selle olulise täitmatajätmise tuvastamist, tuleb see avalikustada kõnealuse perioodi lõpus, samuti selle täitmatajätmise põhjus ja tagajärjed, sealhulgas võetud parandusmeetmed ja kavandatavad täiendavad parandusmeetmed.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võivad vabatahtlikult avalikustada mis tahes teabe või selgitused, mis on seotud nende maksevõime või finantsseisundiga ning mille avalikustamist ei nõuta artiklitega 51 ja 53 ning käesoleva artikli lõikega 1.

Liikmesriigid nõuavad, et kindlustus- või edasikindlustusandja rakendab asjaomaseid süsteeme ja struktuure, et täita artiklites 51 ja 53 ning artikli 54 lõikes 1 osutatud nõudeid, samuti on tal kirjalik strateegia, millega tagatakse artiklite 51, 53 ja 54 kohaselt avalikustatud teabe pidev asjakohasus.

Maksevõime ja finantsseisundi aruande peab kinnitama kindlustus- või edasikindlustusandja haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan ning selle võib avaldada üksnes pärast kõnealust heakskiitmist.

Liikmesriigid nõuavad, et üksinda või kooskõlastatult tegutsevad füüsilised või juriidilised isikud („kavandav omandaja”), kes on otsustanud olulise osaluse kindlustus- või edasikindlustusandjas kas otseselt või kaudselt omandada või seda osalust otseselt või kaudselt suurendada nii, et tekkiv osa häälte arvust või kapitalist oleks 20 %, 30 % või 50 % või ületaks neid määrasid, või nii, et kõnealune kindlustus- või edasikindlustusandja muutuks tema või nende tütarettevõtjaks (edaspidi „kavandatav omandamine”), teataksid kõigepealt kirjalikult järelevalveasutustele kindlustus- või edasikindlustusandja, milles nad soovivad omandada või suurendada olulist osalust, kavandatava osaluse suuruse ja asjakohase teabe vastavalt artikli 59 lõikele 4. Liikmesriigid ei pea kohaldama 30 % piirmäära, kui nad kohaldavad vastavalt direktiivi 2004/109/EÜ artikli 9 lõike 3 punktis a sätestatule piirmäära, milleks on üks kolmandik.

Liikmesriigid kohustavad iga füüsilist või juriidilist isikut, kes on otsustanud olulise osaluse kindlustus- või edasikindlustusandjas kas otseselt või kaudselt võõrandada, teatama sellest kõigepealt kirjalikult päritoluliikmesriigi järelevalveasutustele, näidates kõnealuse isiku osaluse suuruse pärast kavandatavat võõrandamist. Samuti teavitab selline isik pädevaid asutusi otsusest vähendada oma olulist osalust sel määral, et tema osa hääleõigusest või kapitalist langeb alla 20 %, 30 % või 50 % või sellisel määral, et kindlustus- või edasikindlustusandja lakkab olemast kõnealuse isiku tütarettevõtja. Liikmesriigid ei pea kohaldama 30 % piirmäära, kui nad kohaldavad vastavalt direktiivi 2004/109/EÜ artikli 9 lõike 3 punktis a sätestatule piirmäära ulatusega üks kolmandik.

Artikli 57 lõike 1 kohaselt nõutava teate kättesaamise korral ja ka lõikes 2 osutatud teabe võimaliku hilisema kättesaamise korral edastavad järelevalveasutused kavandavale omandajale viivitamata, ent igal juhul kahe tööpäeva jooksul kirjaliku kinnituse selle teate kättesaamise kohta.

Järelevalveasutustel on alates teate ja kõikide dokumentide, mille lisamist liikmesriik artikli 59 lõikes 4 osutatud loetelu alusel nõuab, kättesaamist tõendava kirjaliku kinnituse saatmise kuupäevast kuni 60 tööpäeva („hindamisaeg”) aega artikli 59 lõikes 1 sätestatud hindamise („hindamine”) teostamiseks.

Teate kättesaamisel teatavad järelevalveasutused kavandavale omandajale hindamisaja lõppkuupäeva.

Vajaduse korral võivad järelevalveasutused hindamisaja jooksul, ent mitte pärast hindamisaja viiekümnendat tööpäeva nõuda lisateavet, mis on vajalik hindamise lõpuleviimiseks. Taotlus esitatakse kirjalikult ning selles täpsustatakse, millist täiendavat teavet on vaja.

Järelevalveasutuste poolt esitatud teabepäringu ja sellele kavandavalt omandajalt vastuse saamise vaheliseks perioodiks hindamisaeg peatub. Hindamisaeg ei peatu kauemaks kui kakskümmend tööpäeva. Järelevalveasutuste edaspidised täiendavat või selgitavat teavet nõudvad teabepäringud on nende kasutada nende omal äranägemisel, kuid teabepäringute tulemusel ei tohi hindamisaeg peatuda.

Järelevalveasutused võivad lõike 2 teises lõigus osutatud hindamisaja peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani, kui kavandav omandaja:

Kui järelevalveasutused otsustavad esitada valminud hindamise alusel kavandatava omandamise suhtes vastuväite, teatavad nad sellest kavandavale omandajale hindamisaega ületamata kahe tööpäeva jooksul kirjalikult ning esitavad oma otsuse põhjendused. Kavandava omandaja taotlusel võib otsuse tegemise asjakohased põhjused teha siseriikliku õiguse kohaselt üldsusele kättesaadavaks. See ei takista liikmesriikidel lubada järelevalveasutustel nimetatud teavet avaldada ilma kavandava omandaja taotluseta.

Kui järelevalveasutused ei esita hindamisaja jooksul kirjalikku vastuväidet kavandatavale omandamisele, loetakse kavandatav omandamine heakskiidetuks.

Järelevalveasutused võivad kavandatava omandamise lõpuleviimiseks ette näha maksimumperioodi ning seda vajadusel pikendada.

Liikmesriigid ei tohi kehtestada käesolevas direktiivis sätestatust rangemaid nõudeid järelevalveasutuste teavitamisele ja heakskiitmisele seoses hääleõiguste või kapitali otsese või kaudse omandamisega.

Selleks et tagada järjekindel ühtlustamine seoses käesoleva jaoga, võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve töötada välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et koostada artikli 59 lõikes 4 osutatud täielik loetelu teabest, mille kavandavad omandajad peavad esitama oma teates, ilma et see piiraks artikli 58 lõike 2 kohaldamist.

Selleks et tagada käesoleva direktiivi kohaldamise ühetaolised tingimused, võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve töötada välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud artiklis 60 osutatud asjaomaste järelevalveasutuste vahelises konsulteerimises kasutatavate menetluste, vormingute ja vormide kohta.

Selleks, et tagada kindlustus- või edasikindlustusandja, milles osaluse omandamist taotletakse, kindel ja usaldusväärne juhtimine, ning arvestades kavandava omandaja tõenäolist mõju kindlustus- või edasikindlustusandjale, hindavad järelevalveasutused artikli 57 lõikega 1 ette nähtud teate ja artikli 58 lõikes 2 osutatud teabe hindamisel kavandava omandaja sobivust ning kavandatava omandamise majanduslikku usaldatavust kõikide järgmiste kriteeriumide põhjal:

Järelevalveasutused võivad esitada kavandatavale omandamisele vastuväite üksnes siis, kui neil on mõistlik alus seda teha lõikes 1 sätestatud kriteeriumide alusel või kui kavandava omandaja esitatud teave ei ole täielik.

Liikmesriigid ei kehtesta eeltingimusi omandamisele kuuluva osaluse määra suhtes ega luba oma järelevalveasutustel võtta kavandatava omandamise kontrollimisel aluseks turu majanduslikke vajadusi.

Liikmesriigid avalikustavad loetelu teabe kohta, mida on vaja hinnangu andmiseks ja mis tuleb edastada järelevalveasutustele artikli 57 lõikes 1 osutatud teate esitamisel. Nõutav teave peab olema proportsionaalne ning kohandatud vastavalt kavandava omandaja ja kavandatava omandamise laadile. Liikmesriigid ei nõua teavet, mis ei ole asjakohane usaldusväärsuse hindamiseks.

Kui järelevalveasutusele on esitatud kaks või enam ettepanekut osaluse omandamise või suurendamise kohta ühes ja samas kindlustus- või edasikindlustusandjas, tagab järelevalveasutus, olenemata artikli 58 lõigetest 1, 2 ja 3, et kõiki kavandavaid omandajaid koheldakse mittediskrimineerival viisil.

Asjaomased järelevalveasutused konsulteerivad omavahel omandamise hindamisel, kui kavandav omandaja on üks järgmistest:

Järelevalveasutused edastavad üksteisele põhjendamatult viivitamata hindamiseks vajaliku olulise või asjakohase teabe. Järelevalveasutused edastavad üksteisele taotluse korral kogu asjakohase teabe ning edastavad kogu hädavajaliku teabe omal algatusel. Selle järelevalveasutuse otsuses, kes andis tegevusloa kindlustus- või edasikindlustusandjale, milles osaluse omandamist taotletakse, tuuakse ära kõik seisukohad ja reservatsioonid, mida on väljendanud kavandava omandaja eest vastutav järelevalveasutus.

Artiklid 64 ja 67 ei välista järgmist:

Punktides b ja c osutatud teabevahetus võib samuti toimuda eri liikmesriikide vahel.

Nende ametiasutuste ja isikute saadud teabe suhtes kohaldatakse artiklis 64 sätestatud ametisaladuse hoidmise kohustust.

Artiklid 64–67 ei takista liikmesriike andmast luba teabevahetuseks järelevalveasutuse ja järgmiste asutuste vahel:

Liikmesriigid, kes kohaldavad esimest lõiku, nõuavad vähemalt järgmiste tingimuste täitmist:

Liikmesriigid teevad komisjonile ja teistele liikmesriikidele teatavaks nende ametiasutuste, isikute ja asutuste nimed, kes esimese ja teise lõigu kohaselt võivad teavet saada.

Artiklid 64–67 ei takista liikmesriike finantssüsteemi stabiilsuse ja terviklikkuse tugevdamise eesmärgil luba andmast teabevahetuseks järelevalveasutuste ja nende ametiasutuste vahel, kes vastutavad äriühinguõiguse rikkumiste tuvastamise ja uurimise eest.

Liikmesriigid, kes kohaldavad esimest lõiku, nõuavad vähemalt järgmiste tingimuste täitmist:

Kui ühe liikmesriigi ametiasutused, millele on osutatud esimeses lõigus, täidavad oma tuvastamis- ja uurimisülesandeid selleks ametisse nimetatud eripädevusega isikute kaasabil, kes ei tööta riiklikus sektoris, võib esimeses lõigus ettenähtud teabevahetuse võimalus laieneda kõnealustele isikutele teises lõigus kindlaksmääratud tingimustel.

Teise lõigu punkti c rakendamiseks teatavad esimeses lõigus osutatud ametiasutused järelevalveasutustele, kellelt teave pärineb, nende isikute nimed ja täpsed kohustused, kellele nimetatud teave tuleb saata.

Liikmesriigid teevad komisjonile ja teistele liikmesriikidele teatavaks nende ametiasutuste ja isikute nimed, kes lõike 3 kohaselt võivad teavet saada.

Ilma et see piiraks artiklite 64–69 kohaldamist, võib järelevalveasutus edastada järgmistele asutustele ja organitele nende ülesannete täitmiseks mõeldud teavet:

Eriolukorras, sh määruse (EL) nr 1094/2010 artiklis 18 osutatud eriolukorras, lubavad liikmesriigid järelevalveasutustel viivitamatult edastada EKPSi keskpankadele, sh EKP-le teavet, kui kõnealune teave on asjakohane nende õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks, kaasa arvatud rahapoliitika teostamiseks ja sellega seotud likviidsuse tagamiseks, makse-, kliirimis- ja väärtpaberiarveldussüsteemide järelevalveks ning finantssüsteemi stabiilsuse tagamiseks, ning Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule, kui kõnealune teave on tema ülesannete täitmiseks asjakohane.

Kõnealused asutused või organid võivad edastada järelevalveasutustele ka sellist teavet, mida need võivad vajada artikli 67 tähenduses. Kõnealuses kontekstis saadud teabe puhul kehtivad käesolevas jaos sätestatud ametisaladuse hoidmise nõuded.

Liikmesriigid tagavad, et järelevalveasutuste volitustes võetakse asjakohaselt arvesse Euroopa Liidu dimensiooni.

Liikmesriigid tagavad, et järelevalveasutused peavad oma ülesannete täitmisel käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud õigus- ja haldusnormide kohaldamisel silmas järelevalvevahendite ning järelevalvetavade lähendamist. Sel eesmärgil tagavad liikmesriigid, et:

Liikmesriigid sätestavad vähemalt, et vastavalt 10. aprilli 1984. aasta kaheksandale nõukogu direktiivile 84/253/EMÜ (mis põhineb asutamislepingu artikli 54 lõike 3 punktil g ja käsitleb raamatupidamisdokumentide seadusjärgse auditeerimise eest vastutavate isikute tunnustamist) ( 12 ) tegevusloa saanud isikud on neljanda nõukogu direktiivi 78/660/EMÜ artikli 51, direktiivi 83/349/EMÜ artikli 37 või direktiivi 85/611/EMÜ artikli 31 kohase kohustusliku auditi või muude seadusest tulenevate ülesannete täitmisel kindlustus- või edasikindlustusandjas kohustatud viivitamata teatama järelevalveasutusele kõigist selle kindlustus- või edasikindlustusandjaga seotud asjaoludest või otsustest, mis neile on ülesannete täitmise jooksul teatavaks saanud ja mis võivad:

Samuti on esimeses lõigus osutatud isikud kohustatud teatama kõikidest neile tööülesannete täitmisel teatavaks saanud, esimeses lõigus kirjeldatud asjaoludest ja otsustest kindlustus- või edasikindlustusandjas, kellel on valitseva mõju suhetest tulenevalt märkimisväärne seos kindlustus- või edasikindlustusandjaga, kus ta täidab kõnealuseid tööülesandeid.

Kui isikud, kellele direktiiviga 84/253/EMÜ antakse selleks luba, edastavad järelevalveasutustele kõikide lõikes 1 osutatud asjaolude või otsuste kohta teavet heauskselt, ei käsitata seda lepinguga või õigusnormidega informatsiooni avaldamisele kehtestatud piirangute rikkumisena ning kõnealused isikud ei kanna selle eest mingit vastutust.

Kui ei ole sätestatud teisiti, tagavad liikmesriigid, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad hindavad varasid ja kohustusi järgmiselt:

Punkti b kohaselt kohustuste hindamisel ei tehta mingeid kohandusi vastavalt kindlustus- või edasikindlustusandja enda krediidireitingule.

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, et sätestada meetodid ja eeldused, mida kasutatakse vara ja kohustuste hindamisel vastavalt lõikele 1.

Selleks et tagada järjekindel ühtlustamine seoses vara ja kohustuste hindamisega, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve, kui artiklist 301b ei tulene teisiti, välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada:

Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad moodustavad kindlustustehnilised eraldised seoses oma kindlustus- ja edasikindlustuskohustustega kindlustus- või edasikindlustuslepingutes kindlustusvõtjatena ja soodustatud isikutena märgitute suhtes.

Kindlustustehniliste eraldiste väärtus vastab kehtivale summale, mida kindlustus- ja edasikindlustusandja peaks maksma, kui ta annaks oma kindlustus- ja edasikindlustuskohustused koheselt üle teisele kindlustus- või edasikindlustusandjale.

Kindlustustehniliste eraldiste arvutamisel kasutatakse ja järgitakse finantsturgude esitatud teavet ning kindlustusriskide kohta üldkättesaadavaid andmeid (turu järgimine).

Kindlustustehnilised eraldised arvutatakse ettevaatlikult, usaldusväärselt ja objektiivselt.

Kindlustustehnilised eraldised arvutatakse artiklite 77–82 ja artikli 86 kohaselt, järgides lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud põhimõtteid ning võttes arvesse artikli 75 lõikes 1 esitatud põhimõtteid.

Kindlustustehniliste eraldiste väärtus on võrdne vastavalt lõigetes 2 ja 3 sätestatud parima hinnangu ja riskimarginaali summaga.

Parim hinnang vastab tulevaste rahavoogude tõenäosusega kaalutud keskmisele, võttes arvesse raha ajaväärtust (tulevaste rahavoogude eeldatavat nüüdisväärtust) ja kasutades selleks asjakohast riskivaba intressikõverat.

Parima hinnangu arvutamisel võetakse aluseks ajakohane ja usaldusväärne teave ning realistlikud eeldused ja kasutatakse sobivaid kohaldatavaid kindlustusmatemaatilisi ja statistilisi meetodeid.

Parima hinnangu arvutamisel kasutatava rahavooprognoosi puhul võetakse arvesse kõiki kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste täitmiseks vajalikke rahavoogusid.

Parim hinnang arvutatakse brutoväärtusena, ilma et arvataks maha edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavaid summasid. Need summad arvutatakse eraldi kooskõlas artikliga 81.

Riskimarginaal peab tagama, et kindlustustehniliste eraldiste väärtus on võrdne summaga, mida kindlustus- ja edasikindlustusandjad võiksid eeldatavasti vajada kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste ülevõtmiseks ja täitmiseks.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad hindavad parimat hinnangut ja riskimarginaali eraldi.

Kui kindlustus- ja edasikindlustuskohustustega seotud tulevasi rahavoogusid on võimalik usaldusväärselt asendada selliste finantsinstrumentidega, mille usaldusväärne turuväärtus on arvutatav, võetakse nende tulevaste rahavoogudega seotud kindlustustehniliste eraldiste väärtuse kindlaksmääramisel aluseks siiski kõnealuste finantsinstrumentide turuväärtus. Sel juhul ei ole vaja parimat hinnangut ja riskimarginaali eraldi arvutada.

Kui kindlustus- ja edasikindlustusandjad hindavad parimat hinnangut ja riskimarginaali eraldi, määratakse riskimarginaali arvutamisel kindlaks kulud, mis on seotud sellisele solventsuskapitalinõudele vastavate nõuetekohaste omavahendite suuruse tagamisega, mis on vajalik kindlustus- või edasikindlustusandja kohustuste täitmise tagamiseks kõnealuste kohustuste kehtivusaja jooksul.

Kõnealuste nõuetekohaste omavahendite tagamise kulude kindlaksmääramisel kasutatakse kõikide kindlustus- ja edasikindlustusandjate puhul ühesugust määra (kapitalikulu määr) ja see vaadatakse korrapäraselt läbi.

Kasutatav kapitalikulu määr on võrdne lisamääraga, mis on suurem asjakohasest riskivaba intressi määrast ja mis kindlustus- või edasikindlustusandjale kaasneks seoses 3. jaos sätestatud nõuetekohaste omavahendite säilitamisega, mis vastavad solventsuskapitalinõudele, mis on vajalik kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste täitmiseks nende kehtivuse ajal.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võivad kohaldada elukindlustus- või edasikindlustuskohustuste portfelli, sh kahjukindlustus- või edasikindlustuslepingutest tulenevate annuiteetide parima hinnangu arvutamiseks kattuvuse kohandamist asjakohasele riskivabale intressikõverale, kui järelevalveasutused on selle eelnevalt heaks kiitnud ja täidetud on järgmised tingimused:

Kindlustus- või edasikindlustusandjad, kes kohaldavad kindlustus- või edasikindlustuskohustuste portfelli suhtes kattuvuse kohandamist, ei tohi tagasi pöörduda lähenemisviisi juurde, mis ei sisalda kattuvuse kohandamist. Kui kindlustus- või edasikindlustusandja, kes kohaldab kattuvuse kohandamist, ei suuda enam täita lõikes 1 sätestatud tingimusi, teavitab ta kohe järelevalveasutust ja võtab vajalikud meetmed kõnealustele tingimustele vastavuse taastamiseks. Kui kindlustus- või edasikindlustusandja ei suuda kahe kuu jooksul arvates tingimuste täitmata jätmise kuupäevast taastada kõnealustele tingimustele vastavust, lõpetab ta oma kindlustus- või edasikindlustuskohustuste suhtes kattuvuse kohandamise kohaldamise ning ei või kattuvuse kohandamist kohaldada järgmise 24 kuu jooksul.

Kattuvuse kohandamist ei kohaldata kindlustus- või edasikindlustuskohustuste suhtes, mille puhul asjakohane riskivaba intressikõver nende kohustuste parima hinnangu arvutamiseks sisaldab artikli 77d kohast volatiilsuse kohandamist või artikli 308c kohast riskivaba intressimääraga seotud üleminekumeedet.

Iga valuuta jaoks arvutatakse artiklis 77b osutatud kattuvuse kohandamine järgmiste põhimõtete alusel:

Lõike 1 punkti b kohaldamisel alushinnavahe:

Selleks et kindlustus- ja edasikindlustusandjad võiksid kohaldada artikli 77 lõikes 2 osutatud parima hinnangu arvutamiseks asjakohase riskivaba intressikõvera suhtes volatiilsuse kohandamist, võivad liikmesriigid nõuda järelevalveasutuste eelnevat luba.

Iga asjaomase valuuta puhul põhineb volatiilsuse kohandamine asjakohasele riskivabale intressikõverale intressimäära, mida oleks võimalik teenida kõnealuse valuuta võrdlusportfellis sisalduvatelt varadelt, ning kõnealuse valuuta asjakohase põhilise riskivaba intressikõvera määrade vahelisel hinnavahel.

Riskivabade intressimäärade volatiilsuse kohandamine vastab 65 %-le riskiga korrigeeritud valuuta hinnavahest.

►M9  Iga asjaomase riigi puhul suurendatakse lõikes 3 osutatud riskivabade intressimäärade volatiilsuse kohandamist kõnealuse riigi valuuta jaoks enne 65 % teguri kohaldamist riskiga korrigeeritud riigi hinnavahe ja kahekordse riskiga korrigeeritud valuuta hinnavahe erinevuse võrra, kui see erinevus on positiivne ning riskiga korrigeeritud riigi hinnavahe on suurem kui 85 baaspunkti. ◄ Suurendatud volatiilsuse kohandamist kohaldatakse kõnealuse riigi kindlustusturul müüdavate toodete kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste parima hinnangu arvutamisel. Riskiga korrigeeritud riigi hinnavahe arvutatakse samal viisil, nagu kõnealuse riigi valuuta riskiga korrigeeritud hinnavahe, kuid selle aluseks on võrdlusportfell, mis on esindav varade suhtes, millesse kindlustus- ja edasikindlustusandjad on investeerinud kõnealuse riigi kindlustusturul müüdavate ja kõnealuse riigi valuutas nomineeritud toodete kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste parima hinnangu katteks.

Volatiilsuse kohandamist ei kohaldata kindlustuskohustuste suhtes, mille puhul asjakohane riskivaba intressikõver nende kohustuste parima hinnangu arvutamiseks sisaldab artikli 77b kohast kattuvuse kohandamist.

Erandina artiklist 101 ei kata solventsuskapitalinõue põhiomavahendite vähenemise riski, mis tuleneb volatiilsuse kohanduse muutusest.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve koostab ja avaldab iga asjaomase valuuta kohta vähemalt kord kvartalis järgmise tehnilise teabe:

Selleks et tagada ühetaolised tingimused kindlustustehniliste eraldiste ja põhiomavahendite arvutamiseks, võib komisjon võtta vastu rakendusakte, milles esitatakse iga asjaomase valuuta kohta lõikes 1 osutatud tehniline teave. Nimetatud rakendusaktides kasutatakse kõnealust tehnilist teavet.

Kui komisjon on lõikes 1 osutatud tehnilise teabe kooskõlas lõikega 2 vastu võtnud, kasutavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad kõnealust tehnilist teavet artikli 77 kohase parima hinnangu, artikli 77c kohase kattuvuse kohandamise ja artikli 77d kohase volatiilsuse kohandamise arvutamisel.

Kuni 1. jaanuarini 2021 esitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve igal aastal Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile aruande artiklite 77a–77e, artikli 106, artikli 138 lõike 4 ning artiklite 304, 308c ja 308d, sealhulgas nimetatud sätete alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktide või rakendusaktide kohaldamise mõju kohta.

Konsulteerides asjakohasel juhul Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga ja olles läbi viinud avaliku konsulteerimise, esitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve komisjonile arvamuse artiklite 77a–77e, artikli 106 ning artikli 138 lõike 4 ning artiklite 304, 308c ja 308d, sealhulgas nimetatud sätete alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktide või rakendusaktide kohaldamise hindamise kohta. Kõnealuses hindamises käsitletakse pikaajaliste garantiidega kindlustustoodete kättesaadavust, kindlustus- ja edasikindlustusandjate käitumist pikaajaliste investoritena ning finantsstabiilsust üldiselt.

Lõikes 2 osutatud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve arvamuse alusel esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande hiljemalt 1. jaanuariks 2021 või kui see on asjakohane, siis varem. Aruandes pööratakse eelkõige põhitähelepanu sellele, milline on olnud mõju:

Komisjoni aruandega kaasnevad vajaduse korral seadusandlikud ettepanekud.

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles sätestatakse:

Selleks et tagada järjekindel ühtlustamine seoses kindlustustehniliste eraldiste alaste meetodite ja arvutustega, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve, kui artiklist 301b ei tulene teisiti, välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada järgmist:

Selleks et tagada artikli 77b kohaldamise ühetaolised tingimused, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud artikli 77b lõikes 1 osutatud kattuvuse kohandamise kohaldamisele heakskiidu andmisele kohaldatava menetluse kohta.

Miinimumkapitalinõue arvutatakse kooskõlas järgmiste põhimõtetega:

Kui lõikest 3 ei tulene teisiti, arvutatakse miinimumkapitalinõue lineaarfunktsioonina järgmiste muutujate kogumi või allkogumi suhtes: kindlustus- või edasikindlustusandja kindlustustehnilised eraldised, kindlustusmaksed, riskikapital, edasilükkunud maksud ja halduskulud. Kasutatavatest muutujatest on maha arvatud edasikindlustus.

Ilma et see piiraks lõike 1 punkti d kohaldamist, ei või miinimumkapitalinõue olla väiksem kui 25 % või suurem kui 45 % kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuskapitalinõudest, mis on arvutatud vastavalt VI peatüki 4. jao 2. või 3. alajaole, sealhulgas artikli 37 kohaselt kehtestatud mis tahes lisakapitalinõuded.

▼M5

Hiljemalt kuni 31. detsembrini 2017 lubavad liikmesriigid oma järelevalveasutustel nõuda, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad kohaldaksid esimeses lõigus osutatud protsendimäärasid eranditult oma solventsuskapitalinõude suhtes, mis arvutatakse vastavalt VI peatüki 4. jao 2. alajaole.

▼B

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad arvutavad miinimumkapitalinõude vähemalt kord kvartalis ja esitavad arvutustulemused järelevalveasutusele.

▼M5

Lõikes 3 osutatud piirmäärade arvutamiseks ei kohustata ettevõtjaid arvutama solventsuskapitalinõuet kord kvartalis.

▼B

Kui kindlustus- või edasikindlustusandja miinimumkapitalinõue ei ole kindlaks määratud kummagi lõikes 3 osutatud piirmääraga, esitab kindlustus- või edasikindlustusandja järelevalveasutusele teabe, mis võimaldab mõista sellise olukorra põhjuseid.

Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt 31. detsembriks 2020 aruande lõigete 1–4 kohaselt liikmesriikides vastu võetud eeskirjade ja järelevalveasutuste tegevuse kohta.

▼B

Aruandes käsitletakse eelkõige lõikes 3 sätestatud ülem- ja alammäära kasutamist ning järelevalveasutuste ja kindlustus- ja edasikindlustusandjate mis tahes probleeme käesoleva artikli kohaldamisel.

Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad investeerivad kogu oma vara lähtuvalt lõigete 2, 3 ja 4 kohasest mõistlikkuse põhimõttest.

Varaportfelli puhul tervikuna investeerivad kindlustus- ja edasikindlustusandjad üksnes sellistesse varadesse ja instrumentidesse, mille riske asjaomane kindlustusandja suudab nõuetekohaselt tuvastada, hinnata, jälgida, juhtida, kontrollida ja nendest aru anda ning neid asjakohaselt arvestada oma üldise maksevõime hindamisel vastavalt artikli 45 lõike 1 punktile a.

Kõik varad, eelkõige miinimum- ja solventsuskapitalinõuet katvad varad investeeritakse selliselt, et oleks tagatud kogu portfelli turvalisus, kvaliteet, likviidsus ja kasumlikkus. Lisaks peavad nimetatud varad asuma sellises kohas, mis tagab nende kättesaadavuse.

Samuti investeeritakse kindlustustehnilisi eraldisi katvad varad, võttes arvesse kindlustus- ja edasikindlustustegevusega seotud kohustuste laadi ja kestust. Kõnealused varad investeeritakse kõikide kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute huvides, võttes arvesse kõiki avalikustatud strateegiaeesmärke.

Huvide konflikti korral tagavad kindlustusandjad või nende varaportfelli haldav ettevõtja, et investeering tehakse kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute huvides.

Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, kohaldatakse varade suhtes, mis on seotud elukindlustuslepingutega, milles investeerimisriski kannavad kindlustusvõtjad, käesoleva lõike teist, kolmandat ja neljandat lõiku.

Kui lepinguga ettenähtud hüvitised on vahetult seotud direktiivis 85/611/EMÜ määratletud eurofondi osakute väärtusega või kindlustusandjate valduses olevas ettevõtjasiseses fondis sisalduvate varade väärtusega, mis on tavaliselt jagatud investeerimisosakuteks, tuleb kindlustustehnilised eraldised nende hüvitiste jaoks väljendada võimalikult täpselt nendes osakutes või kui osakuid ei ole kehtestatud, nendes varades.

Kui lepingus ettenähtud hüvitised on vahetult seotud aktsiaindeksi või mõne muu teises lõigus osutamata kontrollväärtusega, tuleb kindlustustehnilised eraldised nende hüvitiste jaoks väljendada võimalikult täpselt kas osakutes, mida loetakse kontrollväärtust väljendavaks, või kui osakuid ei ole kehtestatud, asjakohaselt turvalistes ja turustatavates varades, mis võimalikult täpselt vastavad varadele, millel põhineb konkreetne kontrollväärtus.

Kui teises ja kolmandas lõigus osutatud hüvitised hõlmavad investeerimistagatist või mõnd muud tagatud hüvitist, kohaldatakse vastavaid täiendavaid kindlustustehnilisi eraldisi katvate varade suhtes lõiget 4.

Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, kohaldatakse lõikega 3 hõlmamata varade suhtes käesoleva lõike teist, kolmandat, neljandat ja viiendat lõiku.

Tuletisinstrumente võib kasutada niivõrd, kuivõrd need aitavad vähendada riske või soodustavad portfelli tõhusat haldamist.

Investeeringud ja varad, mis ei ole lubatud reguleeritud finantsturul kauplemisele, tuleb hoida mõistlikul tasemel.

Vara hajutatakse nõuetekohaselt viisil, mis võimaldab vältida ülemäärast tuginemist ühele konkreetsele varaliigile, emitendile või konsolideerimisgrupile, geograafilisele piirkonnale ning riskide ülemäärast kuhjumist portfellis tervikuna.

Investeeringud sama emitendi või samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate emitentide emiteeritud varasse ei tohi kindlustusandjate jaoks kaasa tuua ülemäärast riskikontsentratsiooni.

Liikmesriigid ei nõua kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt investeerimist kindlat liiki varadesse.

Liikmesriigid ei nõua kindlustus- või edasikindlustusandja või tema investeerimisjuhi investeerimisotsuste mis tahes eelnevat heakskiitmist ega nendest süstemaatiliselt teatamist.

Käesolev artikkel ei piira liikmesriikide selliste nõuete kohaldamist, mis piiravad varade liike või kontrollväärtusi, millega siduda kindlustuslepingu alusel makstavate hüvitiste suurused. Nimetatud eeskirju kohaldatakse üksnes siis, kui investeerimisriski kannab füüsilisest isikust kindlustusvõtja ning need ei ole piiravamad kui direktiivis 85/611/EMÜ sätestatud.

Liikmesriigid ei nõua ühenduses asuvate kindlustusriskide puhul, et kõnealuste riskidega seotud kindlustustehniliste eraldiste katteks hoitavad varad asuvad ühenduses või mõnes konkreetses liikmesriigis.

Sellistest edasikindlustuslepingutest sissenõutavate summade puhul, mis on sõlmitud käesoleva direktiivi kohaselt tegevusloa saanud ettevõtjatega või ettevõtjatega, kelle peakontor asub artikli 172 kohaselt samaväärse solventsusrežiimiga kolmandas riigis, ei nõua liikmesriigid samuti kõnealuste sissenõutavate summadega seotud varade asumist ühenduses.

Liikmesriik ei säilita ega kehtesta ettemakstud kindlustusmaksete ja rahuldamata nõuete eraldiste kattevarade pantimist nõudvat brutoreserveerimise süsteemi kindlustustehniliste eraldiste moodustamiseks, kui edasikindlustusandja on käesoleva direktiivi alusel tegevusloa saanud kindlustus- või edasikindlustusandja.

Komisjon võib kooskõlas artikliga 301a võtta vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse kvalitatiivseid nõudmisi järgmistes valdkondades:

Komisjon võtab kooskõlas käesoleva direktiivi artikliga 301a vastu käesolevat direktiivi täiendavad delegeeritud õigusaktid, sätestades selliste asjaolude kirjeldused, mille puhul võib kehtestada proportsionaalse täiendava kapitalinõude, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/2402 ( 13 ) artiklis 5 või 6 sätestatud nõuded on jäetud täitmata, ilma et see piiraks käesoleva direktiivi artikli 101 lõike 3 kohaldamist.

Selleks et tagada järjekindel ühtlustamine seoses käesoleva artikli lõikega 2, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA), kui artiklist 301b ei tulene teisiti, välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et täpsustada lõikes 2 osutatud proportsionaalse täiendava kapitalinõude arvutamise metoodikat.

Liikmesriigid tagavad, et kindlustusandja, kes soovib asutada teise liikmesriigi territooriumil filiaali, teatab sellest oma päritoluliikmesriigi järelevalveasutustele.

Kindlustusandja pidevat kohalolekut liikmesriigi territooriumil käsitletakse samal viisil nagu filiaali, isegi kui see kohalolek ei võta filiaali kuju, vaid seisneb ainult kontoris, mida haldab kindlustusandja enda personal või isik, kes on sõltumatu, kuid kellel on pidev volitus tegutseda kindlustusandja nimel esindajana.

Liikmesriigid nõuavad igalt kindlustusandjalt, kes soovib teise liikmesriigi territooriumil asutada filiaali, lõikega 1 ettenähtud teates järgmiste andmete esitamist:

Lloyd’si puhul ei tohi lepingulistest kohustustest tulenevate kohtuvaidluste korral vastuvõtvas liikmesriigis kindlustatud isikuid kohelda ebasoodsamalt kui juhul, kui kohtuvaidlus algatatakse harilikku tüüpi kindlustusandja vastu.

Kui kahjukindlustusandja kavatseb lasta oma filiaalil kindlustada I lisa A osa liigi 10 riske, välja arvatud vedaja vastutus, esitab ta tõendi, et on saanud vastuvõtva liikmesriigi rahvusliku büroo ja liikmesriigi garantiifondi liikmeks.

Iga vastavalt lõike 2 punktidele b, c või d edastatud üksikasja muutumise korral teatab kindlustusandja kirjalikult muudatusest päritoluliikmesriigi ja filiaali asukohaliikmesriigi järelevalveasutustele vähemalt üks kuu enne muudatuse tegemist, nii et päritoluliikmesriigi ja filiaali asukohaliikmesriigi järelevalveasutused saaksid täita oma kohustusi vastavalt artiklile 146.

Kui päritoluliikmesriigi järelevalveasutustel on, võttes arvesse kavandatavat tegevust, alust kahelda kindlustusandja juhtimissüsteemi või finantsseisundi nõuetekohasuses või volitatud esindaja sobivuses ja nõuetekohasuses vastavalt artiklile 42, edastavad nad kolme kuu jooksul pärast artikli 145 lõikes 2 osutatud kogu teabe saamist selle teabe vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutustele ning teatavad sellest asjaomasele kindlustusandjale.

Päritoluliikmesriigi järelevalveasutused tõendavad samuti, et kindlustusandja täidab vastavalt artiklitele 100 ja 129 arvutatud solventsuskapitalinõuet ja miinimumkapitalinõuet.

Kui päritoluliikmesriigi järelevalveasutused keelduvad edastamast artikli 145 lõikes 2 osutatud teavet vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutustele, põhjendavad nad kolme kuu jooksul alates kogu kõnealuse teabe saamisest oma keeldumist asjaomasele kindlustusandjale.

Teabe edastamisest keeldumine või vastamata jätmine annab õiguse pöörduda päritoluliikmesriigi kohtusse.

Enne kui kindlustusandja filiaal alustab tegevust, teatavad vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutused vajaduse korral kahe kuu jooksul pärast lõikes 1 osutatud teabe saamist päritoluliikmesriigi järelevalveasutusele tingimused, mida üldistes huvides tuleb sel kindlustusandjal vastuvõtvas liikmesriigis tegutsedes järgida. Päritoluliikmesriigi järelevalveasutus edastab kõnealuse teabe asjaomasele kindlustusandjale.

Kindlustusandja võib asutada filiaali ja alustada tegevust sellel kuupäeval, kui ta saab päritoluliikmesriigi järelevalveasutustelt teatise või kui teatist ei ole saadud, siis esimeses lõigus sätestatud tähtaja möödudes.

Kui päritoluliikmesriigi järelevalveasutus kavatseb anda tegevusloa kindlustus- või edasikindlustusandjale, kelle tegevuskavast nähtub, et osa tema tegevusest hakkab põhinema teenuste osutamise vabadusel või asutamisvabadusel teises liikmesriigis, ning kui sellest tegevuskavast nähtub samuti, et asjaomane tegevus on vastuvõtva liikmesriigi turu seisukohast tõenäoliselt oluline, teavitab päritoluliikmesriigi järelevalveasutus sellest Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvet ning asjaomase vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutust.

Lisaks lõikes 1 osutatud teavitamisele teavitab päritoluliikmesriigi järelevalveasutus Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvet ning asjaomase vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutust ka siis, kui ta tuvastab finantsseisundi halvenemise või muud tekkivad riskid, mis tulenevad kindlustus- või edasikindlustusandjast, kelle tegevus põhineb teenuste osutamise vabadusel või asutamisvabadusel ja millel võib olla piiriülene mõju. Vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutus võib teavitada ka asjaomase päritoluliikmesriigi järelevalveasutust, kui tal on tõsine ja põhjendatud mure seoses tarbijakaitsega. Kui kahepoolset lahendust ei ole võimalik leida, võivad järelevalveasutused pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole ning taotleda abi.

Lõigetes 1 ja 2 osutatud teated peavad olema piisavalt üksikasjalikud, et võimaldada nõuetekohast hindamist.

Lõigetes 1 ja 2 osutatud teated ei piira käesolevas direktiivis sätestatud päritoluliikmesriigi ja vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutuste järelevalvealaseid volitusi.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve võib kindlustusvõtjatele avalduva negatiivse mõjuga seonduvate põhjendatud kahtluste korral kas omal algatusel või ühe või mitme asjaomase järelevalveasutuse taotluse korral luua koostööplatvormi ja seda koordineerida, et tihendada teabevahetust ja tõhustada koostööd asjaomaste järelevalveasutuste vahel, kui kindlustus- või edasikindlustusandja tegeleb tegevusega, mis põhineb teenuste osutamise vabadusel või asutamisvabadusel või kavatseb sellega tegeleda ning kui

Lõige 1 ei piira asjaomaste järelevalveasutuste õigust luua koostööplatvorm, kui nad kõik selles kokku lepivad.

Lõigete 1 ja 2 kohaselt koostööplatvormi loomine ei piira käesolevas direktiivis sätestatud päritoluliikmesriigi ja vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutuste järelevalvealaseid volitusi.

Ilma et see piiraks määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 35 kohaldamist, esitavad asjaomased järelevalveasutused Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve taotluse korral aegsasti kogu vajaliku teabe, et võimaldada koostööplatvormi nõuetekohast toimimist.

Liikmesriigid nõuavad kõigilt kindlustus- või edasikindlustusandjatelt, kelle peakontor asub väljaspool ühendust, oma territooriumil artikli 2 lõike 1 esimeses lõigus osutatud tegevuse alustamiseks tegevusluba.

Liikmesriik võib anda tegevusloa juhul, kui kindlustus- või edasikindlustusandja täidab vähemalt järgmisi tingimusi:

Käesoleva peatüki kohaldamisel tähendab „filiaal” lõikes 1 osutatud sellise kindlustus- või edasikindlustusandja mis tahes alalist kohalolekut liikmesriigi territooriumil, kes saab kõnealuses liikmesriigis tegevusloa ja tegeleb kindlustustegevusega.

Artikli 162 lõike 2 punktis h osutatud filiaali tegevuskava sisaldab järgmist:

Lisaks lõikes 1 sätestatud nõuetele peab tegevuskava sisaldama esimese kolme majandusaasta kohta järgmist:

Seoses elukindlustusega võivad liikmesriigid kindlustusandjatelt nõuda kindlustustehniliste eraldiste ja kindlustusmaksete tariifide arvutamiseks kasutatavate kindlustustehniliste aluste süstemaatilist esitamist, ilma et see nõue oleks elukindlustusandja jaoks elukindlustustegevusega tegelemise eeltingimuseks.

Siseriikliku õigusega ettenähtud tingimustel lubavad liikmesriigid oma territooriumil asutatud ja käesoleva peatükiga hõlmatud filiaalidel kindlustusportfelli osaliselt või tervikuna üle anda samas liikmesriigis asutatud vastuvõtvale kindlustusandjale, kui kõnealuse liikmesriigi või vajaduse korral artiklis 167 osutatud liikmesriigi järelevalveasutused tõendavad, et pärast üleandmise arvessevõtmist on vastuvõtval kindlustusandjal artikli 100 esimeses lõigus osutatud nõuetekohased omavahendid, et täita solventsuskapitalinõuet.

Liikmesriigid lubavad siseriikliku õigusega ettenähtud tingimustel tema territooriumil tegutsevatel ja käesoleva peatükiga hõlmatud filiaalidel oma kindlustusportfelli osaliselt või tervikuna üle anda kindlustusandjale, kelle peakontor asub teises liikmesriigis, kui kõnealuse liikmesriigi järelevalveasutused tõendavad, et pärast üleandmise arvessevõtmist on vastuvõtval kindlustusandjal artikli 100 esimeses lõigus osutatud nõuetekohased omavahendid, et täita solventsuskapitalinõuet.

Kui liikmesriik siseriikliku õigusega ettenähtud tingimustel lubab tema territooriumil tegutsevatel ja käesoleva peatükiga hõlmatud filiaalidel oma kindlustusportfelli osaliselt või tervikuna üle anda käesoleva peatükiga hõlmatud ja teises liikmesriigis asutatud filiaalile, tagab ta, et vastuvõtva kindlustusandja liikmesriigi või vajaduse korral artiklis 167 osutatud liikmesriigi järelevalveasutused tõendavad järgmist:

Lõigetes 1–3 osutatud tingimustel lubab üleandva filiaali asukohaliikmesriik üleandmise, kui ta on saanud riskide asukohaliikmesriigi või kohustuse liikmesriigi järelevalveasutuste nõusoleku, juhul kui see ei ole üleandva filiaali asukohaliikmesriik.

Liikmesriikide konsulteeritavad järelevalveasutused esitavad oma arvamuse või annavad nõusoleku üleandva filiaali päritoluliikmesriigi järelevalveasutustele kolme kuu jooksul pärast taotluse saamist. Konsulteeritavate asutuste vastuse puudumine selle ajavahemiku jooksul loetakse võrdseks soodsa arvamuse või vaikiva nõusolekuga.

Vastavalt lõigetele 1–5 lubatud üleandmine avaldatakse siseriiklikus õiguses sätestatud tingimustel riski asukohaliikmesriigis või kohustuse liikmesriigis.

Selline üleandmine jõustub automaatselt kindlustusvõtjate, kindlustatud isikute ja muude üleantud lepingutest tulenevate õiguste või kohustustega isikute suhtes.

Iga liikmesriik nõuab, et tema territooriumil asutatud filiaalidel oleks artikli 98 lõikes 3 osutatud vahenditest koosnevad nõuetekohased omavahendid.

Solventsuskapitalinõue ja miinimumkapitalinõue arvutatakse VI peatüki 4. ja 5. jao sätete kohaselt.

Solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude arvutamisel võetakse nii elukindlustuse kui kahjukindlustuse puhul arvesse ainult asjaomase filiaali tegevus.

Miinimumkapitalinõude täitmiseks vajalike nõuetekohaste põhiomavahendite suurus ja kõnealuse miinimumkapitalinõude absoluutne alammäär nähakse ette artikli 98 lõikega 4.

Põhiomavahendite nõuetekohane suurus ei tohi olla väiksem kui pool artikli 129 lõike 1 punkti d kohaselt nõutavast absoluutsest alammäärast.

Artikli 162 lõike 2 punkti e kohaselt sissemakstud tagatis loetakse miinimumkapitalinõude täitmiseks vajalike nõuetekohaste põhiomavahendite hulka.

Solventsuskapitalinõude kattevarasid tuleb hoida miinimumkapitalinõude summa ulatuses tegutsemiskoha liikmesriigis ja ülejäänud osa ühenduses.

Iga kindlustusandja, kes on taotlenud või saanud tegevusloa rohkem kui ühes liikmesriigis, võib taotleda järgmisi soodustusi, mida võib anda ainult koos:

Esimese lõigu punktis a osutatud juhtudel võetakse arvutuses arvesse üksnes kõigi ühenduses asutatud filiaalide tegevus.

Lõikes 1 sätestatud soodustuste kasutamise taotlus esitatakse asjaomase liikmesriigi järelevalveasutustele. Taotluses nimetatakse liikmesriigi ametiasutus, kes edaspidi teostab ühenduses asutatud filiaalide kogu tegevuse maksevõime järelevalvet. Kindlustusandja peab ametiasutuse valikut põhjendama.

Artikli 162 lõike 2 punktis e osutatud tagatis esitatakse selles liikmesriigis.

Lõikega 1 ettenähtud soodustusi võib anda üksnes juhul, kui nendega nõustuvad kõigi nende liikmesriikide järelevalveasutused, kus on esitatud taotlus.

Soodustused jõustuvad alates sellest, kui valitud järelevalveasutus teatab teistele järelevalveasutustele, et ta teostab ühenduses asuvate filiaalide kogu tegevuse maksevõime järelevalvet.

Valitud järelevalveasutus saab teistelt liikmesriikidelt teavet, mida on vaja nende territooriumil tegutsevate filiaalide üldise maksevõime järelevalveks.

Ühe või mitme asjaomase liikmesriigi taotluse korral tühistavad kõik asjaomased liikmesriigid üheaegselt lõigete 1–3 alusel antud soodustused.

Käesolevas jaos osutatud filiaalid ei tohi samas liikmesriigis samaaegselt tegeleda elu- ja kahjukindlustusega.

Erandina lõikest 1 võivad liikmesriigid ette näha, et käesolevas jaos osutatud filiaalid, kes artikli 73 lõike 5 esimeses lõigus osutatud kuupäeval tegelesid liikmesriigis samaaegselt mõlema tegevusega, võivad seda jätkata tingimusel, et kumbagi tegevust juhitakse eraldi artikli 74 kohaselt.

Iga liikmesriik, kes artikli 73 lõike 5 teise lõigu kohaselt nõuab, et tema territooriumil asutatud kindlustusandjad lõpetaksid samaaegse tegelemise nende tegevustega, millega nad artikli 73 lõike 5 esimeses lõigus osutatud kuupäeval tegelesid, peab sellise nõude kehtestama ka käesolevas jaos osutatud filiaalide kohta, kes on asutatud tema territooriumil ja tegelevad samaaegselt mõlema nimetatud tegevusega.

Liikmesriigid võivad ette näha, et käesolevas jaos osutatud filiaalid, kelle peakontor tegeleb samaaegselt mõlema tegevusega ja kes artikli 73 lõike 5 esimeses lõigus osutatud kuupäevadel tegelesid liikmesriigis ainult elukindlustustegevusega, võivad seda seal jätkata. Kui kindlustusandja soovib kõnealusel territooriumil tegeleda kahjukindlustusega, võib ta elukindlustusega tegeleda ainult tütarettevõtja kaudu.

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse kriteeriumeid selle hindamiseks, kas kolmanda riigi solventsusrežiim, mida kohaldatakse selliste edasikindlustusandjate tegevusele, kelle peakontor asub kõnealuses kolmandas riigis, on samaväärne I jaotises sätestatuga.

Kui kolmas riik täidab lõike 1 kohaselt vastu võetud kriteeriume, võib komisjon kooskõlas artikliga 301a ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve abiga vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 33 lõikele 2 võtta vastu delegeeritud õigusakti, milles teeb kindlaks, et selle kolmanda riigi solventsusrežiim, mida kohaldatakse selliste edasikindlustusandjate tegevusele, kelle peakontor asub kõnealuses kolmandas riigis, on samaväärne käesoleva direktiivi I jaotises sätestatuga.

Kui kolmanda riigi solventsusrežiim loetakse lõike 2 kohaselt samaväärseks käesolevas direktiivis sätestatuga, käsitatakse selliste edasikindlustusandjatega sõlmitud edasikindlustuslepinguid, kelle peakontor asub kõnealuses kolmandas riigis, samal viisil kui selliste edasikindlustusandjatega sõlmitud edasikindlustuslepinguid, kellele on antud tegevusluba käesoleva direktiivi kohaselt.

Erandina lõikest 2 ja isegi kui lõike 1 kohaselt täpsustatud kriteeriumid ei ole täidetud, võib komisjon piiratud ajavahemikuks ja kooskõlas artikliga 301a ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve abiga vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 33 lõikele 2 võtta vastu delegeeritud õigusakti, milles teeb kindlaks, et kolmanda riigi kohaldatav solventsusrežiim selliste edasikindlustusandjate tegevuse suhtes, kelle peakontor asub kõnealuses kolmandas riigis, on ajutiselt samaväärne I jaotises sätestatuga, kui see kolmas riik vastab vähemalt järgmistele kriteeriumidele:

Lõike 4 esimeses lõigus osutatud piiratud ajavahemik lõppeb 31. detsembril 2020 või kuupäeval, milleni loetakse kolmanda riigi järelevalvekorda kooskõlas lõikega 2 samaväärseks I jaotises sätestatuga, olenevalt sellest, kumb neist on varasem.

Selliste edasikindlustusandjatega sõlmitud edasikindlustuslepinguid, kelle peakontor asub mõnes sellises kolmandas riigis, kelle järelevalvekord loetakse lõike 4 kohaselt ajutiselt samaväärseks, koheldakse samamoodi nagu lõikes 3 osutatud edasikindlustuslepinguid. Edasikindlustusandjate suhtes, kelle peakontor asub sellises kolmandas riigis, kelle järelevalvekord loetakse lõike 4 kohaselt ajutiselt samaväärseks, kohaldatakse ka artiklit 173.

Komisjon võib teha nõukogule ettepaneku pidada läbirääkimisi lepingute sõlmimiseks ühe või mitme kolmanda riigiga, et teostada järelevalvet järgmiste ettevõtjate üle:

Lõikes 1 osutatud lepingute eesmärk on eelkõige tagada samaväärsete usaldatavusnormatiivide rakendamisega edasikindlustusandjate tõhus turulepääs lepinguosaliste territooriumile ja sätestada edasikindlustuse osas järelevalveeeskirjade vastastikune tunnustamine. Ühtlasi on lepingute eesmärk tagada järgmine:

Ilma et see piiraks asutamislepingu artikli 300 lõigete 1 ja 2 kohaldamist, analüüsib komisjon koos Euroopa kindlustus- ja ametipensionikomiteega käesoleva artikli lõikes 1 osutatud läbirääkimiste tulemusi ja nendest tulenevat olukorda.

Kahjukindlustusandjad võivad pakkuda ja sõlmida kohustusliku kindlustuse lepinguid käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

Kui liikmesriik kehtestab kindlustamiskohustuse, täidab kindlustusleping seda kohustust ainult juhul, kui see vastab selle liikmesriigi sätestatud erisätetele, mis käsitlevad asjaomast kindlustust.

Kui liikmesriik kehtestab kohustusliku kindlustuse ja kindlustusandja peab järelevalveasutustele teatama kõigist kindlustuse lõppemistest, võib selline lõppemine kehtida kahjustatud kolmandate isikute suhtes ainult selle liikmesriigi poolt ettenähtud asjaoludel.

Iga liikmesriik teatab komisjonile riskid, mille kindlustamine on vastavalt tema õigusaktidele kohustuslik, märkides järgmist:

Liikmesriik võib nõuda, et esimese lõigu punktis b osutatud andmed sisaldavad kindlustusandja kinnitust, et leping järgib seda kindlustust käsitlevaid erinorme.

Komisjon avaldab esimese lõigu punktis b osutatud andmed Euroopa Liidu Teatajas.

Liikmesriigid ei nõua kindlustuslepingu selliste üld- ja eritingimuste, kindlustusmaksete tariifide ning vormide ja muude selliste trükitud dokumentide eelnevat heakskiitu või korrapärast esitamist, mida kindlustusandja kavatseb kasutada suhetes kindlustusvõtjatega.

Liikmesriigid võivad nõuda selliste lepingutingimuste ja muude dokumentide mittesüstemaatilist esitamist üksnes selleks, et kontrollida kindlustuslepinguid käsitlevate liikmesriigi õigusnormide täitmist. Kõnealused nõuded ei või kindlustusandja jaoks olla kindlustustegevusega tegelemise eeltingimuseks.

Kohustusliku kindlustuse kehtestanud liikmesriik võib nõuda, et kindlustusandjad edastaksid oma järelevalveasutustele sellise kindlustuse üld- ja eritingimused enne nende kasutuselevõtmist.

Liikmesriigid ei säilita ega kehtestada kindlustusmaksemäärade kavandatava tõstmise etteteatamise või eelneva heakskiitmise kohustust, välja arvatud üldise hinnakontrolli süsteemi osana.

Käesolevat jagu kohaldatakse ühenduse kaaskindlustustehingute suhtes, mis on seotud I lisa A osa liikidesse 3 kuni 16 kuuluvate riskidega, mis vastavad järgmistele tingimustele:

Artikleid 147–152 kohaldatakse ainult juhtiva kindlustusandja suhtes.

Kaaskindlustustehingute suhtes, mis ei vasta lõikes 1 sätestatud tingimustele, kohaldatakse käesoleva direktiivi sätteid, välja arvatud käesoleva jao sätted.

Käesolevat jagu kohaldatakse I lisa A osa liigis 17 osutatud õigusabikulude kindlustuse suhtes, mille puhul kindlustusandja võtab kohustuse kanda kindlustusmakse maksmise korral kohtumenetluse kulud ja osutada muid otseselt kindlustamisega seonduvaid teenuseid, pidades eelkõige silmas järgmist:

Käesolevat jagu ei kohaldata järgmistel juhtudel:

Esimese lõigu punkti c kohaldamisel sätestatakse kindlustuslepingus selgelt, et kõnealune kindlustuskaitse piirdub üksnes kõnealuses punktis osutatud olukordadega ja lisandub osutatavale abile.

Päritoluliikmesriik tagab, et kindlustusandjad kasutavad nõuete haldamiseks kas liikmesriigi valikul või liikmesriigi nõusolekul omal valikul vähemalt üht lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud meetodit.

Olenemata sellest, millist lahendust kasutatakse, loetakse õigusabikulude kindlustust omavate isikute huvid vastavalt käesolevale jaole võrdväärsel viisil kaitstuks.

Kindlustusandjad tagavad, et ükski nende töötaja, kes tegeleb õigusabikulude nõuete või nendega seotud õigusnõustamisega, ei tegele samal ajal samasuguse tööga teises kindlustusandjas, kellel on esimese kindlustusandjaga rahalisi, ärilisi või haldussidemeid ja kes tegeleb ühe või mitme muu I lisas sätestatud kindlustusliigiga.

Segakindlustusandjad tagavad, et ükski nende töötaja, kes tegeleb õigusabikulude nõuete või nendega seotud õigusnõustamisega, ei tegele samal ajal samasuguse tööga segakindlustusandjate muudes tegevusliikides.

Kindlustusandja usaldab õigusabikulude kindlustusega seotud nõuete haldamise kindlustusandjale, kes on eraldi juriidiline isik. Seda kindlustusandjat nimetatakse artiklis 199 osutatud eraldi lepingus või lepingu eraldi osas.

Kui eraldi juriidilisest isikust kindlustusandjal on sidemeid kindlustusandjaga, kes tegeleb ühe või mitme I lisa A osas nimetatud kindlustusliigiga, ei tohi eraldi juriidilisest isikust kindlustusandja töötajad, kes haldavad nõudeid või annavad nõuete haldamisega seotud õigusabi, samal ajal tegeleda sama või samalaadse tööga teises kindlustusandjas. Liikmesriigid võivad samad nõuded kehtestada ka haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani liikmetele.

Lepinguga nähakse ette kindlustatud isiku õigus usaldada oma huvide kaitse alates hetkest, kui tal on vastavalt lepingule õigus kindlustajale nõuet esitada, oma valitud advokaadile või kui liikmesriigi õigus seda võimaldab, igale teisele sobiva kvalifikatsiooniga isikule.

Igas õigusabikulude kindlustuse lepingus märgitakse sõnaselgelt, et:

Käesoleva jao kohaldamisel käsitatakse „advokaadina” iga isikut, kellel on õigus tegeleda oma kutsealaga vastavalt ühele nimetusele, mis on sätestatud nõukogu 22. märtsi 1977. aasta direktiivis 77/249/EMÜ õigusteenuste osutamise vabaduse tulemuslikuma elluviimise kohta ( 14 ).

Liikmesriigid võivad sätestada erandi artikli 201 lõikest 1 õigusabikulude kindlustuse suhtes, kui kõik järgmised tingimused on täidetud:

Lõike 1 kohaselt antud erand ei mõjuta artikli 200 kohaldamist.

Liikmesriigid, kus riikliku sotsiaalkindlustussüsteemi pakutava tervisekindlustuse asemel võib osaliselt või täielikult kasutada I lisa A osa liigi 2 riske kindlustavaid lepinguid, võivad nõuda, et:

Liikmesriigid võivad nõuda, et lõikes 1 osutatud tervisekindlustussüsteemi hallataks samasugusel tehnilisel alusel kui elukindlustust, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

Esimeses lõigu punktis e osutatud juhul võetakse arvesse pikeneva eluea reservi ning uut meditsiinilist läbivaatust võib nõuda ainult kindlustuskaitse laiendamise korral.

Asjaomase liikmesriigi järelevalveasutused avaldavad esimese lõigu punktis a osutatud haigestumustabelid ja muud asjakohased statistilised andmed ning edastavad need päritoluliikmesriigi järelevalveasutustele.

Kindlustusmaksed peavad mõistliku aktuaarhinnangu kohaselt olema piisavad, et kindlustusandjad saaksid täita kõiki oma kohustusi, pidades silmas kõiki oma finantsseisundi aspekte. Päritoluliikmesriik nõuab, et kindlustusmaksete arvutamise tehniline alus edastataks enne toote ringlusse laskmist tema järelevalveasutustele.

Kolmandat ja neljandat lõiku kohaldatakse ka seniste lepingute muutmise korral.

Käesolevas jaotises kasutatakse järgmisi mõisteid:

▼M5

▼M1

▼B

Käesoleva jaotise kohaldamisel käsitavad järelevalveasutused emaettevõtjana ka mis tahes ettevõtjat, kellel on järelevalveasutuste arvates valitsev mõju teise ettevõtja üle.

Samuti käsitavad nad tütarettevõtjana mis tahes ettevõtjat, kelle üle on järelevalveasutuste arvates emaettevõtjal valitsev mõju.

Samuti käsitavad nad märkimisväärse osalusena hääleõiguse või kapitali otsest või kaudset valdamist ettevõtjas, kelle üle omatakse järelevalveasutuste arvates olulist mõju.

Liikmesriigid näevad konsolideerimisgrupi tasandil ette konsolideerimisgruppi kuuluvate kindlustus- ja edasikindlustusandjate järelevalve vastavalt käesolevale jaotisele.

Käesoleva direktiivi sätteid, millega nähakse ette järelevalve kindlustus- või edasikindlustusandjate suhtes eraldi, kohaldatakse jätkuvalt kõnealuste kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes, kui käesolevas jaotises ei ole sätestatud teisiti.

Liikmesriigid tagavad, et konsolideerimisgrupi tasandil kohaldatakse järelevalvet järgmistele isikutele:

Lõike 2 punktides a ja b osutatud juhtudel, kui osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja või kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, kelle peakontor asub liidus, on sellise reguleeritud üksuse või segafinantsvaldusettevõtja sidusettevõtja või on ise reguleeritud üksus või segafinantsvaldusettevõtja, kelle suhtes kohaldatakse direktiivi 2002/87/EÜ artikli 5 lõike 2 kohaselt täiendavat järelevalvet, võib konsolideerimisgrupi järelevalvaja pärast teiste asjaomaste järelevalveasutustega konsulteerimist otsustada mitte teostada käesoleva direktiivi artiklis 244 osutatud riskikontsentratsiooni järelevalvet ega käesoleva direktiivi artiklis 245 osutatud konsolideerimisgrupi siseste tehingute järelevalvet või neid mõlemat kõnealuse osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja või kõnealuse kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tasandil.

Kui segafinantsvaldusettevõtja suhtes kohaldatakse nii käesoleva direktiivi kui ka direktiivi 2002/87/EÜ samaväärseid sätteid, eelkõige seoses riskipõhise järelevalvega, võib konsolideerimisgrupi järelevalvaja pärast teiste asjaomaste järelevalveasutustega konsulteerimist otsustada, et asjaomase segafinantsvaldusettevõtja tasandil kohaldatakse üksnes direktiivi 2002/87/EÜ samaväärset sätet.

Kui segafinantsvaldusettevõtja suhtes kohaldatakse nii käesoleva direktiivi kui ka direktiivi 2006/48/EÜ samaväärseid sätteid, eelkõige seoses riskipõhise järelevalvega, võib konsolideerimisgrupi järelevalvaja kokkuleppel pangandus- ja kindlustusteenuste sektori konsolideeritud järelevalve eest vastutava asutusega otsustada, et kohaldatakse üksnes selle direktiivi samaväärset sätet, mis reguleerib direktiivi 2002/87/EÜ artikli 3 lõike 2 kohaselt määratud kõige olulisemat sektorit.

Konsolideerimisgrupi järelevalvaja teavitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010 ( 15 ) asutatud Euroopa Järelevalveasutust (Euroopa Pangandusjärelevalve) (edaspidi „Euroopa Pangandusjärelevalve”) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1094/2010 ( 16 ) asutatud Euroopa Järelevalveasutust (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve) (edaspidi „Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve”) lõigete 4 ja 5 kohaselt tehtud otsustest. Euroopa Pangandusjärelevalve, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve ning määrusega (EL) nr 1095/2010 ( 17 ) asutatud Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberituru Järelevalve) (edaspidi „Euroopa Väärtpaberituru Järelevalve”) töötavad Euroopa järelevalveasutuste ühiskomitee („ühiskomitee”) kaudu välja suunised, mille eesmärk on lähendada järelevalvetavasid, ja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, mille nad esitavad komisjonile kolme aasta jooksul alates suuniste vastuvõtmisest.

Artikli 213 kohane konsolideerimisgrupi järelevalve ei tähenda, et järelevalveasutused peavad teostama järelevalvet kolmanda riigi kindlustusandja, kolmanda riigi edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või segakindlustusvaldusettevõtja üle eraldi, ilma et see piiraks artikli 257 kohaldamist kindlustusvaldusettevõtjate või segafinantsvaldusettevõtjate puhul.

Konsolideerimisgrupi järelevalvaja võib üksikjuhul otsustada mitte kaasata kindlustus- või edasikindlustusandjat artiklis 213 osutatud konsolideerimisgrupi järelevalvesse järgmistel juhtudel:

Kui esimese lõigu punkti b kohaselt võib eraldiseisvana jätta kaasamata mitu sama konsolideerimisgruppi kuuluvat kindlustus- või edasikindlustusandjat, tuleb need sellegipoolest kaasata, kui nad on ühiselt märkimisväärselt olulised.

Kui konsolideerimisgrupi järelevalvaja on arvamusel, et kindlustus- või edasikindlustusandjat ei tuleks kaasata konsolideerimisgrupi järelevalvesse esimese lõigu punktide b ja c kohaselt, konsulteerib ta enne otsuse langetamist teiste asjaomaste järelevalveasutustega.

Kui konsolideerimisgrupi järelevalvaja ei kaasa kindlustus- või edasikindlustusandjat konsolideerimisgrupi järelevalvesse esimese lõigu punktide b ja c kohaselt, võivad selle liikmesriigi järelevalveasutused, kus kindlustus- või edasikindlustusandja asub, nõuda konsolideerimisgruppi juhtivalt ettevõtjalt mis tahes teavet, mis võiks lihtsustada järelevalvet asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja üle.

Kui artikli 213 lõike 2 punktides a ja b osutatud osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja või kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja on ise sellise teise kindlustus- või edasikindlustusandja või teise kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja, kelle peakontor on liidus, kohaldatakse artikleid 218–258 ainult sellise lõpliku kindlustus- või edasikindlustusandja või kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kui emaettevõtja tasandil, kelle peakontor on liidus.

Kui lõikes 1 osutatud lõplik kindlustus- või edasikindlustusandja või kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kui emaettevõtja, kelle peakontor on liidus, on sellise ettevõtja tütarettevõtja, kelle suhtes kohaldatakse direktiivi 2002/87/EÜ artikli 5 lõike 2 kohaselt täiendavat järelevalvet, võib konsolideerimisgrupi järelevalvaja, pärast teiste asjaomaste järelevalveasutustega konsulteerimist, otsustada mitte teostada artiklis 244 osutatud riskikontsentratsiooni järelevalvet ega artiklis 245 osutatud konsolideerimisgrupi siseste tehingute järelevalvet või mõlemat kõnealuse lõpliku emaettevõtja tasandil.

Kui artikli 213 lõike 2 punktides a ja b osutatud osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja või kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja peakontor on liidus, kuid ei asu samas liikmesriigis kui artiklis 215 osutatud liidu tasandi lõpliku emaettevõtja peakontor, võivad liikmesriigid lubada oma järelevalveasutustel pärast konsolideerimisgrupi järelevalvaja ja kõnealuse liidu tasandi lõpliku emaettevõtjaga konsulteerimist teostada lõpliku kindlustus- või edasikindlustusandja või kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kui emaettevõtja suhtes konsolideerimisgrupi järelevalvet riigi tasandil.

Järelevalveasutus võib piirata riigi tasandil lõpliku emaettevõtja üle konsolideerimisgrupi järelevalve teostamist II peatüki ühe või mitme jaoga.

Kui järelevalveasutus otsustab riigi tasandil lõpliku emaettevõtja suhtes kohaldada II peatüki 1. jagu, käsitatakse konsolideerimisgrupi järelevalvaja poolt artikli 220 kohaselt valitud meetodit seoses artiklis 215 osutatud lõpliku emaettevõtjaga ühenduse tasandil määravana ning seda kohaldab asjaomase liikmesriigi järelevalveasutus.

Kui järelevalveasutus otsustab riigi tasandil lõpliku emaettevõtja suhtes kohaldada II peatüki 1. jagu ning kui artiklis 215 osutatud lõplik emaettevõtja ühenduse tasandil on saanud artikli 231 või artikli 233 lõike 5 kohaselt loa arvutada konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõuet ning konsolideerimisgrupi kindlustus- ja edasikindlustusandjate solventsuskapitalinõuet sisemudeli alusel, käsitatakse kõnealust otsust määravana ning seda kohaldab asjaomase liikmesriigi järelevalveasutus.

Kui järelevalveasutus leiab, et riigi tasandil lõpliku emaettevõtja riskiprofiil erineb oluliselt ühenduse tasandil heakskiidetud sisemudelist, ja kui kõnealune ettevõtja ei lahenda järelevalveasutuse tõstatatud probleemi, võib kõnealune järelevalveasutus kehtestada kõnealuse ettevõtja konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõude suhtes lisakapitalinõude, mis on tingitud kõnealuse mudeli kohaldamisest, või erandlikel asjaoludel, kui selline lisakapitalinõue ei ole asjakohane, nõuda, et ettevõtja arvutaks konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõude standardvalemi alusel.

▼M5

Järelevalveasutus põhjendab sellist otsust nii ettevõtjale kui ka konsolideerimisgrupi järelevalvajale. Konsolideerimisgrupi järelevalvaja teavitab järelevalvekolleegiumi kooskõlas artikli 248 lõike 1 punktiga a.

▼B

Kui järelevalveasutus otsustab kohaldada riigi tasandil lõpliku emaettevõtja suhtes II peatüki 1. jagu, ei lubata kõnealusel ettevõtjal taotleda artiklite 236 või 243 kohaselt luba kohaldada mis tahes tütarettevõtja suhtes artikleid 238 ja 239.

Kui liikmesriigid lubavad oma järelevalveasutustel teha lõikes 1 osutatud otsuse, sätestavad nad, et sellist otsust ei saa teha ega säilitada, kui lõplik emaettevõtja riigi tasandil on artiklis 215 osutatud ühenduse tasandi lõpliku emaettevõtja tütarettevõtja ning kui ühenduse tasandil lõplik osalev ettevõtja on saanud artiklite 237 või 243 kohaselt loa kohaldada kõnealuse tütarettevõtja suhtes artikleid 238 ja 239.

Komisjon võib kooskõlas artikliga 301a võtta vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud otsuse tegemise asjaolusid.

Kui liikmesriigid lubavad oma järelevalveasutustel teha artiklis 216 osutatud otsuse, lubavad nad neil samuti sõlmida kokkuleppeid selliste liikmesriikide järelevalveasutustega, kus asub teine riigi tasandil lõplik sidusemaettevõtja, pidades silmas vajadust teostada konsolideerimisgrupi järelevalvet mitut liikmesriiki hõlmava alakonsolideerimisgrupi tasandil.

Kui asjaomased järelevalveasutused on sõlminud käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud kokkuleppe, ei teostata konsolideerimisgrupi järelevalvet ühegi artiklis 216 osutatud sellise lõpliku emaettevõtja tasandil, kes asub teises liikmesriigis kui see, kus asub käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud alakonsolideerimisgrupp.

▼M5

Sel juhul põhjendavad järelevalveasutused oma nõusolekut nii konsolideerimisgrupi järelevalvajale kui ka lõplikule emaettevõtjale liidu tasandil. Konsolideerimisgrupi järelevalvaja teavitab järelevalvekolleegiumi kooskõlas artikli 248 lõike 1 punktiga a.

▼B

Artikli 216 lõikeid 2–6 kohaldatakse mutatis mutandis.

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud otsuse tegemise asjaolusid.