Article 17 Komisjoni rakendusmäärus (EL) 2022/996, 14. juuni 2022, kestlikkuskriteeriumide…: Liikmesriikide- ja komisjonipoolne järelevalve

27.6.2022

Euroopa Liidu Teataja

L 168/1

KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) 2022/996,

14. juuni 2022,

kestlikkuskriteeriumide ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumide ning maakasutuse kaudse muutuse vähese riski kriteeriumide kontrollimise eeskirjade kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta, (1) eriti selle artikli 30 lõiget 8,

ning arvestades järgmist:

(1)

Direktiiviga (EL) 2018/2001 on laiendatud vabatahtlike kavade rolli, et hõlmata sertifitseerimine selles osas, kas biomasskütused vastavad kestlikkuse ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumidele [direktiivis (EL) 2018/2001 „säästlikkuse ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriumid“] ning kas muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest valmistatud vedelad ja gaasilised transpordikütused ning ringlussevõetud süsinikupõhised kütused vastavad asjaomastele kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumidele. Peale selle saab vabatahtlikke kavasid kasutada maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste sertifitseerimiseks.

(2)

Selleks, et teha kindlaks, kas biokütused, vedelad biokütused, biomasskütused, muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest valmistatud vedelad ja gaasilised transpordikütused ning ringlussevõetud süsinikupõhised kütused vastavad direktiivi (EL) 2018/2001 nõuetele, on oluline, et vabatahtlikud kavad toimivad nõuetekohaselt ja ühtlustatult. Seepärast tuleks kehtestada ühtlustatud eeskirjad, mida kohaldatakse kogu sertifitseerimissüsteemi ulatuses, tagades seega vajaliku õiguskindluse ettevõtjate ja vabatahtlike kavade suhtes kohaldatavate eeskirjade osas.

(3)

Halduskoormuse vähendamiseks peaksid rakenduseeskirjad olema proportsionaalsed ja piirduma sellega, mis on vajalik tagamaks, et vastavust kestlikkuskriteeriumidele ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumidele ning muudele nõuetele kontrollitakse asjakohasel ja ühtlustatud viisil, mis minimeerib pettuseriski võimalikult suures ulatuses. Rakenduseeskirju ei tuleks seetõttu käsitada mitte kõikehõlmava standardina, vaid miinimumnõuetena. Vabatahtlike kavade raames võidakse neid eeskirju vastavalt vajadusele täiendada.

(4)

Ettevõtjad võivad igal ajal otsustada osaleda muus vabatahtlikus kavas. Ent selleks, et ettevõtja, kes on ühe kava auditist läbi kukkunud, ei saaks kohe taotleda sertifitseerimist teise kava alusel, peaks kõigi ettevõtjalt taotluse saanud kavade raames nõudma ettevõtjalt teavet selle kohta, kas ta on eelneva viie aasta jooksul mõnest auditist läbi kukkunud. See peaks kehtima ka olukordades, kus ettevõtja on uus juriidiline isik, kuid jääb sisuliselt samaks, nii et väikesed või puhtalt formaalsed muudatused näiteks juhtimisstruktuuris või tegevuse ulatuses ei vabasta uut ettevõtjat sellise eeskirja täitmisest.

(5)

Massibilansisüsteemi eesmärk on vähendada halduskoormust kestlikkuskriteeriumidele ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumidele vastavuse tõendamisel seeläbi, et võimaldatakse segada erinevate kestlikkusnäitajatega toorainet ja kütuseid ning kestlikkusnäitajaid võimaldatakse paindlikult ümber suunata sellisest segust kõrvaldatud saadetistele. Läbipaistvuse tagamiseks on massibilansisüsteemi kohane segamine võimalik näiteks juhul, kui tooraine kuulub samasse tooterühma. Tooterühm võib hõlmata näiteks eri liiki toiduks mittekasutatavat tselluloosmaterjali, millel on sarnased füüsikalised ja keemilised omadused, kütteväärtused ja/või ümberarvestustegurid, või direktiivi (EL) 2018/2001 IX lisa A osa punkti q kohaseid lignotselluloosmaterjali liike. Samasse tooterühma võivad kuuluda biokütuste ja vedelate biokütuste tootmiseks kasutatavad esmased taimeõlid. Tooraineid, mida saab kasutada selliste biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste tootmiseks, mille suhtes kohaldatakse eri eeskirju seoses nende panusega taastuvenergia eesmärkide saavutamisse, ei tohiks siiski üldiselt käsitada samasse tooterühma kuuluvatena, kuna see võib kahjustada direktiivi (EL) 2018/2001 eesmärkide täitmist, sest selle direktiivi järgi käsitatakse biokütuseid, vedelaid biokütuseid ja biomasskütuseid erinevalt vastavalt lähteainele, millest neid toodetakse. Gaaskütuste puhul käsitatakse ELi ühendvõrku ühtse massibilansisüsteemina. Võrguväliselt või isoleeritud kohalikest jaotusvõrkudest toodetud ja tarbitud gaaskütuseid tuleb käsitada eraldi massibilansisüsteemidena. Lisaks on vaja võtta ettevaatusabinõud, et tagada kestlikkusdeklaratsioonide õigsus juhul, kui kütuseid eksporditakse kolmandatesse riikidesse, kus massibilansisüsteemi ei kohaldata. Selleks peaks massibilansisüsteem sisaldama ka teavet kütusekoguste kohta, mille kestlikkusnäitajaid ei ole kindlaks määratud, ning massibilansisüsteemis tuleb võtta arvesse kütusetarneid sertifitseerimata ettevõtjatele, lähtudes tarnitud kütuste füüsilisest laadist.

(6)

Esialgse kohapealse auditi ettevalmistamisel ning järgnevate järelevalve- või uuestisertifitseerimisauditite ajal peaks audiitor tegema ettevõtjate üldise riskiprofiili asjakohase analüüsi. Selles analüüsis, mis põhineb audiitori ametialastel teadmistel ja ettevõtja esitatud teabel, tuleks arvesse võtta mitte ainult konkreetse ettevõtja, vaid ka tarneahela riskitaset (nt ettevõtjate puhul, kes käitlevad direktiivi (EL) 2018/2001 IX lisas loetletud materjale). Auditi intensiivsust, ulatust või mõlemat tuleks kohandada kindlaks tehtud üldise riski tasemega, et tagada piisav usaldus ettevõtjate esitatud teabe õigsuse vastu ja leevendada seega oluliste väärkajastamistega seotud riske.

(7)

Rühmaauditite korral, kus kohapealsed auditid asendatakse dokumendiaudititega, peaksid vabatahtlikud kavad ja sertifitseerimisasutused tagama, et need auditid suudavad anda sama kindlustaseme, mida annab kohapealne audit (nt kvaliteetsete satelliitfotode kättesaadavus ning andmed kaitse- ja turbaalade kohta, mis annavad teavet asjaomase ajavahemiku kohta).

(8)

Komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2019/807 (2) on tunnistatud, et teatavatel tingimustel on võimalik vältida maakasutuse kaudset muutust seoses biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütustega, mille puhul peetakse tavaliselt maakasutuse kaudse muutuse riski suureks. Selleks, et tagada võrdsed tingimused maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifitseerimise protsessi rakendamisel kõigi vabatahtlike kavade puhul, on vaja kehtestada erinõuded, et võimaldada maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste sertifitseerimist. Sertifitseeritud maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biokütused, vedelad biokütused ja biomasskütused tuleks toidu- ja söödakultuuridest toodetavate, maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste suhtes kehtestatud piirnormi ja selle järkjärgulise vähendamise järgimise nõudest vabastada tingimusel, et need kütused vastavad asjakohastele kestlikkuskriteeriumidele ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumidele, mis on sätestatud direktiivi (EL) 2018/2001 artiklis 29.

(9)

Ettevõtjad, kes taotlevad maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifitseerimist, võivad olla juba saanud mõne vabatahtliku kava raames sertifikaadi muude aspektide kohta või taotleda maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifitseerimist samal ajal, kui nad taotlevad sertifitseerimist muude aspektide jaoks, mida saab vabatahtliku kavaga hõlmata. Taotlejad võivad olla põllumajandusettevõte, põllumajandustootjate rühm või esimene kogumispunkt või põllumajandustootjate rühma nimel tegutsev rühmajuht. Kui meetmeid kohaldatakse mitmeaastaste põllukultuuride suhtes, võib maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifitseerimise kümneaastase kehtivusaja alguse edasi lükata, kuna meetme rakendamise ja jälgitava saagikuse suurenemise vahele jääb pikem ajavahemik.

(10)	Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 34 lõike 2 kohase biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste jätkusuutlikkuse komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

SISSEJUHATUS

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesoleva määrusega kehtestatakse rakenduseeskirjad, millega tagatakse tõhus ja ühtlustatud kontroll selle üle, et ettevõtjad:

a)	vastavad direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 29 lõigetes 2–7 sätestatud kestlikkuskriteeriumidele [direktiivis (EL) 2018/2001 „säästlikkuse kriteeriumid“];

b)	esitavad täpsed andmed kasvuhoonegaaside heite vähenemise kohta direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 25 lõike 2 ja artikli 29 lõike 10 kohaldamisel;

c)	vastavad maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste sertifitseerimise kriteeriumidele, mis on kehtestatud delegeeritud määrusega (EL) 2019/807.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)	„vabatahtlik kava“ – organisatsioon, mis tõendab ettevõtjate vastavust kriteeriumidele ja eeskirjadele, muu hulgas kestlikkuskriteeriumidele ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumidele, mis on sätestatud direktiivis (EL) 2018/2001 ja delegeeritud määruses (EL) 2019/807;

2)	„tunnustatud vabatahtlik kava“ – direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 30 lõike 4 kohaselt tunnustatud vabatahtlik kava;

3)	„tunnustatud riiklik kava“ – direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 30 lõike 6 kohaselt tunnustatud riiklik kava;

4)	„sertifikaat“ – vabatahtliku kava raames sertifitseerimisasutuse koostatud vastavusdeklaratsioon, mis tõendab, et ettevõtja vastab direktiivi (EL) 2018/2001 nõuetele;

5)	„peatatud sertifikaat“ – sertifikaat, mis on sertifitseerimisasutuse kindlaks tehtud mittevastavuste tõttu või ettevõtja vabatahtliku taotluse alusel ajutiselt kehtetuks tunnistatud;

6)	„tühistatud sertifikaat“ – sertifikaat, mille sertifitseerimisasutus on lõplikult tühistanud või mis on vabatahtliku kava raames lõplikult tühistatud;

7)	„lõpetatud sertifikaat“ – sertifikaat, mis on selle kehtivuse ajal vabatahtlikult tühistatud;

8)	„aegunud sertifikaat“ – sertifikaat, mis ei ole enam kehtiv;

„kestlikkusnäitajad ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise näitajad“ – tooraine- või kütusesaadetist kirjeldav teave, mida on vaja, et tõendada saadetise vastavust biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste kestlikkuskriteeriumidele ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumidele või kasvuhoonegaaside heite vähendamise nõuetele, mida kohaldatakse muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest valmistatud vedelate ja gaasiliste transpordikütuste ning ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste suhtes;

10)	„toorainesegu edasiseks töötlemiseks“ – tooraine füüsiline segamine üksnes biokütuste, vedelate biokütuste või biomasskütuste tootmiseks;

11)

„ettevõtja“ – tooraine tootja, jäätmete ja jääkide koguja, toorainet lõppkütusteks või vahetoodeteks töötlevate käitiste käitaja, energiat (elekter, küte või jahutus) tootvate käitiste käitaja või muu ettevõtja, sealhulgas hoidlad või kauplejad, kelle valduses toorained või kütused füüsiliselt asuvad, tingimusel, et nad töötlevad teavet nende toorainete või kütuste kestlikkusnäitajate ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise näitajate kohta;

12)

„esimene kogumispunkt“ – ladustamis- või töötlemisrajatis, mida haldab otse ettevõtja või muu osaline lepingu alusel ning mis hangib toorainet otse põllumajandusliku biomassi, metsa biomassi, jäätmete ja jääkide tootjatelt või muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest toodetud kütuste puhul selliseid kütuseid tootvalt tehaselt;

13)	„sertifitseerimisaudit“ – enne kavas osalemist tehtav esialgne audit, mille eesmärk on väljastada vabatahtliku kava raames sertifikaat;

14)

„sertifitseerimisasutus“ – sõltumatu akrediteeritud või tunnustatud vastavushindamisasutus, kes sõlmib vabatahtliku kava raames kokkuleppe, et osutada tooraine või kütuse puhul sertifitseerimisteenuseid, tehesettevõtjate suhtes auditeid ja andes vabatahtlike kavade nimel välja sertifikaate, kasutades vabatahtliku kava sertifitseerimissüsteemi;

15)	„mittevastavus“ – ettevõtja või sertifitseerimisasutuse mittevastavus sellise vabatahtliku kavaga kehtestatud eeskirjadele ja menetlustele, mille liikmed nad on või mille raames nad tegutsevad;

16)	„järelevalveaudit“ – sertifitseerimisasutuse poolt vabatahtliku kava raames väljastatud sertifikaatide järelaudit, mis toimub pärast sertifitseerimist ja enne uuestisertifitseerimisauditit ning mida saab teha kord kvartalis, poolaastas või aastas;

17)	„uuestisertifitseerimisaudit“ – audit, mille eesmärk on uuendada sertifitseerimisasutuse poolt vabatahtliku kava raames väljastatud sertifikaati;

18)

„ühendtaristu“ – taristute süsteem, mis hõlmab torujuhtmeid, veeldatud maagaasi terminale ja hoidlaid, mille kaudu transporditakse gaase, mis koosnevad peamiselt metaanist ning hõlmavad biogaasi ja biomassist saadud gaasi, eelkõige biometaani, või muud liiki gaasi, mida on tehniliselt võimalik ja ohutu sisestada maagaasi torujuhtmesüsteemi ja selle kaudu transportida, samuti vesinikusüsteemi ning vedelkütuste torujuhtmevõrgustikku ja ülekande- ja jaotustaristuid;

19)	„vesinikusüsteem“ – taristusüsteem, sealhulgas vesinikuvõrgud, -hoidlad ja -terminalid, mis sisaldavad kõrge puhtusastmega vesinikku;

20)	„õiguseellane“ – ettevõtja, kes on juriidiliselt asendatud uuega, kuid kelle omandilise kuuluvuse, juhtkonna koosseisu, töömeetodite või tegevuse ulatuse suhtes ei ole tehtud sisulisi või on tehtud ainult pealiskaudseid muudatusi;

21)

„tooterühm“ – sarnaste füüsikaliste ja keemiliste omadustega ja sarnaste kütteväärtustega toorained, biokütused, vedelad biokütused ning mittegaasilised biomasskütused või sarnaste keemiliste omadustega gaasilised biomasskütused ja veeldatud maagaas, mille kõigi suhtes kohaldatakse samu eeskirju, mis on sätestatud direktiivi (EL) 2018/2001 artiklites 7, 26 ja 27, et määrata kindlaks biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste panus taastuvenergia eesmärkide saavutamisse;

22)	„koht“ või „tegevuskoht“ – täpsete piiridega geograafiline asukoht, logistikarajatised, ülekande- või jaotustaristud, mille piires võib tooteid segada;

23)

„kestlikkustõend“ – ettevõtja avaldus, mis põhineb sertifitseerimisasutuse poolt vabatahtliku kava raames väljastatud sertifikaadil ja mis tõendab, et konkreetne kogus lähteaineid või kütuseid vastab direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 25 lõikes 2 ja artiklis 29 sätestatud kestlikkuskriteeriumidele ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumidele;

24)	„tooraine“ – ained, mida ei ole veel kütusteks töödeldud, sealhulgas vahesaadused;

25)	„kütused“ – kütused, mis on tarbimisvalmid, sealhulgas biokütused, vedelad biokütused, biomasskütused, muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest valmistatud vedelad ja gaasilised transpordikütused ning ringlussevõetud süsinikupõhised kütused;

26)	„finantsatraktiivsuse test“ – investeeringu nüüdispuhasväärtuse (NVP) arvutamine, mis põhineb täiendavuspõhimõttele vastavatel meetmetel maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biomassi sertifitseerimise kontekstis;

27)	„mittefinantsiliste takistuste test“ – selliste võimalike muude takistuste hindamine, mis eeldatavasti tõkestavad ettevõtjat rakendamast täiendavuspõhimõttele vastavaid meetmeid maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biomassi sertifitseerimise kontekstis;

28)	„liidu andmebaas“ – direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 28 lõikes 2 sätestatud andmebaas;

29)	„rohumaa“ – terminit kasutatakse komisjoni määruse (EL) nr 1307/2014 (3) artikli 1 punktis 1 määratletud tähenduses.

II PEATÜKK

ÜLDEESKIRJAD VABATAHTLIKE KAVADE JUHTIMISE, SISEJÄRELEVALVE, NENDE RAAMES KAEBUSTE ESITAMISE KORRA JA NENDE LÄBIPAISTVUSE KOHTA

Artikkel 3

Vabatahtliku kava juhtimisstruktuur

1. Vabatahtlike kavadega luuakse juhtimisstruktuur, et tagada kava raames ülesannete täitmiseks vajalik õiguslik ja tehniline suutlikkus, erapooletus ja sõltumatus. Sõltuvalt vabatahtliku kava ulatusest moodustatakse kava raames tehniline komitee või samaväärne tehnilise eksperditoe süsteem, mis võimaldab erijuhtudel kaasata ka sõltumatuid väliseksperte, kes annavad nõu tehnilistes küsimustes.

2. Vabatahtlike kavade juhtimisstruktuuri ja otsustusprotsessi kaasatakse võimaluste piires eri esindajaid mitmesugustest asjaomastest sidusrühmadest, nagu põllumajandustootjate või metsandusettevõtjate ühendused, valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid, kavast potentsiaalselt mõjutatud põlis- ja kohalikud kogukonnad, akadeemilised ringkonnad ning kütusetootjad. Ühelgi üksikul sidusrühmal ega sidusrühmade grupil ei tohi olla otsustusprotsessis valitsevat seisundit. Otsused tehakse üksnes siis, kui on saavutatud sidusrühmade enamuse kvoorum.

3. Vabatahtlike kavadega kehtestatakse eeskirjad ja menetlused, et vältida otsuste tegemisel huvide konflikte. Miinimumstandardina rakendatakse kontrolli- ja tasakaalustussüsteemi tagamaks, et ükski üksik sidusrühm, kellel on otsuse tulemuse suhtes eriline huvi, ei saa seda konkreetset otsust otsustavalt mõjutada.

4. Sertifitseerimisasutused kehtestavad eetikanormid ja -menetlused, et tagada oma täielik sõltumatus kavas osalevatest ettevõtjatest. Vabatahtlike kavadega nõutakse, et kava nimel tegutsevad sertifitseerimisasutused oleksid akrediteeritud Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) standardi 17065 kohaselt.

5. Sertifitseerimisasutuse juhtimissüsteemi eesmärk on tagada audiitorite otsuste võimalikult suur sõltumatus, järgides audiitorite rotatsiooni põhimõtteid või muid selle tegevusala olemasolevaid parimaid tavasid.

6. Võimaliku huvide konfliktiga isikud jäetakse otsustusprotsessist välja nii vabatahtlikus kavas kui ka sertifitseerimisasutuses. Vabatahtlike kavadega kehtestatakse asjakohased menetlused ja kontrolljälg selliste juhtumite kindlakstegemiseks ja dokumenteerimiseks ning vaadatakse need kava sisejärelevalvesüsteemide osana korrapäraselt läbi.

Artikkel 4

Ettevõtjate mittevastavused kava raames

1. Vabatahtlike kavadega luuakse terviklik süsteem ettevõtjate mittevastavustega tegelemiseks. Miinimumstandardina sisaldab see süsteem mittevastavuste selget liigitust raskusastmete järgi kooskõlas artikli 10 nõuetega. Iga mittevastavuse liigi kohta on kehtestatud läbipaistvad eeskirjad ja menetlused, et tagada parandusmeetmete ja sanktsioonide õigeaegne täitmisele pööramine, sealhulgas vajaduse korral sertifikaadi peatamine. Sellised täitemenetlused algatatakse viivitamata, sõltuvalt mittevastavuse raskusest ja parandusmeetmete kiireloomulisusest.

2. Ettevõtjad, kelle sertifikaadid on peatatud, ei saa esitada kestlikkusdeklaratsioone enne, kui peatamine on tühistatud. Peatatud sertifikaadiga ettevõtjad ei tohi selle aja jooksul liituda mõne teise vabatahtliku kavaga. Kui ettevõtja või tema õiguseellaste osalemine vabatahtlikus kavas peatatakse või lõpetatakse sertifikaadi tühistamisega pärast auditit, mis kinnitas kriitilist mittevastavust, võib muude vabatahtlike kavade raames keelata selle ettevõtja osalemise vähemalt kahe aasta jooksul pärast osalemise peatamist või lõpetamist.

3. Kui ettevõtja, kelle puhul on varem kindlaks tehtud kriitiline või oluline mittevastavus, taotleb uuestisertifitseerimist, peab audiitor juhtima sellele asjaolule tähelepanu kõigi vabatahtlike kavade raames, milles ettevõtja parasjagu osaleb või mille kaudu ta on taotlenud uuestisertifitseerimist.

Artikkel 5

Sisejärelevalve, kaebuste esitamise kord ja dokumendihaldussüsteem

1. Vabatahtlike kavadega luuakse sisejärelevalvesüsteem, et kontrollida ettevõtjate vastavust kavaga kohaldatavatele eeskirjadele ja menetlustele ning tagada sertifitseerimisasutuste audiitorite töö kvaliteet. Sisejärelevalvet tehakse vähemalt kord aastas ning see sõltub vabatahtliku kava geograafilisest ulatusest ja kavaga hõlmatud toorainest ning ettevõtjate tegevuse riskitasemest. Järelevalveprotsessi osana nõutakse vabatahtlike kavadega, et sertifitseerimisasutused esitaksid kõik auditiaruanded ja vajaduse korral kasvuhoonegaaside heite tegelike väärtuste arvutused. Järelevalvetegevus hõlmab nende igalt sertifitseerimisasutuselt saadud auditiaruannete juhuslikku ja riskipõhist valimit.

2. Vabatahtlike kavadega kehtestatakse eeskirjad ja menetlused, et tagada sisejärelevalve tulemuste põhjal tõhusate järelmeetmete ja vajaduse korral sanktsioonide kohaldamine. Sisejärelevalve tulemuste alusel võetakse vabatahtliku kava juhtimisstruktuuri või sisejärelevalveprotsessi suhtes parandusmeetmeid, et parandada kava toimimist tulevikus. Vabatahtliku kava iga-aastase järelevalve tulemused võetakse kokku komisjonile esitatavas iga-aastases tegevusaruandes.

3. Vabatahtlike kavadega kehtestatakse ettevõtjate või sertifitseerimisasutuste vastu kaebuste esitamise kord. Kaebuste esitamise kord on kättesaadav vabatahtliku kava veebisaidil ja võimaldab kaebusi saata elektrooniliselt või posti teel. Kaebuste esitamise korraga tagatakse ka nende isikute kaitse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/1937, (4) kes teatavad rikkumistest või esitavad kaebuse heas usus. Veebisaidil esitatakse vähemalt kogu järgmine teave:

a)	teave ja tõendid, mis tuleb kaebuse esitamiseks esitada, samuti postiaadress või e-posti aadress, kuhu kaebus tuleb saata;

b)	juhised selle kohta, millised kaebused kuuluvad menetluse kohaldamisalasse;

c)	sammsammuline ülevaade sellest, kuidas kaebusi käsitletakse, alates algse kaebuse kättesaamisest kuni lahendamiseni, ning iga sammu ajakava;

d)	kaebustega seotud otsustusprotsess ja otsuste edasikaebamise protsess;

e)	selle tagajärjed, kui vabatahtliku kava raames tehakse kaebuse põhjal kindlaks mittevastavus.

4. Vabatahtlike kavade raames peetakse kõigi kaebuste registrit ja esitatakse komisjonile nende kaebuste kokkuvõte iga-aastases tegevusaruandes. Komisjoni või liikmesriigi taotlusel esitatakse kavade raames kõik kaebuse ja selle käsitlemisega seotud dokumendid.

5. Vabatahtlike kavadega kehtestatakse ja sertifitseerimisasutused kehtestavad dokumendihaldussüsteemi, mis hõlmab kõiki järgmisi elemente:

a)	juhtimissüsteemi ülddokumentatsioon (nt käsiraamatud, tegevuspõhimõtted, kohustuste määratlemine);

b)	dokumentide ja andmete kontroll;

c)	juhtimissüsteemi juhtkonnapoolne läbivaatamine;

d)	siseaudit/-järelevalve;

e)	mittevastavuste kindlakstegemise ja haldamise kord ning

f)	menetlused ennetusmeetmete võtmiseks, et kõrvaldada võimalikud mittevastavuste põhjused.

Dokumente säilitatakse vähemalt viis aastat või kauem, kui asjaomane riigi ametiasutus seda nõuab.

Artikkel 6

Teabe avaldamine vabatahtlike kavade kohta

Vabatahtlike kavade raames tehakse veebisaidil avalikult ja tasuta kättesaadavaks järgmine teave:

a)	kava juhtimisstruktuur, sealhulgas kõigi asjaomaste organite roll, omandistruktuuri üksikasjad, juhatuse, sekretariaadi ja tehnilise komitee või samaväärse organi koosseis ja kogemused, samuti hääleõiguslike liikmete või kavas osalejate loetelu, kui see on asjakohane;

kavas osalevate ettevõtjate loetelu, nende sertifitseerimisstaatus koos sertifikaatide väljastamise, peatamise, tühistamise, lõpetamise või aegumise kuupäevaga, samuti II lisa kohaselt koostatud sertifikaadid või auditi koondaruanded. Kui auditite käigus tehakse kindlaks kriitilised või olulised mittevastavused, avaldatakse vabatahtlike kavade raames nende mittevastavuste koondloetelu koos nende kõrvaldamise tegevus- ja ajakavaga, nagu on asjaomaste ettevõtjatega kokku lepitud. Konkreetset teavet sertifikaatide või auditi koondaruannete kohta võib korrigeerida, et see oleks kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate õigusaktidega. Veebisaidil esitatakse selliste ettevõtjate loetelu, kelle sertifikaadid on tühistatud, lõpetatud või aegunud, ja see jääb sinna vähemalt 24 kuuks pärast tühistamise, lõpetamise või aegumise kuupäeva. Ettevõtjate sertifitseerimisstaatuse muudatused avalikustatakse viivitamata;

c)	kava käsitlevate dokumentide viimane versioon ja auditisuunised. Dokumendid peavad sisaldama kuupäeva ja versiooni numbrit ning vajaduse korral kokkuvõtet kõigist dokumendi eelmise versiooniga võrreldes tehtud muudatustest;

d)	kavaga seotud kontaktandmed, sealhulgas telefoninumber, e-posti aadress ja postiaadress;

kava raames sõltumatuid auditeid tegevate sertifitseerimisasutuste loetelu, märkides iga sertifitseerimisasutuse kohta, milline riigi avaliku sektori asutus või üksus on selle akrediteerinud või seda tunnustanud ning milline liikmesriigi üksus või riiklik avaliku sektori asutus teeb selle üle järelevalvet kooskõlas direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 30 lõike 9 teise lõiguga. Loetletakse sertifitseerimisasutused, kellel ei ole enam õigust teha kava kohast sõltumatut auditeerimist, ja see teave jääb kättesaadavaks vähemalt 12 kuuks pärast viimast auditit koos märkega selle kohta;

f)	vabatahtliku kava iga-aastase järelevalve tulemused vastavalt iga-aastases tegevusaruandes esitatud kokkuvõttele.

Artikkel 7

Kava vahetamine ettevõtjate poolt

1. Vabatahtlike kavadega nõutakse, et ettevõtja avalikustaks oma sertifitseerimistaotlustes järgmise teabe:

a)	kas tema või tema õiguseellane osaleb parasjagu või on viimase viie aasta jooksul osalenud mõnes muus vabatahtlikus kavas;

b)	kogu asjakohane teave, sealhulgas massibilansi andmed ja auditiaruanded ning vajaduse korral otsused tema sertifikaatide peatamise või tühistamise kohta viimase viie aasta jooksul;

c)	kas ta on lahkunud mõnest kavast enne esimest järelevalveauditit.

2. Järgmistel juhtudel jäetakse ettevõtja vabatahtlikku kavasse vastu võtmata:

a)	ettevõtja ei avalikusta lõike 1 punktides a ja b osutatud teavet;

ettevõtja või tema õiguseellane on läbi kukkunud mõne teise kava kohasest esialgsest auditist, välja arvatud juhul, kui selline esialgne audit toimus rohkem kui kolm aastat enne taotluse esitamist või kui vahepeal lõpetati teises kavas sertifitseerimistegevus, mis takistas ettevõtjal taotlust uuesti esitada. Kui vabatahtlikus kavas aktsepteeritakse ettevõtja põhjendusi ja otsustatakse tema taotlust hinnata, kohandatakse esialgse auditi ulatust nii, et audit hõlmaks kõiki asjakohaseid küsimusi ja selles keskendutaks eelkõige puudustele, mis tehti kindlaks esialgses auditis, millest ettevõtja teise kava puhul läbi kukkus;

ettevõtja või tema õiguseellane lahkusid enne esimest järelevalveauditit mõnest teisest kavast, välja arvatud juhul, kui ettevõtja suudab tõendada, et tal oli selleks mõjuv põhjus. Kui vabatahtlikus kavas aktsepteeritakse ettevõtja põhjendusi, kohandatakse esialgse auditi ulatust nii, et see hõlmaks kõiki asjakohaseid järelevalveauditiga seotud küsimusi.

Artikkel 8

Muude vabatahtlike kavade tunnustamine

Kui osa tarneahelast tugineb muudele vabatahtlikele kavadele, aktsepteerivad nad direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 30 lõike 4 alusel tunnustatud vabatahtlike kavade kohaseid tõendeid, kuid üksnes selles ulatuses, mida tunnustamine hõlmab.

Artikkel 9

Riiklike kavade tunnustamine

Vabatahtlike kavade raames ei keelduta tunnustamast tunnustatud riiklikke kavasid seoses selle kontrollimisega, kas ollakse vastavuses direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 29 lõigetes 2–7 ja 10 sätestatud kestlikkuskriteeriumide ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumidega, sama direktiivi artikli 25 lõikes 2 sätestatud kasvuhoonegaaside heite vähendamise miinimumlävenditega ning delegeeritud määruses (EL) 2019/807 sätestatud maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste sertifitseerimise kriteeriumidega.

III PEATÜKK

AUDITIPROTSESS, AUDITI ULATUS, AUDIITORITE KVALIFIKATSIOON JA AUDITI JÄRELEVALVE

Artikkel 10

Auditiprotsess ja kindlustase

1. Vabatahtlike kavadega nõutakse, et ettevõtjad läbiksid edukalt esialgse auditi, enne kui neil lubatakse kavas osaleda. Uue kavas osaleja esialgne auditeerimine või olemasoleva kavas osaleja uuestisertifitseerimine läbivaadatud reguleeriva raamistiku alusel toimub alati kohapeal ja annab vähemalt piisava kindluse, et siseprotsessid on tulemuslikud. Sõltuvalt ettevõtja riskiprofiilist võib tema avalduste õigsuse suhtes rakendada piiratud kindlustaset. Esialgse auditi tulemuste põhjal võidakse ettevõtjate suhtes, kellega seotud riskitaset loetakse madalaks, edaspidi teha piiratud kindlusega auditeid.

2. Vabatahtlike kavadega võib lubada sertifitseerimisasutusel kontrollida vastavust erinevatele sertifitseerimisraamistikele sama auditiprotsessi käigus, kui sertifitseerimisasutus tõendab, et ettevõtjad vastavad artikli 1 kohastele nõuetele. Vabatahtlike kavadega, mis võimaldavad sertifikaadile pikemat kehtivusaega kui üks aasta, tuleb tagada kõigi kavas osalevate ettevõtjate suhtes iga-aastase järelevalveauditi läbiviimise. Grupiauditite puhul võib iga-aastane audit siiski hõlmata rühma liikmete valimit kooskõlas artikliga 12. Järelevalveauditite sagedust suurendatakse ettevõtja profiilist, tarneahelast ja varasemate auditite tulemustest tuleneva üldise riskitaseme alusel. Tehniline ülevaataja vastutab järelevalveauditite tulemuste kinnitamise eest.

Vabatahtlike kavadega kehtestatakse üksikasjalik kord auditite kavandamiseks ja läbiviimiseks ning auditiaruannete koostamiseks. Vabatahtlike kavadega tagatakse, et sertifitseerimisasutused teevad auditeid kooskõlas standardiga ISO 19011 või samaväärse standardiga. Vabatahtlike kavadega tagatakse ka nende vahel tõhus ja õigeaegne audititeabe vahetamine, et toetada auditi tulemuslikku ettevalmistamist ja läbiviimist. Audit hõlmab vähemalt järgmisi elemente:

a)	ettevõtja selliste tegevuste kindlakstegemine, mis on kava kriteeriumide seisukohast olulised;

b)	ettevõtja ja tema üldise korralduse asjakohaste süsteemide kindlakstegemine seoses kava kriteeriumidega ja asjakohaste kontrollisüsteemide tõhusa rakendamise kontroll;

oluliste väärkajastamist põhjustada võivate riskide analüüs, mis põhineb audiitori ametialastel teadmistel ja ettevõtja esitatud teabel. Analüüsis võetakse arvesse tegevuse üldist riskiprofiili sõltuvalt ettevõtja ja tarneahela riskitasemest, eelkõige tarneahela vahetult eelnevas ja järgnevas etapis, näiteks IX lisas loetletud materjali käitlevate ettevõtjate puhul. Auditi intensiivsust või ulatust või mõlemat kohandatakse vastavalt kindlaks tehtud üldisele riskitasemele, tuginedes ka rajatise tootmisvõimsuse ja toodetud kütuse deklareeritud koguste usaldusväärsuse kontrollile;

d)	kontrollikava, mis vastab riskianalüüsile ning ettevõtja tegevuse ulatusele ja keerukusele ning milles on määratud kindlaks ettevõtja tegevusega seoses kasutatavad valimimoodustamise meetodid;

e)	kontrollikava elluviimine, kogudes andmeid kooskõlas kindlaks määratud valimimoodustamise meetoditega ja kõiki asjakohaseid lisatõendeid, millele kontrollija järeldus tugineb;

f)	enne lõpliku kontrolliotsuse tegemist nõutakse ettevõtjalt kontrolljälgede puuduvate elementide esitamist, erinevuste selgitust või deklaratsioonide või arvutuste läbivaatamist;

g)	ettevõtjate või nende esindajate poolt liidu andmebaasis registreeritud andmete täpsuse kontrollimine.

3. Auditi käigus kindlaks tehtud mittevastavused liigitatakse kriitilisteks, olulisteks ja väikesteks vastavalt teisele, kolmandale ja neljandale lõigule.

Kriitiliseks mittevastavuseks loetakse vabatahtliku kava standardite tahtlikku rikkumist, näiteks pettust, pöördumatut mittevastavust või rikkumist, mis kahjustab vabatahtliku kava terviklikkust. Kriitilised mittevastavused hõlmavad muu hulgas järgmist:

a)	direktiivi (EL) 2018/2001 kohustusliku nõude mittetäitmine, näiteks maakasutuse muutmine, mis on vastuolus selle direktiivi artikli 29 lõigetega 3, 4 ja 5;

b)	kestlikkustõendi või ettevõtja kinnituse väljastamine pettuse teel, näiteks kestlikkustõendi tahtlik dubleerimine rahalise kasu saamiseks;

c)	tooraine kirjelduse tahtlik väärkajastamine, kasvuhoonegaaside väärtuste või sisendandmete võltsimine ning jäätmete või jääkide tahtlik tootmine, näiteks tootmisprotsessi tahtlik muutmine täiendava jääkaine tootmiseks või materjali tahtlik saastamine eesmärgiga liigitada see jäätmeks.

Oluliseks mittevastavuseks loetakse direktiivi (EL) 2018/2001 kohustusliku nõude täitmata jätmist, kui mittevastavus on potentsiaalselt pöörduv, korduv ja paljastab süsteemseid probleeme või aspekte, mis üksi või koos muude mittevastavustega võivad põhjustada süsteemi põhimõttelise häire. Olulised mittevastavused hõlmavad muu hulgas järgmist:

a)	süsteemsed probleemid teatatud massibilansi või kasvuhoonegaaside andmetega, näiteks kui üle 10 % representatiivsesse valimisse kuuluvate deklaratsioonide puhul on kindlaks tehtud ebakorrektsed dokumendid;

b)	ettevõtja ei ole sertifitseerimisprotsessi käigus teatanud oma osalemisest muudes vabatahtlikes kavades;

c)	audiitoritele asjakohase teabe, näiteks massibilansi andmete ja auditiaruannete esitamata jätmine.

Väikeseks mittevastavuseks loetakse mittevastavust, mis on piiratud mõjuga, kujutab endast üksikut või ajutist eksimust, ei ole süstemaatiline ega põhjusta põhimõttelist häiret, kui seda ei kõrvaldata.

4. Mittevastavuse tagajärjed ettevõtjatele on järgmised:

kriitiliste mittevastavuste korral sertifikaati taotlevatele ettevõtjatele sertifikaati ei väljastata. Ettevõtjad võivad sertifitseerimist uuesti taotleda pärast vabatahtlikus kavas kindlaksmääratud tähtaja möödumist. Järelevalve- või uuestisertifitseerimisauditite või vabatahtliku kava sisejärelevalve- või kaebuste menetlemise protsessi käigus kindlaks tehtud kriitilised mittevastavused toovad kaasa ettevõtja sertifikaadi kohese tühistamise;

oluliste mittevastavuste korral sertifikaati taotlevatele ettevõtjatele sertifikaati ei väljastata. Järelevalve- või uuestisertifitseerimisauditite või vabatahtliku kava sisejärelevalve- või kaebuste menetlemise protsessi käigus kindlaks tehtud olulised mittevastavused toovad kaasa ettevõtja sertifikaadi kohese peatamise. Kui ettevõtjad ei võta olulise mittevastavuse korral parandusmeetmeid 90 päeva jooksul alates teavitamisest, sertifikaat tühistatakse;

c)	väikeste mittevastavuste korral võib vabatahtliku kava raames määrata kindlaks nende lahendamise tähtaja, mis ei ole pikem kui 12 kuud alates neist teatamisest ega ulatu kaugemale järgmise järelevalve- või uuestisertifitseerimisauditi kuupäevast.

5. Vabatahtlike kavade raames sertifitseeritakse ettevõtjaid üksnes juhul, kui need vastavad kõigile järgmistele nõuetele:

a)	neil on dokumendihaldussüsteem;

b)	neil on auditeeritav süsteem kõigi nende esitatud deklaratsioonide või nende deklaratsioonide aluseks olevate tõendite turvaliseks säilitamiseks ja läbivaatamiseks;

c)	nad säilitavad kõiki käesoleva määruse ja direktiivi (EL) 2018/2001 järgimiseks vajalikke tõendeid vähemalt viis aastat või kauem, kui asjaomane riigi ametiasutus seda nõuab;

d)	nad kohustuvad esitama kogu nende tõendite auditeerimisega seotud teabe.

6. Auditiaruanded ja auditi koondaruanded või sertifikaadid, mille sertifitseerimisasutus on vabatahtliku kava raames koostanud või väljastanud, peavad sisaldama vähemalt II lisas sätestatud elemente.

Artikkel 11

Audiitori pädevus

1. Vabatahtliku kava nimel auditeid tegev sertifitseerimisasutus akrediteeritakse standardite ISO 17065 ja ISO 14065 kohaselt, kui ta auditeerib tegelikke kasvuhoonegaaside väärtusi.

Sertifitseerimisasutusi akrediteeritakse ka riikliku akrediteerimisasutuse poolt ja kooskõlas määrusega (EÜ) nr 765/2008 või neid tunnustab pädev asutus, et hõlmata direktiivi (EL) 2018/2001 kohaldamisala või vabatahtliku kava konkreetset kohaldamisala. Kui sellist akrediteerimist või tunnustamist ei kasutata, võib liikmesriik lubada vabatahtlikes kavades kasutada selle liikmesriigi territooriumil sõltumatu järelevalve süsteemi, mis hõlmab direktiivi (EL) 2018/2001 kohaldamisala või vabatahtliku kava konkreetset kohaldamisala. Komisjon vaatab läbi käesolevas lõigus kirjeldatud süsteemide tulemuslikkuse, pidades silmas nende sobivust piisava järelevalve tagamiseks, ja annab vajaduse korral suuniseid.

Sertifitseerimisasutus valib ja nimetab auditirühma kooskõlas standardiga ISO 19011, võttes arvesse auditi eesmärkide saavutamiseks vajalikku pädevust.

2. Auditirühmal peavad olema auditi läbiviimiseks vajalikud pädevused, kogemused ning üld- ja erioskused, võttes arvesse auditi ulatust. Kui audiitoreid on vaid üks, peab tal olema ka pädevus täita konkreetseks auditiks vajalikke auditirühma juhi ülesandeid. Sertifitseerimisasutus tagab, et sertifitseerimisotsuse teeb tehniline ülevaataja, kes ei kuulunud auditirühma.

3. Audiitorid peavad vastama järgmistele tingimustele:

a)	nad on auditeeritavast tegevusest sõltumatud, välja arvatud direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 29 lõike 6 punktiga a ja lõike 7 punktiga a seotud auditite korral, mille puhul võib kuni esimese kogumispunktini teha esimese või teise poole auditeid;

b)	neil puudub huvide konflikt;

neil on erioskused, mis on vajalikud auditi tegemiseks seoses kava kriteeriumidega, sealhulgas järgmised oskused:

seoses maakasutuse kriteeriumidega, mis on sätestatud direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 29 lõigetes 2–9, ning käesoleva rakendusmääruse V peatükis ja VIII lisas sätestatud maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifitseerimise metoodikaga: kogemused põllumajanduses, agronoomias, ökoloogias, loodusteadustes, metsanduses, metsakasvatuses või mõnes seonduvas valdkonnas, sealhulgas tehnilised erioskused, mida on vaja suure bioloogilise mitmekesisusega rohumaade ja suure bioloogilise mitmekesisusega metsa kriteeriumide täitmise kontrollimiseks;

ii)

seoses kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumidega, mis on sätestatud direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 29 lõikes 10, või ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste ja muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest toodetud kütuste kasvuhoonegaaside heite kindlaksmääramisel vastavalt direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 28 lõikes 5 sätestatud metoodikale: vähemalt kaheaastane kogemus kütuse olelustsükli hindamisel ja kasvuhoonegaaside heite arvutamise auditeerimisel vastavalt direktiivi (EL) 2018/2001 V ja VI lisas sätestatud metoodikale saadud erikogemus, mis on asjakohane seda liiki auditite jaoks, mida konkreetne audiitor teeb. Sõltuvalt konkreetse auditi ulatusest peavad neid kogemusi täiendama kogemused põllumajanduses, agronoomias, ökoloogias, metsanduses, loodusteadustes, metsakasvatuses, inseneriteadustes, energiajuhtimises või mõnes seonduvas valdkonnas. Kui audit hõlmab mulla orgaanilise süsiniku taseme kontrollimist, nõutakse heite vähendamise ühikute kohaldamiseks seoses süsiniku mulda kogunemisega ka mullateadusealaseid tehnilisi teadmisi;

iii)	seoses direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 30 lõigetes 1–2 sätestatud järelevalveahela kriteeriumidega: kogemused massibilansisüsteemide, tarneahela logistika, raamatupidamise, jälgitavuse ja andmekäitluse alal või mõnes seonduvas valdkonnas;

iv)	seoses rühmaaudititega: rühmaauditite tegemise kogemused.

4. Vabatahtlike kavade raames pakutakse audiitoritele koolituskursusi, kus käsitletakse kõiki kava ulatusega seotud aspekte. Kursused hõlmavad eksamit, millega tõendatakse osalejate vastavust koolitusnõuetele tehnilises valdkonnas või valdkondades, kus nad tegutsevad. Enne vabatahtliku kava nimel auditite tegemist osalevad audiitorid koolituskursustel.

5. Audiitorid osalevad korrapäraselt täiendkoolitustel. Vabatahtlike kavade raames rakendatakse süsteemi, mis võimaldab jälgida kava aktiivsete audiitorite koolitusstaatust. Vabatahtlike kavade raames antakse vajaduse korral ka sertifitseerimisasutustele suuniseid sertifitseerimisprotsessi oluliste aspektide kohta. Need suunised võivad käsitleda õigusraamistiku ajakohastamist või vabatahtliku kava sisejärelevalve protsessi käigus tehtud asjakohaseid järeldusi.

Artikkel 12

Rühmaauditid

1. Vabatahtlike kavade raames võidakse teha rühmaauditeid ainult järgmistel juhtudel:

a)	tooraine tootjate, eelkõige väikepõllumajandustootjate, tootjaorganisatsioonide ja ühistute ning jäätmekogujate auditeerimiseks;

b)	kava maaga seotud kriteeriumide täitmise kontrollimiseks, kui asjaomased alad asuvad lähestikku ja neil on sarnased omadused, näiteks kliima- või mullatingimused;

c)	kasvuhoonegaaside heite vähenemise arvutamiseks, kui üksustel on sarnased tootmissüsteemid ja põllukultuuride liigid.

Rühmaauditiga hõlmatud ettevõtjad määravad rühmajuhi. Ka esimesed kogumispunktid, tootjaorganisatsioonid või ühistud võivad tegutseda rühmajuhtidena, kes esindavad rühmaauditis osalevaid ettevõtjaid.

2. Rühmaauditi käigus võib kontrollida kõiki asjaomaseid üksusi üksuste valimi alusel. Vabatahtlike kavade raames koostatakse rühmaauditi lähenemisviisi rakendamise suunised, mis käsitlevad vähemalt järgmisi elemente:

a)	rühmajuhi roll, mis hõlmab sisejuhtimissüsteemi kirjeldust ja rühma kontrolli sisemenetlusi;

b)	valimi suuruse määramine.

3. Valimis, mis koosneb sellisest arvust rühma liikmetest, mis vastab rühma liikmete koguarvu ruutjuurele, auditeeritakse valimisse kuulujaid ükshaaval vähemalt korra aastas. Kõrgema riskitaseme korral seda arvu suurendatakse. Vabatahtlike kavadega kehtestatakse kriteeriumid, mille alusel määratakse kindlaks valdkondade üldine riskitase ja selle riskitaseme seos auditi lähenemisviisiga. Valim peab olema kogu rühma suhtes representatiivne ning selle määramisel tuleb kasutada riski ja juhuvaliku kombinatsiooni. Vähemalt 25 % valimist peab põhinema juhuvalikul. Igal aastal valitakse auditeerimiseks erinev tooraine tootja.

4. Rühmaaudit toimub kohapeal, välja arvatud juhul, kui leitakse, et dokumendiauditid annavad sama kindlustaseme kui kohapealne audit. Vabatahtlike kavadega nähakse ette dokumendiauditi võimaldamiseks vajalikud tõendid. Ettevõtjate endi kinnitusi ei peeta piisavaks tõendiks. Rühmajuhti auditeeritakse alati kohapeal.

5. Kui auditi käigus tehakse kindlaks rühma liikme puhul kriitiline või oluline mittevastavus, menetletakse seda vastavalt kas artikli 10 lõike 4 punkti a või punkti b kohaselt. Kui kogu algses valimis tehakse kindlaks kriitiline või oluline mittevastavus, auditeeritakse veel üht sama suurt rühma liikmete valimit. Enamiku rühma liikmete süsteemne mittevastavus kogu valimi ulatuses toob kaasa vastavalt vajadusele kas kogu rühma sertifikaadi peatamise või tühistamise.

Artikkel 13

Jäätmete ja jääkide auditeerimine

1. Vabatahtlike kavade raames kohaldatakse ja nende nimel töötavad sertifitseerimisasutused kohaldavad jäätmetest ja jääkidest valmistatud biokütuste ja vedelate biokütuste tarneahela kontrollimisel nõudeid, mis on sätestatud lõigetes 2–7, ning biomasskütuste puhul nõudeid, mis on sätestatud lõigetes 2–5.

2. Hõlmatakse kogu tarneahel alates selle alguspunktist, s.o ettevõtjast, kus jäätmed või jäägid tekivad.

3. Kõiki ettevõtjaid auditeeritakse eraldi. Tarneahela alguspunktis, näiteks restoranides ja jäätmete või jääkide tootjate juures, võib siiski kasutada rühmaauditi lähenemisviise.

4. Auditeerimise sagedus ja intensiivsus peavad peegeldama üldist riskitaset. Vabatahtlike kavadega määratakse kindlaks selged eeskirjad, mis vastavad jääkide või jäätmete liigiga seotud konkreetse ohu tasemele. Biokütuste ja vedelate biokütuste puhul tehakse kohapealne audit päritolukohtade suhtes, mis tarnivad vähemalt viis tonni direktiivi (EL) 2018/2001 IX lisa A ja B osas loetletud jäätmeid või jääke kuus. Kohapealne audit võib põhineda valimil, mille puhul kasutatakse rühmaauditit.

5. Kogumispunktid peavad enne kogumispunkti auditit esitama audiitorile loetelu kõigist päritolukohtadest, mis on allkirjastanud ettevõtja kinnituse. Igas kuus või aastas tekkinud jäätmete kogus peab olema ettevõtja kinnituses selgelt märgitud. Tõendid või dokumendid kõikide üksikute tarnete kohta peavad olema kogumispunktis kättesaadavad ja audiitori poolt kontrollitud, sealhulgas jäätmete kõrvaldamise leping, üleandmislehed ja ettevõtja kinnitused.

6. Audiitor peab kontrollima, kas päritolukohti on sellisel arvul, mis on samaväärne vähemalt kõigi loetelus olevate päritolukohtade summa ruutjuurega. Kontrolli võib teha kaugkontrollina, välja arvatud juhul, kui päritolukoha olemasolus on kahtlusi või kui see vastab lõike 4 kohastele kohapealse auditi kriteeriumidele. Audiitorid kontrollivad kestlikku materjali tarneid tootmisahela järgmise etapi saajatele, kontrollides kogumispunkti poolt kõnealuste tarnete saajatele väljastatud kestlikkusavalduse koopiaid juhusliku ja riskipõhise valimi alusel.

7. Sertifitseerimisasutus teeb kohustusliku järelevalveauditi kuue kuu jooksul pärast esimest sertifitseerimist. Kogumispunktide ja kauplejate puhul, kes tegelevad nii jäätmete kui ka jääkidega ning selliste esmaste materjalidega nagu taimeõlid, tehakse kolm kuud pärast esimest sertifitseerimisauditit täiendav järelevalveaudit, mis hõlmab esimest massibilansiperioodi. Kui kogumispunktis on mitu säilitamiskohta, peab audiitor auditeerima iga säilitamiskoha massibilanssi.

8. Kui deklareeritud jäätmete ja jääkide olemuse suhtes on põhjendatud kahtlusi, on audiitoril õigus võtta proove ja lasta neid analüüsida sõltumatus laboris.

Artikkel 14

Tegeliku kasvuhoonegaaside heite arvutuste auditeerimine

1. Vabatahtlike kavadega nõutakse, et ettevõtjad esitaksid audiitoritele enne kavandatud auditit kogu asja- ja ajakohase teabe tegeliku kasvuhoonegaaside heite arvutamise kohta. See teave peab sisaldama sisendandmeid ja muid asjakohaseid tõendeid, teavet kasutatud heite- ja teisendustegurite ja standardväärtuste ning nende võrdlusallikate kohta, kasvuhoonegaaside heite arvutusi ja tõendeid kasvuhoonegaaside heite vähendamise ühikute kasutamise kohta.

2. Audiitor esitab auditiaruandes auditeeritud tegevuskohas tekkivad heitkogused. Lõplike biokütuste tootmise korral esitab audiitor heitkogused pärast jaotamist ja saavutatud vähendamist. Kui heide erineb märkimisväärselt tüüpilistest väärtustest või arvutatud tegelikud heite vähendamise väärtused on ebatavaliselt suured, põhjendatakse aruandes kõrvalekaldeid. Vabatahtlike kavadega kehtestatakse menetlused, mille kohaselt sertifitseerimisasutused peavad kava sellistest kõrvalekalletest viivitamata teavitama.

3. Audiitorid kontrollivad, et CO2 kogumisest ja asendamisest tulenev hinnanguline heite vähenemine piirdub heitega, mida on välditud sellise CO2 kogumisega, mille puhul süsinik pärineb biomassist ja mida kasutatakse fossiilse päritoluga CO2 asendamiseks. Selliseks kontrollimiseks on vaja juurdepääsu järgmisele teabele:

a)	eesmärk, milleks kogutud CO2 kasutatakse;

b)	asendatava CO2 päritolu;

c)	kogutava CO2 päritolu;

d)	teave CO2 kogumisest ja töötlemisest tulenevate heitkoguste kohta.

Punkti b kohaldamisel võivad kogutud CO2 kasutavad ettevõtjad teatada, kuidas asendatud CO2 varem tekitati, ja deklareerida kirjalikult, et asendamise tulemusena välditakse selle kogusega samaväärseid heitkoguseid. Neid tõendeid peetakse piisavaks, et tõendada vastavust direktiivi (EL) 2018/2001 nõuetele ja heite vältimist.

4. Ettevõtjad võivad esitada tegelikke kasvuhoonegaaside väärtusi käsitlevaid deklaratsioone alles pärast seda, kui auditiga on tõendatud nende suutlikkus teha tegelike väärtuste arvutusi.

5. Vabatahtlike kavade raames võimaldatakse taotluse korral juurdepääs kava alusel sertifitseeritud tegelike kasvuhoonegaaside arvutustele, koos vastavate auditiaruannetega komisjonile ja sertifitseerimisasutuste järelevalve eest vastutavatele riigi ametiasutustele.

Artikkel 15

Massibilansisüsteemide auditid

Vabatahtlike kavadega tagatakse, et ettevõtjad esitavad audiitoritele enne auditit kõik massibilansi andmed.

Esialgse auditi käigus, mis tehakse enne, kui ettevõtjal lubatakse kavas osaleda, kontrollib audiitor massibilansisüsteemi olemasolu ja toimimist.

Järgmiste iga-aastaste auditite käigus kontrollib audiitor vähemalt järgmisi elemente:

a)	kõigi sertifitseerimisega hõlmatud tegevuskohtade loetelu. Igal tegevuskohal peavad olema oma massibilansi andmed;

b)	kõigi sisendite loetelu tegevuskoha kohta, käideldud materjali kirjeldus ja kõigi tarnijate üksikasjad;

c)	kõigi väljundite loetelu tegevuskoha kohta, käideldud materjali kirjeldus ja kõigi klientide üksikasjad;

d)	kohaldatud ümberarvestustegurid, eelkõige jäätmeid või jääke töötlevate käitiste puhul, millega tagatakse, et protsessi ei muudeta nii, et see tekitaks rohkem jäätmeid või jääke;

e)	kõik erinevused raamatupidamissüsteemi ning sisendite, väljundite ja saldode vahel;

f)	kestlikkusnäitajate jaotamine;

g)	kestlikkusandmete ja füüsilise varu samaväärsus massibilansiperioodi lõpus.

Artikkel 16

Suure bioloogilise mitmekesisusega loodusliku ja mitteloodusliku rohumaa auditeerimine

1. Audiitorid, kes kontrollivad, kas maa on direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 29 lõike 3 punkti d kohane suure bioloogilise mitmekesisusega rohumaa, kontrollivad, kas maa on või on alates 2008. aasta jaanuarist mõnel ajahetkel olnud suure bioloogilise mitmekesisusega rohumaa. Vabatahtlike kavade süsteemidokumentides teavitatakse ettevõtjaid sellest, milliseid tõendeid võivad kava sertifitseerimisasutused aktsepteerida maa varasema (alates 2008. aasta jaanuarist) staatuse tõendamiseks.

2. Kui maa jääb rohumaaks või oleks inimsekkumiseta jäänud rohumaaks ning asub mis tahes geograafilises ulatuses, mis on loetletud määruses (EL) nr 1307/2014, loetakse see looduslikuks suure bioloogilise mitmekesisusega rohumaaks.

3. Väljaspool lõikes 2 osutatud ulatust asuva maa puhul hindab audiitor, kas rohumaa säilitab või oleks inimsekkumiseta säilitanud loodusliku liigilise koosseisu ning ökoloogilised omadused ja protsessid. Kui see on nii, siis loetakse, et maa on või on olnud looduslik suure bioloogilise mitmekesisusega rohumaa. Kui rohumaa on juba põllumaaks muudetud ja riigi pädevatelt asutustelt kättesaadava teabe või satelliidikujutiste abil ei ole võimalik maa tunnuseid ise hinnata, loeb audiitor selle maaks, mis ei olnud maakasutuse muutumise ajal suure bioloogilise mitmekesisusega rohumaa.

4. Kui maa lakkas või oleks inimsekkumiseta lakanud olemast rohumaa, on liigirikas ja kahjustamata ning asjaomane pädev asutus on tunnistanud selle suure bioloogilise mitmekesisusega alaks, loetakse maa mittelooduslikuks suure bioloogilise mitmekesisusega rohumaaks.

5. Maad, mis on või oli 2008. aasta jaanuaris või pärast seda mittelooduslik suure bioloogilise mitmekesisusega rohumaa, võib kasutada kütuste tootmiseks tingimusel, et tooraine koristamine on vajalik rohumaa kui suure bioloogilise mitmekesisusega rohumaa staatuse säilitamiseks ning et praegused majandamistavad ei põhjusta rohumaa bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ohtu.

Ettevõtjad esitavad tõendid selle kohta, et tooraine koristamine on vajalik suure bioloogilise mitmekesisusega rohumaa staatuse säilitamiseks ning et majandamistavadega ei kaasne rohumaa bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ohtu.

Kui ettevõtjad ei suuda esitada teises lõigus osutatud tõendeid, esitavad nad tõendid selle kohta, et asjaomane pädev asutus või määratud asutus on neile andnud loa tooraine koristamiseks, et säilitada suure bioloogilise mitmekesisusega rohumaa staatus.

Maa tehnilise hindamise viib läbi kvalifitseeritud välisspetsialist, kes on auditeeritavast tegevusest sõltumatu ja kellel puudub huvide konflikt ning kes võib kuuluda auditirühma. Hindamine ja selle tulemused vaadatakse auditi käigus läbi.

Artikkel 17

Liikmesriikide- ja komisjonipoolne järelevalve

1. Vabatahtlike kavadega nõutakse, et kavas osalevad ettevõtjad ja kava alusel auditeid tegevad sertifitseerimisasutused teevad koostööd komisjoniga ja liikmesriikide pädevate asutustega, sealhulgas annavad taotluse korral juurdepääsu ettevõtjate valdustele ning teevad komisjonile ja liikmesriikide pädevatele asutustele kättesaadavaks kogu teabe, mida nad vajavad direktiivi (EL) 2018/2001 kohaste ülesannete täitmiseks. Selleks peavad sertifitseerimisasutused tegema ka järgmist:

a)	esitavad teavet, mida liikmesriigid vajavad sertifitseerimisasutuste tegevuse järelevalveks vastavalt direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 30 lõikele 9;

b)	esitavad teavet, mida komisjon vajab direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 30 lõikes 10 sätestatud nõuete täitmiseks;

c)	kontrollivad direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 28 lõike 4 kohaselt liidu andmebaasi või asjaomasesse riiklikku andmebaasi sisestatud teabe täpsust.

2. Direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 30 lõikes 9 sätestatud järelevalve raames kehtestavad liikmesriigid menetlused, mis võimaldavad sertifitseerimisasutustel olenemata sellest, kas nende peakontor asub liikmesriigis või kolmandas riigis, registreeruda järelevalveks ja järelevalve tegemiseks.

3. Liikmesriigid vahetavad teavet ja jagavad parimaid tavasid selle kohta, kuidas teha järelevalvet sertifitseerimisasutuste tegevuse üle ametliku koostööraamistiku raames. Kui sertifitseerimisasutused sertifitseerivad tooraineid, biokütuseid, vedelaid biokütuseid, biomassi või muid kütuseid mitmes liikmesriigis, kehtestavad asjaomased liikmesriigid ühise raamistiku selliste sertifitseerimisasutuste järelevalveks, sealhulgas määravad ühe liikmesriigi juhtivaks auditiinspektoriks.

4. Juhtiv auditiinspektor vastutab koostöös teiste asjaomaste liikmesriikidega sertifitseerimisasutuste järelevalve tulemuste kinnitamise ja nende kohta teabe jagamise eest.

5. Liikmesriigid kehtestavad võimalikult suures ulatuses koostööraamistikud kolmandate riikidega nende territooriumil auditeerivate sertifitseerimisasutuste järelevalveks, kui see on asjakohane, et tagada samal tasemel teabevoog ja auditi järelevalve standardite kohaldamine kolmandates riikides tegutsevate sertifitseerimisasutuste suhtes.

6. Kui liikmesriigil on põhjendatud kahtlusi, kas konkreetne liidus või kolmandas riigis asuv sertifitseerimisasutus on võimeline oma audititööd tegema, jagab ta seda teavet teiste liikmesriikidega, komisjoniga ja vabatahtliku kava raames, mille alusel sertifitseerimisasutus tegutseb. Asjaomase vabatahtliku kava raames uuritakse juhtumit viivitamata. Pärast uurimise lõpetamist teavitatakse vabatahtliku kava raames liikmesriike ja komisjoni uurimise tulemustest ja võetud parandusmeetmetest.

7. Ettevõtjad ja sertifitseerimisasutused, kes ei täida või ei soovi täita käesoleva artikli lõigetes 1–6 sätestatud nõudeid, jäetakse vastavalt kas vabatahtlike kavade raames tehtavatest audititest välja või ei lubata neil vabatahtlike kavade alusel auditeid teha. Vabatahtlike kavade raames esitatakse komisjonile iga-aastased tegevusaruanded vastavalt direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 30 lõikele 5. Direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 30 lõikes 5 sätestatud iga-aastaste tegevusaruannete struktuuri ja sisu puhul järgitakse käesoleva määruse III lisas sätestatud miinimumnõudeid. Põhiaruanne ei sisalda konfidentsiaalset teavet ja see avaldatakse täies ulatuses. Andmed esitatakse eraldi vormis, mille määrab kindlaks komisjon.

8. Vabatahtlike kavade raames teatatakse komisjonile viivitamata kõikidest kava sisu olulistest muudatustest, mis võivad mõjutada kava tunnustamise alust. Sellised muudatused võivad hõlmata järgmist:

a)	kavaga hõlmatud kohustuslike kestlikkuskriteeriumide muutmine;

b)	kava kohaldamisala laiendamine kaugemale kava tunnustamist käsitlevas rakendusaktis kirjeldatust;

c)	algse kava dokumentides osutatud lähteainete või biokütustega hõlmatuse laiendamine, kui lisatud lähteaine riskiprofiil erineb, näiteks kui see sisaldab jäätmeid või jääke, või kui kohaldatakse erimenetlusi;

d)	massibilansi eeskirjade muutmine;

e)	auditimenetluste või audiitoritele esitatavate nõuete muutmine;

f)	kasvuhoonegaaside arvutamise metoodika muutmine või laiendamine;

g)	muud muudatused, mis võivad mõjutada kava tunnustamise alust.

IV PEATÜKK

ERIEESKIRJAD MASSIBILANSISÜSTEEMI RAKENDAMISE, LIIDU ANDMEBAASI NING KÜTUSTE KASVUHOONEGAASIDE HEITE JA BIOLOOGILISE FRAKTSIOONI KEHTESTAMISE KOHTA

Artikkel 18

Jälgitavus ja liidu andmebaas

1. Kestlikkusnäitajad ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise näitajad ning muu toorainet või kütust kirjeldav teave, mida nõutakse direktiivi (EL) 2018/2001 kohaldamisel, dokumenteeritakse põhjalikult koos tehinguandmetega ja edastatakse ettevõtjalt ettevõtjale kogu tarneahela ulatuses. Selline teave hõlmab nii kogu tarneahelas edastatavaid andmeid kui ka konkreetse tehingu andmeid, nagu on kirjeldatud I lisas.

2. Tarneahelas edastatav teave lisatakse tooraine või kütuste füüsilise veo saatedokumentidesse. Vedelate ja gaasiliste transpordikütuste puhul, mida võib arvesse võtta direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 27 lõike 1 punktis b osutatud lugejas või mida võetakse arvesse sama direktiivi artikli 29 lõike 1 esimese lõigu punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel, lisatakse see teave ka liidu andmebaasi niipea, kui see toimima hakkab.

3. Selleks, et jälgida vedel- ja gaaskütuse saadetisi ühendtaristus ja sama massibilansisüsteemi raames, kantakse lõikes 1 kirjeldatud kestlikkusnäitajad ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise näitajad ning muu teave liidu andmebaasi esimeses sisenemiskohas ja registreeritakse tarbimisena lõpptarbimiskohas. Kui gaaskütused kõrvaldatakse ühendtaristust ja muundatakse edasi gaas- või vedelkütuseks, loetakse lõpptarbimiskohaks gaas- või vedelkütuste lõpptarbimiskoht. Sellisel juhul tuleb liidu andmebaasis registreerida kõik vaheetapid alates gaaskütuste kõrvaldamisest ühendtaristust kuni lõplike gaas- või vedelkütuste lõpptarbimiskohani.

Artikkel 19

Massibilansisüsteemi rakendamine

1. Vabatahtlike kavadega nõutakse, et neis osalevad ettevõtjad kasutaksid direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 30 lõike 1 kohast massibilansisüsteemi, mis võimaldab segada toorainet või kütuseid, mis erinevad oma kestlikkusnäitajate ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise näitajate poolest.

2. Vabatahtlike kavade puhul kohaldatakse massibilansisüsteemi rakendamisel järgmisi eeskirju:

a)	toorainet või kütuseid käsitatakse segu osana üksnes juhul, kui need on segatud mahutis, töötlemis- või logistikarajatises või ülekande- ja jaotustaristus või -kohas;

b)	erinevaid tooraineid käsitatakse segu osana üksnes juhul, kui need kuuluvad samasse tooterühma, välja arvatud juhul, kui tooraine on segatud edasiseks töötlemiseks;

toorainet või kütuseid käsitatakse segu osana üksnes juhul, kui need on füüsiliselt segatud, välja arvatud juhul, kui need on füüsiliselt identsed või kuuluvad samasse tooterühma. Kui toorained või kütused on füüsiliselt identsed või kuuluvad samasse tooterühma, tuleb neid ladustada samas ühendtaristus, töötlemis- või logistikarajatises või ülekande- ja jaotustaristus või -kohas;

d)	veeldatud maagaasi või muudes hoidlates hoitavaid kütuseid, mis viiakse logistikarajatisse või ülekande- või jaotustaristusse, näiteks gaasivõrku või vedelkütuste toruvõrku, käsitatakse segu osana vastavalt punktile c üksnes juhul, kui see taristu on ühendatud;

ettevõtjad peavad säilitama eraldi massibilansid toorainete ja kütuste kohta, mida ei saa käsitada segu osana. Teabe edastamine kestlikkusnäitajate ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise näitajate ja suuruse kohta eri massibilansside vahel ei ole lubatud. Vastavalt punktidele a–c käsitatakse biokütuste, vedelate biokütuste või biomasskütuste tootmisrajatistes sisalduvat toorainet segu osana. Seetõttu ei kohaldata selliste rajatiste suhtes eraldi massibilansi arvutamise nõuet ja arvutada võib ühe massibilansi;

f)	massibilansisüsteem peab sisaldama teavet tooraine ja kütuste kestlikkuse ja kasvuhoonegaaside heite näitajate ning koguste kohta, sh teavet selliste toorainete ja kütuste koguste kohta, mille kestlikkuse või kasvuhoonegaaside heite näitajaid ei ole kindlaks määratud;

g)	kui tooraine- või kütusesaadetis tarnitakse ettevõtjale, kes ei osale vabatahtlikus või riiklikus kavas, kajastatakse tarnet massibilansis, kõrvaldades samaväärse koguse toorainet või kütust. Kõrvaldatava kütuse liik peab vastama tarnitud tooraine või kütuse füüsilisele laadile;

h)	kui kütusesaadetist kasutatakse liikmesriigi poolt kütusetarnijale pandud kohustuse täitmiseks, loetakse see massibilansi segust kõrvaldatuks;

kui biokütused, vedelad biokütused või biomasskütused segatakse fossiilkütustega, peab segule omistatud teave kestlikkusnäitajate ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise näitajate kohta vastama segus sisalduvate biokütuste, vedelate biokütuste või biomasskütuste füüsilisele osakaalule. Biokütuste ja vedelate biokütuste puhul võivad liikmesriigid täiendavalt kontrollida kõnealuse teabe õigsust kooskõlas artikliga 23;

tooraine- või kütusesaadetise kestlikkusnäitajaid ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise näitajaid käsitatakse kogumina. Kui saadetised segust kõrvaldatakse, võib neile määrata mis tahes kestlikkusnäitajate kogumi, tingimusel, et kestlikkusnäitajate ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise näitajate kogumid ei ole osadeks jagatud ning massibilanss saavutatakse asjakohase ajavahemiku jooksul;

k)	kui see on läbipaistvuse huvides asjakohane, sisaldab massibilansisüsteem teavet selle kohta, kas kütuse või kütuse lähteaine tootmiseks on toetust antud, ja kui see on nii, siis toetuse liigi kohta;

asjakohane ajavahemik massibilansi saavutamiseks on 12 kuud põllumajandusliku ja metsa biomassi tootjate ning ainult põllumajanduslikku ja metsa biomassi hankivate esimeste kogumispunktide puhul ning 3 kuud kõigi teiste ettevõtjate puhul. Selle ajavahemiku algus ja lõpp viiakse kooskõlla kalendriaastaga või vajaduse korral kalendriaasta nelja kvartaliga. Kalendriaasta asemel võivad ettevõtjad kasutada ka raamatupidamises kasutatavat majandusaastat või muud massibilansiperioodi alguspunkti, tingimusel, et valik on selgelt näidatud ja seda rakendatakse järjepidevalt. Massibilansiperioodi lõpus peaksid ülekantavad kestlikkusandmed olema samaväärsed konteineri, töötlemis- või logistikarajatise või ülekande- ja jaotustaristu või -koha füüsilise laovaruga;

vabatahtlike kavade raames täpsustatakse kooskõlas I lisaga kestlikkusnäitajate ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise näitajate miinimumkogum, mis tuleb tarneahelas edasi anda, ning saadetiste jälgimiseks vajalik muu teave. Ühendtaristusse toodud vedel- või gaaskütuste puhul, mille suhtes kohaldatakse sama massibilansisüsteemi, määratakse ühendatud taristusse sisenevatele ja sealt väljuvatele saadetistele vastavad kestlikkusnäitajad ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise näitajad. Vabatahtlike kavadega tagatakse ka, et ettevõtjad sisestavad kogu asjakohase teabe nõuetekohaselt liidu andmebaasi.

Artikkel 20

Biokütuste, biomasskütuste ja vedelate biokütuste kasvuhoonegaaside heite kindlaksmääramine

1. Vabatahtlike kavadega nõutakse, et ettevõtjad kohaldaksid biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste kasvuhoonegaaside heite kindlaksmääramisel direktiivi (EL) 2018/2001 artiklis 31 sätestatud metoodikat.

2. Lõikes 1 osutatud biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste kasvuhoonegaaside heite kindlaksmääramisel kohaldatakse järgmisi erieeskirju:

a)	sisendite kasvuhoonegaaside heite arvessevõtmisel, kui kasutatakse heitekoefitsientide standardväärtusi, kohaldatakse IX lisas sätestatud väärtusi;

b)	tooraine kaevandamisel või kasvatamisel tekkiva heite kindlaksmääramisel kasutatakse VII lisas sätestatud metoodikat;

c)	põllumajanduse parema juhtimise abil süsiniku mulda kogunemisest (esca) tuleneva heitkoguste vähenemise kindlaksmääramisel kasutatakse V lisas sätestatud metoodikat.

3. ELi liikmesriigid võivad esitada oma riikliku elektrienergia allikate jaotuse heitekoefitsientide ajakohastatud väärtused, et komisjon võtaks neid arvesse vastavate IX lisas esitatud heitekoefitsientide ajakohastamisel. Pärast nende ajakohastatud väärtuste hindamist võib komisjon need aktsepteerida või esitada asjaomasele liikmesriigile põhjendused, miks neid ei aktsepteeritud. Aktsepteeritud ajakohastatud arvud tehakse kättesaadavaks EUROPA veebisaidil vabatahtlikke kavasid ja sertifitseerimist käsitlevas osas.

4. CO2 kogumisest ja geoloogilisest säilitamisest tulenevat heite vähenemist (Eccs) võib arvesse võtta üksnes juhul, kui on olemas kehtivad tõendid selle kohta, et CO2 on tõhusalt kogutud ja ohutult säilitatud kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/31/EÜ, (5) milles käsitletakse süsinikdioksiidi geoloogilist säilitamist. Kui CO2 säilitatakse geoloogiliselt, kontrollitakse vabatahtlike kavadega säilitamiskoha terviklikkuse ja säilitatava CO2 mahu kohta esitatud tõendeid. Kui transpordi või geoloogilise säilitamisega tegeleb kolmas isik, võib säilitamist tõendada selle kolmanda isikuga sõlmitud asjakohaste lepingute ja tema arvetega.

Artikkel 21

Erieeskirjad jäätmete ja jääkide kohta

1. Vabatahtlike kavade raames kohaldatakse jäätmete ja jääkide suhtes direktiivis (EL) 2018/2001 sätestatud erieeskirju ja -vabastusi üksnes juhul, kui selline tooraine kuulub selle direktiivi artiklis 2 esitatud vastavate määratluste alla.

2. See, kas toorainet tuleb lugeda jäätmeteks või jääkideks, määratakse kindlaks selles tarneahela punktis, kust materjal pärineb. Toorainet ei loeta jäätmeteks ega jääkideks, kui seda või selle tootmise protsessi on teadlikult muudetud, et deklareerida need materjalid jäätmete või jääkidena.

3. IV lisas loetletud jäätmeid ja jääke ei loeta jäätmeteks ega jääkideks, kui neid on teadlikult muudetud, et deklareerida need jäätmete või jääkidena.

4. Vabatahtlike kavade raames antakse ettevõtjatele juhiseid ja tuge selle kohta, kuidas hinnata, kas toorainet loetakse jäätmeteks ja jääkideks. Ettevõtjad säilitavad ja esitavad audiitoritele oma hinnangute aluseks olevad tõendid. Vabatahtlike kavadega kehtestatakse selliste tõendite auditeerimise erieeskirjad.

5. Direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 29 lõike 2 nõuete täitmiseks kontrollitakse vabatahtlike kavade raames, et põllumajandusjäätmete ja -jääkide kogumine ei avalda negatiivset mõju mulla kvaliteedile ega mulla süsinikuvarule. Sellise kontrollimisega tagatakse, et kooskõlas VI lisaga rakendatakse maa suhtes asjakohaseid olulisi mullaharimis- või -seiretavasid, et edendada mulla süsiniku sidumist ja mulla kvaliteeti.

6. Lõikes 5 osutatud tavade rakendamist võib nõuda ja jälgida kas riigi või ettevõtjate tasandil. Riigi tasandil kontrollitakse vabatahtlike kavade raames, et päritoluriik, olgu see liikmesriik või kolmas riik, nõuab oluliste mullaharimistavade rakendamist, et käsitleda selliste jääkide kogumise võimalikku mõju mulla kvaliteedile ja süsinikusisaldusele, ning on kehtestanud mehhanismid, millega jälgida ja tagada nende tavade rakendamist. Ettevõtjate tasandil kontrollitakse vabatahtlike kavade raames, et selliseid majandamistavasid rakendatakse ja jälgitakse tõhusalt biomassi tarnivate põllumajandusettevõtete tasandil. Kui kasutatakse rühmaauditit, kontrollitakse vabatahtlike kavade raames, et neid tavasid rakendavad kõik rühmaauditiga hõlmatud ettevõtjad.

Artikkel 22

Erieeskirjad ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste ja muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest toodetud kütuste kohta

Vabatahtlike kavadega nõutakse, et kavas osalevad ettevõtjad kohaldaksid ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste ja muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest toodetud kütuste kasvuhoonegaaside heite kindlaksmääramisel direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 28 lõikes 5 sätestatud metoodikat.

Artikkel 23

Koostöötlemise erieeskirjad

1. Vabatahtlike kavadega nõutakse, et kavas osalevad ettevõtjad kohaldaksid direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 28 lõike 5 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud metoodikat, et määrata kindlaks biokütuse ja transpordis kasutatava biogaasi osakaal, mis saadakse, kui biomassi töödeldakse ühises protsessis fossiilkütustega.

2. Ettevõtjad peavad põhjalikult dokumenteerima protsessi siseneva biomassi kogused ja liigid ning sellest biomassist toodetud biokütuse ja -gaasi kogused. Deklaratsioone põhjendatakse tõenditega, sealhulgas kontrollkatsete tulemustega.

3. Lõikes 2 osutatud kontrollkatsete tegemise sageduse kindlaksmääramisel võetakse arvesse koostöötlemise põhiparameetrite keerukust ja varieeruvust ning tagatakse, et biokütuste ja -gaasi deklareeritud osakaal kajastaks igal ajal nende tegelikku osakaalu.

4. Auditite tegemisel pööratakse erilist tähelepanu selle kontrollimisele, kas protsessi siseneva biomassi kogus vastab kogustele, mis on dokumenteeritud biomassist toodetud biokütuse ja -gaasina. Selleks kontrollitakse põhjalikult ettevõtjate esitatud tõendeid ning kontrollitakse deklaratsioonide usutavust ja võrreldakse neid tööstusharu standarditega. Hindamisel pööratakse erilist tähelepanu ettevõtja kasutatavale katsemeetodile, kehtestatud lisakontrollisüsteemile ning arvutusmeetodile, mida kasutatakse kõikide katsete tulemuste arvessevõtmiseks biokütuste ja -gaasi lõpliku osakaalu arvutamisel. Audiitorid käsitavad olulise mittevastavusena kõiki kindlakstehtud kõrvalekaldeid katsemeetodis või ebatäpsusi selliste katsete tulemuste lisamisel ettevõtja lõpparvutusse.

V PEATÜKK

ERIEESKIRJAD MAAKASUTUSE KAUDSE MUUTUSE VÄHESE RISKI SERTIFITSEERIMISE NÕUETE TÄITMISE KOHTA

Artikkel 24

Maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifitseerimise erinõuded

1. Vabatahtlike kavadega nõutakse, et ettevõtjad, kes soovivad saada maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifikaati, esitaksid taotluse sertifitseerimisasutusele, kes on pädev sellist sertifikaati välja andma. Kui taotlus on vastu võetud, esitab ettevõtja majandamiskava, mis sisaldab VIII lisas sätestatud miinimumteavet. Kui kohaldatakse mitut täiendavuspõhimõttele vastavat meedet, dokumenteeritakse majandamiskavas kõik sellised meetmed.

2. Sertifitseerimisasutus teeb kohapealse baasauditi, et kontrollida majandamiskava sisu ning kehtestada ja dokumenteerida saagikuse dünaamiline tase.

3. Baasauditi osana hindab sertifitseerimisasutus, kas täiendavuspõhimõttele vastav meede või sellised meetmed toovad eeldatavasti kaasa saagikuse suurenemise vastavalt delegeeritud määruse (EL) 2019/807 artikli 2 punktile 5 ning kas täidetud on direktiivis (EL) 2018/2001 sätestatud kestlikkuskriteeriumid.

4. Sertifitseerimisasutuse nimel baasauditit tegevad audiitorid märgivad baasauditi aruandes ära kõik täiendavuspõhimõttele vastavate meetmete rakendamisest tulenevad kestlikkusega seotud probleemid, mis võivad kujutada endast riikliku või piirkondliku õigusraamistiku rikkumist või mis ei vasta kohalikele eritingimustele. Kõik kestlikkusega seotud probleemid lisatakse iga-aastastesse audititesse.

5. Vabatahtlike kavade raames väljastatakse maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifikaate kooskõlas VIII lisa punktis 4 sätestatud minimaalse sisu nõuetega ning avaldatakse nende sertifikaatide loetelu kava veebisaidil.

6. Taotluste puhul, mis sisaldavad täiendavuspõhimõttele vastavaid meetmeid, mida kohaldatakse pärast sertifitseerimist, kehtivad baasaudit, täiendavuspõhimõttele vastavuse testi tulemused ja saagikuse dünaamiline tase kümme aastat. Mitmeaastaste põllukultuuride puhul võib ettevõtja kümneaastase kehtivusaja algust edasi lükata kuni kahe aasta võrra toimivate täiendavuspõhimõttele vastavate meetmete puhul või kuni viie aasta võrra taasistutamise korral.

7. Kui täiendavuspõhimõttele vastavaid meetmeid on juba enne sertifitseerimist kohaldatud, kehtivad baasaudit, täiendavuspõhimõttele vastavuse testi tulemused ja saagikuse dünaamiline tase kümme aastat alates täiendavuspõhimõttele vastava meetme rakendamise algusaastast. Sellisel juhul võib taset aktsepteerida täiendavuspõhimõttele vastavate meetmete puhul, mis on võetud kuni kümme aastat tagasi, tingimusel, et on olemas piisavad andmed ja dokumenteeritud tõendid, mis annavad samasuguse kindlustaseme olukorras, kus baasaudit tehti enne täiendavuspõhimõttele vastava(te) meetme(te) rakendamist.

8. Maakasutuse kaudse muutuse vähese riski deklaratsiooni saab esitada üksnes täiendava biomassi kohta, mis on toodetud pärast maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifikaadi andmist. Ettevõtja deklareeritud täiendava aastase biomassi tegelikku kogust auditeeritakse igal aastal.

9. Majandamiskava rakendamist auditeeritakse igal aastal, et kontrollida, kas kava sisu rakendatakse nõuetekohaselt ning kas täiendavalt toodetud ja deklareeritud biomassi kogused maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifitseerimiseks on õiged, võrreldes saagikuse dünaamilise tasemega.

10. Ettevõtja võib aastate jooksul kohaldada rohkem kui ühte täiendavuspõhimõttele vastavat meedet. Kui samal aastal kohaldatakse samal piiritletud maatükil kahte või enamat täiendavuspõhimõttele vastavat meedet, hinnatakse selle tulemusena toodetud täiendavat biomassi sama saagikuse dünaamilise taseme alusel. Täiendava biomassi võib sama sertifikaadi alusel sertifitseerida maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biomassiks.

11. Kui samal piiritletud maatükil kohaldatakse eri aegadel kahte või enamat täiendavuspõhimõttele vastavat meedet, võib ettevõtja valida ühe järgmistest võimalustest:

a)	ajakohastada saagikuse dünaamilist taset ja täiendavuspõhimõttele vastavuse testi, et luua uus tase, mis kehtib veel kümme aastat;

b)	säilitada saagikuse dünaamilise taseme ja täiendavuspõhimõttele vastavuse testi esialgne kehtivusaeg, mis on kümne aastat pärast algset sertifitseerimisaastat.

Artikkel 25

Täiendavuspõhimõttele vastavuse tõendamise erinõuded

1. Selleks, et sertifitseerida biokütused, vedelad biokütused või biomasskütused maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga toodeteks, kontrollitakse vabatahtlike kavadega ja kontrollivad kavade nimel töötavad sertifitseerimisasutused, et ettevõtjad on kohaldanud meetmeid, mis suurendavad tõhusalt lähteainete tootlikkust võrreldes olukorraga tavapärase tegevuse korral. Kui selliseid meetmeid kohaldatakse mahajäetud või oluliselt rikutud maa suhtes või väikepõllumajandustootjate poolt, tehakse baasauditiga kindlaks, kas ettevõtjad täidavad delegeeritud määruse (EL) 2019/807 asjakohaseid nõudeid. Kõigis muudes olukordades tõendatakse täiendavuspõhimõttele vastavust finantsatraktiivsuse või mittefinantsiliste takistuste analüüsiga.

2. Selleks, et täita delegeeritud määruse (EL) 2019/807 artikli 5 lõike 1 punktis a sätestatud nõudeid täiendavuspõhimõttele vastavate meetmete kohta, peavad kavandatud investeeringud läbima kas finantsatraktiivsuse või mittefinantsiliste takistuste testi kooskõlas VIII lisaga.

3. Meetmed sobivad maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifitseerimiseks üksnes juhul, kui nende finantsatraktiivsuse test on negatiivne, st investeeringu nüüdispuhasväärtus ilma turupreemiata on negatiivne, või kui nende puhul tõendatakse mittefinantsiliste takistuste olemasolu, mida on võimalik ületada üksnes tänu sellele, et lisalähteainest toodetud biokütuseid, vedelaid biokütuseid ja biomasskütuseid saab arvesse võtta direktiivis (EL) 2018/2001 sätestatud taastuvenergia eesmärkide saavutamisel.

Artikkel 26

Tootmine kasutamata, mahajäetud või oluliselt rikutud maal

1. Selleks, et täita delegeeritud määruse (EL) 2019/807 artikli 2 punktides 2 ja 3 määratletud kasutamata või mahajäetud maal tootmise nõudeid, esitavad ettevõtjad tõendid selle kohta, et piiritletud maa-alasid ei kasutatud toidu- ja söödakultuuride ega muude energiakultuuride kasvatamiseks ega märkimisväärses koguses kariloomade sööda kasvatamiseks vähemalt viie järjestikuse aasta jooksul enne biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste tootmiseks kasutatava lähteaine kasvatamise algust.

2. Selleks et maa kvalifitseeruks mahajäetud maaks, esitab ettevõtja lisatõendid selle kohta, et toidu- või söödakultuure kasvatati piiritletud alal enne lõikes 1 osutatud perioodi. Need tõendid tõendavad ka seda, et tootmine lõpetati biofüüsikalistel või sotsiaal-majanduslikel põhjustel.

Biofüüsikalised muutused, mis mõjutavad negatiivselt toidu- ja söödakultuuride kasvatamist, võivad muu hulgas hõlmata järgmisi sündmusi:

a)	sagenevad rasked ilmastikutingimused, nagu põuad, tormid või üleujutused;

b)	hooajalised temperatuurimuutused, mis mõjutavad taimede fenoloogilisi omadusi;

c)	kahjurite ja haiguste arvu suurenemine;

d)	niisutussüsteemide kahjustamine;

e)	mullakahjustused, nagu tõsine sooldumine, orgaanilise aine kahanemine ja erosioon, mis muudab maa „oluliselt rikutuks“.

3. Tootmise majanduslikku elujõulisust negatiivselt mõjutavad sotsiaal-majanduslikud tegurid, mis põhjustavad maa mahajätmist, võivad muu hulgas hõlmata järgmisi sündmusi:

a)	turuhindade muutused: (näiteks suurenenud sisend- või tööjõukulud või mõlemad või lõppkultuuride hinna alanemine);

b)	tööjõu kättesaamatus (näiteks rände tõttu);

c)	tarneahela tõrked (näiteks kohaliku turu või transpordiühenduse sulgemise tõttu);

d)	omandiõigusega seotud vaidlused (näiteks seoses pärandiga);

e)	poliitiline ebastabiilsus (näiteks maa konfiskeerimine või natsionaliseerimine).

4. Lähteaine direktiivi (EL) 2018/2001 V lisa C osa punktis 9 määratletud oluliselt rikutud maal toodetuna sertifitseerimise taotlusele lisatakse järgmised mullakatsete tulemused:

a)	sooldumise korral: kvalifitseeritud agronoomi poolt küllastusekstrakti meetodil läbi viidud mulla elektrojuhtivuse katse tulemused;

b)	mulla vähese orgaanilise aine sisalduse korral: piiritletud maatükilt võetud asjakohase arvu mullaproovidest saadud tulemused, mille on määranud kindlaks kvalifitseeritud agronoom, kasutades kuivpõlemismeetodit;

c)	tõsise erosiooni korral peab vähemalt 25 % piiritletud maatükist olema erodeerunud, mille määrab kindlaks kvalifitseeritud agronoom ja mida toetavad fotod.

5. Kui piiritletud maa-ala kvalifitseerub kasutamata maaks, peab see maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifitseerimiseks läbima VIII lisa punktis 4 sätestatud täiendavuspõhimõttele vastavuse testi. Piiritletud maa-alad, mis kvalifitseeruvad mahajäetud või oluliselt rikutud maaks, ei pea maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifikaadi saamiseks läbima täiendavuspõhimõttele vastavuse testi. Kui tootmine toimub kasutamata, mahajäetud või rikutud maal, võetakse saagikuse dünaamiliseks tasemeks null ilma regressioonikõverata.

Artikkel 27

Täiendava biomassi kindlaksmääramine saagikuse suurendamise meetmete jaoks

1. Maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifitseerimiseks kõlblik „täiendav biomass“ on selgelt piiritletud maa-alal otseselt täiendavuspõhimõttele vastava meetme kohaldamise tulemusel toodetud lähteaine lisakogus võrreldes saagikuse dünaamilise tasemega.

2. Saagikuse dünaamilise taseme kindlakstegemiseks määratakse kindlaks lähtepunkt, mis põhineb piiritletud maatüki varasemal saagikusel, ja lähteaine üldistel saagikuse suundumustel põhinev trendijoon, mis määratakse kindlaks kooskõlas VIII lisas sätestatud põhimõtetega.

3. Pärast täiendavuspõhimõttele vastava meetme rakendamist võrreldakse piiritletud maatüki tegelikku saagikust lõikes 2 osutatud tasemega. Erinevus tegeliku saagikuse ja saagikuse dünaamilise taseme vahel on lisalähteaine, mida võib deklareerida maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga lähteainena.

VI PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 28

Jõustumine ja kohaldumine

Käesolev määrus jõustub kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 18 kuu möödumisest selle jõustumisest.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 14. juuni 2022

Komisjoni nimel

president

Ursula VON DER LEYEN

(1) ELT L 328, 21.12.2018, lk 82.

(2) Komisjoni 13. märtsi 2019. aasta delegeeritud määrus (EL) 2019/807, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2001 selliste maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga lähteainete kindlaksmääramise osas, mille tootmise ala on märkimisväärselt laienenud suure süsinikuvaruga maale, ning maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste sertifitseerimise osas (ELT L 133, 21.5.2019, lk 1).

(3) Komisjoni 8. detsembri 2014. aasta määrus (EL) nr 1307/2014 suure bioloogilise mitmekesisusega rohumaa kriteeriumide ja geograafilise ulatuse määramise kohta vastavalt bensiini ja diislikütuse kvaliteeti käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/70/EÜ artikli 7b lõike 3 punktile c ning taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamist käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/28/EÜ artikli 17 lõike 3 punktile c (ELT L 351, 9.12.2014, lk 3).

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta (ELT L 305, 26.11.2019, lk 17).

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/31/EÜ, milles käsitletakse süsinikdioksiidi geoloogilist säilitamist ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 85/337/EMÜ ja direktiive 2000/60/EÜ, 2001/80/EÜ, 2004/35/EÜ, 2006/12/EÜ, 2008/1/EÜ ning määrust (EÜ) nr 1013/2006 (ELT L 140, 5.6.2009, lk 114).

I LISA

KOGU TARNEAHELAS EDASTATAVAD ANDMED JA TEHINGUANDMED

Kogu tarneahelas edastatavad andmed

a)	vabatahtliku või riikliku kava nimetus;

b)	kestlikkustõendi number;

kestlikkusnäitajad ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise näitajad, sh

i)	avaldus selle kohta, kas tooraine või kütus vastab direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 29 lõigetes 2–7 sätestatud kriteeriumidele;

ii)	kasvuhoonegaaside heite andmed, mis on arvutatud vastavalt direktiivi (EL) 2018/2001 V ja VI lisas või delegeeritud määruses (EL) 2019/807 sätestatud metoodikale;

iii)	kirjeldus selle kohta, millal käitis alustas tegevust (ainult kütuste puhul);

d)	tooraine nimetus või selle tooraine nimetus, millest kütus on toodetud;

e)	jäätmete või loomsete kõrvalsaaduste loa number (vajaduse korral);

f)	kütuse liik (ainult kütuste puhul);

g)	tooraine päritoluriik;

h)	riik, kus kütus on toodetud;

i)	avaldus selle kohta, kas tooraine või kütus vastab maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biokütuste kriteeriumidele;

j)	teave selle kohta, kas saadetise tootmiseks on antud toetust, ja kui see on nii, siis toetuskava liik.

Tehinguandmed

a)	tarnija äriühingu nimi ja aadress;

b)	ostja äriühingu nimi ja aadress;

c)	(füüsilise) laadimise kuupäev;

d)	(füüsilise) laadimise koht või logistikarajatis või jaotustaristusse sisenemise koht;

e)	(füüsilise) tarne koht või logistikarajatis või jaotustaristust väljumise koht;

f)	maht: kütuste puhul tuleb lisada ka kütuse energiasisaldus; energiasisalduse arvutamiseks tuleb kasutada direktiivi (EL) 2018/2001 III lisas sätestatud ümberarvestustegureid.

II LISA

AUDITIARUANNETE, AUDITI KOONDARUANNETE VÕI SERTIFIKAATIDE MINIMAALNE SISU

A. Auditiaruannete minimaalne sisu

Ettevõtja kohta:

a)	peamise sertifitseeritud üksuse kontaktandmed (äriühingu nimi ja aadress, määratud kontaktpunkti andmed);

b)	sertifitseerimise ulatus;

c)	geograafilised koordinaadid (ühe üksusena sertifitseeritud põllumajandusettevõtete ja istandike puhul);

d)	sertifitseerimispiirkond (esimeste kogumispunktide või individuaalselt sertifitseeritud põllumajandusettevõtete ja istandike puhul);

e)	aastas koristatava kestliku materjali hinnanguline kogus (põllumajanduse ja metsanduse tarneahelate puhul);

f)	aastas kogutava kestliku materjali hinnanguline kogus (jäätmete ja jääkide kogumispunktide puhul);

g)	sertifitseerimise alla kuuluvate tegevuskohtade loetelu (nimi ja aadress);

h)	sisend-/väljundmaterjalid, mida sertifitseeritud tegevuskohad (füüsiliselt) käitlevad – klassifikatsioonid peavad vastama direktiivi (EL) 2018/2001 IX lisas sätestatud nõuetele;

i)	aastas kasutatava kestliku sisendmaterjali hinnanguline kogus (ainult lõpptoote tootjad);

j)	aastas toodetava kestliku lõpptoote hinnanguline kogus (ainult lõpptoote tootjad).

Sertifitseerimisasutuse kohta:

a)	kontaktandmed (nimi ja aadress) ja logo;

b)	auditirühma koosseis;

c)	akrediteeriv asutus ning akrediteerimise ulatus ja kuupäev.

Auditiprotsessi kohta:

a)	auditi kuupäev;

b)	auditi kava ja kestus (kui osa auditist toimus kohapeal ja osa kaugtööna, näidata ära kummagi osa kestus);

c)	kava standardid, mis on auditeeritud/sertifitseeritud (sh versiooni number);

d)	auditeeritud tegevuskohad;

e)	auditimeetod (riskihindamine ja valimi moodustamise alus, konsulteerimine sidusrühmadega);

f)	muude vabatahtlike kavade või standardite sertifitseerimine;

g)	kasvuhoonegaaside andmete liik (vaikimisi, NUTS2 või tegelikud väärtused, sealhulgas teave kasvuhoonegaaside heite vähendamise tegurite kohaldamise kohta).

Auditi tulemuste kohta:

a)	tulemuste avaldamise koht ja kuupäev;

b)	tuvastatud mittevastavuste loetelu.

B. Auditi koondaruande või sertifikaadi minimaalne sisu

Ettevõtja kohta:

a)	peamise sertifitseeritud üksuse kontaktandmed (äriühingu nimi ja aadress, määratud kontaktpunkti andmed);

b)	sertifitseerimise ulatus;

c)	geograafilised koordinaadid (ühe üksusena sertifitseeritud põllumajandusettevõtete ja istandike puhul);

d)	esimeste kogumispunktide, päritolukohtade ja ladustavate kauplejate puhul valikuliselt: sertifitseerimise alla kuuluvate tegevuskohtade loetelu (nimi ja aadress);

e)	sisend-/väljundmaterjalid, mida sertifitseeritud tegevuskohad (füüsiliselt) käitlevad – klassifikatsioonid peavad vastama direktiivi (EL) 2018/2001 IX lisas sätestatud nõuetele (ladustavate ja mitteladustavate kauplejate puhul materjali liik, millega kaubeldakse).

Sertifitseerimisasutuse kohta: kontaktandmed (nimi ja aadress) ja logo

Auditiprotsessi kohta:

a)	auditi kuupäev;

b)	kava standardid, mis on auditeeritud/sertifitseeritud (sh versiooni number);

c)	auditeeritud tegevuskohad;

d)	kasvuhoonegaaside andmete liik (vaikimisi, NUTS2 või tegelikud väärtused, sealhulgas teave kasvuhoonegaaside heite vähendamise tegurite kohaldamise kohta).

Auditi tulemuste kohta:

a)	sertifikaadi (kordumatu) number või kood;

b)	tulemuste avaldamise koht ja kuupäev;

c)	tuvastatud mittevastavuste loetelu;

d)	sertifikaadi kehtivuse algus- ja lõppkuupäev (ja vajaduse korral sertifitseerimise kuupäev);

e)	väljaandja pitser ja/või allkiri.

III LISA

VABATAHTLIKE KAVADE RAAMES KOMISJONILE ESITATAVATES IGA-AASTASTES TEGEVUSARUANNETES SISALDUVATE ANDMETE LOETELU

Vabatahtlike kavade iga-aastastes tegevusaruannetes tuleb komisjonile esitada järgmine teave:

eeskirjad auditi sõltumatuse, meetodi ja sageduse kohta, nagu komisjon on need vabatahtliku kava akrediteerimisel heaks kiitnud, ning nende muudatused aja jooksul, et võtta arvesse komisjoni suuniseid, muudetud õigusraamistikku, sertifitseerimisasutuste auditeerimisprotsessi sisejärelevalve tulemusi ja tööstusharu parimaid tavasid;

b)	eeskirjad ja menetlused ettevõtjate ja kava liikmete mittevastavuste tuvastamiseks ja nendega tegelemiseks;

c)	tõendid läbipaistvust ja teabe avaldamist käsitlevate õiguslike nõuete täitmise kohta kooskõlas artikliga 6;

d)	sidusrühmade kaasamine, eelkõige konsulteerimine põlis- ja kohalike kogukondadega enne otsuste tegemist kava koostamise ja läbivaatamise ning auditite tegemise ajal, ning vastus nende panustele;

e)	ülevaade tegevusest, mis on toimunud vabatahtliku kava raames koostöös sertifitseerimisasutustega, et parandada üldist sertifitseerimisprotsessi ning audiitorite ja kava asjaomaste asutuste kvalifikatsiooni ja sõltumatust;

f)	kava ajakohastatud turuandmed, kõik sertifitseeritud lähteainete, biokütuste, vedelate biokütuste, biomasskütuste, ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste ja muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest toodetud kütuste kogus päritoluriigi ja liigi järgi ning osalejate arv;

ülevaade sellest, kui tulemuslik on rakendussüsteem, mille vabatahtliku kava juhtorgan on kehtestanud, et jälgida vastavust kestlikkuskriteeriumidele, mida kava raames on selle liikme(te)le lubatud. See hõlmab eelkõige seda, kuidas süsteem võimaldab tulemuslikult vältida pettusi, tagades pettusekahtluse ja muude õigusnormide rikkumiste õigeaegse avastamise, käsitlemise ja nende suhtes järelmeetmete võtmise, ning vajaduse korral avastatud pettuste või õigusnormide rikkumiste juhtumite arvu;

h)	sertifitseerimisasutuste tunnustamise kriteeriumid;

i)	eeskirjad, mis käsitlevad sisejärelevalvesüsteemi rakendamist ja selle korrapärase läbivaatamise tulemusi, eelkõige sertifitseerimisasutuste ja nende audiitorite töö järelevalvet ning ettevõtjate ja sertifitseerimisasutuste vastu esitatud kaebuste käsitlemise süsteemi;

j)	parimate tavade edendamise hõlbustamise või parandamise võimalused;

k)	metsa biomassi sertifitseerimise vabatahtlikud kavad peavad sisaldama teavet selle kohta, kuidas tehakse direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 29 lõigetes 6 ja 7 nõutud riskihindamist.

IV LISA

PRAEGU DIREKTIIVI (EL) 2018/2001 IX LISAGA HÕLMATUD JÄÄTMETE JA JÄÄKIDE MITTETÄIELIK LOETELU

Käesolevas lisas loetletud aineid käsitatakse direktiivi (EL) 2018/2001 IX lisas sätestatud toorainekategooriasse kuuluvate ainetena, ilma et neid oleks sõnaselgelt nimetatud. Loetelu ei ole täielik ja täiendab direktiivi (EL) 2018/2001 IX lisas esitatud materjalide loetelu.

Direktiivi (EL) 2018/2001 IX lisas esitatud kategooria	Lähteainete alamkategooria/näited
IX lisa A osa punkt d	Joogijäätmed
IX lisa A osa punkt d	Puu- ja köögiviljajäägid ja -jäätmed (üksnes otsad, lehed, varred ja kestad)
IX lisa A osa punkt d	Oakestad, kelmed ja puru: kakao, kohv
IX lisa A osa punkt p	Koored/kestad ja neist saadud tooted; sojaoakestad
IX lisa A osa punkt d	Kuumade jookide valmistamisel tekkinud jäägid ja jäätmed: kasutatud kohvipuru ja teelehed
IX lisa A osa punkt d	Piimatööstuse heitvee ujuvaine (waste scum)
IX lisa A osa punkt d	Toidujäätmeõli: tööstuses tekkinud toidujäätmetest pressitud õli
IX lisa A osa punkt d	Mittesöödavad teraviljajäägid ning teravilja jahvatus- ja töötlemisjäägid: nisu, mais, oder, riis
IX lisa A osa punkt d	Oliiviõli ekstraheerimisjäägid ja -jäätmed: oliivikivid
IX lisa A osa punkt p	Põllumajandusliku saagikoristuse jäägid
IX lisa A osa punkt q	Palmilehed, palmitüvi
IX lisa A osa punkt q	Kahjustatud puud
IX lisa A osa punkt p	Kasutamata sööt/kuivsööt lühiajaliselt rohumaalt
IX lisa B osa punkt b	Määruse (EÜ) nr 1069/2009 kohaselt 1. või 2. kategooriasse klassifitseeritud kalaõlijäätmed
IX lisa A osa punkt d	Muud tapamaja jäätmed ((rasvata) loomsed jäätmed, 1. kategooria)
IX lisa A osa punkt d	Tööstusreovesi ja selle derivaadid
IX lisa A osa punkt g	Palmiõli ekstraheerimisjäägist saadud õli (PSO)
IX lisa A osa punkt d	Tööstuslikul säilitamisel tekkinud setted
IX lisa A osa punkt d	Kasutuselt kõrvaldatud rehvide biogeenne fraktsioon
IX lisa A osa punkt q	Ringlussevõetud puit/puidujäätmed
IX lisa A osa punkt d	Humiinid
IX lisa A osa punkt d	Kasutatud aktiivmuld

V LISA

METOODIKA, MILLE ABIL MÄÄRATAKSE KINDLAKS PÕLLUMAJANDUSE PAREMA JUHTIMISE ABIL SÜSINIKU MULDA KOGUNEMISEST TULENEV HEITKOGUSTE VÄHENEMINE

Ettevõtjad, kes soovivad deklareerida põllumajanduse parema juhtimise kaudu mulla süsiniku mulda kogunemisest tulenevat heitkoguste vähenemist (esca ) süsinikdioksiidi ekvivalentgrammides kütuse megadžauli kohta (g CO2ekv/MJ) peaksid tegelike väärtuste arvutamiseks kasutama järgmist valemit:

kus:

CSR	on mulla süsinikuvaru mass pindalaühiku kohta, mis on seotud põllukultuuride majandamise tava võrdlusalusega (mg C/ha).
CSA	on mulla hinnanguline süsinikuvaru pindalaühiku kohta, mis on seotud põllukultuuride majandamise tegelike tavadega pärast vähemalt kümneaastast kasutamist (mg C/ha).
3,664	on jagatis, mis on saadud CO2 molekulmassi (44,010 g/mol) jagamisel süsiniku molekulmassiga (12,011 g/mol) (g CO2ekv/g C).
n	on asjaomase põllukultuuri kasvatamise periood (aastates).
P	on põllukultuuri tootlikkus (mõõdetakse MJ biokütuse või vedela biokütuse energiana hektari kohta aastas).
ef	väetiste või herbitsiidide suurenenud kasutamisest tulenev heide.

Süsiniku mulda kogunemisest tuleneva heitkoguste vähenemise eesmärgil heaks kiidetud põllumajanduse parema juhtimise tavad hõlmavad üleminekut vähendatud maaharimisele või otsekülvile, täiustatud külvikorda, vahekultuuride kasutamist, sealhulgas põllukultuuride jääkide käitlemist, ning orgaanilise mullaparandusaine (nt kompost, sõnniku kääritamine, kääritussaadus, biosüsi) kasutamist.

CSR ja CSA tegelike väärtuste arvutamine põhineb mulla süsinikuvarude mõõtmisel. CSR mõõdetakse baastaseme kindlaks määramiseks põllumajandusettevõtte tasandil enne majandamistava muutmist ja seejärel CSA regulaarsete vaheaegadega vähemalt iga viie aasta järel.

Kogu maa-ala, mille kohta mulla süsinikuvaru arvutatakse, peab olema samasugune nii kliima- ja mullatüübilt kui ka varasemate majandamistavade poolest seoses maaharimise ja süsiniku mulda viimisega. Kui parema juhtimise tavasid rakendatakse ainult põllumajandusettevõtte ühe osa suhtes, saab kasvuhoonegaaside heite vähenemist deklareerida ainult selle ala kohta. Kui ühes põllumajandusettevõttes rakendatakse erinevaid parema juhtimise tavasid, arvutatakse deklareeritav kasvuhoonegaaside heite vähenemine ja esitatakse see eraldi iga esca tava kohta.

Selleks, et tagada mõõdetud mulla süsinikuvarude väiksem kõikumine aastate vahel ja vähendada sellega seotud vigu, võib põlde, millel on samad mulla- ja kliimatingimused, sarnased varasemad majandamistingimused maaharimise ja mulda siseneva süsiniku mõttes ning mille suhtes on kavas rakendada sama parema juhtimise tava, sealhulgas eri põllumajandustootjatele kuuluvaid põlde, vaadelda ühe rühmana.

Pärast baastaseme esimest mõõtmist saab mulla süsinikusisalduse suurenemist hinnata representatiivsete katsete või mullamudelite põhjal enne süsinikuvaru suurenemise teist mõõtmist. Alates teisest mõõtmisest on mõõtmised lõplikuks aluseks mulla süsinikuvaru suurenemise tegelike väärtuste kindlaksmääramisel.

Pärast teist mõõtmist võib mudeldamist, mis võimaldab ettevõtjatel hinnata mulla süsinikuvarude iga-aastast suurenemist, siiski lubada üksnes kuni järgmise mõõtmiseni, kui kasutatavad mudelid on mõõdetud tegelike väärtuste põhjal kalibreeritud. Ettevõtjad on kohustatud kasutama ainult vabatahtlike kavade raames valideeritud mudeleid. Vabatahtlike kavade raames ollakse kohustatud teavitama ettevõtjaid ja nende nimel auditeid tegevaid sertifitseerimisasutusi mudelitest, mis kavades on selliseks kasutuseks valideeritud.

Kasutatavates mudelites võetakse mulla süsiniku dünaamika simuleerimisel arvesse erinevaid mulla- ja kliimatingimusi ning põllu varasemat majandamist. Vabatahtliku kava raames tuleb koostada üksikasjalik aruanne, milles esitatakse kasutatud valideeritud mudeldamismeetod ja selle aluseks olevad eeldused. Mulla mõõtmise tulemuste põhjal kindlaks määratud lõplikest tegelikest väärtustest lähtudes kohandatakse iga-aastaseid deklaratsioone põllumajanduse parema juhtimise abil süsiniku mulda kogunemisest tuleneva heitkoguste vähenemise kohta (esca), mis on tehtud mudeldamise alusel.

Põllumajanduse parema juhtimise abil süsiniku mulda kogunemisest tuleneva heitkoguste vähenemise (esca) deklareerimiseks teevad sertifitseeritud laborid mulla süsinikuvaru mõõtmisi ja proove säilitatakse auditeerimise eesmärgil vähemalt viis aastat.

Vabatahtlike kavadega nõutakse, et kasvuhoonegaaside heite vähendamise arvessevõtmiseks võtab põllumajandustootja või ettevõtja pikaajalise kohustuse jätkata parema juhtimise tavade rakendamist vähemalt kümne aasta jooksul. Sellist kohustust võib rakendada viieaastase taastuvenergia kohustusena.

Selle kriteeriumi täitmata jätmine toob kaasa selle, et kõik selle põllumajandustootja või ettevõtja jooksva aasta esca väärtused liidetakse tarnitud energiakultuuri kasvuhoonegaaside koguheitele, st neid ei arvata maha kasvuhoonegaaside heite vähenemisena, ning samuti keelu lisada viie aasta jooksul kasvuhoonegaaside arvutustesse esca väärtus, olenemata kasutatavast sertifitseerimiskavast. Kui kohustusele on mitme põllumajandustootja nimel alla kirjutanud üks ettevõtja ja üks neist põllumajandustootjatest loobub ennetähtaegselt, kohaldatakse eespool nimetatud karistusi ainult asjaomase põllumajandustootja, mitte ettevõtja kõigi kohustuste suhtes. Selle vabatahtliku kava raames, mille alusel sertifikaat on väljastatud, tuleb karistused täide viia ja teavitada nõuetekohaselt kõiki teisi vabatahtlikke kavasid, samuti avaldada see teave kava veebisaidil ja lisada see komisjonile saadetavatesse iga-aastastesse tegevusaruannetesse.

Lisaks sellele on enne deklaratsiooni esitamist nõutav vähemalt kolmeaastane katkematu ajavahemik parema juhtimise tava rakendamiseks.

Kui orgaanilise mullaparandusainena kasutatakse ainult biosütt või kombineeritakse seda muude nõuetele vastavate esca meetoditega, piirdub põllumajanduse parema juhtimise abil süsiniku mulda kogunemisest tuleneva (esca) aastase deklareeritava heitkoguste vähenemise maksimaalne võimalik koguväärtus 45 g CO2ekv/MJ biokütuse või vedela biokütusega kogu esca tavade rakendamise aja jooksul. Kõigil muudel juhtudel on eespool osutatud piirmäär 25 g CO2ekv/MJ biokütuse või vedela biokütuse kogu esca tavade rakendamise aja jooksul.

Esmatootjad või ettevõtjad, kes juba tegelevad nõuetele vastavate esca tavadega ja on esitanud esca deklaratsioone enne käesoleva rakendusmääruse jõustumist, võivad üleminekuperioodil kohaldada ülempiiri 45 g CO2ekv/MJ biokütuse või vedela biokütuse kohta kuni süsinikuvaru suurenemise esimese mõõtmiseni viiendal aastal. Sellisel juhul muutub mõõdetud süsinikuvaru suurenemine viiendal aastal järgmise viie aasta jooksul esitatavate iga-aastaste deklaratsioonide ülempiiriks. Kui süsinikuvaru suurenemise esimene mõõtmine viiendal aastal näitab suuremat aastast süsinikuvaru suurenemist võrreldes iga-aastaste deklaratsioonidega, võivad esmatootjad või ettevõtjad järgmistel aastatel nõuda aastase vahe hüvitamist, et kompenseerida süsinikuvaru väiksema suurenemise deklaratsioone. Kui aga süsinikuvaru suurenemise esimene mõõtmine viiendal aastal näitab, et mulla süsinikuvaru aastane kogukasv on iga-aastastest deklaratsioonidest väiksem, peavad põllumajandustootjad või ettevõtjad aastase vahe järgmise viie aasta jooksul oma deklaratsioonidest maha arvama.

Kui nõuetele vastavate põllumajanduse parema juhtimise (esca) tavade rakendamine algas varem, kuid varasemaid esca deklaratsioone ei ole esitatud, saab esitada aastaseid esca deklaratsioone tagasiulatuvalt, kuid mitte enama kui kolme aasta kohta enne esca sertifitseerimise kuupäeva. Ettevõtja on kohustatud esitama piisavad tõendid parema juhtimise tavade rakendamise alustamise kohta. Sellisel juhul võib CSR väärtuse hindamine põhineda naaber- või muu põllu (millel on sarnased kliima- ja mullastikutingimused ning sarnane põlluharimise ajalugu) võrdleval mõõtmisel. Kui sellise põllu kohta puuduvad andmed, võib CSR hinnanguline väärtus põhineda mudeldamisel. Sellisel juhul tehakse esimene mõõtmine kohe kohustuse võtmise ajal. Süsinikuvaru suurenemise järgmine mõõtmine tuleb teha viis aastat hiljem.

Arvesse võetakse suurenenud heidet, mis tuleneb väetiste või herbitsiidide suuremast kasutamisest paremate põllumajandustavade rakendamise tõttu. Selleks esitatakse piisavad tõendid väetiste või herbitsiidide varasema kasutamise kohta, mida arvestatakse uute põllumajandustavade rakendamisele eelnenud kolme aasta keskmisena. Arvutustes võib arvesse võtta lisaväetiste vajaduse vähendamiseks kasutatavate lämmastikku siduvate kultuuride panust.

Proovide võtmisel kohaldatakse järgmisi eeskirju.

Representatiivne proovivõtu meetod:

a)	proovid võetakse igalt maatükilt või põllult;

b)	võetakse vähemalt üks üksikproov, mis koosneb 15 hästi jaotatud osaproovist iga 5 hektari või põllu kohta, olenevalt sellest, kumb on väiksem (võttes arvesse maatüki süsinikusisalduse heterogeensust);

c)	väiksemaid põlde, millel on samad kliimatingimused, mullatüüp, baasmajandamistava ja esca tava, võib vaadelda ühe rühmana;

d)	proovid võetakse kas kevadel enne mullaharimist ja väetamist või sügisel vähemalt kaks kuud pärast saagikoristust;

e)	esimese 30 cm mulla kohta mõõdetakse mulla süsinikuvaru muutusi otse;

f)	mulla süsinikuvaru baastaseme mõõtmise esialgse proovivõtu punkte kasutatakse samades välitingimustes (eelkõige seoses mulla niiskusega);

g)	proovivõtuprotokoll peab olema hästi dokumenteeritud.

Mulla süsinikusisalduse mõõtmine:

a)	mullaproovid kuivatatakse, sõelutakse ja vajaduse korral jahvatatakse;

b)	põlemismeetodi kasutamise korral ei võeta arvesse anorgaanilist süsinikku.

Kuivpuistetiheduse määramine:

a)	arvesse tuleb võtta puistetiheduse muutumist aja jooksul;

b)	puistetihedust tuleks mõõta kokkusurumismeetodi abil, see tähendab silindri mehaanilist mulda surumist, mis vähendab oluliselt puistetiheduse mõõtmisega seotud vigu;

c)	kui kokkusurumismeetodit ei ole võimalik kasutada, eriti liivaste muldade puhul, tuleb selle asemel kasutada muud usaldusväärset meetodit;

d)	proove tuleks enne kaalumist kuivatada kuivatuskapis.

Sertifitseerimisasutused kontrollivad nõuetekohaselt eespool nimetatud metoodika kohaldamist esca suhtes ja tegeliku kasvuhoonegaaside heite väärtuste arvutamist ning dokumenteerivad need auditiaruannetes. Vabatahtlike kavade raames tuleb anda ettevõtjatele ja sertifitseerimisasutustele üksikasjalikke suuniseid selle metoodika kohaldamise kohta, sealhulgas valideeritud mullamudelite kohta, ning toetada oma audiitoreid nende kontrolliülesannete täitmisel. Vabatahtlike kavade raames tuleb komisjonile esitatavatele iga-aastastele tegevusaruannetele lisada ka üksikasjalik statistiline teave ja kvalitatiivne tagasiside esca metoodika rakendamise kohta.

Komisjon jälgib nõuetekohaselt esca metoodika rakendamist osana seirest, mida ta teeb vabatahtlike kavade raames toimuva tegevuse üle ja mis hõlmab muu hulgas järgmist:

—	projekti rakendamine, mis peaks muu hulgas võimaldama hinnata mudeldamise tulemuste suhet välimõõtmistega;

—	deklaratsioonide ja tulemuste võrdlemine mulla orgaanilise süsinikuga küllastumise hinnanguliste näitajatega, et tuletada kriteeriumid ja soovitused ning vajaduse korral nõuded teatava tasakaalu pikaajaliseks säilitamiseks, et tagada tulemused pikas perspektiivis;

—	soovituste ja nõuete tuletamine sobiva mudeli valimiseks ja kalibreerimiseks ning usaldusväärsete näitajate kindlaksmääramine tulemuste mudeldamiseks.

Komisjon võib käesolevas lisas kirjeldatud metoodilise lähenemisviisi ja süsinikuvaru mulda kogunemise iga-aastase deklareerimise suhtes kohaldatavad piirmäärad läbi vaadata, tuginedes seire tulemustele või eesmärgiga viia see tulevikus kooskõlla valdkonda puudutavate arenevate teadmiste või uute õigusaktidega (st ELi süsinikku siduva majandamise algatus).

VI LISA

MITTETÄIELIKUD LOETELUD OLULISTEST MAJANDAMIS- JA SEIRETAVADEST, MILLE EESMÄRK ON EDENDADA JA JÄLGIDA MULLA SÜSINIKU SIDUMIST JA MULLA KVALITEETI

Tabel 1

Näited olulistest mulla majandamise tavadest mulla süsiniku sidumise edendamiseks (arvestades jääkide puudumist) ja mulla kvaliteedi parandamiseks

Nõue	Mulla kvaliteedi parameeter
Vähemalt kolmekultuuriline külvikord, sealhulgas liblikõielised või haljassõnnik viljelussüsteemis, võttes arvesse iga kasvatatava kultuuriga seotud põllukultuuride järgluse nõudeid ja ilmastikutingimusi. Mitmeliigilist vahekultuuri müügiks kasvatatavate põllukultuuride vahel loetakse üheks kultuuriks.	Mullaviljakuse, mulla süsinikusisalduse, mullaerosiooni piiramise, mulla bioloogilise mitmekesisuse ja patogeenitõrje edendamine
Vahe- ja püüdekultuuride külvamine, kasutades vähemalt ühe kaunviljaga kohalikku sobivat liikide segu. Põllukultuuride majandamise tavad peaksid tagama minimaalse mullakatte, et vältida paljast mulda kõige tundlikumatel perioodidel.	Mullaviljakuse, süsiniku sidumise, mullaerosiooni vältimise ja mulla bioloogilise mitmekesisuse edendamine
Mulla tihenemise vältimine (põllutööde sagedus ja ajastus tuleks kavandada nii, et vältida liiklust niiskel pinnasel; niisketel muldadel tuleks maaharimistöid vältida või oluliselt vähendada; kasutada võib kontrollitud liikluse planeerimist).	Mullastruktuuri säilitamine, mullaerosiooni vältimine, mulla bioloogilise mitmekesisuse säilitamine
Koristusjäätmeid ei põletata, välja arvatud juhul, kui ametiasutus on lubanud teha erandi taimetervisega seotud põhjustel.	Süsiniku säilitamine mullas, ressursitõhusus
Happelistel muldadel, kus kasutatakse lubjastamist, kus mullad on rikutud ja kus hapestumine mõjutab põllukultuuride tootlikkust.	Parem mullastruktuur, mulla bioloogiline mitmekesisus, mulla süsinikusisaldus
Maaharimise vähendamine/lõpetamine – erosioonitõrje – orgaaniliste muudatuste (biosüsi, kompost, sõnnik, põllukultuuride jäägid) lisamine – vahekultuuride kasutamine, taassoostamine Taastaimestamine: istutamine (liigimuutus, kaitse õlemultšiga) – maastikule iseloomulikud vormid – agrometsandus	Mulla orgaanilise süsiniku sisalduse suurendamine

Tabel 1

Näited mulla kvaliteedi ja CO2 heite vähendamise mõju seire tavadest

Seiremeetod	Vastavustõendamise/tõendamise meetod
Riskihindamine	Mulla kvaliteedi halvenemise suure riskiga piirkondade kindlakstegemine aitab neid riske ennetada ja keskenduda kõige suurema mõjuga piirkondadele.
Mulla orgaanilise aine analüüs	Järjepidev proovide võtmine mulla orgaanilisest ainest parandab seiret ja aitab seega seda ainet säilitada või parandada.
Mulla orgaanilise süsiniku analüüs	Mulla orgaanilist süsinikku peetakse heaks mulla üldisema kvaliteedi näitajaks.
Mulla seisundi muutumise indeksil (SCI) põhinev analüüs	Positiivne väärtus näitab, et eeldatavasti on süsteem suurendanud mulla orgaanilise aine sisaldust.
Mullaerosiooni hindamine	Tagab, et erosioon jääb allapoole lubatavat taset, nt USDA põllumajandusuuringute talituse taset t.
Toitainete majandamise kava	Toitainete strateegiat ja väetisesüsteeme kirjeldav kava (mis keskendub peamiselt lämmastikule, fosforile ja kaaliumile) võib aidata ära hoida toitainete tasakaalustamatust.
Mulla pH regulaarne analüüs	pH seire aitab kindlaks teha pH tasakaalustamatust.

VII LISA

TOORAINE KAEVANDAMISEL VÕI KASVATAMISEL TEKKIVA HEITE MÄÄRAMISE METOODIKA

Tooraine kaevandamisel või kasvatamisel tekkiva heite arvutamiseks on direktiivi (EL) 2018/2001 (EL) V lisa C osa punktis 5 ja VI lisa B osa punktis 5 märgitud, et arvutus peab hõlmama koguheidet kaevandamise või kasvatamise protsessist endast, tooraine kogumisest, kuivatamisest ja säilitamisest, jäätmetest ja leketest ning kaevandamisel või kasvatamisel kasutatud toodete või kemikaalide tootmisest.

CO2 sidumist toormaterjali kasvatamisel arvesse ei võeta. Tegelike väärtuste kasutamise asemel võib tuletada põllumajandusliku biomassi kasvatamisest tulenevad hinnangulised heitkogused kasvatamisega seotud heite piirkondlikest keskmistest näitajatest, mis on esitatud aruannetes, millele on osutatud direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 31 lõikes 4, või teabest kasvatamisega seotud heite summeerimata vaikeväärtuste kohta, mis on esitatud käesolevas lisas. Kui kõnealustes aruannetes puudub asjakohane teave, võib tegelike väärtuste kasutamise asemel arvutada keskmised väärtused kohalike põllumajandustavade põhjal, kasutades näiteks andmeid põllumajandustootjate rühma kohta.

KAEVANDAMISEL VÕI KASVATAMISEL TEKKIV HEIDE

Kaevandamisel või kasvatamisel tekkiv heide hõlmab kõiki heitkoguseid, mis tulenevad i) kasutatavate põllumajandusmasinate kütustest, ii) külvimaterjali tootmisest põllukultuuride kasvatamiseks, iii) väetiste ja taimekaitsevahendite tootmisest, iv) happe- ja lubiväetiste kasutamisest ning v) taimekasvatusega seotud mullaharimisest.

1.1. Kütuse (diisliõli, bensiin, raske kütteõli, biokütused jm kütused) kasutamine põllumajandusmasinates

Põllukultuuride kasvatamisest (põllu ettevalmistamine, külvamine, väetiste ja pestitsiididega töötlemine, saagikoristus, kogumine) tulenev kasvuhoonegaaside heide hõlmab kõiki heitkoguseid, mis tekivad põllumajandusmasinates kütuste (nt diisliõli, bensiini, raske kütteõli, biokütuste või muude kütuste) kasutamisest. Põllumajandusmasinates kasutatava kütuse kogus tuleb nõuetekohaselt dokumenteerida. Kooskõlas IX lisaga tuleb kasutada asjakohaseid kütuste heitekoefitsiente. Biokütuste kasutamisel tuleb kasutada direktiivis (EL) 2018/2001 sätestatud kasvuhoonegaaside heite vaikeväärtusi.

1.2. Keemilised väetised ja pestitsiidid

Heide, mis tuleneb keemiliste väetiste ja pestitsiidide (1) kasutamisest tooraine kasvatamiseks, hõlmab kõiki sellega seotud heitkoguseid, mis tekivad keemiliste väetiste ja pestitsiidide tootmisel. Keemiliste väetiste ja pestitsiidide kogus sõltub põllukultuurist, kohalikest tingimustest ja põllumajandustavadest ning see tuleb nõuetekohaselt dokumenteerida. Keemiliste väetiste ja pestitsiidide tootmisest tuleneva heite arvestamiseks IX lisa kohaselt tuleb kasutada asjakohaseid heitekoefitsiente, sealhulgas tarneahelas eespool tekkivat heidet. Kui ettevõtja teab väetist tootvat tehast ja see kuulub ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS), võib ta kasutada heitkogustega kauplemise süsteemis deklareeritud tootmise heitkoguseid, lisades maagaasi jne tootmisele eelneva etapi heitkogused. Arvesse võetakse ka väetiste vedu, kasutades IX lisas loetletud transpordiliikide heitkoguseid. Kui ettevõtja ei tea väetist tarnivat tehast, peaks ta kasutama IX lisas sätestatud standardväärtusi.

1.3. Külvimaterjal

Põllukultuuride jaoks kasutatava külvimaterjali tootmisel tekkiva kasvatamisest tuleneva heite arvutamine põhineb tegelikel andmetel kasutatud külvimaterjali kohta. Seemnetootmisega seotud heite arvestamiseks võib kasutada külvimaterjali tootmise ja tarnimise heitekoefitsiente. Kasutada tuleb IX lisas sätestatud heitekoefitsientide standardväärtusi. Muude seemnete puhul tuleb kasutada kirjanduses avaldatud väärtusi järgmise hierarhia alusel.

a)	JEC-WTW aruande 5. versioon;

b)	ECOINVENTi andmebaas;

c)	ametlikud allikad, nagu valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (IPCC), Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA) või valitsused;

d)	muud läbivaadatud andmeallikad, nagu E3 andmebaas või GEMISe andmebaas;

e)	eelretsenseeritud väljaanded;

f)	nõuetekohaselt dokumenteeritud sisehinnangud.

1.4. Happe- ja lubiväetiste kasutamisest tekkiv heide

Väetise põhjustatud hapestumise neutraliseerimisel ja põllumajandusliku lubja kasutamisel tekkivad heitkogused peavad sisaldama lämmastikväetiste happesuse neutraliseerimisest või põllumajandusliku lubja mõjul mullas toimuvatest reaktsioonidest tulenevat CO2 heidet.

1.4.1. Väetise põhjustatud hapestumise neutraliseerimisest tulenev heide

Heitkoguste arvutamisel arvestatakse lämmastikväetiste põllul kasutamisest põhjustatud hapestumisest tulenevat heidet, tuginedes kasutatud lämmastikväetiste kogusele. Nitraatväetiste puhul on mullas sisalduvate lämmastikväetiste neutraliseerimisel tekkiv heide 0,783 kg CO2/kg N; karbamiidväetiste neutraliseerimise heide on 0,806 kg CO2/kg N.

1.4.2. Lubjastamisest (põllumajanduslik lubi) tulenev heide mulda

Kasutatud põllumajandusliku lubja tegelik kogus tuleb nõuetekohaselt dokumenteerida. Heitkogused arvutatakse järgmiselt.

1.	Happelistel muldadel, kus pH on alla 6,4, lahustatakse põllumajanduslik lubi mulla hapetega, mille käigus tekib peamiselt CO2, mitte vesinikkarbonaat, ja peaaegu kogu CO2 siseneb põllumajanduslikku lupja (0,44 kg CO2/kg CaCO3 ekvivalendi põllumajandusliku lubja kohta).

2.	Kui mulla pH on 6,4 või suurem, võetakse arvutamisel lisaks väetise põhjustatud hapestumise neutraliseerimisest tulenevale heitele arvesse põllumajandusliku lubja heitekoefitsienti 0,98/12,44 = 0,079 kg CO2/(kg CaCO3 ekvivalenti).

Tegeliku lubjakasutuse põhjal arvutatud lubjaheide, mis on arvutatud eespool punktides 1 ja 2, võib olla suurem kui punktis 1.4.1 arvutatud väetise neutraliseerimise heide, kui kasutatud lubjaga neutraliseeriti väetise põhjustatud hapestumine. Sellisel juhul võib väetise neutraliseerimise heite (punkt 1.4.1) lahutada lubjastamise arvutatud heitest, et vältida heite kahekordset loendamist.

Väetise põhjustatud hapestumisest tulenev heide võib ületada lubjastamisega seotud heidet. Sellisel juhul tooks mahaarvamine kaasa lubjastamise näiliselt negatiivse netoheite, sest kogu väetise hapet ei neutraliseeri ainult põllumajanduslik lubi, vaid osaliselt ka looduslikult esinevad karbonaadid. Sellisel juhul loetakse lubjastamise netoheide nulliks, kuid väetise põhjustatud hapestumisel tekkivad heitkogused tuleb arvesse võtta kooskõlas punktiga 1.4.1.

Kui andmed tegeliku põllumajandusliku lubja kasutamise kohta ei ole kättesaadavad, eeldatakse põllumajandusliku lubja liidu poolt soovitatud lubjakasutust. See sõltub põllukultuuri liigist, mõõdetud mulla pH väärtusest, mullatüübist ja lubiaine liigist. Kaasnev CO2 heide arvutatakse eespool kirjeldatud menetluse punktide 1 ja 2 alusel. Sellisel juhul punktis 3 sätestatud mahaarvamist siiski ei kasutata, kuna põllumajandusliku lubja soovitatav kasutus ei hõlma samal aastal kasutatud väetise neutraliseerimiseks kasutatavat põllumajanduslikku lupja, mis välistab väetise neutraliseerimise heite kahekordse arvestamise.

1.5. Põllukultuuride kasvatamisest tulenev mulla (dilämmastikoksiidi/N2O) heide

Majandatavast mullast lähtuva N2O heite arvutamisel järgitakse valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) metoodikat. Põllukultuuride kasvatamisest tuleneva N2O heite arvutamiseks kasutatakse eri keskkonnatingimuste jaoks liigitatud põllukultuuripõhiseid heitekoefitsiente (mis vastab IPCC metoodika 2. tasemele). Arvesse tuleks võtta eri keskkonnatingimuste, mullatingimuste ja eri põllukultuuride heitekoefitsiente. Ettevõtjad võivad heitekoefitsientide arvutamiseks kasutada valideeritud mudeleid, tingimusel et mudelites võetakse neid aspekte arvesse. Kooskõlas IPCC suunistega (2) võetakse arvesse nii otsest kui ka kaudset N2O heidet. Kasutatakse GNOC-vahendit, mis põhineb allpool esitatud valemitel, järgides IPCC 2006. aasta suunistes esitatud nimetamistavasid:

N2Okokku – N = N2Ootsene – N + N2Okaudne – N,

kus:

mineraalse mulla puhul: N2Ootsene – N = [(FSN + FON) • EF1ij] + [FCR • EF1]

orgaanilise mulla puhul: N 2 Ootsene – N = [(FSN + FON) • EF1] + [FCR • EF1] + [(FOS, CG, paras • EF2CG, paras] + [FCROS, CG, troop • E2CG, troop]

nii mineraalse kui ka orgaanilise mulla puhul: N 2 Ootsene – N = [((FSN • FrakGASF) + (FON • EracGASM) • EF4] + [(FSN +FON + FCR) • Frakleostunud-(H) • EF5]

1.5.1. Põllukultuuride jääkide lämmastikusisend

See tuleb arvutada järgmiste kultuuride puhul:

a)	suhkrupeet, suhkruroog vastavalt IPCC (2006) 4. köite 11. peatüki valemile 11.6, kusjuures arvesse ei võeta maa-aluseid jääke ning suhkruroo puhul lisatakse raba ja filtrikoogi lämmastikusisend; FCR = Saagikus • KUIV • (1 – Frakpõlenud • Cf) • [RAG • NAG • (1 – Frakeemaldatud)] + FVF

b)	kookospähkli- ja õlipalmiistandused, mille puhul vastavalt IX lisale kasutatakse kirjandusel põhinevat kindlaksmääratud lämmastikusisendit, kuna IPCC (2006) ei näe ette standardsete heitekoefitsientide arvutamise vaikemeetodit;

kõigi muude põllukultuuride puhul vastavalt IPCC (2006) 4. köite 11. peatüki valemitele 11.7a, 11.11 ja 11.12:

FCR = (1 – Frakpõlenud • Cf) • AGDM • NAG • (1 – Frakeemaldatud) + (AGDM + Saagikus • KUIV) • RBG-BIO • NBG,

kus:

N2Okokku – N	=	otsene ja kaudne majandatavast mullast tulenev aastane N2O – N heide; kg N2O – N ha-1 a-1
N2Ootsene – N	=	otsene majandatavast mullast tulenev aastane N2O – N heide; kg N2O – N ha-1 a-1
N2Okaudne – N	=	kaudne aastane N2O – N heide (st N2O – N aastane kogus, mis tekib majandatavast mullast lenduva lämmastiku sadestumisel atmosfääris, ning N2O – N aastane kogus, mis on saadud N-lisandite leostumisel ja äravoolul majandatavatesse muldadesse piirkondades, kus toimub leostumine/äravool); kg N2O – N ha-1 a-1
FSN	=	aastane sünteetilise lämmastikväetise kogus; kg N ha-1 a-1
FON	=	aastane loomasõnnik (lämmastik), mida laotatakse väetisena; kg N ha-1 a-1
FCR	=	aastane lämmastikukogus põllukultuuride jääkides (maa peal ja maa all); kg N ha-1 a-1
FOS, CG, paras	=	majandatava/kuivatatud orgaanilise mulla aastane pindala põllumaa all parasvöötme kliimas; ha-1 a-1
FOS, CG, troop	=	majandatava/kuivatatud orgaanilise mulla aastane pindala põllumaa all troopilises kliimas; ha-1
FrakGASF	=	0,10 (kg N NH3 – N + NOx–N) (kasutatud lämmastiku kg)-1. Sünteetilistest väetistest tulenev lendumine
FrakGASM	=	0,20 (kg N NH3 – N + NOx – N) (kasutatud lämmastiku kg)-1. Kõikidest kasutatud orgaanilistest lämmastikväetistest tulenev lendumine
Frakleostunud-(H)	=	0,30 kg N (kg N lisandid)-1. N kaod leostumise/äravoolu tõttu piirkondades, kus esineb leostumist/äravoolu
EF1ij	=	sünteetilisest väetisest ja orgaanilise lämmastiku mineraalmulla puhul kasutamisest tuleneva N2O heite põllukultuuri- ja tegevuskohapõhised heitekoefitsiendid (kg N2O–N (kg N sisend)-1);
EF1	=	0,01 [kg N2O – N (kg N sisend)-1]
EF2 CG, paras	=	8 kg N ha-1 a-1 parasvöötme mahekultuuride ja rohumaamuldade puhul
EF2 CG, troop	=	16 kg N ha-1 a-1 troopiliste mahekultuuride ja rohumaamuldade puhul
EF4	=	0,01 [kg N2O – N (kg N NH3–N + NOx – N lendunud)-1]
EF5	=	0,0075 [kg N2O – N (kg N leostumine/äravool)-1]
Saagikus	=	põllukultuuri iga-aastane toorsaak (kg ha-1)
KUIV	=	koristatud toote kuivaine fraktsioon [kg d.m. (toorkaalu kg)-1] (vt tabel 1)
Frakpõlenud	=	aastas põletatud põllumaa pindala fraktsioon [ha (ha)-1]
Cf	=	põlemistegur [mõõtmeteta] (vt tabel 1)
RAG	=	maapealsete jääkide suhtarv, kuivaine suhe koristatud kuivaine saagisesse [kg d.m. (kg d.m.)-1] (vt tabel 3)
NAG	=	maapealsete jääkide lämmastikusisaldus [kg N (kg d.m.)-1] (vt tabel 1)
Frakeemaldatud	=	põllult eemaldatud maapealsete jääkide fraktsioon [kg d.m. (kg AGDM)-1]
FVF	=	põllule tagasi viidud suhkruroo raba ja filtrikoogi aastane lämmastikukogus [kg N ha-1], arvutatud kui saagikus * 0,000508.
AG	=	maapealse jäägi kuivaine [kg d.m. ha-1]

1.5.2. Sünteetilisest väetisest ja orgaanilise lämmastiku kasutamisest tuleneva N2O heite põllukultuuri- ja tegevuskohapõhised heitekoefitsiendid

N2O heite põllumajanduses kasutatavast mullast eri keskkonnatingimuste ja põllumajandusmaa kasutusklassidega põllumajanduspõldudel saab kindlaks määrata Stehfesti ja Bouwmani (2006) statistilise mudeli alusel (edaspidi „S&B mudel“),

kus:

E	=	N2O heide (kg N2O – N ha-1 a-1)
ev	=	eri mõjurite mõjuväärtus (vt tabel 2)

EF1ij biokütuse kultuuri i jaoks asukohas j arvutatakse järgmiselt (S&B mudel):

EF1ij = (Efert,ij – Eunfert,ij)/Nappl,ij

Mineraalväetise ja sõnniku lämmastikusisendi otseheite puhul asendatakse IPCC (2006) tegur (EF1) väetisesisendist tuleneva N2O otseheite puhul, mis põhineb üldisel keskmisel, põllukultuuri- ja tegevuskohapõhise EF1ij-ga, lähtudes põllukultuuri- ja tegevuskohapõhisest EF1ij-st ja kasutades S&B mudelit,

kus:

Efert,ij	=	N2O heide (kg N2O – N ha-1 a-1), mis põhineb S&B mudelil, kus väetisesisend on tegelik lämmastiku kasutamise määr (mineraalväetis ja sõnnik) kultuuri i puhul asukohas j
Eunfert,ij	=	N2O heide kultuurist i asukohas j (kg N2O – N ha-1 a-1) S&B mudeli põhjal. N kasutamise määr on 0, kõik muud parameetrid jäävad samaks.
Nappl,ij	=	lämmastikusisend mineraalväetisest ja sõnnikust (kg N ha-1 a-1) kultuuri i puhul asukohas j

Tabel 1

Põllumajanduskultuuride jääkidest lämmastikusisendi arvutamiseks kasutatavad põllukultuuripõhised parameetrid (3)

Tabel 2

S&B mudelil põhinevad stabiilsed ja mõjuväärtused põllumajanduspõldudel tekkiva N2O heite arvutamiseks

TOORAINE KOGUMISEST, KUIVATAMISEST JA LADUSTAMISEST TEKKIV HEIDE

Tooraine kogumisest, kuivatamisest ja ladustamisest tekkiv heide hõlmab kõiki heitkoguseid, mis on seotud kütuse kasutamisega tooraine kogumisel, kuivatamisel ja ladustamisel.

Kogumisel tekkiv heide

Tooraine kogumisel tekkiv heide hõlmab kõiki heitkoguseid, mis tekivad tooraine kogumisel ja selle transportimisel lattu. Heitkoguste arvutamisel kasutatakse kasutatud kütuseliigi (diisliõli, bensiini, raske kütteõli, biokütuste või muude kütuste) asjakohaseid heitekoefitsiente.

Biomassi kuivatamine

Kasvatamisest tulenev heide hõlmab heidet, mis tekib nii biomassi lähteainete kuivatamisel enne ladustamist kui ka nende ladustamisel ja käitlemisel. Andmed selle kohta, milline on energiakasutus kuivatamisel enne ladustamist, peavad sisaldama tegelikke andmeid ladustamisnõuete täitmiseks kasutatud kuivatamisprotsessi kohta, sõltuvalt biomassi liigist, osakeste suurusest, niiskussisaldusest, ilmastikutingimustest jne. Kuivatamiseks kasutatava soojuse või elektri tootmiseks kasutatavast kütusest tuleneva heite arvestamiseks kasutatakse sobivaid heitekoefitsiente, sealhulgas eespoolse etapi heitkoguseid. Kuivatamisel tekkiv heide hõlmab ainult heidet, mis tekib tooraine asjakohase ladustamise tagamiseks vajaliku kuivatamisprotsessi käigus, ega hõlma materjalide kuivatamist töötlemise ajal.

PÕLLUMAJANDUSTEGEVUSES KASUTATAVA ELEKTRIENERGIAGA SEOTUD HEITKOGUSTE ARVESTAMINE

Kui võetakse arvesse sellise elektri tarbimist, mis ei ole toodetud kütuse tootmise ettevõttes, eeldatakse, et selle elektri tootmisest ja jaotamisest tulenevate kasvuhoonegaaside heitemahukus on võrdne määratletud piirkonnas elektri tootmisest ja jaotamisest tuleneva heite keskmise mahukusega; piirkond võib olla määratletud NUTS2 (4) piirkonna või riigi tasandil. Kui kasutatakse riiklikke elektri heitekoefitsiente, tuleb kasutada IX lisas esitatud väärtusi. Erandina sellest reeglist võivad tootjad kasutada konkreetse elektrijaama keskmist väärtust selles jaamas toodetud elektrienergia puhul, kui see ei ole elektrivõrguga ühendatud ja heitekoefitsiendi tuletamiseks on piisavalt teavet.

(1) „Pestitsiidid“ – kõik taimekaitsevahendid, sealhulgas herbitsiidid, insektitsiidid, fungitsiidid jne.

(2) IPCC (2006), 4. kd, ptk 11: Majandatavast mullast pärit N2O heide ning lubja ja karbamiidi kasutamisest tulenev CO2 heide.

(3) Andmeallikas: Teadusuuringute Ühiskeskuse aruanne „Definition of input data to assess GHG default emissions from biofuels in EU legislation“ („Sisendandmete määratlus ELi õigusaktides biokütuste kasvuhoonegaaside vaikeheite hindamiseks“), JRC 2019 (EUR 28349 EN). https://op.europa.eu/en/publication-detail/-/publication/7d6dd4ba-720a-11e9-9f05-01aa75ed71a1.

(4) Ühine statistiliste territoriaalüksuste liigitus.

VIII LISA

MAAKASUTUSE KAUDSE MUUTUSE VÄHESE RISKIGA BIOMASSI SERTIFITSEERIMISE PROTSESSI JA MEETODI MIINIMUMNÕUDED

A. Maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifitseerimise protsess

Sertifitseerimisprotsessi alustamiseks peab ettevõtja esitama vabatahtliku kava alusel tunnustatud sertifitseerimisasutusele taotluse maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biomassi sertifitseerimiseks. Taotleja võib olla põllumajandusettevõte, esimene kogumispunkt või põllumajandustootjate rühma nimel tegutsev rühmajuht.

Maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifitseerimise taotlus peab sisaldama vähemalt järgmist teavet:

a)	taotleja(te) nimi ja kontaktandmed, sealhulgas rühma sertifitseerimise korral rühma liikmed (1);

maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga täiendavuspõhimõttele vastavate kavandatud meetmete kirjeldus, sealhulgas:

i)	üksikasjad piiritletud maatüki kohta, kus täiendavuspõhimõttele vastavat meedet rakendatakse, sealhulgas praegune maakasutus, praegused majandamistavad, jooksvad andmed maatüki saagikuse kohta ning vajaduse korral märge selle kohta, kas maa on kasutamata, maha jäetud või oluliselt rikutud;

ii)	täiendavuspõhimõttele vastavate meetmete kirjeldus ja nende kohaldamise järel (kas saagikuse suurendamise või kasutamata, mahajäetud või oluliselt rikutud maal tootmise kaudu) toodetava täiendava biomassi hinnanguline kogus;

c)	teave olemasolevate komisjoni tunnustatud vabatahtlike kavade raames toimuva sertifitseerimise kohta (vabatahtliku kava nimetus, sertifikaadi number, staatus ja kehtivusaeg).

Kui taotlus esitatakse pärast täiendavuspõhimõttele vastavate meetmete rakendamist, võib maakasutuse kaudse muutuse vähest riski deklareerida üksnes täiendava biomassi kohta, mis on toodetud pärast maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifitseerimise kuupäeva.

1. Majandamiskava sisu

Kui maakasutuse kaudse muutuse vähese riski taotlus on heaks kiidetud, koostab ettevõtja majandamiskava ja esitab selle sertifitseerimisasutusele. Majandamiskava põhineb sertifitseerimistaotluses esitatud teabel ja sisaldab järgmist:

a)	piiritletud maatüki määratlus;

b)	täiendavuspõhimõttele vastavate meetmete kirjeldus;

c)	kontroll selle kohta, kas täiendavuspõhimõttele vastav meede vastab direktiivi (EL) 2018/2001 nõuetele;

d)	vajaduse korral tõendid täiendavuse hindamise kohta (hindamine kas finantsatraktiivsuse või mittefinantsiliste takistuste testiga);

saagikuse dünaamilise taseme kindlaksmääramine, sealhulgas:

i)	saagikuse suurendamise meetmete puhul: piiritletud maatükiga seotud põllukultuuride saagikuse andmed vähemalt kolme varasema aasta kohta;

ii)	kasvatamine kasutamata, mahajäetud või oluliselt rikutud maal: maa seisundi tõendamine (kasutamata, mahajäetud või oluliselt rikutud maal kasvatamise baastaseme saagikus loetakse nulliks);

f)	hinnanguline täiendav biomassi saagikus aastas, võttes aluseks piiritletud maatüki saagikuse dünaamilise taseme.

Majandamiskava peab võimaldama võrrelda piiritletud maatüki kasutamist enne ja pärast täiendavuspõhimõttele vastava meetme rakendamist.

2. Täiendavuspõhimõttele vastavate meetmete mittetäielik loetelu

Tabel 1

Saagikuse suurendamise täiendavuspõhimõttele vastavate meetmete mittetäielik loetelu

Täiendavuse kategooria	Täiendavuspõhimõttele vastav meede	Näide
Mehhaniseerimine	Masinad	Selliste masinate kasutuselevõtt, mis vähendavad/täiendavad olemasolevat tööjõusisendit, et suurendada toodangut või vähendada kadusid. See võib hõlmata külvi, täppispõllumajanduse ja koristusmasinaid või koristusjärgseid kadusid vähendavaid masinaid.
Mitme kultuuri kasvatamine	Järjestikune kasvatamine	Teise kultuuri sissetoomine samal aastal samal maa-alal.
Majandamine	Mulla majandamine	Multšimine kündmise asemel, konserveeriv mullaharimine.
	Väetamine	Väetamiskorra optimeerimine, täppispõllumajanduse kasutamine.
	Taimekaitse	Muudatused umbrohu-, kahjuri- ja haigustõrjes.
	Tolmeldamine	Tolmeldamise parandamise tavad.
	Muu	Innovatsiooni, meetmete kombineerimise ja ettenägematute arengusuundadega toimetuleku võimaldamine.
Taasistutamine (mitmeaastaste põllukultuuride puhul (2))	Põllukultuurisortide valik	Suurem saagikus, parem kohanemine ökofüsioloogiliste või kliimatingimustega.

Täiendavuspõhimõttele vastavad meetmed on meetmed, mis lähevad harilikest põllumajandustavadest kaugemale. Tabelis 1 on esitatud mittetäielik loetelu saagikuse suurendamise täiendavuspõhimõttele vastavatest meetmetest, mida ettevõtjad võivad kohaldada. Meetmed või meetmete kombinatsioonid suurendavad toodangut, seadmata ohtu kestlikkust. Täiendavuspõhimõttele vastav meede ei tohi ohustada tulevast kasvupotentsiaali: toodangu kasv lähiajal ei tohi kaasa tuua mulla, vee ja õhu kvaliteedi halvenemist ega kahjustada tolmeldajate populatsioone keskmises ja pikaajalises perspektiivis. Täiendavuspõhimõttele vastavate meetmetega ei tohi kaasneda põllumajandusmaastiku homogeniseerumist maastikuelementide ja elupaikade, näiteks üksikpuude, hekkide, põõsaste, põlluservade või lilleribade kadumisega.

Maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga olevaks võib deklareerida üksnes saagikuse dünaamilist taset ületavat täiendavat saagikust. Peale selle võib täiendavuspõhimõttele vastavat meedet sertifitseerida üksnes juhul, kui selle eesmärk on saavutada põllumajandustavade parandamise tulemusena täiendav saagikus. Kui rakendatakse meedet, mille ainus eesmärk muuta maatükk kestlikumaks See ei kehti juhul, kui viljelus toimub kasutamata, mahajäetud või oluliselt rikutud maal – sel juhul on viljelus ise täiendavuspõhimõttele vastav meede.

Ettevõtja peab tõendama, et majandamiskavas on esitatud põhjendatud ootused saagikuse suurenemise suhtes, viidates näiteks teaduskirjandusele, välikatsetest saadud kogemustele, agronoomiaettevõtetelt või seemnete/väetiste aretajatelt/väljatöötajatelt saadud teabele või lihtsatele arvutustele. Projekti sertifitseerimiseks on vaja rahuldavaid tõendeid, mis kinnitavad kohaldatava täiendavuspõhimõttele vastava meetmega eeldatavasti kaasnevat saagikuse suurenemist.

Põllumajanduslike täiustuste korral dokumenteeritakse majandamiskava osana üksikasjalikult kasutatud põllumajandustavad, masinad ja vahendid enne ja pärast täiendavuspõhimõttele vastava meetme kohaldamist. See peab võimaldama võrdlust, et i) teha kindlaks, kas täiendavuspõhimõttele vastavat meedet on rakendatud; ii) hinnata, kas seda täiendavuspõhimõttele vastavat meedet võib pidada täiendavaks võrreldes tavapärase tegevusega.

B. Täiendavuse hindamine: finantsatraktiivsuse või mittefinantsiliste takistuste test

1. Finantsatraktiivsuse test

Finantsatraktiivsuse testiga tõendatakse, et täiendavuspõhimõttele vastava meetme jaoks vajalik investeering muutub finantsiliselt atraktiivseks üksnes juhul, kui sellest tulenev täiendav saagikus on sertifitseeritud maakasutuse kaudse muutuse vähese riskina. Analüüs koosneb maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga täiendavuspõhimõttele vastava meetme jaoks kavandatava investeeringu lihtsast finantsanalüüsist.

Test hõlmab ainult neid kulusid ja sellist saagikust, mis on otseselt seotud täiendavuspõhimõttele vastava meetmega seotud investeeringuga. Seega ei võeta analüüsis arvesse kogu põllumajandusettevõtte tavapäraseid tegevuskulusid. Testiga hõlmatud kulud ja tulud peavad olema seotud täiendavuspõhimõttele vastava meetme ettevalmistamise, rakendamise, käigushoidmise ja kasutuselt kõrvaldamisega ning olema sellised, mida muidu ei oleks esinenud.

Finantsatraktiivsus tuleneb ärimudelist, kus investeeringu nüüdispuhasväärtus (NPV) (3) on positiivne, mis tähendab, et investeeringu võib teha ettevõtja ise. Selle tulemusena läbivad finantsilise täiendavuse testi ainult need meetmed, mille puhul ärimudeli analüüs on negatiivne (ilma lisatasu arvestamata), ja neid on õigus sertifitseerida maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga olevaks. Nullist suuremad tulemused (positiivne nüüdispuhasväärtus), võivad olla nõuetele vastavad üksnes juhul, kui need on läbinud mittefinantsiliste takistuste testi.

Investeeringu nüüdispuhasväärtuse arvutamise valem:

kus:

P	=	täiendavast biomassist oodatav tulu (hinnanguline täiendav biomass × lähteaine müügihind ilma maakasutuse kaudse muutuse vähese riski lisatasuta)
L	=	täiendavuspõhimõttele vastava meetme maksumus (kapitali- ja tegevuskulud)
i	=	diskontomäär
t	=	ajaperiood

Nüüdispuhasväärtuse arvutamisel kasutatavad parameetrid peavad olema kooskõlas majandamiskavas sisalduvate andmetega.

Nüüdispuhasväärtuse arvutamisel võetakse arvesse järgmisi parameetreid:

a)	täiendava biomassi hinnanguline maht;

lähteaine müügihind [vääring/tonn]:

i)	lähteaine müügihind võib olla üks arv, mida ekstrapoleeritakse täiendava saagikusega seotud investeeringu eluea jooksul;

ii)	see üks arv võib põhineda ettevõtja tegelike varasemate lähteaine müügiväärtuste keskmisel. Keskmine väärtus peab põhinema sama kolme aasta andmetel kui saagikuse dünaamilise taseme määramiseks kasutatud varasema saagikuse andmed;

iii)	kui kasutusele võetakse uus põllukultuur, mille kohta ettevõtjal ei ole tegelikke hinnaandmeid, võib see väärtus põhineda FAOSTATi hinnaandmetel; (4)

c)	kasutatav diskontomäär: 3,5 % suure sissetulekuga riikide puhul (5) ja 5,5 % kõigi teiste riikide puhul;

investeeringu eluiga:

i)	kasutatakse kuni kümneaastast eluiga kooskõlas maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga sertifikaadi kehtivusajaga (baaskehtivus);

ii)	mõnel juhul võib investeeringu maksimaalseks elueaks kehtestada 25 aastat, lähtudes mitmeaastaste põllukultuuride (st õlipalmi taasistutamise korral õlipalmipuu) tüüpilisest elueast;

e)	täiendavuspõhimõttele vastava meetmega seotud investeerimiskulud [kapitalikulud + tegevuskulud].

2. Mittefinantsiliste takistuste test

Mittefinantsiliste takistuste analüüs hõlmab üksnes projekti mittefinantsilisi takistusi, mis ei luba täiendavuspõhimõttele vastavaid meetmeid rakendada juhul, kui maakasutuse kaudse muutuse riski ei sertifitseerita vähesena. Kõik takistused, mille maksumust saab hinnata, kaasatakse finantsatraktiivsuse, mitte mittefinantsiliste takistuste analüüsi.

Täiendavuspõhimõttele vastavat meedet kavandav ettevõtja vastutab mittefinantsiliste takistuste olemasolu põhjendamise eest. Põhjendus peab sisaldama täiendavuspõhimõttele vastava meetme rakendamist takistava olukorra selget ja kontrollitavat kirjeldust. Ettevõtja esitab kõik vajalikud kontrollitavad tõendid, mis toetavad tehtud deklaratsiooni ja näitavad, kuidas maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifitseerimine tagaks mittefinantsiliste takistuse ületamise.

Ettevõtja deklaratsiooni kehtivust hinnatakse ja kinnitatakse baasauditiga enne maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifikaadi väljastamist.

C. Saagikuse dünaamilise taseme määramine ja maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biomassi tegeliku mahu arvutamine

Saagikuse dünaamiline tase määratakse iga piiritletud maatüki jaoks eraldi, lähtudes põllukultuurist ja kohaldatud täiendavuspõhimõttele vastavate meetmete liigist või kombinatsioonist. Saagikuse dünaamilise taseme lähtepunkti arvutamiseks kasutatakse maatükipõhiseid varasemaid saagikusandmeid vähemalt kolme aasta kohta enne täiendavuspõhimõttele vastava meetme kohaldamist. Seda kombineeritakse kultuuripõhise üldise eeldatava saagikuse regressioonikõveraga, mis põhineb varasematel andmetel tegeliku saagikuse kohta viimase kümne aasta jooksul või pikema aja jooksul, kui sellised andmed on kättesaadavad. Mitmeaastaste põllukultuuride puhul võetakse saagikuse dünaamilise taseme juures arvesse ka saagikuskõverat kultuuri eluea jooksul.

1. Üheaastaste põllukultuuride saagikuse dünaamilise taseme määramine

Kui põllumajandusettevõte roteerib põllukultuure põldude vahel ja põllukultuurid, mille saagikust suurendatakse (edaspidi „sihtkultuur“), on eelmistel aastatel kasvanud sama põllumajandusettevõtte teistel põldudel, on saagikuse dünaamilise taseme arvutamiseks ette nähtud kaks võimalust varasemate saagikusandmete kogumiseks:

Variant 1. Ettevõtja arvutab keskmise saagikuse kolme viimase aasta kohta, mil sihtkultuuri kasvatati konkreetsel piiritletud maatükil enne täiendavuspõhimõttele vastava meetme rakendamist. Kuna põllukultuure kasvatatakse külvikorra alusel, võib see tähendada üle viie aasta vanuste andmete kasutamist.

Variant 2. Ettevõtja arvutab kaalutud keskmise saagikuse kolme viimase aasta kohta, mil sihtkultuuri kasvatati põllumajandusettevõttes enne täiendavuspõhimõttele vastava meetme rakendamist, isegi kui see saak saadi sama põllumajandusettevõtte teistelt erineva suurusega maatükkidelt.

Kui põllukultuuride saagikuse andmed kolme viimase aasta kohta ei ole kättesaadavad või audiitori hinnangul piisavalt esinduslikud või kui andmed kultuuride saagikuse kohta ei ole piisavalt kvaliteetsed, võib kasutada lisaandmeid varasemate aastate kohta või andmeid naaberpõllult, kus kasvatatakse sama põllukultuuri sama majandamiskava alusel. Kui kolmest varasemast aastast ühel oli saak erakordselt hea või halb (näiteks 30 % või suurem erinevus teiste võrdlusaastatega), ei võeta seda võõrväärtust arvutamisel arvesse, et mitte moonutada kolme aasta keskmist (6).

Audiitor vastutab saagikuse võõrväärtuse kindlaksmääramise eest, tuginedes oma eksperdihinnangule, kohapealsele kogemusele ja teadmistele ettevõtja pikaajalise tegevuse kohta. Audiitoril on ka kohustus hinnata, kas põllukultuuride saagikuse andmed on baas- ja iga-aastastesse audititesse kaasamiseks ebapiisava kvaliteediga, ning seejärel otsustada, kas teatava põllukultuuri saagikus tuleb välja jätta või mitte.

Saagikuse dünaamilist taset käsitatakse sirgjoonelise regressioonikõverana, mida on kohandatud sihtkultuuri saagikuse arenguga viimase kümne aasta jooksul või kauem, kui sellised andmed on kättesaadavad. See põhineb ülemaailmsetel andmetel ja saadakse asjaomase põllukultuuri kohta FAOSTATi World+ andmetest. Seda tehakse sertifitseerimisperioodi alguses ja kalle kehtib maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifikaadi kümneaastase baaskehtivusaja jooksul.

Tabelis 2 on esitatud biokütuste kõige levinumate lähteainena kasutatavate kultuuride saagikuse dünaamilise taseme kalle. Need väärtused saadakse FAOSTATist saadud ülemaailmsete põllukultuuride andmete 20 aasta regressioonikõvera kohandamise põhjal.

Tabel 2

ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAOSTAT) ülemaailmsete põllukultuuride saagikuse andmete (World+) regressioonikõvera kalle. Saagikuse keskmine paranemine (tonni hektari kohta aastas) aastas

Põllukultuur	Oder	Mais	Õlipalmivili	Raps	Sojauba	Suhkrupeet	Suhkruroog	Päevalilleseemned	Nisu
Kalle 20	0,035	0,074	0,200	0,036	0,028	1,276	0,379	0,035	0,04
Kalle 20 põhineb aastatel 2008–2017.

Iga tabelis oleva põllukultuuri puhul võetakse saagikuse dünaamilise taseme määramisel aluseks lähtepunkt (täiendavuspõhimõttele vastava meetme kohaldamisele eelneva kolme aasta saagikuse keskmine) ja lisatakse tabelist 2 üldine regressioonikõver (kalle). Alates täiendavuspõhimõttele vastava meetme rakendamise aastast kasutatakse järgmist valemit:

DYBx=(starting point DYB)+( kalle 20 )x

kus:

DYBx	=	saagikuse dünaamiline tase aastal x pärast täiendavuspõhimõttele vastava meetme rakendamist
x	=	aasta(d) pärast täiendavuspõhimõttele vastava meetme rakendamist

Kui täiendavuspõhimõttele vastava meetme eesmärk on asendada olemasolev põllukultuur piiritletud maatükil teise (suurema saagikusega) põllukultuuriga, on vastupidine olukord olemasoleva põllukultuuri kasvatamine. Saagikuse dünaamiline tase määratakse kindlaks olemasolevate põllukultuuride varasema saagikuse ja regressioonikõvera andmete põhjal.

Taseme lähtepunkt on madalama tulemuslikkusega olemasoleva põllukultuuri kolme aasta keskmine saagikus. Regressioonikõver põhineb FAOSTATi ülemaailmse regressioonikõvera andmetel olemasoleva kultuuri kohta (vt tabel 2). Seda lähenemisviisi kasutatakse üksnes juhul, kui on võimalik tõendada, et paremate tulemustega põllukultuuri on võimalik kasutusele võtta tänu biokütuste turul toimunud muutustele, nagu on näidatud täiendavuse hindamisel.

2. Mitmeaastaste põllukultuuride saagikuse dünaamilise taseme määramine

Sõltuvalt eri tüüpi mitmeaastaste põllukultuuride eluea jooksul täheldatud saagikuse varieerumisest on võimalik kasutada erinevaid metoodilisi lähenemisviise.

Palmipuude puhul võivad õlipalmiistanduste ettevõtjad kasutada saagikuse dünaamilise taseme kindlaksmääramisel järgmisi andmeid:

a)	varasem saagikus, mis on saadud enne täiendavuspõhimõttele vastava meetme rakendamist;

b)	palmipuude piiritletud maatükile istutamise aasta ja/või nende vanuseline profiil;

c)	palmipuude kultivarid piiritletud maatükil, kui see on asjakohane;

d)	igal aastal istanduses taasistutatud maa pindala, kui see on asjakohane.

Need andmed kombineeritakse kasvukõveraga, et määrata kindlaks saagikuse dünaamiline tase. Kasvukõvera põhitunnus on kuju, mitte saagi suurus.

Kasvukõver annab kuju ning seda tuleb kombineerida puude varasemate saagikusandmete ja vanusega, nagu on kirjeldatud punktides a ja b, et kohandada saagikuse dünaamilise taseme kõverat konkreetse maatükiga.

Palmipuude saagikuse dünaamilise taseme määramiseks on järgmised kolm varianti.

Iga variandi puhul peavad saagikuse dünaamilise taseme määramiseks vajalikud andmed sisaldama järgmist.

Variant 1a. Standardne kasvukõver

i)	Piiritletud maatükil kasvatatud palmipuude kolme viimase aasta saagikus;

ii)	puude vanus piiritletud maatükil/istutusaasta.

Variant 1b. Ettevõtja esitab kasvukõvera (7)

i)	Piiritletud maatükil kasvatatud palmipuude kolme viimase aasta saagikus;

ii)	puude vanus piiritletud maatükil/istutusaasta;

iii)	palmipuude kultivarid piiritletud maatükil;

iv)	ettevõtja oma viitekasvukõver.

Variant 2. Rühma sertifitseerimine

i)	Kolmel viimasel aastal piiritletud maatükil/istandikus (istandikes) kasvatatud palmipuude hektarite koguarv ja -saagikus värskete puuviljakobarate (FFB) arvestuses; saaki andev palm on rühma osa.

Variante 1a ja 1b kasutatakse juhul, kui täiendavuspõhimõttele vastav meede võetakse ühevanuse puistu suhtes või kui puude vanuseprofiil piiritletud maatükil (-tükkidel) on teada ega jää aasta-aastalt muutumatuks.

Varianti 2 võib kasutada juhul, kui puude vanuseline profiil piiritletud maatükkidel on mitmekesine ja jääb aasta-aastalt suhteliselt püsivaks, st rühmapõhise sertifitseerimise korral, või kui igal aastal taasistutatakse ühesuurune osa istandikest, mille tulemus on puude stabiilne vanuseline profiil.

Varianti 2 ei kasutata, kui rohkem kui 20 % rühmas olevast kogusest on pärit samast istandikust või kui samal aastal taasistutatakse üle 5 %-le rühma kogupindalast. Sel juhul kasutatakse taseme kindlaksmääramiseks varianti 1a või 1b.

Variant 1a. Standardne kasvukõver

Esimeses variandis kasutatakse piiritletud maatüki saagikuse dünaamilise taseme kindlaksmääramiseks eelnevalt kindlaks määratud standardse kasvukõvera kuju (olemasolevate teaduslike tõendite põhjal). Standardkõver on normaliseeritud ja esitatud allpool joonisel 1 ja tabelis 3.

Saagikuse dünaamilise taseme kindlaksmääramisel kasutatakse asjaomase maatüki kolme viimase aasta saagikusandmeid ja palmipuude vanust ajal, kui seda saagikust täheldati, ning iga-aastast saagikuse protsentuaalset muutust võrreldes standardkõveraga, et saada konkreetse maatüki puhul tavapärase tegevuse korral saadav saagikuse kõver.

Joonis 1

Palmi saagikuse normaliseeritud standardne kasvukõver

Tabel 3

Palmi saagikuse andmete normaliseeritud standardne kasvukõver

Aastat pärast istutamist	1	2	3	4	5	6	7	8	9	10	11	12	13
Normaliseeritud saagikus	0	0	0,147	0,336	0,641	0,833	0,916	0,968	0,996	1	0,999	0,980	0,965
Aastat pärast istutamist	14	15	16	17	18	19	20	21	22	23	24	25	≥ 26 (*1)
Normaliseeritud saagikus	0,945	0,926	0,910	0,906	0,888	0,870	0,858	0,842	0,836	0,815	0,806	0,793	0,793

Variant 1a hõlmab järgmisi metoodilisi etappe.

1.	Selleks, et määrata kindlaks varasem keskmine saagikus, tuleb koguda andmed kolme viimase aasta saagikuse kohta piiritletud maatükil enne täiendavuspõhimõttele vastava meetme rakendamist, samuti puude vastava vanuse kohta ajal, mil saagikust täheldati.

2.	Arvutada kolme varasema põllukultuuri keskmine (keskväärtus).

3.	Nende puude vanuse alusel, millelt pärinevad varasemad saagikusandmed, määrata kindlaks, kus paikneb keskmine varasem saagikus standardsel kasvukõveral (nt kui saagikuse andmed pärinevad 7-, 8- ja 9-aastastelt puudelt, tuleks varasemat keskmist saagikust käsitada kui 8. aastat).

Saagikuse dünaamilise taseme järgmise punkti kindlaksmääramiseks korrutatakse 2. etapis saadud keskmine varasem saagikus vastava arvutatud aastase protsentuaalse muutusega, mis on tuletatud standardsest kasvukõverast (allpool tabel 4). Seda korratakse iga järgmise punkti puhul, et saada saagikuse dünaamiline tase.

Tabel 4

Aastane saagikuse muutus protsentides, mis on tuletatud standardsest kasvukõverast

Aastat pärast istutamist	1 –3	4	5	6	7	8	9	10	11	12	13	14
Aastane muutus protsentides	–	128,0 %	90,6 %	30,0 %	10,0 %	5,6 %	2,9 %	0,4 %	–0,1 %	–1,9 %	–1,6 %	–2,0 %
Aastat pärast istutamist	15	16	17	18	19	20	21	22	23	24	25	≥ 26 (*2)
Aastane muutus protsentides	–2,1 %	–1,7 %	–0,5 %	–1,9 %	–2,0 %	–1,4 %	–1,8 %	–0,8 %	–2,5 %	–1,1 %	–1,6 %	0 %

Ülemaailmse saagikuse suundumuse arvessevõtmiseks saagikuse dünaamilise taseme arvutamisel tuleb kasutada FAOSTATi World+ saagikusandmete põhjal arvutatud aastast liitkasvumäära (CAGR) (vt tabel 5) saagikuse dünaamiline taseme iga punkti suhtes, et saada CAGRiga korrigeeritud saagikuse dünaamiline tase.

Tabel 5

Palmi üldine aastane liitkasvumäär (20 aastat)

Palmi tulemuste iga-aastane paranemine – tavapärane olukord	1,37 %
Põhineb FAOSTATi World+ andmetel 2008–2017.

Variant 1b. Ettevõtja esitab kasvukõvera

Seda võimalust võib kasutada erandjuhtudel, kui ettevõtja suudab tõendada, et variant 1a ei ole tema konkreetse juhtumi puhul asjakohane. Sellisel juhul, kui ettevõtjal on eeldatav kasvukõver, mis on kindlaks määratud palmiseemikute olemasolevate andmete põhjal (mis on seotud tavapärase tegevuse stsenaariumiga), võib seda kõverat kasutada saagikuse dünaamilise taseme alusena standardse kasvukõvera kasutamise asemel. Järgitakse kõiki variandis 1a kirjeldatud etappe, asendades standardse kasvukõvera ettevõtja enda kõveraga. Seepärast arvutab ettevõtja välja iga-aastase protsentuaalse muutuse.

Maatükipõhist kasvukõverat korrigeeritakse siiski vastavalt üldise saagikuse arengule, kasutades FAOSTATi World+ saagikusandmete põhjal arvutatud CAGRi (tabel 5).

Variant 2. Rühma sertifitseerimine

Rühma sertifitseerimise korral või juhul, kui esimene kogumispunkt või pressimisettevõte toimib sertifitseerimise üksusena, võib saagikuse dünaamilise taseme kindlaks määrata samasuguse saagikuse dünaamilisel tasemel põhineva lineaarse meetodiga, mida kasutatakse üheaastaste põllukultuuride puhul. Seda lähenemisviisi võib kasutada juhul, kui rühmajuht, esimene kogumispunkt või pressimisettevõte soovib sertifitseerida rühma, kes rakendab sama täiendavuspõhimõttele vastavat meedet, ning kui pressimisettevõtet varustav istandus või ala koosneb eri vanuses puudest, mis tähendab, et pressimisettevõtte aastane saagikus on jäänud suhteliselt muutumatuks.

Saagikuse dünaamilise taseme kindlaksmääramiseks peab rühma juht registreerima pressimisettevõtet varustava istanduse kogupindala (ha) ja sellele pindalale vastava kogusaagikuse (värsked viljakobarad) viimase kolme aasta jooksul iga aasta kohta. Seda kasutatakse selleks, et määrata kindlaks iga-aastane saagikus hektari kohta viimase kolme aasta jooksul (tonnides hektari kohta). Seejärel arvutatakse nende andmepunktide keskmine ja neid kasutatakse saagikuse dünaamilise taseme lähtepunktina. Saagikuse dünaamilise taseme kindlaksmääramiseks kombineeritakse lähtepunkt õlipalmi üldise regressioonikõvera kaldega FAOSTATi World+ andmete põhjal (tabel 2).

Suhkruroogu käsitatakse saagikuse dünaamilise taseme määramisel aastase põllukultuurina.

3. Samal põllul järjestikku kasvavate põllukultuuride saagikuse dünaamilise taseme määramine

Kui samal põllul kasvatatakse mitut põllukultuuri, näiteks järjestikku, on ettevõtjatel täiendava biomassi arvutamiseks kolm võimalust.

1.	Tõendada, et teine põllukultuur ei vähenda põhikultuuri saagikust.

Kui teine põllukultuur vähendab põhikultuuri saagikust:

a.	määrata kindlaks dünaamilise saagikuse tase süsteemi jaoks, kus põhikultuur on igal aastal sama;

b.	määrata kindlaks kompensatsioonitegur süsteemi jaoks, kus põhikultuur on igal aastal erinev.

Variant 1. Tõendada, et teine põllukultuur ei vähenda põhikultuuri saagikust

Kui ettevõtja suudab tõendada, et teise põllukultuuri sissetoomine ei vähenda põhikultuuri saagikust, võib teise põllukultuuri kogu saagikuse deklareerida täiendava biomassina.

Seda võib tõendada näiteks võrreldes põhikultuuri täheldatud saagikust enne (varasema kolme aasta keskmisena) ja pärast teise põllukultuuri sissetoomist.

Variant 2a. Määrata kindlaks saagikuse dünaamiline tase süsteemi jaoks, kus põhikultuur on igal aastal sama

Saagikuse dünaamiline tase põhineb piiritletud maatükil tavapärase olukorra jätkumisel. Kui põhikultuur on igal aastal sama, määratakse tase kindlaks selle maatüki põhikultuuri vähemalt varasema kolme aasta keskmise saagikuse põhjal koos põhikultuuri üldise regressioonikõveraga, nagu tehakse üheaastaste kultuuride puhul.

Seda lähenemisviisi võib kasutada ka siis, kui külvikord järgib selgelt määratletud korda, mida on võimalik jälgida varasemate andmete põhjal, mis võimaldavad selgelt kindlaks määrata tavapärase olukorra. Sellisel juhul võib olla vajalik kasutada andmeid, mis on vanemad kui kolm aastat, et määrata kindlaks põhikultuuri keskmine varasem saagikus.

Pärast järjestikuse kasvatamise meetodi rakendamist arvutatakse täiendav netobiomass, mis on piiritletud maatüki aastase kogusaagikuse (st põhikultuuri saagikus pluss teise kultuuri saagikus) ja põhikultuuri saagikuse dünaamilise taseme vahe.

Kui põhikultuur ja teine kultuur on erinevad lähteained, mis moodustavad erinevaid põllukultuuride komponentide kombinatsioone (näiteks õli, valgujahu, tärklis, kiud), peab arvutus, kui põhikultuuri ja teise kultuuri saagikus liidetakse, põhinema asjakohastel mõõtühikutel, et oleks võimalik arvutada üks representatiivne arv toodetud täiendava netobiomassi kohta. Sellele vastavalt peab metoodika võimaldama tõhusalt kompenseerida põhikultuuri biomassi kadu. Näiteks võib arvutused teha lihtmassi (tonnides) või energiasisalduse alusel (nt kui energia, näiteks biogaasi tootmiseks kasutatakse kogu teist kultuuri). Metoodika valikut põhjendab ettevõtja ja selle valideerib audiitor.

Variant 2b. Määrata kindlaks kompensatsioonitegur süsteemi jaoks, kus põhikultuur on igal aastal erinev

Kui külvikorra põhikultuur on igal aastal erinev ja ei järgita regulaarset mustrit, peab ettevõtja hindama põhikultuuri saagikuse kadu, mis on tingitud teisest kultuurist, ning võtma seda arvesse täiendava biomassi mahu deklareerimisel.

Ettevõtja peab pärast teise põllukultuuri sissetoomist võrdlema põhikultuuri täheldatud saagikust sama (põhi)kultuuri varasema saagikusega. Seda võrdlust võib teha naaberpõldudel täheldatud saagikuse alusel (nt kui sama põllumajandusettevõte kasvatab samu põllukultuure külvikorraga, kuid eri põldudel) või tuginedes põhjendatud teaduskirjandusele, milles kirjeldatakse järjestikuse kasvatamise mõju nendele põllukultuuridele asjaomases piirkonnas.

Mõju põhikultuuri saagikusele arvutatakse ümber kompensatsiooniteguriks, mis lahutatakse täiendava biomassi arvutamiseks teise põllukultuuri mahust. Variandi 2a puhul võib tegur põhineda kaalul või energiasisaldusel ning peab võimaldama tõhusalt kompenseerida põhikultuuri biomassi vähenemist. Metoodika valikut põhjendab ettevõtja ja selle valideerib audiitor.

4. Biomassi täiendava mahu arvutamine

Pärast täiendavuspõhimõttele vastava meetme rakendamist määrab ettevõtja kindlaks maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biomassi mahu, mida saab deklareerida, võrreldes selleks piiritletud maatükil tegelikult saavutatud saagikust saagikuse dünaamilise tasemega. Audiitor peab iga-aastase auditi käigus kontrollima, kas saavutatud täiendava biomassi maht on kooskõlas majandamiskavas tehtud prognoosidega, ning esitama põhjenduse, kui esineb rohkem kui 20 % ulatuses lahknevusi võrreldes majandamiskavas esitatud hinnangutega.

Kui sertifitseerimist taotletakse varem rakendatud täiendavuspõhimõttele vastava meetme kohta, võib täiendava biomassi saagikuse arvutada ja registreerida majandamiskavas. Kuigi see võimaldab täpselt arvutada maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biomassi tegelikku mahtu, võib maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biomassi deklareerida alles pärast seda, kui on antud sertifikaat maakasutuse kaudse muutuse vähese riski kohta. Tagasiulatuvaid deklaratsioone ei saa esitada varem tarnitud biomassi kohta.

Biomassi täiendava mahu arvutamiseks peab ettevõtja registreerima piiritletud maatüki saagikuse iga aasta kohta alates täiendavuspõhimõttele vastava meetme rakendamise algusest. Ettevõtja peab tõendama seost konkreetse piiritletud maatüki ja saavutatud saagikuse vahel (tonnides hektari kohta).

Kui saaki mõõdetakse (kaalutakse) ainult esimeses kogumispunktis, kuhu saabuvad tooted mitmest põllumajandusettevõttest või mitmelt maatükilt, võib asjaomaste põllumajandusettevõtete ja maatükkide koristatud koguse (saagikuse) tõendamiseks kasutada esimese kogumispunkti dokumente.

Tõendina võib kasutada ettevõtja ja esimese kogumispunkti vahelist äritehingut kinnitavat dokumenti, kui on võimalik tõendada seost konkreetse piiritletud maatükiga. Sellisel juhul vastutab saagikusandmete kogumise ja registreerimise eest esimene kogumispunkt. Ta registreerib põllumajandusettevõtte (ja vajaduse korral põllumajandusettevõtte konkreetse piiritletud maatüki) kohta kogutud biomassi saagikuse andmed, kasutades vabatahtliku kava raames väljaantavat vormi.

Rühma auditeerimisel ja juhul, kui esimene kogumispunkt toimib rühma juhina, vastutab see kõigi piiritletud maatükkide saagikusandmete registreerimise eest.

Biomassi täiendava mahu arvutamiseks võrreldakse asjaomase aasta kohta saadud saagikusandmeid saagikuse dünaamilise tasemega. Täiendav biomassi saagikus võrdub põllukultuuri täheldatud saagikuse ja sama aasta saagikuse dünaamilise taseme alusel prognoositud saagikuse vahega, mis on korrutatud asjaomase piiritletud maatüki pindalaga A (ha). Seda lisamahtu võib seejärel deklareerida maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biomassina.

Täiendav biomass = (Yx – DYBx) x A,

kus:

Yx	=	täheldatud saagikus aastal x (tonnides hektari kohta aastas)
DYBx	=	saagikuse dünaamiline tase aastal x (tonnides hektari kohta aastas)
A	=	piiritletud maatüki pindala (ha)

D. Maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifikaadi minimaalne sisu

Maakasutuse kaudse muutuse vähese riski sertifikaat peab sisaldama vähemalt järgmist teavet:

a)	peamise sertifitseeritud üksuse kontaktandmed (äriühingu nimi ja aadress, määratud kontaktpunkti andmed);

b)	sertifitseerimise ulatus (täiendavuspõhimõttele vastava meetme liik ja kasutatud täiendavustest ning ettevõtja liik (kui tegu on väikepõllumajandustootjatega);

c)	geograafilised koordinaadid (ühe üksusena sertifitseeritud põllumajandusettevõtete ja istandike puhul);

d)	sertifitseerimise alla kuuluvate tegevuskohtade loetelu (nimi ja aadress);

e)	maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga sertifitseeritud biomassi kogumaht;

f)	sertifitseerimisasutuse kontaktandmed (nimi ja aadress) ja logo;

g)	sertifikaadi (kordumatu) number või kood;

h)	väljastamise koht ja kuupäev;

i)	sertifikaadi kehtivuse algus- ja lõppkuupäev (ja vajaduse korral sertifitseerimise kuupäev);

j)	väljaandja pitser ja/või allkiri.

(1) Rühma sertifitseerimise taotlemisel peab taotlus sisaldama rühmajuhi nime ja kontaktandmeid ning rühma kuuluvate põllumajandusettevõtete/istandike nime, kontaktandmeid ja asukohta.

(2) Mitmeaastaste põllukultuuride puhul on alati vajalik taasistutamine kultuuri eluea lõpus. Selleks, et taasistutust saaks käsitada täiendavuspõhimõttele vastava meetmena, peab ettevõtja tõendama, et taasistutamine läheb kaugemale tavapärasest tegevusest.

(3) Nüüdispuhasväärtus on raha laekumiste nüüdisväärtuse ja raha väljamaksete nüüdisväärtuse vahe teatava ajavahemiku jooksul. Nüüdispuhasväärtust kasutatakse kapitalieelarve koostamisel ja investeeringute kavandamisel, et analüüsida tulevase investeeringu või projekti kasumlikkust. Allikas: https://www.investopedia.com/terms/n/npv.asp.

(4) FAOSTATi tootjahinnad. Allikas: http://www.fao.org/faostat/en/#data/PP.

(5) OECD riigid.

(6) Kooskõlas delegeeritud määruse (EL) 2019/807 artikli 2 punktiga 7 tuleks välja jätta saagikuse kõikumine.

(7) Selle võimaluse kasutamiseks peavad ettevõtjad näitama, et standardse kasvukõvera ja baaskasvukõvera korrelatsioon on väiksem kui 0,8.

(*1) Eeldatakse, et 25 aasta pärast saagikus väheneb jätkuvalt. Kuna aga õlipalmipuu tavaline eluiga on umbes 25 aastat, puuduvad andmed selle kohta, kui suur oleks vähenemine 25 aasta pärast. Seepärast kasutatakse konservatiivset lähenemisviisi ning eeldatakse, et saagikuse kõver jääb 25 aasta tasemele.

(*2) * Eeldatakse, et 25 aasta pärast saagikus väheneb jätkuvalt. Kuna aga õlipalmipuu tavaline eluiga on umbes 25 aastat, puuduvad andmed selle kohta, kui suur oleks vähenemine 25 aasta pärast. Seepärast kasutatakse konservatiivset lähenemisviisi ning eeldatakse, et saagikuse kõver jääb 25 aasta tasemele.

IX LISA

HEITEKOEFITSIENTIDE STANDARDVÄÄRTUSED

	parameeter		Kasvuhoonegaaside heitekoefitsient				Fossiilse energia sisendid
	ühik	gCO2,ekv/g	gCO2/kg	gCH4/kg	gN2O/kg	gCO2-ekv/kg	MJfossiilne/kg

Globaalse soojendamise potentsiaal
	CO2	1
	CH4	28
	N2O	265

Põllumajanduslikud sisendid:
Lämmastikväetis (kg N)
	Ammooniumnitraat (AN)		2 671	6,9	2,1	3 469
	Ammooniumsulfaat (AS)		2 560	6,5	0,0	2 724
	Ammooniumnitraatsulfaat (ANS)		2 561	8,9	1,3	3 162
	Ammoniaak		2 662	6,8	0,0	2 832
	Kaltsiumammooniumnitraat (CAN)		2 863	7,3	2,1	3 670
	Kaltsiumnitraat (CN)		2 653	7,0	5,1	4 348
	Karbamiid		1 703	9,3	0,0	1 935
	Karbamiidammooniumnitraat (UAN)		2 182	7,5	1,1	2 693
P2O5-väetis (kg P2O5)
	Kolmekordne superfosfaat (TSP)		517	0,9	0,0	544
	Looduslik fosfaat 21 % P2O5, 23 % SO3		95	0,0	0,0	95
	Monoammooniumfosfaat (MAP) 11 % N, 52 % P2O5		967	2,5	0,0	1 029
	Diammooniumfosfaat (DAP) 18 % N, 46 % P2O5		1 459	3,7	0,0	1 552
K2O-väetis (kg K2O)
	Kaaliumkloriid (MOP) 60 % K2O		409	0,17	0,0	413
Muud väetised
	NPK 15–15-15		4 261	10,0	1,7	5 013
	MgO (kg MgO)		769	0,0	0,0	769
	Naatriumväetis (kg Na)		1 620	0,0	0,0	1 620

	Seemned – oder		189,5	0,08	0,4001	310,6	3,23
	Seemned – eukalüpti pistikud		0,0	0,00	0,0000	0,0
	Seemned – mais		189,5	0,08	0,4001	310,6	3,23
	Seemned – papli pistikud		0,0	0,00	0,0000	0,0
	Seemned – raps		451,0	0,27	1,0024	756,5	8,33
	Seemned – rukis		191,0	0,08	0,4001	312,1	3,23
	Seemned – sojauba		0,0	0,00	0,0000	0,0
	Seemned – suhkrupeet		2 363,0	1,37	4,2096	3 651,7	38,44
	Seemned – suhkruroog		4,97	0,00	0,0000	5,0	0,06
	Seemned – päevalill		451,0	0,27	1,0024	756,5	8,33
	Seemned – tritikale		180,0	0,04	0,4000	300,2	3,00
	Seemned – nisu		163,7	0,04	0,4000	283,9	2,76

	parameeter		Kasvuhoonegaaside heitekoefitsient				Fossiilse energia sisendid
	ühik	gCO2,ekv/g	gCO2/kg	gCH4/kg	gN2O/kg	gCO2-ekv/kg	MJfossiilne/kg
Jäägid (lähteained või sisendid)
	Biogaasi kääritussaadus		0,0	0,00	0,0000	0,0	0,00
	Tühja puuviljakobara (EFB) kompost (palmiõli)		0,0	0,00	0,0000	0,0	0,00
	Filtrimudakook		0,0	0,00	0,0000	0,0	0,00

	parameeter	Kasvuhoonegaaside heitekoefitsient				Fossiilse energia sisendid		Tihedus	Alumine kütteväärtus MJ/kg
	ühik	gCO2/MJ	gCH4/MJ	gN2O/MJ	gCO2-ekv/MJ	MJfossiilne/kg	MJfossiilne/MJ	kg/m3	(kuivaine alusel)
Kütused – gaasid
	Maagaas (ELi segu)	66,00	0,0000	–	66,00		1,2000		49,2
	Veeldatud naftagaas (LPG)	66,30	0,0000	0,0000	66,31		1,2000		46,0
	Metaan								50,0
Kütused – vedelikud (ka teisendamise sisendid)
	Diislikütus	95,1	–	–	95,10		1,2300	832	43,1
	Bensiin	93,3	–	–	93,30		1,2000	745	43,2
	Raske kütteõli	94,2	–	–	94,20		1,1600	970	40,5
	Etanool							794	26,81
	Metanool	97,08	0,0001	0,0000	97,09		1,7639	793	19,95
	Dimetüüleeter							670	28,4
	Rasvhapete metüülestrid							890	37,2
	Vesiniktöödeldud taimeõli								44,0
	Puhas taimeõli							920	37,0
	Sünteetiline diislikütus (BtL)							780	44,0
	Palmiõli							920	37,0
	Rapsiõli							920	37,0
	Sojaõli							920	37,0
	Päevalilleõli							920	37,0

	parameeter	Kasvuhoonegaaside heitekoefitsient				Fossiilse energia sisendid	Tihedus	Alumine kütteväärtus MJ/kg
	ühik	g CO2/MJ	g CH4/MJ	g N2O/MJ	g CO2-ekv/MJ	MJfossiilne/MJ	kg/m3	(kuivaine alusel)
Kütused – tahked ained (ka teisendamise sisendid)
	Kivisüsi	102,62	0,3854	0,0003	112,32	1,0909		26,5
	Pruunsüsi	116,68	0,0014	0,0001	116,73	1,0149		9,2
	Puiduhake						155	19,0
	Puidugraanulid					0,0080	650	19,0

	parameeter	Tihedus	Alumine kütteväärtus MJ/kg
	ühik	kg/m3	(kuivaine alusel)
Kütused/lähteained/ühendtooted/jäägid/jäätmed
	Põllumajandusjääkide pallid		18,0
	Loomne rasv (tahke rasv)		38,8
	Suhkrurooraba		17,0
	Suhkrurooraba lõpp-pressimisettevõttest (kuivaine)	120	17,0
	Suhkrurooraba pallid (kuivaine)	165	17,0
	Suhkrurooraba graanulid (kuivaine)	650	17,0
	Oder		17,0
	Biobensiin		44,0
	Biojäätmed		20,7
	Kuivatatud fermenteeritud terad (oder)		17,8
	Kuivatatud fermenteeritud terad (mais)		19,2
	Kuivatatud fermenteeritud terad (rukis)		17,8
	Kuivatatud fermenteeritud terad (tritikale)		18,0
	Kuivatatud fermenteeritud terad (nisu)		18,1
	Eukalüpt (lühikese raieringiga madalmets, SRC)		19,0
	Rasvhapped		37,0
	Värsked puuviljakobarad (FFB)		24,0
	Metsandusjäägid		19,0
	Glütserool		16,0
	Tööstusjäägid (puit)		19,0
	Sõnnik		12,0
	Mais (ainult terad)		17,3
	Mais (kogu vili)		16,9
	Palmituumajahu	570	18,5
	Palmituumaõli		37,0
	Pappel (lühikese raieringiga madalmets, SRC)		19,0
	Raps		27,0
	Rapsiõlikook		18,4
	Rukis		17,1
	Saepuru		19,0
	Sojaoad		23,0
	Sojaõlikook		19,1
	Tüvepuit (mänd)		19,0
	Põhk		17,2
	Põhupallid	125	17,2
	Põhuhake	50	17,2
	Õlegraanulid	600	17,2
	Suhkrupeet		16,3
	Suhkrupeedi pulp		16,1
	Suhkruroog		19,6
	Päevalilleseemned		27,2
	Päevalilleõli kook		18,2
	Tritikale		16,9
	Raba		14,0
	Toiduõli jäätmed		37,0
	Nisu		17,0
	Nisupõhk		17,2

parameeter		Kasvuhoonegaaside heitekoefitsient								Fossiilse energia sisendid		Alumine kütteväärtus MJ/kg
ühik		gCO2/kg	gCH4/kg	(0 % vett)	gCO2-ekv/kg	gCO2/MJ	gCH4/MJ	gN2O/MJ	gCO2-ekv/MJ	MJfossiilne/kg	MJfossiilne/MJ	(kuivaine alusel)
Teisendamise sisendid
	Ammoniaak	2 350,6	0,00	0,0022	2 351,3					42,50
	Ammooniumsulfaat ((NH4)2SO4)	420,9	1,29	0,0002	453,2					7,56
	Vahutõrje (eeldatavasti propüleenglükool)	3 119,5	4,96	0,105	3 274,8					34,97
	α-amülaas	1 000,0	0,00	0,0000	1 000,0					15,00
	Glükoamülaas	7 500,0	0,00	0,0000	7 500,0					97,00
	Kaltsiumkloriid (CaCl2)	38,6	0,002	0,001	38,8					0,50
	Tsükloheksaan	723,0	0,00	0,0000	723,0					9,90
	Diammooniumfosfaat (DAP)	653,2	0,81	0,004	674,4					10,23
	Fulleri pinnas	197,0	0,04	0,0063	199,8					2,54
	n-heksaan					80,08	0,0146	0,0003	80,53		0,3204	45,1
	Vesinikkloriidhape (HCl)	977,1	2,91	0,0376	1 061,1					14,84
	Määrdeained	947,0	0,00	0,0000	947,0					53,28
	Magneesiumsulfaat (MgSO4)	191,4	0,04	–0,002	191,8					–3,24
	Monokaaliumfosfaat (KH2PO4)	238,7	0,91	0,012	264,9					4,43
	Lämmastik	52,6	0,12	0,0024	56,4					1,08
	Ortofosforhape (H3PO4)	2 808,9	11,36	0,1067	3 124,7					28,61
	Kaaliumhüdroksiid (KOH)	403,0	0,40	0,0208	419,1					11,47
	Puhas kaltsiumoksiid protsesside puhul	1 188,5	0,10	0,0080	1 193,2					7,87
	Naatriumkarbonaat (Na2CO3)	1 133,5	4,39	0,0060	1 245,1					14,92
	Naatriumkloriid (NaCl)	12,7	0,02	0,001	13,3					0,23
	Naatriumhüdroksiid (NaOH)	485,5	1,45	0,0271	529,7					10,16
	Naatriummetoksiid (Na(CH3O))	2 207,7	7,56	0,0965	2 425,5					45,64
	SO2	52,0	0,03	0,001	53,3					0,78
	Väävelhape (H2SO4)	210,2	0,24	0,0046	217,5					4,02
	Karbamiid	1 790,9	1,92	0,027	1 846,6					31,71

parameeter		Kütusesäästlikkus	Transpordi heitgaaside heide
ühik		MJ/t.km	gCH4/t.km	gN2O/t.km
Transpordi säästlikkus – veokid
	Veok (40 tonni) kuiva toote jaoks (diislikütus)	0,81	0,003	0,0015
	Veok (40 tonni) laastude (ja samasuguse suurusega kuiva toote) jaoks (diislikütus)	0,84	0,004	0,0016
	Veok (40 tonni) vedelike ja graanulite jaoks (diislikütus)	0,87	0,004	0,0016
	Veok (40 tonni) sõnniku jaoks (diislikütus)	0,88	0,004	0,0016
	Veok (40 tonni) biojäätmete jaoks (diislikütus)	0,84	0,004	0,0016
	Veok (40 tonni) suhkruroo veoks	1,37	0,001	0,0039
	Veok (12 tonni) värskete puuviljakobarate (FFB) veoks (diislikütus)	2,24	0,002	0,0015
	Prügiveok MB2213 filtrimuda veoks	3,60	0,000	0,0000
	Paakauto MB2318 raba veoks	2,16	0,000	0,0000
	Paakauto MB2318 suhkrurooseemnete veoks	2,61	0,000	0,0000
	Veekahuritega paakauto raba veoks	0,94
Transpordi säästlikkus – laevad
	Puistlastilaev „Handymax“ (kütteõli) – teraviljad	0,10
	Puistlastilaev „Handysize“ (kütteõli) – puiduhake puistetihedusega 221 kg/m3	0,26
	Puistlastilaev „Supramax“ (kütteõli) – puiduhake puistetihedusega 221 kg/m3	0,16
	Puistlastilaev „Handysize“ (kütteõli) – graanulid puistetihedusega 650 kg/m3	0,10
	Puistlastilaev „Supramax“ (kütteõli) – graanulid puistetihedusega 650 kg/m3	0,07
	Puistlastilaev „Handysize“ (kütteõli) – väikese puistetihedusega põllumajandusjäägid (125 kg/m3)	0,43
	Puistlastilaev „Supramax“ (kütteõli) – väikese puistetihedusega põllumajandusjäägid (125 kg/m3)	0,27
	Puistlastilaev „Handysize“ (kütteõli) – suure puistetihedusega põllumajandusjäägid (300 kg/m3)	0,20
	Puistlastilaev „Supramax“ (kütteõli) – suure puistetihedusega põllumajandusjäägid (300 kg/m3)	0,13
	Puistlastilaev „Handysize“ (kütteõli) – palmituumajahu (PKM)	0,13
	Puistlastilaev „Supramax“ (kütteõli) – palmituumajahu (PKM)	0,07
	Kemikaali-/tootetanker, 12,617 kt (kütteõli)	0,12
	Kemikaali-/tootetanker, 15 kt (kütteõli) etanooli veoks	0,17
	Kemikaali-/tootetanker, 15 kt (kütteõli) rasvhapete metüülestrite ja vesiniktöödeldud taimeõli veoks	0,16
	Kemikaali-/tootetanker, 22,56 kt (kütteõli)	0,10
	Sisevete puistlastilaev, 8,8 kt (diislikütus)	0,32	0,093	0,0004
	Sisevetelaev naftaveoks, 1,2 kt (diisel)	0,50	0,030
Transpordi säästlikkus – toru- ja raudteetransport
	Kohalik (10 km) torujuhe	0,00	0,000	0,0000
	Kaubarong Ameerika Ühendriikides (diislikütus)	0,25	0,005	0,0010
	Rong (elekter, MV)	0,21

ELis 2019. aastal toodetud ja tarbitud elektri CO2-mahukus [gCO2ekv/kWh]

Tarneahelas eespool tekkiva heitega, ilma ehitusest tuleneva heiteta

	Elektrienergia netotoodangu CO2-mahukus	Kasutatud elektri CO2-mahukus, kõrgepinge (HV)	Kasutatud elektri CO2-mahukus, keskpinge (MV)	Kasutatud elektri CO2-mahukus, madalpinge (LV)
Austria	153	238	240	245
Belgia	204	214	215	219
Bulgaaria	493	504	510	532
Küpros	757	768	772	787
Tšehhi	518	526	531	549
Saksamaa	389	386	388	398
Taani	100	135	136	139
Eesti	654	468	471	485
Kreeka	577	585	590	610
Hispaania	245	248	251	263
Soome	105	127	128	130
Prantsusmaa	74	81	82	86
Horvaatia	208	329	333	349
Ungari	277	307	310	322
Iirimaa	349	357	360	374
Itaalia	352	331	333	343
Läti	203	312	315	325
Leedu	79	291	294	305
Luksemburg	93	311	312	316
Malta	455	437	441	454
Madalmaad	430	415	417	426
Poola	742	715	720	741
Portugal	268	282	285	299
Rumeenia	388	421	427	454
Slovakkia	168	316	319	329
Sloveenia	269	281	283	291
Rootsi	20	25	25	26
EL 27	288	295	298	308
Island	7	7	7	7
Norra	12	20	20	21
Šveits	32	107	108	112
Ühendkuningriik	271	277	280	292
Albaania	0	302	308	332
Bosnia ja Hertsegoviina	799	766	776	818
Kosovo	1 099	1 067	1 097	1 224
Moldova	246	446	453	476
Montenegro	472	588	599	646
Põhja-Makedoonia	794	760	774	831
Serbia	807	819	833	892
Türgi	487	508	516	546
Valgevene	449	458	462	479
Venemaa	459	474	479	496
Ukraina	407	419	423	439

	parameeter	Kasvuhoonegaaside heitekoefitsient
	ühik	g CH4/MJ	g N2O/MJ	g CO2-ekv/MJ
Masinate käitamisel, sh hakkimisel tekkiv heide ( MJ diislikütuse kohta)
	CH4 ja N2O heide diislikütuse kasutamisest (transport)	0,0008	0,0032	0,97
	CH4 ja N2O heide diislikütuse kasutamisest (metsandus)	0,0008	0,0032	0,97
	CH4 ja N2O heide diislikütuse kasutamisest (põllumajandus)	0,0013	0,0032	0,97
Katla või soojus- ja elektrienergia koostootmise heide (MJ lähteaine kohta)
	CH4 ja N2O heide põllumajandusliku jäägi küttel töötavast katlast	0,0017	0,0007	0,24
	CH4 ja N2O heide põllumajandusliku jäägiga kütmisest soojus- ja elektrienergia koostootmisel	0,0017	0,0007	0,24
	CH4 ja N2O heide suhkrurooraba küttel töötavast katlast	0,0025	0,0012	0,43
	CH4 ja N2O heide suhkruroorabaga kütmisest soojus- ja elektrienergia koostootmisel	0,0025	0,0012	0,43
	CH4 ja N2O heide soojus- ja elektrienergia koostootmisel biogaasi gaasimootorist	0,3400	0,0014	8,92
	CH4 ja N2O heide biogaasi küttel töötavast katlast	0,0025	0,0010	0,36
	CH4 ja N2O heide kivisöega kütmisest soojus- ja elektrienergia koostootmisel	0,0018	0,0050	1,53
	CH4 ja N2O heide pruunsöega kütmisest soojus- ja elektrienergia koostootmisel	0,0007	0,0028	0,86
	CH4 ja N2O heide maagaasi küttel töötavast katlast	0,0025	0,0010	0,36
	CH4 ja N2O heide maagaasiga kütmisest soojus- ja elektrienergia koostootmisel	0,0042	0,0008	0,36
	CH4 ja N2O heide maagaasi küttel töötavast gaasimootorist	0,0030	0,0001	0,10
	CH4 ja N2O heide palmikoorte ja -kiudude küttel töötavast katlast	0,0030	0,0040	1,27
	CH4 ja N2O heide palmikoorte ja -kiudude kütmisel soojus- ja elektrienergia koostootmisel	0,0030	0,0040	1,27
	CH4 ja N2O heide PKMi küttel töötavast katlast	0,0017	0,0007	0,24
	CH4 ja N2O heide PKMiga kütmisest soojus- ja elektrienergia koostootmisel	0,0017	0,0007	0,24
	CH4 ja N2O heide saepuru küttel töötavast katlast	0,0049	0,0010	0,41
	CH4 ja N2O heide õlegraanulite küttel töötavast katlast	0,0017	0,0007	0,24
	CH4 ja N2O heide õlegraanulitega kütmisest soojus- ja elektrienergia koostootmisel	0,0017	0,0007	0,24
	CH4 ja N2O heide puiduhakke küttel töötavast katlast	0,0049	0,0010	0,41
	CH4 ja N2O heide puiduhakkega kütmisest soojus- ja elektrienergia koostootmisel	0,0049	0,0010	0,41
	CH4 ja N2O heide puidugraanulite küttel töötavast katlast	0,0030	0,0006	0,25
	CH4 ja N2O heide puidugraanulitega kütmisest soojus- ja elektrienergia koostootmisel	0,0030	0,0006	0,25
	CH4 ja N2O heide vedelkütusekatlast	0,0009	0,0004	0,14
	CH4 ja N2O heide puidugraanulite koospõletamisest (keevkihtpõletamisega söeküttel töötav elektrijaam)	0,0010	0,0610	18,20
	CH4 ja N2O heide puidugraanulite koospõletamisest (pulveriseeritud söeküttel töötav elektrijaam)	0,0009	0,0014	0,44

Heide kääritussaaduste ladustamisest (MJ biogaasi kohta)
	CH4 ja N2O heide biojäätmete kääritussaaduste avatud ladustamisest	0,4930	0,0319	21,82
	CH4 ja N2O heide maisi kääritussaaduste avatud ladustamisest	0,4422	0,0082	13,51
	CH4 ja N2O heide sõnniku kääritussaaduste avatud ladustamisest	1,9917	0,0663	69,56

		Kasvuhoonegaaside heitekoefitsient
		gCO2/kg	gCH4/kg	gN2O/kg	gCO2-ekv/kg	g CO2/MJ	g CH4/MJ	g N2O/MJ	g CO2-ekv/MJ
Sõnniku metaani arvestusühikud ( MJ biogaasi kohta)
	Sõnniku CH4 ja N2O heite arvestusühikud						1,4700	0,0279	45,05

	Heide puudub	0,0	0,00	0,0000	0,0	0,00	0,0000	0,0000	0,00