C-769/22 Euroopa Komisjon versus Ungari

EUROOPA KOHTU OTSUS (täiskogu)

21. aprill 2026 ( *1 )

Sisukord

	I. Õiguslik raamistik
	A. Rahvusvaheline õigus
	B. Liidu õigus
	1. Esmane õigus
	a) EL leping
	b) EL toimimise leping
	c) Harta
	2. Teisene õigus
	a) Direktiiv 2000/31
	b) Direktiiv 2006/123
	c) Direktiiv 2010/13
	d) Direktiiv 2015/1535
	e) Direktiiv 2018/1808
	f) IKÜM
	C. Ungari õigus
	1. Ungari põhiseadus
	2. Ungari tsiviilseadustik
	3. Lastekaitseseadus
	4. Reklaamiseadus
	5. Meediateenuste seadus
	6. Karistusregistri seadus
	7. Riikliku hariduse seadus
	II. Kohtueelne menetlus ja menetlus Euroopa Kohtus
	III. Hagi
	A. Esimene kuni kolmas ja viies etteheide, et on rikutud direktiivi 2000/31, direktiivi 2006/123, direktiivi 2010/13, ELTL artiklit 56 ning harta artikleid 1, 7, 11 ja 21
	1. Esimene etteheide, et on rikutud direktiivi 2010/13
	a) Direktiivi 2010/13 artikli 6a lõike 1 rikkumine
	1) Poolte argumendid
	2) Euroopa Kohtu hinnang
	b) Direktiivi 2010/13 artikli 2 ja artikli 3 lõike 1 rikkumine
	1) Poolte argumendid
	2) Euroopa Kohtu hinnang
	c) Direktiivi 2010/13 artikli 9 lõike 1 punkti c alapunkti ii rikkumine
	1) Poolte argumendid
	2) Euroopa Kohtu hinnang
	d) Järeldus
	2. Teine etteheide, et on rikutud direktiivi 2000/31 artikli 3 lõiget 2
	a) Direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 2 tähenduses piirangu olemasolu
	1) Lastekaitseseaduse § 6/A
	i) Poolte argumendid
	ii) Euroopa Kohtu hinnang
	2) Reklaamiseaduse § 8 lõige 1a
	i) Poolte argumendid
	ii) Euroopa Kohtu hinnang
	b) Direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 kohaste piirangute põhjendatus
	1) Poolte argumendid
	2) Euroopa Kohtu hinnang
	c) Järeldus
	3. Kolmas etteheide, et on rikutud direktiivi 2006/123 artikleid 16 ja 19 ning ELTL artiklit 56
	a) Piirangu olemasolu direktiivi 2006/123 artiklite 16 ja 19 ning ELTL artikli 56 tähenduses
	1) Lastekaitseseaduse § 6/A
	i) Poolte argumendid
	ii) Euroopa Kohtu hinnang
	2) Reklaamiseaduse § 8 lõige 1a
	i) Poolte argumendid
	ii) Euroopa Kohtu hinnang
	3) Riikliku hariduse seaduse § 9 lõige 12
	i) Poolte argumendid
	ii) Euroopa Kohtu hinnang
	b) Piirangute põhjendatus direktiivi 2006/123 artiklite 16 ja 19 ning ELTL artikli 56 tähenduses
	1) Poolte argumendid
	2) Euroopa Kohtu hinnang
	c) Järeldus
	4. Viies etteheide, et rikutud on harta artikleid 1, 7, 11 ja 21
	a) Harta kohaldatavus lastekaitseseaduse § 6/A ja riikliku hariduse seaduse § 9 lõike 12 suhtes
	b) Harta artiklist 21 tulenevate kohustuste rikkumise esinemine
	c) Harta artiklitega 7 ja 11 tagatud õiguste ja vabaduste piirangute esinemine
	1) Harta artikliga 7 tagatud õiguse era- ja perekonnaelu austamisele piirangu esinemine
	i) Poolte argumendid
	ii) Euroopa Kohtu hinnang
	2) Harta artikliga 11 tagatud sõnavabaduse piirangu esinemine
	i) Poolte argumendid
	ii) Euroopa Kohtu hinnang
	d) Harta artiklitega 7 ja 11 tagatud õiguste ja vabaduste piirangute põhjendatus
	e) Harta artikli 1 rikkumise esinemine
	1) Poolte argumendid
	2) Euroopa Kohtu hinnang
	f) Järeldus
	B. Kuues etteheide, et on rikutud ELL artiklit 2
	1. Poolte argumendid
	2. Euroopa Kohtu hinnang
	a) ELL artikli 2 siduv laad
	b) ELL artiklist 2 tulenevate kohustuste rikkumine
	C. Neljas etteheide, et on rikutud IKÜM artiklit 10 ja harta artikli 8 lõiget 2
	1. Poolte argumendid
	2. Euroopa Kohtu hinnang
	IV. Kohtukulud

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – ELTL artikkel 258 – Riigisisesed õigusnormid, millega kehtestatakse piirangud seoses erinevustega sooidentiteedist, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmisega või homoseksuaalsusega, et kaitsta lapsi – Direktiivid 2000/31/EÜ, 2006/123/EÜ ja 2010/13/EL – Määrus (EL) 2016/679 – Piirangud seksuaalharidusele – Diskrimineerimiskeelu põhimõte – ELL artiklis 2 kaitstud liidu väärtused – Tuginemine neile väärtustele liikmesriigi kohustuste rikkumise hagis – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 1, 7, 11 ja 21 – Isikuandmete kaitse

Kohtuasjas C‑769/22,

mille ese on ELTL artikli 258 alusel 19. detsembril 2022 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,

Euroopa Komisjon, esindajad: V. Di Bucci, L. Malferrari, J. Tomkin ja K. Talabér‑Ritz, hiljem D. Calleja Crespo, L. Malferrari, J. Tomkin ja K. Talabér‑Ritz,

hageja,

keda toetasid:

Belgia Kuningriik, esindajad: C. Jacob, M. Jacobs, C. Pochet, A. Van Baelen ja L. Van den Broeck,

Taani Kuningriik, esindajad: D. Elkan, J. Farver Kronborg ja C. A.‑S. Maertens,

Saksamaa Liitvabariik, esindajad: J. Möller, R. Kanitz ja N. Scheffel,

Eesti Vabariik, esindajad: H. Hirsik ja M. Kriisa,

Iirimaa, esindajad: Chief State Solicitor M. Browne, A. Joyce, M. Lane ja D. O’Reilly, hiljem Chief State Solicitor M. Browne, Attorney General R. Fanning, A. Burke ja A. Joyce, keda abistasid B. Quigley, SC, ja S. Brittain, BL,

Kreeka Vabariik, esindaja: K. Boskovits,

Hispaania Kuningriik, esindajad: A. Gavela Llopis, A. Pérez‑Zurita Gutiérrez ja J. Ruiz Sánchez,

Prantsuse Vabariik, esindajad: B. Fodda, E. Leclerc, S. Royon ja T. Stéhelin, hiljem B. Fodda ja T. Stéhelin,

Luksemburgi Suurhertsogiriik, esindajad: A. Germeaux ja T. Schell, keda abistas avocat P.‑E. Partsch,

Malta Vabariik, esindaja: A. Buhagiar, keda abistas abogado D. Sarmiento Ramírez‑Escudero,

Madalmaade Kuningriik, esindajad: M. K. Bulterman, C. S. Schillemans ja J. Langer,

Austria Vabariik, esindajad: A. Posch ja J. Schmoll,

Portugali Vabariik, esindajad: P. Barros da Costa, L. Medeiros ja A. Pimenta,

Sloveenia Vabariik, esindaja: A. Vran,

Soome Vabariik, esindaja: H. Leppo,

Rootsi Kuningriik, esindajad: H. Eklinder, F.‑L. Göransson, C. Meyer‑Seitz, A. M. Runeskjöld, M. Salborn Hodgson, R. Shahsavan Eriksson, H. Shev ja O. Simonsson, hiljem H. Eklinder, F.‑L. Göransson, C. Meyer‑Seitz, M. Salborn Hodgson, R. Shahsavan Eriksson ja O. Simonsson,

Euroopa Parlament, esindajad: G. Corstens, E. Paladini ja A. Tamás,

menetlusse astujad,

versus

Ungari, esindajad: M. Z. Fehér ja K. Szíjjártó,

kostja,

EUROOPA KOHUS (täiskogu),

koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident T. von Danwitz, kodade presidendid F. Biltgen, K. Jürimäe, C. Lycourgos, I. Jarukaitis, M. L. Arastey Sahún (ettekandja), I. Ziemele, J. Passer, O. Spineanu‑Matei, M. Condinanzi ja F. Schalin, kohtunikud S. Rodin, E. Regan, N. Piçarra, A. Kumin, N. Jääskinen, D. Gratsias, M. Gavalec, B. Smulders, S. Gervasoni, N. Fenger ja R. Frendo,

kohtujurist: T. Ćapeta,

kohtusekretär: ametnik I. Illéssy,

arvestades kirjalikku menetlust ja 19. novembri 2024. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 5. juuni 2025. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

Euroopa Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul:

tuvastada, et võttes 15. juunil 2021 vastu 2021. aasta LXXIX seaduse rangemate meetmete kohta pedofiilias süüdi mõistetud isikute vastu ja teatavate seaduste lastekaitse eesmärgil muutmise kohta (a pedofil bűnelkövetőkkel szembeni szigorúbb fellépésről, valamint a gyermekek védelme érdekében egyes törvények módosításáról szóló 2021. évi LXXIX. törvény, Magyar Közlöny 2021/118; edaspidi „muutmisseadus“), on Ungari rikkunud oma liidu õigusest tulenevaid kohustusi järgmiselt:

– lisades 8. mail 1997 vastu võetud 1997. aasta XXXI seadusesse laste kaitse ja eestkoste korralduse kohta (a gyermekek védelméről és a gyámügyi igazgatásról szóló 1997. évi XXXI. törvény, Magyar Közlöny 1997/39) § 6/A, millega on keelatud teha alaealistele kättesaadavaks sisu, mis propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust, on Ungari rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT 2000, L 178, lk 1; ELT eriväljaanne 13/25, lk 399), artikli 3 lõiget 2, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT 2006, L 376, lk 36) artikleid 16 ja 19, ELTL artiklit 56 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 1, 7, 11 ja 21;

–

lisades 28. juunil 2008 vastu võetud 2008. aasta XLVIII seadusesse majandusliku reklaamitegevuse põhitingimuste ja teatavate piirangute kohta (a gazdasági reklámtevékenység alapvető feltételeiről és egyes korlátairól szóló 2008. évi XLVIII. törvény, Magyar Közlöny 2008/95) § 8 lõike 1a, millega on keelatud teha alaealistele kättesaadavaks reklaami, mis propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust, on Ungari rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (ELT 2010, L 95, lk 1), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. novembri 2018. aasta direktiiviga (EL) 2018/1808 (ELT 2018, L 303, lk 69) (edaspidi „direktiiv 2010/13“), artikli 9 lõike 1 punkti c alapunkti ii, direktiivi 2000/31 artikli 3 lõiget 2, direktiivi 2006/123 artikleid 16 ja 19, ELTL artiklit 56 ning harta artikleid 1, 7, 11 ja 21;

–

lisades 31. detsembril 2010 vastu võetud 2010. aasta CLXXXV seadusesse meediateenuste ja massiteabevahendite kohta (a médiaszolgáltatásokról és a tömegkommunikációról szóló 2010. évi CLXXXV. törvény, Magyar Közlöny 2010/202) § 9 lõike 6, milles kohustatakse lineaarsete meediateenuste osutajaid liigitama kõik saated, mis keskenduvad peamiselt sellele, et propageerida või kujutada sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust, V kategooriasse ja seega edastama neid saateid ainult ajavahemikus 22.00–5.00, ning võttes vastu nimetatud seaduse § 32 lõike 4a, millega on välistatud liigitada avalikes huvides edastatavateks teadaanneteks või ühiskondlikult kasulikuks reklaamiks saated, mis keskenduvad peamiselt sellele, et propageerida või kujutada sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust, on Ungari rikkunud direktiivi 2010/13 artikli 6a lõiget 1 ning harta artikleid 1, 7, 11 ja 21;

–

muutes 2010. aasta CLXXXV seaduse meediateenuste ja massiteabevahendite kohta § 179 lõiget 2, milles on Médiatanácsile (meedianõukogu, Ungari) kehtestatud kohustus taotleda, et liikmesriik, kelle jurisdiktsiooni alla meediateenuse osutaja kuulub, võtaks tõhusad meetmed meedianõukogu tuvastatud rikkumiste lõpetamiseks, on Ungari rikkunud direktiivi 2010/13 artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 1;

–

muutes 29. detsembril 2011 vastu võetud 2011. aasta CXC seaduse riikliku hariduse kohta (a nemzeti köznevelésről szóló 2011. évi CXC. törvény, Magyar Közlöny 2011/162) § 9 lõiget 12, millega on keelatud propageerida seksuaalkultuuri, seksuaalelu, seksuaalse sättumuse ja seksuaalse arenguga seotud tegevuses sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust, on Ungari rikkunud direktiivi 2006/123 artikleid 16 ja 19, ELTL artiklit 56 ning harta artikleid 1, 7, 11 ja 21;

2)	võttes vastu punktis 1 nimetatud sätted, on Ungari rikkunud ELL artiklit 2;

muutes 19. juunil 2009 vastu võetud 2009. aasta XLVII seaduse karistusregistri süsteemi, Euroopa Liidu liikmesriikide kohtutes Ungari kodanike suhtes tehtud kohtuotsuste registri ning kriminaalõiguslike ja politsei biomeetriliste andmete registreerimise kohta (a bűnügyi nyilvántartási rendszerről, az Európai Unió tagállamainak bíróságai által magyar állampolgárokkal szemben hozott ítéletek nyilvántartásáról, valamint a bűnügyi és rendészeti biometrikus adatok nyilvántartásáról szóló 2009. évi XLVII. törvény, Magyar Közlöny 2009/83) § 67 lõike 1 punkte a‑d, milles on ametiasutusele, kellel on vahetu juurdepääs registriandmetele, kehtestatud kohustus teha volitatud isikutele kättesaadavaks laste suhtes seksuaalse enesemääramise vastase ja seksuaalse kõlbluse vastase kuriteo toimepanemise eest süüdi mõistetud isikute registriandmed, on Ungari rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1; edaspidi „IKÜM“) artiklit 10 ning harta artikli 8 lõiget 2;

b)	mõista kohtukulud välja Ungarilt.

I. Õiguslik raamistik

A. Rahvusvaheline õigus

Strasbourgis 5. mail 1989 alla kirjutatud piiriülese televisiooni Euroopa konventsiooni artiklis 4 on sätestatud:

„Osalisriik tagab [Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa] inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni [edaspidi „EIÕK“] artikli 10 kohase sõna- ja informatsioonivabaduse ning vastuvõtmisvabaduse ega piira oma territooriumil käesoleva konventsiooni nõuetele vastava programmi taasedastamist.“

3	Konventsiooni artikli 7 lõikes 2 on ette nähtud: „Programmi osa, mis võib kahjustada laste ja teismeliste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut, ei tohi näidata ajal, mil lapsed ja teismelised tõenäoliselt televiisorit vaatavad.“

B. Liidu õigus

1. Esmane õigus

a) EL leping

ELL artiklis 2 on ette nähtud:

„Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.“

ELL artikli 4 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„2. Liit austab liikmesriikide võrdsust aluslepingute ees ning nende rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele, sealhulgas piirkondlikule ja kohalikule omavalitsusele. Liit austab riigi põhifunktsioone, sealhulgas riigi territoriaalse terviklikkuse tagamist, avaliku korra säilitamist ja riigi julgeoleku kaitsmist. Eelkõige riigi julgeolek jääb iga liikmesriigi ainuvastutusse.

3. Kooskõlas lojaalse koostöö põhimõttega abistavad liit ja liikmesriigid täielikus vastastikuses austuses üksteist aluslepingutest tulenevate ülesannete täitmisel.

Liikmesriigid kasutavad kõiki asjakohaseid üld- või erimeetmeid, et tagada aluslepingutest või liidu institutsioonide õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmine.

Liikmesriigid aitavad kaasa liidu ülesannete täitmisele ja hoiduvad kõigist meetmetest, mis võiksid ohustada liidu eesmärkide saavutamist.“

ELL artiklis 7 on sätestatud:

„1. Nõukogu võib ühe kolmandiku liikmesriikide, Euroopa Parlamendi või Euroopa Komisjoni põhjendatud ettepaneku alusel ja pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist oma liikmete neljaviiendikulise häälteenamusega järeldada ilmset ohtu, et mõni liikmesriik rikub oluliselt artiklis 2 osutatud väärtusi. Enne sellise järelduse tegemist kuulab nõukogu kõnealuse liikmesriigi ära ja võib sama korra kohaselt otsustades anda talle soovitusi.

Nõukogu kontrollib korrapäraselt, kas sellise järelduse tegemisel aluseks olnud põhjused kehtivad endiselt.

2. Euroopa Ülemkogu võib ühe kolmandiku liikmesriikide või Euroopa Komisjoni ettepaneku põhjal ning pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist ühehäälselt teha järelduse, et mõni liikmesriik rikub oluliselt ja jätkuvalt artiklis 2 osutatud väärtusi, olles enne seda kutsunud asjaomast liikmesriiki üles esitama oma seisukohta.

3. Kui rikkumine on lõike 2 alusel kindlaks tehtud, võib nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega teha otsuse peatada teatavad õigused, mis tulenevad aluslepingute kohaldamisest kõnealuse liikmesriigi suhtes, sealhulgas peatada selle liikmesriigi valitsuse esindaja hääleõiguse nõukogus. Seda tehes võtab nõukogu arvesse sellise peatamise võimalikke tagajärgi füüsiliste ja juriidiliste isikute õigustele ja kohustustele.

Kõnealuse liikmesriigi aluslepingute järgsed kohustused on sellele riigile jätkuvalt siduvad.

[…]“.

7	ELL artikli 19 lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud: „Euroopa Liidu Kohus koosneb Euroopa Kohtust, üldkohtust ja erikohtutest. Euroopa Liidu Kohus tagab, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust.“

8	ELL artiklis 49 on sätestatud: „Liidu liikmeks astumise avalduse võib esitada iga Euroopa riik, kes austab artiklis 2 osutatud väärtusi ning võtab endale kohustuse neid edendada. […] […]“.

b) EL toimimise leping

9	ELTL artikli 16 lõikes 1 on ette nähtud: „Igaühel on õigus oma isikuandmete kaitsele.“

10	ELTL artiklis 34 on sätestatud: „Keelatakse liikmesriikidevahelised koguselised impordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed.“

ELTL artiklis 36 on ette nähtud:

„Artiklite 34 ja 35 sätted ei välista ekspordi, impordi või transiitkaupade suhtes kehtestatud keelde või piiranguid, kui need on õigustatud kõlbluse, avaliku korra või avaliku julgeoleku seisukohalt; inimeste, loomade või taimede elu ja tervise kaitsmiseks; kunstilise, ajaloolise ja arheoloogilise väärtusega rahvusliku rikkuse või tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmiseks. Sellised keelud või piirangud ei kujuta endast siiski suvalise diskrimineerimise vahendit või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramist.“

ELTL artiklis 56 on sätestatud:

„Järgnevate sätete kohaselt keelatakse liidu piires teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises liikmesriigis kui see isik, kellele teenuseid pakutakse.

Euroopa Parlament ja nõukogu võivad seadusandliku tavamenetluse kohaselt kohaldada käesoleva peatüki sätteid kolmanda riigi kodanike suhtes, kes osutavad teenuseid ja asuvad liidu piires.“

13	ELTL artikkel 57 on sõnastatud järgmiselt: „Teenustena mõistetakse aluslepingutes tavaliselt tasulist tegevust niivõrd, kuivõrd see ei ole reguleeritud kaupade, kapitali ja isikute vaba liikumist käsitlevate sätetega. […]“.

ELTL artiklis 165 on ette nähtud:

„1. Liit aitab kaasa kvaliteetse hariduse arendamisele, soodustades koostööd liikmesriikide vahel ning vajaduse korral toetades ja täiendades nende tegevust, samal ajal täiel määral respekteerides liikmesriikide vastutust õpetuse sisu ja haridussüsteemide korralduse eest ning nende kultuurilist ja keelelist mitmekesisust.

[…]“.

15	ELTL artikli 166 lõikes 1 on ette nähtud: „Liit rakendab kutseõppepoliitikat, mis toetab ja täiendab liikmesriikide meetmeid, samal ajal täiel määral respekteerides liikmesriikide vastutust kutseõppe sisu ja korralduse eest.“

ELTL artiklis 258 on sätestatud:

„Kui komisjon on arvamusel, et liikmesriik ei ole täitnud aluslepingutest tulenevat kohustust, esitab ta selle kohta oma põhjendatud arvamuse, olles andnud asjasse puutuvale riigile võimaluse esitada oma seisukoht.

Kui asjasse puutuv riik ei järgi esitatud arvamust komisjoni seatud tähtaja jooksul, võib komisjon anda asja Euroopa Liidu Kohtusse.“

c) Harta

17	Harta artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt: „Inimväärikus on puutumatu. Seda tuleb austada ja kaitsta.“

18	Harta artiklis 7 on ette nähtud: „Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust.“

Harta artiklis 8 on sätestatud:

„1. Igaühel on õigus oma isikuandmete kaitsele.

2. Selliseid andmeid tuleb töödelda asjakohaselt ning kindlaksmääratud eesmärkidel ja asjaomase isiku nõusolekul või muul seaduses ettenähtud õiguslikul alusel. Igaühel on õigus tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja nõuda nende parandamist.

[…]“.

20	Harta artiklis 11 on ette nähtud: „1. „Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest. 2. Massiteabevahendite vabadust ja mitmekesisust austatakse.“

Harta artikli 14 lõikes 3 on ette nähtud:

„Vabadust asutada demokraatia põhimõtetest lähtudes haridusasutusi ja vanemate õigust tagada lastele oma usuliste, filosoofiliste ja pedagoogiliste veendumuste kohane haridus ja õpetamine austatakse nimetatud vabaduse ja õiguse kasutamist reguleerivate siseriiklike õigusaktide kohaselt.“

22	Harta artiklis 20 on sätestatud: „Kõik on seaduse ees võrdsed.“

Harta artikkel 21 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Keelatud on igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu.

[…]“.

Harta artiklis 24 on ette nähtud:

„1. Lastel on õigus heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele. Lapsed võivad vabalt väljendada oma seisukohti. Neid seisukohti võetakse arvesse lapsega seotud küsimustes vastavalt tema vanusele ja küpsusele.

2. Kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid.

[…]“.

Harta artiklis 52 on sätestatud:

„1. Hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

[…]

3. Hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooniga tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud. See säte ei takista liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist.

[…]“.

2. Teisene õigus

a) Direktiiv 2000/31

Direktiivi 2000/31 põhjendustes 8, 10, 18, 21 ja 22 on märgitud:

„(8)	Käesoleva direktiivi eesmärk on luua õiguslik raamistik, mis tagaks infoühiskonna teenuste vaba liikumise liikmesriikide vahel, mitte ühtlustada kriminaalõiguse valdkonda kui sellist.

[…]

(10)

Vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele on käesolevas direktiivis ettenähtud meetmed rangelt piiratud miinimumiga, mida on vaja, et saavutada siseturu nõuetekohane toimimine; kui tegeliku sisepiirideta ala tagamiseks elektroonilise kaubanduse valdkonnas on vaja võtta meetmeid ühenduse tasandil, peab käesolev direktiiv kindlustama üldiste huvide tõhusa kaitse, eriti alaealiste kaitse ja inimväärikuse kaitse, tarbijakaitse ja rahva tervise kaitse; vastavalt [EÜ artiklile 152, hiljem ELTL artikkel 168,] on rahva tervise kaitse ühenduse muu poliitika oluline koostisosa.

[…]

(18)

Paljud infoühiskonna teenused on seotud on-line toimuva majandustegevusega; eeskätt võib see seisneda kaupade on-line müügis; siia ei kuulu sellised tegevused nagu kaupade kui selliste tarnimine või teenuste osutamine off-line; infoühiskonna teenused ei piirdu ainult nende teenustega, mis on seotud on-line tehtud lepingutega, vaid laienevad, niivõrd kuivõrd need kujutavad endast majandustegevust, ka teenustele, mille eest nende saajad ei maksa, nagu näiteks teenused, mis pakuvad on-line infot või kommertsteadaandeid või vahendeid, mis võimaldavad andmete otsimist, neile ligipääsu ja väljavõtteid neist; infoühiskonna teenuste hulka kuuluvad ka teenused, mis seisnevad teabe edastamises sidevõrgu kaudu, sidevõrgule juurdepääsu pakkumises või teenuse saaja antud teabe talletamises; teleringhääling [nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta] direktiivi 89/552/EMÜ [teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT 1989, L 298, lk 23; ELT eriväljaanne 06/01, lk 224] tähenduses ja raadioringhääling ei ole infoühiskonna teenused, sest neid ei osutata isikliku taotluse alusel; seevastu teenused, mida edastatakse punktist punkti, nagu tellitav videoteenus või kommertsteadaannete saatmine elektronposti teel, on infoühiskonna teenused; elektronposti või samaväärsete isiklike sidevahendite kasutamine väljaspool oma ametit, äri või elukutset tegutsevate füüsiliste isikute poolt, kaasa arvatud nende vahendite kasutamine kokkulepete sõlmimiseks selliste isikute vahel, ei ole infoühiskonna teenus; lepinguline suhe töötaja ja tööandja vahel pole infoühiskonna teenus; tegevused, mida juba nende olemuse tõttu ei saa teha eemalt ja elektrooniliste vahenditega, nagu äriühingute raamatupidamise põhikirjajärgne auditeerimine või patsiendi läbivaatust nõudev arstlik nõuanne ei ole infoühiskonna teenused.

[…]

(21)

Kooskõlastatud valdkonna ulatus ei takista edaspidi ühenduses toimuvat infoühiskonna teenuseid käsitlevat ühtlustamist ega siseriiklikul tasandil õigusaktide vastuvõtmist ühenduse õiguse kohaselt; kooskõlastatud valdkond hõlmab ainult selliseid tegevusi Internetis nagu on-line teave, on-line reklaam, on-line pakkumine, on-line lepingud, mitteliikmesriikide õigusaktides kaupadele esitatavaid nõudeid, nagu ohutusnormid, märgistamiskohustused või vastutus kaupade eest, samuti mitteliikmesriikide poolt kaupade tarnele või veole esitatavaid nõudeid, kaasa arvatud ravimite turustamine; kooskõlastatud valdkond ei hõlma ametivõimude ostueesõiguse kasutamist teatavate kaupade, näiteks kunstiteoste ostmisel.

(22)

Infoühiskonna teenuste järelevalve peaks toimuma tegevuse lähtekohas, et kindlustada avalike huviobjektide tõhus kaitse; sel eesmärgil tuleb tagada, et pädev asutus ei kaitseks mitte ainult oma riigi kodanikke, vaid kõiki ühenduse kodanikke; liikmesriikidevahelise usalduse parandamiseks on oluline selgelt sõnastada teenuste päritoluliikmesriigi kohustused; et tõhusalt tagada teenuste osutamise vabadus ning teenuseosutajate ja saajate õiguskindlus, peaks selliste infoühiskonna teenuste suhtes olema põhimõtteliselt kohaldatav teenuseosutaja asukoha järgse liikmesriigi õigus.“

Direktiivi 2000/31 artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1. Käesolev direktiiv püüab kaasa aidata siseturu nõuetekohasele toimimisele, tagades infoühiskonna teenuste vaba liikumise liikmesriikide vahel.

2. Käesolev direktiiv ühtlustab sel määral, kui on vaja lõikes 1 nimetatud eesmärgi saavutamiseks, teatavaid infoühiskonna teenuste kohta kehtivaid siseriiklikke õigusnorme, mis käsitlevad siseturgu, teenuseosutajate asutamist, kommertsteadaandeid, elektroonilisi lepinguid, vahendajate vastutust, tegevusjuhendeid, vaidluste kohtuvälist lahendamist, õiguskaitsevahendeid ja liikmesriikidevahelist koostööd.“

Direktiivi artiklis 2 on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)	infoühiskonna teenused – teenused [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/1535, millega nähakse ette tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (ELT 2015, L 241, lk 1)] artikli 1 [lõike 1 punkti b] tähenduses;

[…]

kooskõlastatud valdkond – liikmesriikide õigussüsteemides ettenähtud nõuded, mis kehtivad infoühiskonna teenuste osutajate või infoühiskonna teenuste kohta vaatamata sellele, kas nõuded on üldise iseloomuga või konkreetselt nende jaoks kavandatud.

Kooskõlastatud valdkonda kuuluvad nõuded, mida teenuseosutaja peab täitma:

–	infoühiskonna teenuse alustamisel, nagu nõuded kutseoskuste, loa või teatamise kohta,

–	infoühiskonna teenuse osutamisel, nagu nõuded teenuseosutaja käitumise, teenuse kvaliteedi või sisu kohta, sealhulgas reklaamile ja lepingutele esitatavad nõuded, või nõuded teenuseosutaja vastutuse kohta;

ii)

kooskõlastatud valdkonda ei kuulu sellised nõuded nagu:

–	kaupadele kui niisugustele esitatavad nõuded,

–	kaupade tarnele esitatavad nõuded,

–	muul viisil kui elektroonilisel teel pakutavatele teenustele esitatavad nõuded.“

Direktiivi artiklis 3 on ette nähtud:

„1. Iga liikmesriik tagab, et infoühiskonna teenused, mida pakub tema territooriumil asuv teenuseosutaja, vastavad kõnealuses liikmesriigis kehtivatele kooskõlastatud valdkonna küsimusi puudutavatele siseriiklikele õigusnormidele.

2. Liikmesriigid ei tohi kooskõlastatud valdkonda kuuluvatel põhjustel piirata teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste osutamise vabadust.

3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata lisas nimetatud valdkondade suhtes.

4. Liikmesriigid võivad võtta meetmeid konkreetse infoühiskonna teenuse osas erandi tegemiseks lõikest 2, kui on täidetud järgmised tingimused:

meetmed:

on vajalikud ühel järgmistest põhjustest:

–	avalik kord, eriti kuritegude ennetamine, uurimine, avastamine ja nende eest vastutusele võtmine, kaasa arvatud alaealiste kaitse ja võitlus rassilise, soolise, usulise või rahvusliku viha õhutamise vastu ning üksikisikuid puudutavate inimväärikuse rikkumiste vastu,

–	rahva tervise kaitse,

–	avalik julgeolek, sealhulgas riigi julgeoleku ja kaitse tagamine,

–	tarbijate, sealhulgas investorite kaitse;

ii)	võetakse konkreetse infoühiskonna teenuse vastu, mis takistab punktis i nimetatud eesmärkide saavutamist või kujutab endast tõsist ohtu nende eesmärkide saavutamisele;

iii)	on vastavuses nende eesmärkidega;

enne kõnealuste meetmete võtmist ja piiramata kohtumenetlusi, kaasa arvatud esialgsed menetlused ja eeluurimise raames tehtud toimingud, on liikmesriik:

–	taotlenud lõikes 1 osutatud liikmesriigilt meetmete võtmist ja viimane pole neid võtnud või need on olnud ebapiisavad,

–	teatanud komisjonile ja lõikes 1 osutatud liikmesriigile oma kavatsusest võtta selliseid meetmeid.

5. Liikmesriigid võivad edasilükkamatutel juhtudel teha erandeid lõike 4 punktis b ettenähtud tingimustest. Sel juhul tuleb meetmetest võimalikult kiiresti teatada komisjonile ja lõikes 1 osutatud liikmesriigile, näidates põhjused, miks liikmesriik loeb juhtumit edasilükkamatuks.

6. Piiramata liikmesriigi võimalust kõnealuste meetmete võtmist jätkata, uurib komisjon võimalikult kiiresti, kas teatatud meetmed vastavad ühenduse õigusele; kui komisjon jõuab järeldusele, et meede ei vasta ühenduse õigusele, taotleb ta, et kõnealune liikmesriik loobuks kavandatud meetmetest või lõpetaks need viivitamatult.“

Sama direktiivi artiklis 4 on sätestatud:

„1. Liikmesriigid tagavad, et infoühiskonna teenuse osutaja asutamist ja tegevust ei saa muuta sõltuvaks eelneva loa olemasolust või muust samaväärse mõjuga nõudest.

2. Lõige 1 ei mõjuta lubade süsteemi, mis ei ole suunatud otse ja eranditult infoühiskonna teenustele […]“.

b) Direktiiv 2006/123

Direktiivi 2006/123 põhjendustes 7, 9 ja 27 on märgitud:

„(7)

Käesoleva direktiiviga luuakse üldine õiguslik raamistik, mis on kasulik paljude erinevate teenuste osutamise seisukohalt ning võtab samas arvesse eri liiki tegevuste ja kutsealade eripära ja reguleerimissüsteeme. See raamistik põhineb dünaamilisel ja valikulisel lähenemisviisil, mille kohaselt esmajärjekorras kõrvaldatakse sellised takistused, mis on võimalik kiiresti kaotada, ning muude takistuste osas algatatakse hindamis-, konsulteerimis- ja konkreetsete küsimuste ühtlustamise protsess, mis võimaldab teenuste osutamisega seotud siseriiklike reguleerimissüsteemide järkjärgulist ja kooskõlastatud ajakohastamist, mis on 2010. aastaks tõelise teenuste siseturu saavutamise seisukohalt keskse tähtsusega. Ette tuleks näha erinevate meetmete tasakaalustatud kogum, mis hõlmab sihtotstarbelist ühtlustamist, halduskoostööd, teenuste osutamise vabaduse sätet ja teatud küsimustes tegevusjuhendite väljatöötamise ergutamist. Selline siseriiklike õigussüsteemide kooskõlastamine peaks tagama ühenduse õigusliku integratsiooni kõrge taseme ja üldise huvi eesmärkide, eelkõige tarbijate kaitse, mis on hädavajalik liikmesriikide vahelise usalduse loomiseks. Käesolevas direktiivis arvestatakse ka teisi üldist huvi pakkuvaid eesmärke, sealhulgas keskkonnakaitset, avalikku julgeolekut ja rahvatervist, samuti vajadust järgida tööõigust.

[…]

(9)

Käesolevat direktiivi kohaldatakse üksnes nõuete suhtes, mis mõjutavad teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemist. Seega ei kohaldata direktiivi järgmiste nõuete suhtes: liikluseeskirjad, kinnisvaraarenduse ja maakasutuse eeskirjad, asulaplaneerimise eeskirjad, ehitusstandardid ja halduskaristused selliste eeskirjade eiramise korral, mis konkreetselt ei reguleeri või konkreetselt ei mõjuta teenuste osutamise valdkonnas tegutsemist, kuid mida teenuseosutajad peavad oma majandustegevuse teostamisel järgima samamoodi nagu isiklikes huvides tegutsevad isikud.

[…]

(27)

Käesolev direktiiv ei peaks hõlmama sotsiaalteenuseid, mida osutavad riik või riigi volitatud teenuseosutajad või riigi tunnustatud heategevusorganisatsioonid elamuehituse, lastehoolduse ning puudustkannatavate perede ja isikute toetamise valdkondades riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil, et tagada toetus neile, kes seda püsivalt või ajutiselt eelkõige vajavad perekonna ebapiisava sissetuleku, täieliku või osalise sõltumatuse puudumise tõttu ja neile, keda ähvardab marginaliseerumise oht. Need teenused on olulised, et tagada põhiõigus inimväärikusele ja terviklikkusele, need väljendavad sotsiaalse ühtekuuluvuse ja solidaarsuse põhimõtteid ning käesolev direktiiv ei tohiks neid mõjutada.“

32	Direktiivi artikli 1 lõikes 1 on sätestatud: „Käesolev direktiiv kehtestab üldsätted, mis lihtsustavad teenuseosutajate asutamisvabaduse teostamist ja teenuste vaba liikumist, säilitades samas teenuste kõrge kvaliteedi.“

Direktiivi artikli 2 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse liikmesriikides asutatud teenuseosutajate poolt osutatavate teenuste suhtes.

2. Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmiste tegevusalade suhtes:

a)	mittemajanduslikel kaalutlustel osutatavad üldhuviteenused;

[…]

elektroonilised sideteenused ja -võrgud ning nendega seotud vahendid ja teenused küsimuste puhul, mis on reguleeritud [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta] direktiiviga 2002/19/EÜ [elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 7; ELT eriväljaanne 13/29, lk 323)], [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta] direktiiviga 2002/20/EÜ [elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 21; ELT eriväljaanne 13/29, lk 337)], [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta] direktiiviga 2002/21/EÜ [elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349)], [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta] direktiiviga 2002/22/EÜ [universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 51; ELT eriväljaanne 13/29, lk 367)] ning [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta] direktiiviga 2002/58/EÜ[, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT 2002, L 201, lk 37; ELT eriväljaanne 13/29, lk 514)];

[…]

g)	audiovisuaalteenused, sealhulgas kinoteenused, olenemata nende tootmis-, jaotus- ja edastamisviisist, ja raadioringhäälinguteenused;

[…]

i)	[EÜ artiklis 45, muudetuna ELTL artikkel 51] sätestatud avaliku võimu teostamisega seotud tegevused;

j)	sotsiaalteenused, mis on seotud sotsiaalkorterite, lastehoolduse ning püsivalt või ajutiselt puudustkannatavate perede ja isikute toetamisega ning mida osutavad riik või riigi volitatud teenuseosutajad või riigi tunnustatud heategevusorganisatsioonid;

[…]“.

Sama direktiivi artikli 3 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui käesoleva direktiivi sätted lähevad vastuollu ühenduse mõne muu õigusaktiga, mis reguleerib teatavates sektorites või teatavatel kutsealadel teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemise konkreetseid aspekte, on muude ühenduse õigusaktide sätted ülimuslikud ning neid kohaldatakse asjaomaste sektorite ja kutsealade puhul. Sellised õigusaktid on:

a)	[Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta] direktiiv 96/71/EÜ [töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (EÜT 1997, L 18, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 431)];

[nõukogu 14. juuni 1971. aasta] määrus (EMÜ) nr 1408/71 [sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, mida on muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3)];

c)	direktiiv [89/552];

d)	[Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta] direktiiv 2005/36/EÜ [kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (ELT 2005, L 255, lk 22)].“

Direktiivi 2006/123 artikli 4 punktides 1 ja 7 on määratletud mõiste „teenus“ kui ELTL artiklis 57 osutatud mis tahes iseseisev majandustegevus, mida tavaliselt osutatakse tasu eest, ning „nõue“ muu hulgas kui mis tahes kohustus, keeld, tingimus või piirang, mis on kehtestatud liikmesriikide õigus- ja haldusnormidega või mis tuleneb kohtupraktikast, haldustavast, kutseühingute eeskirjadest või kutseliitude või muude kutseorganisatsioonide kollektiivsetest eeskirjadest, mis on vastu võetud nende iseseisva õigusvõime teostamise kontekstis.

Direktiivi artikkel 16 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Liikmesriigid austavad teenuseosutajate õigust osutada teenuseid muus liikmesriigis kui selles, kus nad on asutatud.

Liikmesriik, kus teenust osutatakse, tagab oma territooriumil vabaduse teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsuks ja selles valdkonnas tegutsemiseks.

Liikmesriigid ei sea oma territooriumil teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu ega selles valdkonnas tegutsemise eeltingimuseks vastavust mis tahes järgmistele nõuetele, mis ei vasta järgmistele põhimõtetele:

a)	mittediskrimineerimine: nõuded ei või olla otseselt ega kaudselt diskrimineerivad kodakondsuse alusel või juriidilise isiku puhul asutamiskoha liikmesriigi alusel;

b)	vajadus: nõue peab olema põhjendatud avaliku korra, avaliku julgeoleku, rahvatervise või keskkonnakaitse seisukohast;

c)	proportsionaalsus: nõuded peavad olema sobivad taotletava eesmärgi saavutamise tagamiseks ega või minna nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

2. Liikmesriigid ei või piirata teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja teenuste osutamise vabadust, eelkõige järgmiste nõuete kehtestamise kaudu:

a)	teenuseosutaja kohustus olla asutatud kõnealuse liikmesriigi territooriumil;

teenuseosutaja kohustus saada asjaomase liikmesriigi pädevalt asutuselt autoriseering, kaasa arvatud registrisse kandmine või registreerimine kõnealuse liikmesriigi territooriumil asuvas kutseühingus või -liidus, välja arvatud käesolevas direktiivis või muudes ühenduse õigusaktides sätestatud juhtudel;

c)	teenuseosutajale kehtestatud keeld seada kõnealuse liikmesriigi territooriumil sisse teatavas vormis või teatavat tüüpi infrastruktuur, sealhulgas kontor või büroo, mida teenuseosutaja vajab asjaomaste teenuste osutamiseks;

d)	teenuseosutaja ja teenuse kasutaja vahel teatava lepingulise korra kohaldamine, mis välistab teenuse osutamise füüsilisest isikust ettevõtja poolt või piirab seda;

e)	teenuseosutaja kohustus omada isikut tõendavat dokumenti, mille kõnealuse liikmesriigi pädevad asutused on spetsiaalselt välja andnud teatava teenuse osutamiseks;

f)	nõuded, mis mõjutavad selliste seadmete ja materjalide kasutamist, mis on osutatava teenuse lahutamatuks osaks, välja arvatud töötervishoiu ja tööohutuse seisukohalt vajalikud nõuded;

g)	artiklis 19 osutatud teenuste osutamise vabaduse piirangud.

3. Käesolevad sätted ei takista liikmesriiki, kuhu teenuseosutaja siirdub, kehtestamast nõudeid teenuste osutamise valdkonnas tegutsemise suhtes, kui need on põhjendatud avaliku korra, avaliku julgeoleku, rahvatervise või keskkonnakaitsega seotud põhjustega ning on kooskõlas lõikega 1. Samuti ei takista nimetatud sätted kõnealust liikmesriiki kohaldamast kooskõlas ühenduse õigusega siseriiklikke eeskirju, mis on seotud sealsete töölevõtutingimustega, sealhulgas kollektiivlepingutes sätestatud eeskirju.

[…]“.

Direktiivi artiklis 19 on sätestatud:

„Liikmesriigid ei või kehtestada teenuse kasutajale nõudeid, mis piiravad teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja poolt osutatava teenuse kasutamist, eelkõige järgmisi nõudeid:

a)	kohustus hankida kõnealuse liikmesriigi pädevatelt asutustelt autoriseering või esitada neile deklaratsioon;

b)	rahalise abi andmise suhtes kehtivad diskrimineerivad piirangud, mis on seotud asjaoluga, et teenuseosutaja on asutatud mõnes teises liikmesriigis, või teenuse osutamise koha tõttu.“

c) Direktiiv 2010/13

Direktiivi 2010/13 põhjendustes 11, 18, 31, 33, 41, 60, 83 ja 104 on märgitud:

„(11)

Et vältida konkurentsimoonutusi, suurendada õiguskindlust ning aidata kaasa siseturu väljakujundamisele ja ühtse inforuumi loomisele, on vaja kohaldada kõigi audiovisuaalmeedia teenuste, nii teleringhäälingu (st lineaarsete audiovisuaalmeedia teenuste) kui ka tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste (st mittelineaarsete audiovisuaalmeedia teenuste) suhtes vähemalt teatud põhireegleid koordineeritult.

[…]

(18)	Vastavalt […] direktiivi 2002/21[…] artikli 1 lõikele 3 ei piirata liidu tasandil või siseriiklikul tasandil võetud meetmeid, mille eesmärk on saavutada üldist huvi pakkuvaid eesmärke, eelkõige seoses sisu reguleerimise ja audiovisuaalpoliitikaga.

[…]

(31)	Käesolevas direktiivis tuleks sätestada audiovisuaalse ärilise teadaande laiem mõiste, mis siiski ei peaks hõlmama avalikes huvides edastatavaid teateid ega tasuta edastatavaid heategevusega seotud üleskutseid.

[…]

(33)

Päritoluriigi põhimõtet tuleks vaadelda käesoleva direktiivi tuumana, kuna see on vajalik siseturu loomiseks. Seda põhimõtet tuleks kohaldada kõigi audiovisuaalmeedia teenuste suhtes, et tagada meediateenuse osutajatele õiguskindlus, mis on vajalik baas uute ärimudelite rakendamiseks ja selliste teenuste käivitamiseks. Samuti on see vajalik teabe ja audiovisuaalsete saadete vaba liikumise tagamiseks siseturul.

[…]

(41)	Liikmesriigid peaksid olema siiski võimelised kohaldama käesoleva direktiiviga koordineeritud valdkondades oma jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuste osutajate suhtes üksikasjalikumaid või rangemaid eeskirju, tagades, et need eeskirjad oleksid kooskõlas liidu õiguse põhimõtetega. […]

[…]

(60)

Alaealiste kehalise, vaimse ja moraalse arengu ning inimväärikuse kaitseks võetud meetmeid tuleks hoolikalt tasakaalustada sõnavabaduse põhiõigusega, mis on sätestatud [hartas]. Nimetatud meetmete, näiteks isiklike tunnusnumbrite (PIN-koodide) kasutamise, filtreerimissüsteemide või märgistamise eesmärk peaks seega olema tagada alaealiste kehalise, vaimse ja moraalse arengu ning inimväärikuse piisav kaitse, eriti seoses tellitavate audiovisuaalmeedia teenustega. Alaealiste ja inimväärikuse kaitset ning vastulause esitamise õigust käsitlevas soovituses juba tunnistatakse filtreerimissüsteemide ja märgistamise tähtsust ning see sisaldab mitmeid alaealiste kaitseks mõeldud võimalikke meetmeid, nagu kasutajate süstemaatiline varustamine tõhusa, ajakohastatava ja kergestikasutatava filtreerimistarkvaraga juurdepääsupakkujaga lepingu sõlmimisel või spetsiaalselt lastele mõeldud teenustele juurdepääsu varustamine automaatse filtreerimistarkvaraga.

[…]

(83)

Tarbijate kui televaatajate huvide täielikuks ja nõuetekohaseks tagamiseks on hädavajalik, et telereklaami suhtes kohaldataks teatavat hulka miinimumnorme ja -nõudeid ning et liikmesriikidel oleks õigus kehtestada üksikasjalikumaid või rangemaid eeskirju ja teatavatel asjaoludel seada nende jurisdiktsiooni all olevatele teleringhäälinguorganisatsioonidele erinevaid tingimusi.

[…]

(104)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt audiovisuaalmeedia teenustele sisepiirideta ala loomist, tagades samal ajal üldiste huvide kõrgetasemelise kaitse, eriti alaealiste ja inimväärikuse kaitse ning edendades puudega inimeste õigusi, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning käesoleva direktiivi ulatuse ja toime tõttu on neid parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas [ELL] artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.“

Direktiivi 2010/13 artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

„audiovisuaalmeedia teenus“ –

teenus [ELTL] artiklites 56 ja 57 määratletud tähenduses, kui teenuse või selle eristatava osa peamine eesmärk on pakkuda direktiivi [2002/21] artikli 2 punktis a määratletud elektroonilise side võrgu kaudu meediateenuse osutaja toimetusvastutuse all üldsusele teavituslikke, meelelahutuslikke või hariduslikke saateid; selline audiovisuaalmeedia teenus on kas käesoleva lõike punktis e määratletud teleülekanne või käesoleva lõike punktis g määratletud tellitav audiovisuaalmeedia teenus;

ii)	audiovisuaalne äriteade;

[…]

d)	„meediateenuse osutaja“ – füüsiline või juriidiline isik, kellel on toimetusvastutus audiovisuaalmeedia teenuse audiovisuaalse sisu valikul ja kes määrab selle esitamise viisi;

[…]

„audiovisuaalne äriteade“ – heliga või helita kujutised, mis on mõeldud majandustegevusega tegeleva füüsilise või juriidilise isiku kaupade, teenuste või maine otseseks või kaudseks reklaamimiseks; sellised kujutised kaasnevad saate või kasutaja loodud videoga või on nendesse lisatud tasu või muu samalaadse hüvitise eest või enese reklaamimiseks. Audiovisuaalse äriteate vormid on muu hulgas telereklaam, sponsorlus, otsepakkumised ja tootepaigutus;

„telereklaam“ – igasugune kaubanduse, äri, oskustöö või kutsealaga seotud teadaanne, mida avalik-õiguslik isik või eraettevõtja või füüsiline isik edastab tasu või muu samalaadse hüvitise eest või enese reklaamimiseks, et reklaamida tasu eest pakutavaid kaupu või osutatavaid teenuseid, kaasa arvatud kinnisvara ning õigused ja kohustused;

[…]“.

Direktiivi artiklis 2 on ette nähtud:

„1. Iga liikmesriik tagab, et kõik tema jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuse osutajate edastatavad audiovisuaalmeedia teenused on kooskõlas asjaomases liikmesriigis avalikkusele mõeldud audiovisuaalmeedia teenuste suhtes kohaldatava õigussüsteemi normidega.

[…]“.

Direktiivi artikli 3 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1. Liikmesriigid tagavad teistest liikmesriikidest pärinevate audiovisuaalmeedia teenuste vastuvõtmisvabaduse ega piira nende taasedastamist oma territooriumil põhjustel, mis kuuluvad käesoleva direktiiviga koordineeritavatesse valdkondadesse.

2. Liikmesriigid võivad teha käesoleva artikli lõikest 1 ajutiselt erandi, kui teise liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluva meediateenuse osutaja osutatav audiovisuaalmeedia teenus rikub selgelt, oluliselt ja raskelt artikli 6 lõike 1 punktis a või artikli 6a lõikes 1 sätestatud nõudeid või kahjustab rahvatervist või kujutab endast rahvatervise kahjustamise tõsist ja suurt ohtu.

Esimeses lõigus osutatud erandit võib kohaldada järgmistel tingimustel:

a)	meediateenuse osutaja on eelmise 12 kuu jooksul juba vähemalt kahel varasemal korral tegutsenud ühel või enamal esimeses lõigus kirjeldatud viisil;

b)	asjaomane liikmesriik on teatanud meediateenuse osutajale, liikmesriigile, mille jurisdiktsiooni alla see teenuseosutaja kuulub, ja komisjonile kirjalikult väidetavast rikkumisest ja proportsionaalsetest meetmetest, mida ta kavatseb võtta, kui mõni selline rikkumine peaks uuesti aset leidma;

c)	asjaomane liikmesriik on austanud meediateenuse osutaja kaitseõigust ning on eelkõige andnud sellele meediateenuse osutajale võimaluse väljendada oma seisukohti väidetavate rikkumiste asjus ning

d)	konsultatsioonides liikmesriigiga, mille jurisdiktsiooni alla meediateenuse osutaja kuulub, ja komisjoniga ei ole jõutud vastastikusele kokkuleppele ühe kuu jooksul alates komisjoni poolt punktis b osutatud teate saamisest.

Komisjon otsustab kolme kuu jooksul alates asjaomase liikmesriigi võetud meetmete kohta teate saamisest ja pärast [audiovisuaalmeedia teenuste Euroopa regulaatorasutuste rühmalt (ERGA)] artikli 30b lõike 3 punkti d kohaselt arvamuse esitamise taotlemist, kas need meetmed on kooskõlas liidu õigusega. […]“.

Sama direktiivi artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Liikmesriigid võivad nende jurisdiktsiooni alla kuuluvatelt meediateenuse osutajatelt nõuda käesoleva direktiiviga koordineeritud valdkondades üksikasjalikumate või rangemate õigusnormide järgimist, tingimusel et need normid on kooskõlas liidu õigusega.

2. Kui liikmesriik

a)	on lõike 1 kohaselt kasutanud vabadust võtta vastu üksikasjalikumad või rangemad avalikel huvidel põhinevad õigusnormid ning

b)	leiab, et teise liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluv meediateenuse osutaja osutab audiovisuaalmeedia teenust, mis tervikuna või peamiselt on suunatud tema territooriumile,

võib ta esitada jurisdiktsiooni omavale liikmesriigile taotluse kõigi käesoleva lõikega seotud tuvastatud probleemide lahendamiseks. Mõlemad liikmesriigid teevad vastastikku rahuldava lahenduseni jõudmiseks lojaalselt ja kiiresti koostööd.

Esimese lõigu kohase põhjendatud taotluse kättesaamisel esitab jurisdiktsiooni omav liikmesriik meediateenuse osutajale nõude järgida kõnealuseid avalikel huvidel põhinevaid õigusnorme. Jurisdiktsiooni omav liikmesriik teavitab taotluse esitanud liikmesriiki regulaarselt tuvastatud probleemide lahendamiseks tehtud sammudest. Jurisdiktsiooni omav liikmesriik teavitab taotluse esitanud liikmesriiki ja komisjoni kahe kuu jooksul alates taotluse saamisest saavutatud tulemustest ning selgitab juhul, kui lahendust ei suudetud leida, selle põhjuseid.

Kumbki liikmesriik võib igal ajal paluda kontaktkomiteel kõnealune juhtum läbi vaadata.

3. Asjaomane liikmesriik võib võtta asjakohaseid meetmeid kõnealuse meediateenuse osutaja vastu, kui

a)	tema hinnangul ei ole lõike 2 kohaldamisel saadud tulemused rahuldavad ning

ta on esitanud tõendid, mis näitavad, et kõnealune meediateenuse osutaja on asutatud jurisdiktsiooni omavas liikmesriigis eesmärgiga hoida kõrvale käesoleva direktiiviga koordineeritud valdkondades kehtestatud rangematest õigusnormidest, mis oleksid tema suhtes kohaldatavad juhul, kui ta oleks asutatud asjaomases liikmesriigis; nimetatud tõendid peavad võimaldama kõnealust kõrvalehoidmist mõistlikult tuvastada, ilma et oleks vaja kindlaks teha meediateenuse osutaja kavatsust kõnealustest rangematest õigusnormidest kõrvale hoida.

Sellised meetmed peavad olema objektiivselt vajalikud, neid tuleb kohaldada mittediskrimineerival viisil ning need peavad olema taotletavate eesmärkidega proportsionaalsed.

4. Liikmesriik võib võtta lõike 3 kohaseid meetmeid üksnes juhul, kui täidetud on järgmised tingimused:

a)	ta on teatanud komisjonile ja liikmesriigile, kus meediateenuse osutaja on asutatud, oma kavatsusest võtta selliseid meetmeid, põhjendades samal ajal, millel tema hinnang põhineb;

b)	ta on austanud asjaomase meediateenuse osutaja kaitseõigust ning on eelkõige andnud kõnealusele meediateenuse osutajale võimaluse väljendada oma seisukohta seoses väidetavate rikkumiste ja meetmetega, mida teate esitanud liikmesriik kavatseb võtta, ja

komisjon on pärast ERGA‑lt artikli 30b lõike 3 punkti d kohaselt arvamuse esitamise taotlemist otsustanud, et need meetmed on kooskõlas liidu õigusega ning et eelkõige on käesoleva artikli lõigete 2 ja 3 alusel meetmeid võtva liikmesriigi hinnangud asjakohaselt põhjendatud; komisjon teavitab nõuetekohaselt kontaktkomiteed.

5. Komisjon otsustab kolme kuu jooksul alates lõike 4 punktis a sätestatud teate saamisest, kas need meetmed on kooskõlas liidu õigusega. Kui komisjon otsustab, et need meetmed ei ole liidu õigusega kooskõlas, nõuab ta asjaomaselt liikmesriigilt kavandatud meetmete võtmisest loobumist.

Kui komisjonil ei ole esimese lõigu kohaselt otsuse tegemiseks vajalikku teavet, esitab ta ühe kuu jooksul alates teate saamisest asjaomasele liikmesriigile taotluse kogu teabe saamiseks, mida ta vajab kõnealuse otsuse tegemiseks. Tähtaeg, mille jooksul komisjon peab otsuse tegema, peatatakse niikauaks, kuni kõnealune liikmesriik on sellise vajaliku teabe esitanud. Mingil juhul ei kesta tähtaja peatumine kauem kui üks kuu.

6. Liikmesriigid tagavad asjakohaste vahenditega ja oma riigisisese õiguse raames, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad meediateenuse osutajad järgivad tegelikult käesolevat direktiivi.

7. Direktiivi [2000/31] kohaldatakse täies ulatuses, kui käesolevas direktiivis ei ole sätestatud teisiti. Kui direktiiv [2000/31] on vastuolus käesoleva direktiiviga, kohaldatakse käesolevat direktiivi, kui käesolevas direktiivis ei ole sätestatud teisiti.“

Direktiivi 2010/13 artikli 6 lõike 1 punktis a on sätestatud:

„Ilma et see piiraks liikmesriikide kohustust austada ja kaitsta inimväärikust, tagavad liikmesriigid asjakohaste meetmetega, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuse osutajate pakutavad audiovisuaalmeedia teenused ei sisalda:

a)	vägivallale või vihkamisele õhutamist, mis on suunatud isikute rühma või rühmaliikme vastu harta artiklis 21 osutatud alustel;“.

Direktiivi artiklis 6a on ette nähtud:

„1. Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid tagamaks, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate audiovisuaalmeedia teenuse osutajate edastatavad audiovisuaalmeedia teenused, mis võivad kahjustada alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut, tehakse ligipääsetavaks üksnes viisil, mis tagab selle, et alaealised tavaliselt neid ei kuule ega näe. Kõnealused meetmed võivad hõlmata edastusaja valimist, vanuse kontrollimise vahendeid või muid tehnilisi meetmeid. Need peavad olema proportsionaalsed saatest tuleneva võimaliku kahjuga.

Kõige kahjulikumale sisule, näiteks põhjendamatut vägivalda ja pornograafiat sisaldavale sisule, kohaldatakse kõige rangemaid meetmeid.

[…]“.

Direktiivi artikli 9 lõike 1 punktid c ja g on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuse osutajate edastatavad audiovisuaalsed äriteated vastavad järgmistele nõuetele:

[…]

audiovisuaalsed äriteated ei tohi:

i)	kahjustada inimväärikuse austamist;

ii)	sisaldada ega soodustada diskrimineerimist soo, rassilise või etnilise päritolu, kodakondsuse, usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel;

iii)	soodustada tervist või ohutust kahjustavat käitumist;

iv)	soodustada keskkonnakaitset tõsiselt kahjustavat käitumist;

[…]

audiovisuaalsed äriteated ei tohi põhjustada füüsilist, vaimset ega moraalset kahju alaealistele; seega ei või nendes otseselt keelitada alaealisi ostma või rentima toodet või teenust, kasutades ära nende kogenematust või kergeusklikkust, otseselt ärgitada neid veenma oma vanemaid või teisi ostma reklaamitavat toodet või teenust, kasutada ära alaealiste usaldust vanemate, õpetajate ja muude isikute suhtes ega põhjendamatult näidata alaealisi ohtlikes olukordades.“

Sama direktiivi artiklis 28b on ette nähtud:

„1. Ilma et see piiraks [direktiivi 2000/31] artiklite 12–15 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad videojagamisplatvormi teenuse osutajad võtavad asjakohaseid meetmeid, et kaitsta

a)	alaealisi kooskõlas artikli 6a lõikega 1 saadete, kasutaja loodud videote ja audiovisuaalsete äriteadete eest, mis võivad kahjustada nende füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut;

b)	üldsust saadete, kasutaja loodud videote ja audiovisuaalsete äriteadete eest, mis sisaldavad vägivallale või vihkamisele õhutamist, mis on suunatud isikute rühma või rühmaliikme vastu harta artiklis 21 osutatud alustel;

üldsust saadete, kasutaja loodud videote ja audiovisuaalsete äriteadete eest, mille sisu levitamine kujutab endast liidu õiguse kohaselt kuriteo toimepanemist, nimelt [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2017. aasta] direktiivi (EL) 2017/541 [terrorismivastase võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK ning muudetakse nõukogu otsust 2005/671/JSK (ELT 2017, L 88, lk 6),] artiklis 5 sätestatud avalikku üleskutset panna toime terroriakt [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta] direktiivi 2011/93/EL[, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (ELT 2011, L 335, lk 1),] artikli 5 lõikes 4 sätestatud lapspornoga seotud kuritegusid ning [nõukogu 28. novembri 2008. aasta] raamotsuse 2008/913/JSK [teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega (ELT 2008, L 328, lk 55)] artiklis 1 sätestatud rassismi ja ksenofoobiaga seotud kuritegusid.

2. Liikmesriigid tagavad, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad videojagamisplatvormi teenuse osutajad järgivad artikli 9 lõikes 1 sätestatud nõudeid selliste audiovisuaalsete äriteadete puhul, mida need videojagamisplatvormi teenuse osutajad turustavad, müüvad või korraldavad.

Liikmesriigid tagavad, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad videojagamisplatvormi teenuse osutajad võtavad asjakohaseid meetmeid artikli 9 lõikes 1 sätestatud nõuete järgimiseks selliste audiovisuaalsete äriteadete puhul, mida need videojagamisplatvormi teenuse osutajad ei turusta, müü ega korralda, võttes arvesse, et kõnealuste videojagamisplatvormide puhul on kontroll selliste audiovisuaalsete äriteadete üle piiratud.

Liikmesriigid tagavad, et videojagamisplatvormi teenuse osutajad teavitavad kasutajaid sõnaselgelt audiovisuaalseid äriteateid sisaldavatest saadetest ja kasutaja loodud videotest, tingimusel et sellistest äriteadetest on lõike 3 kolmanda lõigu punkti c kohaselt teatatud või teenuse osutaja on kõnealusest asjaolust teadlik.

Liikmesriigid julgustavad kasutama kaasreguleerimist ning soodustama enesereguleerimist artikli 4a lõikes 1 sätestatud tegevusjuhendite abil, mille eesmärk on tõhusalt piirata laste kokkupuudet audiovisuaalsete äriteadetega selliste toitude ja jookide kohta, mis sisaldavad toitaineid ning toitumisalase või füsioloogilise mõjuga aineid, eelkõige rasva, transrasvhappeid, soola või naatriumi ja suhkrut, mille liigne tarbimine toidus tervikuna ei ole soovitatav. Selliste tegevusjuhendite eesmärk on tagada, et audiovisuaalsed äriteated ei rõhuta selliste toitude ja jookide toiteväärtuse positiivseid aspekte.

3. Asjakohased meetmed lõigete 1 ja 2 kohaldamiseks määratakse kindlaks, võttes arvesse kõnealuse sisu olemust, selle põhjustatavat võimalikku kahju, kaitstavate inimeste kategooria omadusi ning asjakohaseid õigusi ja õigustatud huve, sealhulgas videojagamisplatvormi teenuse osutajate ning sisu loonud või üleslaadinud kasutajate õigusi ja õigustatud huve ning avalikku huvi.

Liikmesriigid tagavad, et kõik nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad videojagamisplatvormi teenuse osutajad kohaldavad neid meetmeid. Need meetmed peavad olema teostatavad ja proportsionaalsed, võttes arvesse videojagamisplatvormi teenuse ulatust ja osutatava teenuse laadi. Selliste meetmetega ei kaasne eelkontrollimeetmeid ega sisu filtreerimist üleslaadimisel, mis ei ole vastavuses [direktiivi 2000/31] artikliga 15. Alaealiste kaitsmiseks, nagu on osutatud käesoleva artikli lõike 1 punktis a, kohaldatakse kõige rangemaid juurdepääsukontrolli meetmeid.

Kõnealused meetmed hõlmavad asjakohasel juhul järgmist:

a)	lõikes 1 osutatud nõuete kehtestamine videojagamisplatvormi teenuse tingimustes ja nende nõuete kohaldamine;

b)	videojagamisplatvormi teenuse kasutustingimustes artikli 9 lõikes 1 ette nähtud nõuete kehtestamine audiovisuaalsete äriteadete suhtes, mida videojagamisplatvormi teenuse osutajad ei turusta, müü ega korralda, ja nende nõuete kohaldamine;

c)	on olemas tehniline rakendus, mille abil kasutajad, kes laevad kasutaja loodud videoid üles, saavad teatada, kas sellised videod sisaldavad audiovisuaalseid äriteateid, niivõrd kui nad seda teavad või võib põhjendatult eeldada, et nad seda teavad;

d)	selliste läbipaistvate ja kasutajasõbralike mehhanismide loomine ja käitamine, mis võimaldavad videojagamisplatvormi kasutajatel teatada asjaomasele videojagamisplatvormi teenuse osutajale tema platvormil pakutavast lõikes 1 osutatud sisust või see tema jaoks märkida;

e)	selliste süsteemide loomine ja käitamine, mille kaudu videojagamisplatvormi teenuse osutajad selgitavad videojagamisplatvormi kasutajatele, milline mõju on punktis d osutatud teatamisel ja märkimisel;

f)	videojagamisplatvormi kasutajate vanuse kontrollimise süsteemide loomine ja käitamine seoses alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut kahjustada võiva sisuga;

g)	selliste lihtsalt kasutatavate süsteemide loomine ja käitamine, mis võimaldavad videojagamisplatvormi kasutajatel hinnata lõikes 1 osutatud sisu;

h)	lõppkasutaja kontrollitavate vanemakontrolli süsteemide loomine seoses sisuga, mis võib kahjustada alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut;

i)	videojagamisplatvormi teenuse osutajate peale esitatud kasutajate kaebuste läbipaistva, lihtsalt kasutatava ja tulemusliku menetlemise ja lahendamise korra loomine ja kasutamine seoses punktides d–h osutatud meetmete rakendamisega;

j)	tõhusate meediakirjaoskust arendavate meetmete ja vahendite väljatöötamine ning kasutajate teadlikkuse suurendamine neist meetmetest ja vahenditest.

Kolmanda lõigu punktide f ja h kohaselt videojagamisplatvormi teenuse osutajate kogutud või muul viisil saadud alaealiste isikuandmeid ei töödelda ärilistel eesmärkidel, nagu otseturundus, profiilianalüüs või käitumispõhiselt suunatud reklaam.

4. Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 3 osutatud meetmete rakendamisel julgustatakse liikmesriike kasutama artikli 4a lõikes 1 sätestatud kaasreguleerimist.

5. Liikmesriigid loovad vajalikud mehhanismid, et hinnata videojagamisplatvormi teenuse osutajate võetud, lõikes 3 osutatud meetmete asjakohasust. Liikmesriigid teevad nende meetmete hindamise ülesandeks riiklikele regulaatorasutustele või -organitele.

6. Liikmesriigid võivad kehtestada videojagamisplatvormi teenuse osutajatele käesoleva artikli lõikes 3 osutatud meetmetest üksikasjalikumaid või rangemaid meetmeid. Selliste meetmete võtmisel järgivad liikmesriigid kohaldatavas liidu õiguses sätestatud nõudeid, näiteks [direktiivi 2000/31] artiklites 12–15 või [direktiivi 2011/93] artiklis 25 sätestatud nõudeid.

7. Liikmesriigid tagavad, et lõigete 1 ja 3 kohaldamisega seotud kasutajate ja videojagamisplatvormi teenuse osutajate vaheliste vaidluste lahendamiseks on olemas kohtuvälised õiguskaitsemehhanismid. Sellised mehhanismid võimaldavad lahendada vaidlusi erapooletult ega jäta tarbijaid ilma riigisisese õiguse kohasest õiguskaitsest.

8. Liikmesriigid tagavad, et kasutajad saavad oma õigusi kohtus maksma panna seoses videojagamisplatvormi teenustega vastavalt lõigetele 1 ja 3.

9. Komisjon julgustab videojagamisplatvormi teenuse osutajaid jagama parimaid tavasid lõikes 4 osutatud kaasreguleerimise tegevusjuhendite kohta.

10. Liikmesriigid ja komisjon võivad soodustada enesereguleerimist artikli 4a lõikes 2 osutatud liidu tegevusjuhendite abil.“

d) Direktiiv 2015/1535

47	Direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punktis b on mõiste „teenus“ määratletud kui „infoühiskonna iga teenus ehk kõik vahemaa tagant elektroonilisel teel ja teenusesaaja isikliku taotluse alusel ning tavaliselt tasu eest osutatavad teenused“.

Direktiivi artikli 5 lõikes 1 on ette nähtud:

„Piiramata artikli 7 kohaldamist, edastavad liikmesriigid viivitamata komisjonile kõik tehniliste eeskirjade eelnõud, välja arvatud siis, kui tegemist on rahvusvahelise või Euroopa standardi täieliku teksti ülevõtmisega, mille puhul piisab teatest asjaomase standardi kohta; nad teatavad komisjonile ka põhjused, miks selliste tehniliste eeskirjade jõustamine oli vajalik, kui neid põhjusi ei ole eelnõus juba selgitatud.

Asjakohasel juhul edastavad liikmesriigid komisjonile samal ajal oluliselt ja otseselt asjaga seotud põhiliste õigusnormide tekstid, kui see on vajalik tehniliste eeskirjade eelnõu mõju hindamiseks ja kui seda ei ole varem edastatud.

Liikmesriigid edastavad komisjonile tehniliste eeskirjade eelnõu käesoleva lõike esimeses ja teises lõigus nimetatud tingimustel uuesti, kui nad teevad sellesse muudatusi, mis oluliselt muudavad eelnõu reguleerimisala, lühendavad algselt planeeritud rakendamise ajakava, lisavad spetsifikatsioone või nõudeid või teevad viimati nimetatuid rangemaks.

[…]

Komisjon teatab liikmesriikidele viivitamata tehniliste eeskirjade eelnõust ja kõikidest temale edastatud dokumentidest; ta võib arvamuse saamiseks suunata selle eelnõu ka käesoleva artikli artiklis 2 osutatud komiteele ja asjakohasel juhul kõnealuse valdkonna eest vastutavale komiteele.

Käesoleva direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti f teise lõigu punktis iii osutatud tehniliste spetsifikatsioonide, muude nõuete või teenuseid puudutavate eeskirjade osas võivad komisjoni või liikmesriikide märkused või üksikasjalikud arvamused kajastada ainult neid aspekte, mis võivad takistada kaubandust või, teenuseid puudutavate eeskirjade osas, teenuste vaba liikumist või teenusepakkujate asutamisvabadust, mitte aga meetme fiskaal- või finantsaspekte.“

e) Direktiiv 2018/1808

Direktiivi 2018/1808 põhjendus 20 on sõnastatud järgmiselt:

„Televisiooniteenuste suhtes alaealiste kaitseks kohaldatavaid asjakohaseid meetmeid tuleks samuti kohaldada tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste suhtes. See peaks tõstma kaitse taset. Minimaalse ühtlustamise põhimõte võimaldab liikmesriikidel kehtestada kõrgema kaitse taseme sisule, mis võib kahjustada alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut. Kõige kahjulikumale sisule, mis võib kahjustada alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut, kuid mis ei ole tingimata kuritegu, tuleks kohaldada kõige rangemaid meetmeid, nagu krüpteerimine ja tõhus vanemakontroll, ilma et see piiraks liikmesriikide võimalust võtta veel rangemaid meetmeid.“

f) IKÜM

IKÜM‑i põhjendustes 1, 4, 10 ja 154 on märgitud:

„(1)	Füüsiliste isikute kaitse isikuandmete töötlemisel on põhiõigus. [Harta] artikli 8 lõikes 1 ja […] [ELTL] artikli 16 lõikes 1 on sätestatud, et igaühel on õigus oma isikuandmete kaitsele.

[…]

(4)

Isikuandmete töötlemine peaks olema mõeldud teenima inimesi. Õigus isikuandmete kaitsele ei ole absoluutne õigus, vaid seda tuleb kaaluda vastavalt selle ülesandele ühiskonnas ning tasakaalustada muude põhiõigustega vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele. Käesolevas määruses austatakse kõiki põhiõigusi ning peetakse kinni aluslepingutes sätestatud ja hartas tunnustatud põhimõtetest, eelkõige õigusest era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladuse austamisele, isikuandmete kaitsest, mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusest, sõna- ja teabevabadusest, ettevõtlusvabadusest, õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele ning kultuurilisele, usulisele ja keelelisele mitmekesisusele.

[…]

(10)

Selleks et tagada füüsiliste isikute järjekindel ja kõrgetasemeline kaitse ning kõrvaldada takistused isikuandmete liikumisel liidus, peaks füüsiliste isikute õiguste ja vabaduste kaitse selliste andmete töötlemisel olema kõigis liikmesriikides samal tasemel. Isikuandmete töötlemisel tuleks tagada füüsiliste isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitse eeskirjade järjekindel ja ühtne kohaldamine kogu liidus. Seoses isikuandmete töötlemisega juriidilise kohustuse täitmiseks, avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või vastutava töötleja avaliku võimu teostamiseks peaks liikmesriikidel olema lubatud säilitada või kehtestada õigusnormid käesoleva määruse eeskirjade kohaldamise täpsustamiseks. Koostoimes andmekaitset käsitlevate üldiste ja horisontaalsete õigusaktidega, millega rakendatakse [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta] direktiivi 95/46/EÜ [üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 1995, L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355)], on liikmesriikidel mitmeid sektoripõhiseid õigusakte valdkondades, mis vajavad spetsiifilisemaid sätted. Samuti nähakse käesoleva määrusega liikmesriikidele ette manööverdamisruum oma eeskirjade, sealhulgas isikuandmete eriliikide [(edaspidi „tundlikud andmed“)] töötlemise eeskirjade täpsustamiseks. Sellega seoses ei välista käesolev määrus sellist liikmesriigi õigust, millega määratletakse konkreetsete töötlemisjuhtude asjaolud, sealhulgas määratakse täpsemalt kindlaks tingimused, mille alusel isikuandmete töötlemine on seaduslik. [täpsustatud sõnastus]

[…]

(154)

Käesoleva määruse kohaldamisel on võimalik arvesse võtta ametlike dokumentide üldise kättesaadavuse põhimõtet. Üldsuse juurdepääsu ametlikele dokumentidele võib käsitleda avaliku huvina. Avaliku sektori asutuse või organi valduses olevates dokumentides sisalduvaid isikuandmeid peaks sel asutusel olema võimalik avalikustada siis, kui avalikustamine on ette nähtud liidu õiguses või selle liikmesriigi õiguses, kellele kõnealune avaliku sektori asutus või organ allub. Selliste õigusaktidega tuleks üldsuse juurdepääs ametlikele dokumentidele ja avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamine viia vastavusse õigusega isikuandmete kaitsele ning nendega võib seega näha ette vajaliku vastavusseviimise õigusega isikuandmete kaitsele vastavalt käesolevale määrusele. Viide avaliku sektori asutustele ja organitele peaks selles kontekstis hõlmama kõiki asutusi või muid organeid, mida reguleeritakse dokumentidele üldsuse juurdepääsu käsitleva liikmesriigi õigusega. Euroopa Parlamendi ja nõukogu [17. novembri 2003. aasta] direktiiv 2003/98/EÜ [avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise kohta (EÜT 2003, L 345, lk 90; ELT eriväljaanne 13/32, lk 701)] ei kahjusta ega mõjuta füüsiliste isikute kaitse taset isikuandmete töötlemisel, nagu see on ette nähtud liidu ja liikmesriigi õigusega, ning eelkõige ei muuda see käesolevas määruses sätestatud kohustusi ja õigusi. Eelkõige ei tohiks kõnealust direktiivi kohaldada selliste dokumentide suhtes, millele juurdepääs on välistatud või piiratud juurdepääsukorraga isikuandmete kaitse tõttu, ning dokumentide osade suhtes, mis on selle korra alusel juurdepääsetavad ning sisaldavad isikuandmeid, mille taaskasutamine on seaduses sätestatud sellise õigusakti rikkumisena, millega reguleeritakse füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel.“

IKÜM artiklis 1 on sätestatud:

„1. Käesolevas määruses sätestatakse õigusnormid, mis käsitlevad füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel ja isikuandmete vaba liikumist.

2. Käesoleva määrusega kaitstakse füüsiliste isikute põhiõigusi ja -vabadusi, eriti nende õigust isikuandmete kaitsele.

3. Isikuandmete vaba liikumist liidus ei piirata ega keelata põhjustel, mis on seotud füüsiliste isikute kaitsega isikuandmete töötlemisel.“

Määruse artiklis 5 on ette nähtud:

„1. Isikuandmete töötlemisel tagatakse, et

a)	töötlemine on seaduslik, õiglane ja andmesubjektile läbipaistev („seaduslikkus, õiglus ja läbipaistvus“);

[…]

isikuandmeid töödeldakse viisil, mis tagab isikuandmete asjakohase turvalisuse, sealhulgas kaitseb loata või ebaseadusliku töötlemise eest ning juhusliku kaotamise, hävitamise või kahjustumise eest, kasutades asjakohaseid tehnilisi või korralduslikke meetmeid („usaldusväärsus ja konfidentsiaalsus“);

[…]“.

Määruse artikkel 6 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Isikuandmete töötlemine on seaduslik ainult juhul, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest, ning sellisel määral, nagu see tingimus on täidetud:

a)	andmesubjekt on andnud nõusoleku töödelda oma isikuandmeid ühel või mitmel konkreetsel eesmärgil;

b)	isikuandmete töötlemine on vajalik andmesubjekti osalusel sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu sõlmimisele eelnevate meetmete võtmiseks vastavalt andmesubjekti taotlusele;

c)	isikuandmete töötlemine on vajalik vastutava töötleja seadusjärgse kohustuse täitmiseks;

d)	isikuandmete töötlemine on vajalik andmesubjekti või mõne muu füüsilise isiku eluliste huvide kaitsmiseks;

e)	isikuandmete töötlemine on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või vastutava töötleja avaliku võimu teostamiseks;

f)	isikuandmete töötlemine on vajalik vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid, eriti juhul kui andmesubjekt on laps.

Esimese lõigu punkti f ei kohaldata, kui isikuandmeid töötleb avaliku sektori asutus oma ülesannete täitmisel.

[…]“.

Sama määruse artiklis 10 on ette nähtud:

„Süüteoasjades süüdimõistvate kohtuotsuste ja süütegude või nendega seotud turvameetmetega seotud isikuandmeid töödeldakse artikli 6 lõike 1 kohaselt ainult ametiasutuse järelevalve all või siis, kui töötlemine on lubatud liidu või liikmesriigi õigusega, milles on sätestatud asjakohased kaitsemeetmed andmesubjektide õiguste ja vabaduste kaitseks. Süüteoasjades süüdimõistvate kohtuotsuste terviklikku registrit peetakse ainult ametiasutuse järelevalve all.“

IKÜM artiklis 24 on sätestatud:

„1. Arvestades töötlemise laadi, ulatust, konteksti ja eesmärke, samuti füüsiliste isikute õigusi ja vabadusi ähvardavaid erineva tõenäosuse ja suurusega ohte, rakendab vastutav töötleja asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid, et tagada ja suuta tõendada isikuandmete töötlemist kooskõlas käesoleva määrusega. Vajaduse korral vaadatakse need meetmed läbi ja ajakohastatakse neid.

2. Kui see on proportsionaalne isikuandmete töötlemise toimingutega, hõlmavad lõikes 1 osutatud meetmed asjakohaste andmekaitsepõhimõtete rakendamist vastutava töötleja poolt.

3. Vastutava töötleja kohustuste järgimise tõendamise elemendina võib kasutada artiklis 40 osutatud heakskiidetud toimimisjuhendite või artiklis 42 osutatud heakskiidetud sertifitseerimismehhanismi järgimist.“

Määruse artiklis 86 on ette nähtud:

„Avaliku sektori asutus või avaliku sektori organ või erasektori organ võib avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks avaldada tema valduses olevates ametlikes dokumentides sisalduvaid isikuandmeid kooskõlas liidu õigusega või kõnealusele avaliku sektori asutusele või organile kohaldatava liikmesriigi õigusega, et ühitada üldsuse juurdepääs sellistele ametlikele dokumentidele ja käesoleva määruse kohane õigus isikuandmete kaitsele.“

C. Ungari õigus

1. Ungari põhiseadus

57	Ungari põhiseaduse (Magyarország Alaptörvénye) käesolevas kohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis on XV artikli lõikes 5 ette nähtud: „Ungari kaitseb peresid, lapsi, naisi, eakaid ja puuetega inimesi erimeetmetega.“

Ungari põhiseaduse XVI artiklis on sätestatud:

„1. Igal lapsel on õigus kaitsele ja hoolitsusele, mis on vajalik tema füüsiliseks, vaimseks ja kõlbeliseks arenguks. Ungari kaitseb laste õigust identifitseerida ennast oma sünnijärgse soo alusel ning tagab nende hariduse riigi põhiseaduslikul identiteedil ja kristlikul kultuuril põhinevate väärtuste kohaselt.

2. Vanematel on õigus valida, millist haridust oma lapsele anda.“

2. Ungari tsiviilseadustik

2013. aasta V seaduse tsiviilseadustiku kohta (a polgári törvénykönyvről szóló 2013. évi V. törvény; edaspidi „Ungari tsiviilseadustik“) §‑s 4:146 on ette nähtud:

„1. Alaealise lapse suhtes kehtib vanema hooldusõigus või eestkoste.

2. Vanema hooldusõigus hõlmab õigust ja kohustust valida alaealise lapse nimi, otsustada tema hoolitsemise ja hariduse üle ning valida tema elukoht, hallata tema vara ja teda seaduslikult esindada ning õigust nimetada eestkostja ja välistada isik eestkostjana.“

60	Tsiviilseadustiku §‑s 4:224 on sätestatud: „Eestkostja on eestkoste all oleva lapse hooldaja, kasvataja, vara hooldaja ja lapse seaduslik esindaja, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.“

Seadustiku § 8:1 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Käesolevas seaduses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

2)	„lähedane isik“ – lähiperekonnaliige, partner, otsejoones üleneja ja alaneja sugulase abikaasa, abikaasa otsejoones üleneja ja alaneja sugulane ning vend ja õde, samuti venna või õe abikaasa.

[…]“.

3. Lastekaitseseadus

1997. aasta XXXI seaduse laste kaitse ja eestkoste korralduse kohta, mida on muudetud muutmisseadusega (edaspidi „lastekaitseseadus“), § 1 lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesoleva seaduse eesmärk on kehtestada põhieeskirjad, mille kohaselt riik, kohalikud omavalitsused ning lastekaitse eest vastutavad füüsilised ja juriidilised isikud ning muud organisatsioonid, mis ei ole juriidilised isikud, aitavad konkreetsete toetuste ja meetmete abil kaasa laste õiguste ja seaduslike huvide teostamisele ning vanemlike kohustuste täitmisele, tagavad laste haavatavuse ennetamise ja kõrvaldamise, vanemliku hoolitsuse puudumise korvamise ning lastekaitsesüsteemist lahkunud noorte täiskasvanute integreerimise ühiskonda.“

Seaduse § 4 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Käesolevat seadust kohaldatakse:

tingimusel, et nad elavad Ungari territooriumil, ning arvestades lõikes [3] sätestatud erandit, sellistele lastele, noortele täiskasvanutele ja nende vanematele, kellel on Ungari kodakondsus; neile, kellel on alalise elaniku, sisserändaja või vastuvõetava isiku staatus, kui rahvusvahelises lepingus ei ole sätestatud teisiti, ning neile, keda Ungari ametiasutused on tunnustanud pagulaste, täiendava kaitse saajate või kodakondsuseta isikutena;

isikutele, kellel on õigus riigis vabalt liikuda ja elada vastavalt [2007. aasta I seadusele, mis käsitleb riigis vaba liikumise ja elamise õigusega isikute riiki sisenemist ja riigis viibimist (a szabad mozgás és tartózkodás jogával rendelkező személyek beutazásáról és tartózkodásáról szóló 2007. évi I. törvény], kui nad on toetuse taotlemise ajal kasutanud oma õigust Ungari territooriumil vabalt liikuda ja elada kauem kui kolm kuud vastavalt 2007. aasta I seadusele, mis käsitleb riigis vaba liikumise ja elamise õigusega isikute riiki sisenemist ja riigis viibimist ning neil on seaduslik elukoht vastavalt [1992. aasta LXVI seadusele kodanike isikuandmete ja aadresside registri kohta (a polgárok személyi adatainak és lakcímének nyilvántartásáról szóló 1992. évi LXVI. törvény)];

[…]

3. Lisaks lõikes 1 nimetatud isikutele kohaldatakse käesolevat seadust ka Ungari territooriumil viibiva muu kui Ungari kodanikust lapse kaitsele juhul, kui ajutise paigutamise, kasvatusliku järelevalve alla paigutamise või eestkostja määramise puudumine ohustaks last või tekitaks vältimatut kahju.“

Lastekaitseseaduse § 5 punktis s on mõiste „haldaja“ määratletud järgmiselt:

„sa)	valitsuse määrusega riikliku haldaja ülesannete täitmiseks määratud asutus, kohalik omavalitsus ja kohalike omavalitsuste ühendus (edaspidi koos „riiklik haldaja“);

sb)

ametlikult tunnustatud kirik, selle sisene põhikirjakohane juriidiline isik ning selline registrisse kantud kirik, registreeritud kirik ja nende põhikirjakohased juriidilised isikud, kes on [2011. aasta CCVI seaduse õiguse kohta südametunnistuse- ja usuvabadusele ning kirikute, koguduste ja usuühenduste õigusliku staatuse kohta (a lelkiismereti és vallásszabadság jogáról, valamint az egyházak, vallásfelekezetek és vallási közösségek jogállásáról szóló 2011. évi CCVI. törvény)] § 9/D lõike 5 ja § 9/F lõike 1 kohaselt sõlminud lepingu, mis hõlmab ka laste heaolu, lastekaitse või sotsiaalhoolekandega seotud ülesannete täitmist […];

sc)	füüsilisest isikust ettevõtja;

sd)	Ungaris asutatud juriidiline isik ja füüsilisest isikust ettevõtja, välja arvatud alapunktides sa–sb nimetatud isikud;

se)

Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigis (edaspidi „EMP riik“) asutatud ettevõtja ning – juhul, kui Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikidega sõlmitud rahvusvahelise lepingu kohaselt on asjaomase riigi teenuseosutajatel asutamisvabaduse osas samasugune õiguslik seisund nagu EMP riikide teenuseosutajatel – muus riigis kui EMP riigis asutatud ettevõtja Ungari territooriumil registreeritud filiaal (edaspidi alapunktides sc–se nimetatud üksused koos „mitteriiklik haldaja“), kui ta tagab, et on täidetud käesolevas seaduses ja muudes õigusnormides sätestatud tingimused laste heaolu tagamise ja lastekaitse teenuste osutamiseks.“

Lastekaitseseaduse §‑s 6/A on ette nähtud:

„Käesoleva seaduse eesmärkide ja laste õiguste tagamiseks on keelatud teha alla 18aastastele isikutele kättesaadavaks pornograafilist sisu ning sisu, mis kujutab kohatult seksuaalsust või propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust.“

4. Reklaamiseadus

2008. aasta XLVIII seaduse majandusliku reklaamitegevuse põhitingimuste ja teatavate piirangute kohta, mida on muudetud muutmisseadusega (edaspidi „reklaamiseadus“), § 8 lõigetes 1 ja 1a on sätestatud:

„1. Keelatud on reklaam, mis võib kahjustada laste ja alaealiste füüsilist, vaimset, emotsionaalset või kõlbelist arengut.

1a. Alla 18aastastele isikutele on keelatud teha kättesaadavaks reklaami, mis kujutab kohatult seksuaalsust või propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist ja homoseksuaalsust.“

5. Meediateenuste seadus

2010. aasta CLXXXV seaduse meediateenuste ja massiteabevahendite kohta, mida on muudetud muutmisseadusega (edaspidi „meediateenuste seadus“), §‑s 9 on ette nähtud:

„1. Lineaarse meediateenuse osutaja liigitab kõik saated, mida ta kavatseb edastada, välja arvatud teavitusprogrammid, poliitilise teabe programmid, spordisaated, saatereklaamid, poliitilised reklaamid, otsepakkumised, teadlikkuse tõstmise sõnumid ja avalikes huvides edastatavad teadaanded, enne edastamist lõigetes 2–7 osutatud kategooriatesse.

[…]

6. Saated, mis võivad avaldada ebasoodsat mõju alaealiste füüsilisele, vaimsele või kõlbelisele arengule, eriti põhjusel, et neis on kesksel kohal vägivald, sooidentiteetide, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmise või homoseksuaalsuse propageerimine ja kujutamine ning seksuaalsuse otsene, naturalistlik või kohatu kujutamine, liigitatakse V kategooriasse. Need saated tähistatakse järgmiselt: ei sobi alla 18aastastele.

7. Saated, mis võivad eelkõige pornograafilise sisu või ülemäära vägivaldse olemuse tõttu või selle tõttu, et need kujutavad põhjendamatut vägivalda, tõsiselt kahjustada alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut, liigitatakse VI kategooriasse.

8. Meedianõukogu avaldab soovituses lõigetes 2–7 sätestatud liigituse üksikasjalike kriteeriumide kohaldamisel järgitava tava peamised põhimõtted, enne iga saate edastamist ja selle ajal kasutatavad signaalid ning liigituse edastamise viisi, kui see on põhjendatud avalikes huvides alaealiste kaitsega või vajadusega tagada alaealiste ühetaoline kaitse.

[…]“.

68	Seaduse § 10 lõike 1 punktis d on ette nähtud, et V kategooriasse liigitatud saateid võib edastada ainult ajavahemikus 22.00–5.00.

Seaduse § 24 lõikes 1 on sätestatud:

„Meediateenuste osutamise raames avaldatud äriteated […] ei tohi sisaldada diskrimineerimist ega põhjustada diskrimineerimist soo, rassilise või etnilise päritolu, kodakondsuse, rahvuse, usutunnistuse või filosoofiliste veendumuste, füüsilise või vaimse puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel.“

Seaduse § 32 lõikes 4a on sätestatud:

„Saated ei kvalifitseeru avalikes huvides edastatavateks teadaanneteks ega teadlikkuse tõstmise sõnumiteks, kui need võivad avaldada ebasoodsat mõju laste füüsilisele, vaimsele või kõlbelisele arengule, eriti põhjusel, et neis on kesksel kohal seksuaalsuse kohatu kujutamine, pornograafia, sooidentiteetide, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmise või homoseksuaalsuse propageerimine ja kujutamine.“

Meediateenuste seaduse §‑s 179 on sätestatud:

„[…]

2. Lõike 1 sätetega seotud probleemide korral ja käesoleva seaduse ning [2010. aasta CIV seaduse ajakirjandusvabaduse ja meediasisu põhinormide kohta (a sajtószabadságról és a médiatartalmak alapvető szabályairól szóló 2010. évi CIV. törvény)] asjakohaste sätete rikkumise korral on meedianõukogu kohustatud taotlema tõhusa meetme võtmist liikmesriigilt, kelle jurisdiktsiooni alla lõikes 1 osutatud meediateenuse osutaja kuulub. Sellega seoses kutsub meedianõukogu liikmesriiki sekkuma, et lõpetada meedianõukogu rikkumised.

[…]

4. Meedianõukogu võib kohaldada § 187 lõike 3 punktides b ja c ning lõikes 4 osutatud õiguslikke tagajärgi lõikes 1 nimetatud meediateenuse osutaja suhtes, kui:

a)	ta tuvastab, et tema poolt lõike 2 kohase jurisdiktsiooniga liikmesriik ei ole kahe kuu jooksul võtnud taotletud meedet või kui ta on selle võtnud tähtaegselt, ei ole ta seda teinud nõuetekohaselt;

b)	tõendite põhjal võib tuvastada, et meediateenuse osutaja on asutatud väljaspool Ungarit eesmärgiga vältida kohustust järgida rangemaid eeskirju, mis oleks tema suhtes käesoleva seaduse või [2010. aasta CIV seaduse ajakirjandusvabaduse ja meediasisu põhinormide kohta] alusel kohaldatavad;

c)	meedianõukogu on enne lõikes 1 osutatud õigusliku tagajärje kohaldamist kirjalikult teavitanud liikmesriiki, kus meediateenuse osutaja on asutatud, ja Euroopa Komisjoni kohaldatavast õiguslikust tagajärjest ning oma järelduste põhjendustest;

d)	meedianõukogu on kutsunud asjaomast meediateenuse osutajat esitama oma seisukoha, märkused ja tõendid seoses eeskirjade eiramise ja kavandatavate õiguslike tagajärgedega;

e)	Euroopa Komisjoni otsuse kohaselt on kavandatav õiguslik tagajärg liidu õigusega kooskõlas ja punktis c nimetatud järeldused on põhjendatud ning

f)	kavandatav õiguslik tagajärg on proportsionaalne ja vajalik, arvestades kaitstavat huvi.“

Seaduse § 187 lõikes 3 on ette nähtud:

„Meedianõukogul ning [riiklikul meedia- ja telekommunikatsiooniametil] on lõikeid 2 ja 8 arvesse võttes õigus kohaldada järgmisi õiguslikke tagajärgi:

a)	jätta rikkuja kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul kõrvale [Meediateenuste toetus- ja varahaldusfondi (Médiaszolgáltatás-támogató és Vagyonkezelő Alap)] pakkumismenetlustest;

b)	nõuda, et rikkuja avaldaks teate või otsuse oma veebisaidi avalehel, ajakirjandusväljaandes või konkreetselt nimetatud saates otsuses täpsustatud tingimustel ja ajavahemikus;

peatada kindlaksmääratud ajavahemikuks meediateenuste osutamise õiguse kasutamine:

(ca)	kestusega 15 minutist kuni 24 tunnini;

(cb)	tõsise rikkumise korral kestusega ühest tunnist kuni 48 tunnini;

(cc)	tõsise ja korduva rikkumise korral kestusega kolmest tunnist kuni ühe nädalani;

kustutada § 41 lõikes 4 osutatud registrist meediateenus, mille kaudu rikkumine toime pandi, või lõpetada viivitamata meediateenuste osutamise õigust käsitlev haldusleping, kui asjaomane teenuseosutaja on korduvalt toime pannud tõsise rikkumise. Registrist kustutatud meediateenust ei tohi pärast registrist kustutamist üldsusele kättesaadavaks teha.“

6. Karistusregistri seadus

2009. aasta XLVII seaduse karistusregistri süsteemi, Euroopa Liidu liikmesriikide kohtutes Ungari kodanike suhtes tehtud kohtuotsuste registri ning kriminaalõiguslike ja politsei biomeetriliste andmete registreerimise kohta, mida on muudetud muutmisseadusega (edaspidi „karistusregistri seadus“), § 67 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Karistusregistri talitus, lähtudes karistusregistri infosüsteemist ja vastavalt käesoleva seaduse sätetele:

a)	tagab volitatud isikule vahetu juurdepääsu registriandmetele;

b)	edastab volitatud isikule vastava taotluse alusel andmeid;

c)	kinnitab volitatud isiku taotlusel andmeid;

d)	teeb volitatud isikule elektrooniliselt kättesaadavaks registriandmed isikute kohta, kes on laste suhtes toime pannud seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo või seksuaalse kõlbluse vastase kuriteo; […]

[…]“.

Selle seaduse § 75/B lõiked 1 ja 3 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Laste kaitse tagamiseks ning laste kahjustamise või ekspluateerimisega seotud seksuaalse enesemääramise vastaste ja kõlbluse vastaste kuritegude ärahoidmiseks ning selleks, et kontrollida lastega otseselt kokkupuutuvaid isikuid lõigetes 2–3 ja §-s 75/C sätestatud tingimustel, võimaldab karistusregistri talituse liides, mida saab kasutada pärast tuvastamist valitsuse osutatava kohustusliku e‑identifitseerimise teenuse kaudu kooskõlas e‑halduse ja usaldusteenuste üldeeskirjade seadusega (edaspidi „liides“), andmesubjektiga seoses juurdepääsu [järgmistele andmetele:]

[…]

3. Andmesubjektiga seotud andmete kättesaadavaks tegemise liidese kaudu võib algatada, kui:

taotleja on täiskasvanu,

(aa)	kes on pereliige või

(ab)	kes vastutab alla 18aastase isiku kasvatamise, järelevalve või hoolduse eest (edaspidi koos „andmesubjekti andmetele juurdepääsu õigust omav isik“);

b)	andmesubjekti andmetele juurdepääsu õigust omava isiku arvates on juurdepääs andmetele tõenäoliselt vajalik lõikes 1 osutatud eesmärkidel ja kui nende muul viisil saamine tekitaks ebaproportsionaalseid raskusi ning

isik, kellel on õigus tutvuda andmesubjekti andmetega,

(ca)	kinnitab, et punktis b osutatud andmetele juurdepääsu vajaduse tingimused on täidetud, ning

(cb)	märgib selle isiku perekonna- ja eesnime, kelle andmetele juurdepääsu taotletakse.“

7. Riikliku hariduse seadus

2011. aasta CXC seaduse riikliku hariduse kohta, mida on muudetud muutmisseadusega (edaspidi „riikliku hariduse seadus“), § 9 lõige 12 on sõnastatud järgmiselt:

„Seksuaalkultuuri, seksuaalset sättumust ja seksuaalset arengut käsitlevas tegevuses pööratakse erilist tähelepanu [Ungari] põhiseaduse XVI artikli lõikele 1. Niisuguse tegevuse eesmärk ei tohi olla sooidentiteetide, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmise või homoseksuaalsuse propageerimine.“

II. Kohtueelne menetlus ja menetlus Euroopa Kohtus

76	Ungari võttis 15. juunil 2021 vastu muutmisseaduse, mis jõustus 8. juulil 2021.

Komisjon saatis 15. juulil 2021 Ungarile ametliku kirja, milles märkis, et liikmesriik on selle seaduse vastuvõtmisega rikkunud oma kohustusi, mis tulenevad direktiivi 2010/13 artiklist 2, artikli 3 lõigetest 1 ja 2, artikli 4 lõikest 1, artiklist 6a, artikli 9 lõike 1 punkti c alapunktist ii ja artiklist 28b, direktiivi 2000/31 artiklist 3, direktiivi 2015/1535 artikli 5 lõikest 1, direktiivi 2006/123 artiklitest 16 ja 19, IKÜM artiklitest 6 ja 10, ELTL artiklitest 34, 36 ja 56, harta artiklitest 1, 7, 8, 11 ja 21 ning ELL artiklist 2.

78	Ungari vaidles 15. septembri 2021. aasta kirjas väidetavatele rikkumistele vastu.

Komisjon esitas 2. detsembril 2021 põhjendatud arvamuse, milles jäi seisukohale, et muutmisseadusega on eiratud käesoleva kohtuotsuse punktis 77 nimetatud liidu õiguse sätteid. Seetõttu palus komisjon Ungaril võtta kahe kuu jooksul põhjendatud arvamuse kättesaamisest selle järgimiseks vajalikud meetmed.

80	Ungari vastas põhjendatud arvamusele 2. veebruari 2022. aasta kirjaga, korrates oma seisukohta, et muutmisseadus on liidu õigusega kooskõlas.

81	Komisjon esitas 19. detsembril 2022 käesoleva hagi.

Euroopa Kohtu president andis 20. märtsi, 4. mai ja 29. juuni 2023. aasta otsustega Belgia Kuningriigile, Taani Kuningriigile, Saksamaa Liitvabariigile, Eesti Vabariigile, Iirimaale, Kreeka Vabariigile, Hispaania Kuningriigile, Prantsuse Vabariigile, Luksemburgi Suurhertsogiriigile, Malta Vabariigile, Madalmaade Kuningriigile, Austria Vabariigile, Portugali Vabariigile, Sloveenia Vabariigile, Soome Vabariigile ja Rootsi Kuningriigile ning Euroopa Parlamendile loa astuda käesolevas asjas menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

III. Hagi

Komisjon põhjendab oma hagi kuue väitega, millest esimene puudutab direktiivi 2010/13 artikli 2, artikli 3 lõike 1, artikli 6a lõike 1 ja artikli 9 lõike 1 punkti c alapunkti ii rikkumist; teine direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 2 rikkumist; kolmas direktiivi 2006/123 artiklite 16 ja 19 ning ELTL artikli 56 rikkumist; neljas IKÜM artikli 10 ja harta artikli 8 lõike 2 rikkumist; viies harta artiklite 1, 7, 11 ja 21 rikkumist ning kuues ELL artikli 2 rikkumist.

A. Esimene kuni kolmas ja viies etteheide, et on rikutud direktiivi 2000/31, direktiivi 2006/123, direktiivi 2010/13, ELTL artiklit 56 ning harta artikleid 1, 7, 11 ja 21

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et kuigi viiendas etteheites toob komisjon muu hulgas esile harta artikli 21 – millega on tagatud diskrimineerimiskeelu põhimõte – rikkumise, siis tema kolme esimese etteheite põhjendamiseks esitatud argumendid viitavad samuti sellele rikkumisele, mis on tema arvates osa direktiivi 2000/31, direktiivi 2006/123, direktiivi 2010/13 ja ELTL artikli 56 eiramisest, millele on viidatud eespool nimetatud etteheidetes. Järelikult tuleb neid etteheiteid analüüsida, arvestades kõiki komisjoni esitatud argumente, mille eesmärk on tõendada harta artikliga 21 keelatud otsese diskrimineerimise esinemist, ja arvestades Ungari argumente, millega on vastu vaieldud sellise diskrimineerimise esinemisele käesolevas asjas.

1. Esimene etteheide, et on rikutud direktiivi 2010/13

85	Esimene etteheide koosneb kolmest osast, millest esimene puudutab direktiivi 2010/13 artikli 6a lõike 1, teine direktiivi artikli 2 ja artikli 3 lõike 1 rikkumist ning kolmas direktiivi artikli 9 lõike 1 punkti c alapunkti ii rikkumist.

a) Direktiivi 2010/13 artikli 6a lõike 1 rikkumine

1) Poolte argumendid

Esimese etteheite esimeses osas heidab komisjon Ungarile ette, et viimane on rikkunud kohustusi, mis tulenevad direktiivi 2010/13 artikli 6a lõikest 1, mille alusel võtavad liikmesriigid asjakohased meetmed tagamaks, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate audiovisuaalmeedia teenuse osutajate edastatavad audiovisuaalmeedia teenused, mis võivad kahjustada alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut, tehakse ligipääsetavaks üksnes viisil, mis tagab selle, et alaealised tavaliselt neid ei kuule ega näe.

Komisjon märgib sellega seoses esiteks, et meediateenuste seaduse § 9 lõike 1 kohaselt on lineaarse meediateenuse osutajad kohustatud liigitama oma edastatavad saated vastavalt selle seaduse § 9 lõigetele 2–7. Seaduse § 9 lõike 6 kohaselt liigitatakse V kategooriasse, mis hõlmab saateid, mis „ei sobi alla 18aastastele“, saated, mis võivad avaldada ebasoodsat mõju alaealiste füüsilisele, vaimsele või kõlbelisele arengule, eriti põhjusel, et neis on kesksel kohal sooidentiteetide, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmise või homoseksuaalsuse propageerimine või kujutamine. Teiseks, seaduse § 10 lõike 1 punktis d on ette nähtud, et V kategooriasse liigitatud programmi võib edastada ainult ajavahemikus 22.00–5.00.

Komisjon väidab selle kohta, et meediateenuste seaduse § 9 lõigetes 1 ja 6 ette nähtud edastamispiirangut ei kohaldata teatavate konkreetsete saatekategooriate suhtes, eelkõige avalikes huvides edastatavate teadaannete ja teadlikkuse tõstmise sõnumite suhtes. Komisjoni sõnul on avalikes huvides edastatav teadaanne lühike infoklipp, mille eesmärk on juhtida üldsuse tähelepanu olulisele küsimusele. Samamoodi võib teadlikkuse tõstmise sõnumit tõlgendada nii, et see tähistab üldsuse huvides koostatud teadet või sõnumit, mis edastatakse ärihuvita, mitte reklaami eesmärgil, tasu eest või tasuta, ning mille eesmärk on mõjutada meediateenuse vaatajat või kuulajat, et saavutada üldist huvi pakkuv eesmärk.

Seaduse § 32 lõikes 4a on § 9 lõike 1 tähenduses mõistetest „avalikes huvides edastatav teadaanne“ ja „teadlikkuse tõstmise sõnum“ siiski sõnaselgelt välja jäetud saated, mis „avalda[vad] ebasoodsat mõju laste füüsilisele, vaimsele või kõlbelisele arengule, eriti põhjusel, et neis on kesksel kohal […] sooidentiteetide, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmise või homoseksuaalsuse propageerimine ja kujutamine“. Juurdepääs saadetele, mis on oma olemuselt avalikud teenused, on seega suures osas piiratud selliste saadete puhul, mis sisaldavad lõike, mis propageerivad või kujutavad sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust.

90	Komisjon leiab seega, et need meetmed kujutavad endast audiovisuaalteenuste osutamise piirangut, mis on vastuolus direktiivi 2010/13 artikli 6a lõikega 1.

Tema sõnul ei saa seda piirangut õigustada eesmärgiga ennetada ohtu alaealiste füüsilisele, vaimsele või kõlbelisele arengule, kuna pelgalt homoseksuaalsuse või mittepaiksooliste (mitte-cis-sooliste) inimeste elu kujutamine ei kahjusta sellist arengut. Need meetmed ei ole sellise ohu vastu võitlemiseks sobivad ega ka proportsionaalsed, kuna Ungari ei ole tõendanud põhjusliku seose olemasolu kõnealuste piirangute ja viidatud üldise huvi vahel.

Sellega seoses ei ole liikmesriikidel täielikku vabadust väita, et teatav sisu võib olla kahjulik, kui puuduvad tõendid võimaliku kahju kohta alaealistele. Teistsugusele järeldusele ei vii ei asjaolu, et direktiivi 2010/13 artikli 6a lõikes 1 on ette nähtud minimaalne ühtlustamine, ettevaatuspõhimõte ega subsidiaarsuse põhimõte.

Komisjon väidab siinkohal, et audiovisuaalteenuste osutamise piirang ei saa mingil juhul põhineda direktiivi 2010/13 artikli 6a lõikel 1, kui see puudutab sisu konkreetselt seoses soo või seksuaalse sättumusega, kuna selline piirang on oma olemuselt vastuolus diskrimineerimiskeelu põhimõttega, mis on harta artikliga 21 kaitstud liidu õiguse üldpõhimõte. Ta tuletab selle kohta meelde väljakujunenud kohtupraktikat, millest tuleneb, et liikmesriigid ei või tugineda teisese õiguse tõlgendusele, mis on vastuolus eelkõige liidu õiguskorras kaitstud põhiõigustega.

Sellega seoses ta tõdeb, et 27. aprilli 2006. aasta kohtuotsusest Richards (C‑423/04, EU:C:2006:256, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika) tulenev kohtupraktika, mille kohaselt on direktiiv 2010/13 kohaldatav ka diskrimineerimisele, mis põhineb asjaomase isiku soovahetusel, puudutab ka diskrimineerimist, mis põhineb sooidentiteedil, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole.

Selliste saadete edastamise piiramine, milles on kesksel kohal sooidentiteetide, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmise või homoseksuaalsuse propageerimine või kujutamine, välistaks aga neis saadetes selliste isikute, kes on mittepaiksoolised või mitteheteroseksuaalsed, ning nende eluviisi tegeliku näitamise, samas kui need isikud on lahutamatu osa ühiskonnast, mida iseloomustab mitmekesisus ja pluralism vastavalt ELL artiklis 2 viidatud väärtustele. Meediateenuste seaduse § 9 lõige 6 kujutab endast seega otsest diskrimineerimist soo või seksuaalse sättumuse alusel, mis on harta artikli 21 lõikega 1 keelatud.

96	Vastupidi sellele, mida väidab Ungari, ei saa taoline diskrimineerimine olla harta artikli 24 lõike 2 ja artikli 14 lõike 3 alusel põhjendatud.

Mis esimesena puudutab harta artikli 24 lõiget 2, siis väidab komisjon, et alaealisi saab kaitsta nende vanusele mittevastava sisu eest, ilma et diskrimineeritaks otseselt soo ja seksuaalse sättumuse alusel. Lisaks on täiesti võimalik kirjeldada soolist mitmekesisust viisil, mis on eakohane. Sellest järeldub, et meediateenuste seaduse § 9 lõige 6 ei ole alaealiste kaitse tagamiseks vajalik ega sobiv vahend.

Vastupidi, selles sättes ette nähtud erinev kohtlemine soo ja seksuaalse sättumuse alusel soodustab inimeste, eelkõige selliste noorte ja teismeliste häbimärgistamise ja võõrandamise tunnet, kelle seksuaalne identiteet või seksuaalne sättumus ei vasta „traditsioonilistele sotsiaalsetele normidele“, kuna need piirangud tekitavad eelkõige alaealiste puhul kahju rohkem, kui need seda ära hoiavad.

Mis puudutab sellega seoses EIK 20. juuni 2017. aasta kohtuotsusest Bayev jt vs. Venemaa (CE:ECHR:2017:0620JUD006766709) tuleneva kohtupraktika asjakohasust, millele Ungari vastu vaidleb, siis väidab komisjon, et nimetatud kohus lükkas selles kohtuotsuses tagasi väite, et pelgalt homoseksuaalsuse mainimine või avalik arutelu seksuaalvähemuste üle kahjustab lapsi või haavatavaid täiskasvanuid, rõhutades samas põhjuseid, miks sotsiaalse ühtekuuluvuse jaoks on teabest ja arutelust tõeliselt kasu. Kaitse alaealiste ärakasutamise ja ahvatlemise ohu eest nende haavatavuse tõttu ei saa piirduda samasooliste isikute vaheliste suhetega. Üldjuhul peaks see positiivne kohustus olema sama asjakohane ka vastassoost isikute vaheliste suhete puhul.

100

Komisjon lisab, et Euroopa Inimõiguste Kohus kordas seda kohtupraktikat oma 23. jaanuari 2023. aasta kohtuotsuses Macatė vs. Leedu (CE:ECHR:2023:0123JUD006143519, punkt 210), milles ta rõhutas, et puuduvad teaduslikud tõendid ja sotsioloogilised andmed, mis viitaksid sellele, et avalik arutelu seksuaalvähemuste sotsiaalse staatuse üle kahjustaks lapsi, ning kui alaealised, kes on tunnistajateks mittepaiksooliste või mitteheteroseksuaalsete isikute õigusi toetavatele meeleavaldustele, puutuvad kokku mitmekesisuse, võrdsuse ja sallivuse ideedega, võiks nende arvamuste omaksvõtmine pigem sotsiaalset ühtekuuluvust soodustada.

101

Käesoleval juhul aga viitab meediateenuste seaduse § 9 lõige 6 sellele, et sooidentiteetide, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmise või homoseksuaalsuse pelk kujutamine on sama kahjulik kui vägivalla, pornograafia või seksuaalsuse kohatu kujutamine. Ungari ei ole ka tõendanud, et lapse huvides on tagada, et mittepaiksoolisust käsitleva sisu või eluviiside kujutamine oleks neile kättesaadav alles alates 18. eluaastast.

102

Teisena, seoses harta artikli 14 lõikega 3 vaidleb komisjon vastu sellele, et meediateenuste seaduse § 9 lõige 6 säilitab vanemate vabaduse kasvatada oma lapsi vastavalt nende isiklikele usulistele, filosoofilistele ja pedagoogilistele veendumustele, kuna Ungari ei ole esitanud veenvaid selgitusi selle kohta, kuidas see piirang või isegi sisupiirangute puudumine mõjutaks vanemate õigust oma lapsi vabalt kasvatada.

103	Esiteks tuleb harta artikli 14 lõikest 3 tulenevaid vanemate õigusi tõlgendada harta artikli 24 sätteid ja lapse õiguste kaitset arvestades. Teiseks põhineb artikkel 14 EIÕK lisaprotokolli nr 1 artiklis 2 sätestatud õigusel haridusele.

104

Vanemate õigust tagada lastele oma usuliste, filosoofiliste ja pedagoogiliste veendumuste kohane haridus ja õpetamine, mis on tagatud harta artikli 14 lõikega 3, ei saa aga tõlgendada nii, et see õigustab seda, et liikmesriigid võtavad vastu õigusnormid, millega rikutakse diskrimineerivalt teiste isikute, sealhulgas alaealiste sõnavabadust ja inimväärikust.

105

Lisaks tuleneb EIK 7. detsembri 1976. aasta kohtuotsusest Kjeldsen, Busk Madsen ja Pedersen vs. Taani (CE:ECHR:1976:1207JUD000509571, punkt 50), et lisaprotokolli artikli 2 teise lause eesmärk on tagada hariduse mitmekesisuse võimalus, mis on hädavajalik sellise „demokraatliku ühiskonna“ säilitamiseks, nagu seda on silmas peetud EIÕKs.

106

Lisaks rõhutab komisjon, et meediateenuste seaduse § 9 lõikeid 1 ja 6 ning § 32 lõiget 4a ei saa pidada „üksikasjalikumateks või rangemateks õigusnormideks“ direktiivi 2010/13 artikli 4 tähenduses, kuna sellised üksikasjalikumad või rangemad õigusnormid on lubatud üksnes juhul, kui need on kooskõlas liidu õigusega, aga käesoleval juhul see nii ei ole.

107

Ungari märgib esiteks, et piiriülese televisiooni Euroopa konventsiooni artikli 7 lõike 2 kohaselt peavad meediasisu pakkujad tagama, et saateid, mis võivad kahjustada laste ja teismeliste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut, ei tohi näidata ajal, mil lapsed ja teismelised tõenäoliselt televiisorit vaatavad. Teiseks on meediateenuste osutajatel sarnane vastutus direktiivi 2010/13 sätete alusel. Nii on direktiivi artiklis 6a ja põhjenduses 60 konkreetselt rõhutatud alaealiste kaitse vajalikkust ja tähtsust ning selleks on ette nähtud meetmed.

108	Sellega seoses vaidleb Ungari vastu komisjoni arutluskäigu aluseks olevale eeldusele, et direktiivi artikli 6a lõike 1 kohaselt meetmete võtmine eeldab, et enne on kindlaks tehtud, et kõnealune meediasisu tõepoolest kahjustab alaealiste arengut.

109

Nimelt, kuna sellise meediasisu tegelikku mõju on võimatu hinnata, peavad liikmesriigid sama direktiivi artikli 6a lõikega 1 kehtestatud ühtlustamise miinimumi ja ettevaatuspõhimõtet arvestades tegema kindlaks meediasisu, saatelõigud või esitusviisid, mis võivad kahjustada alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut. Ungari märgib ettevaatuspõhimõtte kohta, et mõiste „inimeste tervis“ hõlmab vaimset tervist ja tervislikku psühholoogilist arengut. Sellele põhimõttele võib järelikult tugineda väitmaks, et puuduvad usaldusväärsed teaduslikud tõendid selle kohta, et alaealistele potentsiaalselt kahjuliku sisu kättesaadavaks tegemine ei häiri tõenäoliselt nende tervislikku arengut.

110	Kahjulikuks peetava meediasisu kindlaksmääramine ja tõlgendamine, mis põhineb liikmesriikide kultuurilistel ja kõlbelistel väärtustel ja arusaamadel, ning sellele antava kaitse tase ei ole direktiiviga 2010/13 siiski ühtlustatud ja kuulub seega liikmesriikide ainupädevusse.

111	Lisaks on igal liikmesriigil subsidiaarsuse põhimõtte alusel vabadus määrata kindlaks ja edendada laste kaitset ning vanemate õigust kasvatada oma lapsi vastavalt oma isiklikele veendumustele.

112

Mis esimesena puudutab V kategooria saadete vanuse alusel liigitamist reguleerivate õigusnormide sisu, siis väidab Ungari, et meediateenuste seaduse § 9 lõiget 6 ei saa tõlgendada nii, et teatud sisu liigitatakse tingimusteta sellesse kategooriasse või et seda sisu peetakse alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut häirivaks või kahjustavaks.

113

Nimelt sõltub sellesse kategooriasse saadete liigitamine kõnealuses sättes ette nähtud kumulatiivsetest tingimustest. Esiteks peab see saade avaldama ebasoodsat mõju alaealiste füüsilisele, vaimsele või kõlbelisele arengule. Teiseks saab see ebasoodne mõju esineda vaid siis, kui potentsiaalselt kahjulikud elemendid on saates kesksel kohal.

114	Selles kontekstis, välja arvatud juhul, kui homoseksuaalsus või mittepaiksooliste inimeste elu on saate põhiteema, ei ole nende pelk kujutamine kesksel kohal.

115	Mis teisena puudutab kõnealuste meetmete põhjendatust ja proportsionaalsust, siis meenutab Ungari esiteks, et nende meetmete põhieesmärk on kaitsta alaealisi kahjuliku meediasisu eest, mille võimalikku kahjulikku mõju nad ise ei teadvusta.

116	Kuna teaduslikult mööndakse, et seksuaalse identiteedi ja seksuaalse sättumuse arengut mõjutavad haridus, kultuur, meedia ja ühiskond, tuleks õpetamist, teavet ja haridust kohandada vanusele ning asjaomase vanuserühma kognitiivsele ja emotsionaalsele arengule.

117

Teiseks ei too meediateenuste seaduse § 9 lõikest 6 tulenev piirang kaasa teatavate isikute või eluviiside väljajätmist avalikust ruumist ega too seega kaasa otsest diskrimineerimist seksuaalse sättumuse või seksuaalse identiteedi alusel. Ungari rõhutab, et kõnealuse sätte eesmärk ei ole jätta avalikest teadaannetest välja „isikud ja elud“, mis kujutavad homoseksuaalsust, soovahetust või sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole. Piirangu mõte on alaealiste kaitse, mistõttu täiskasvanutele ei kehtestata piiranguid ega keelde.

118

Sel põhjusel vaidleb see liikmesriik vastu EIK 20. juuni 2017. aasta kohtuotsuse Bayev jt vs. Venemaa (CE:ECHR:2017:0620JUD006766709) asjakohasusele, kuna erinevalt viimati nimetatud kohtuotsuses käsitletud olukorrast ei saa käesoleval juhul olla tegemist sellega, et võetud meetmed ei ole konkreetsed. Ta rõhutab sellega seoses, et kõnealused meetmed, eelkõige meediateenuste seaduse § 9 lõige 6, täpsustavad sõnaselgelt nende kohaldamisala, viidates suhetele, mis võivad igapäevaelus mõjutada alaealiste tervislikku arengut, eelkõige seoses haridus- ja meediakeskkonnaga. EIK 23. jaanuari 2023. aasta kohtuotsuse Macatė vs. Leedu (CE:ECHR:2023:0123JUD006143519) asjakohasuse puhul väidab Ungari, et need meetmed ei keela üldiselt omandada selliseid kaupu või teenuseid, mis kujutavad või propageerivad konkreetset sisu, ega mõjuta vanemate või eestkostjate õigust teavitada alaealisi neist küsimustest ja neid arutada.

119

Seega tuleb arvesse võtta Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid, milles tunnustatakse alaealise huve ja liikmesriikide kaalutlusruumi tundlike küsimuste reguleerimisel. Selle kaalutlusruumi tunnustamine, nagu seda on täpsustatud EIK 7. detsembri 1976. aasta kohtuotsuses Handysidevs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:1976:1207JUD000549372, punkt 48), võimaldab liikmesriikidel kindlaks teha, kas esineb ülekaalukas sotsiaalne vajadus konkreetset õigust piirata, ja kui see on nii, siis milliseid meetmeid võib selle vajaduse rahuldamiseks võtta.

120

Ungari väidab seega, et meediateenuste seaduse § 9 lõikega 6 kehtestatud teatavate saadete edastamise piirang on põhjendatud lapse huvidega, mis on kaitstud harta artikli 24 lõikega 2, kuna selliseid lastekaitsemeetmeid tuleb pidada ettevaatuspõhimõtte seisukohast põhjendatuks, kui tegemist on sisuga, mille puhul võib eeldada, et sellel on ebasoodne mõju alaealiste tervislikule arengule.

121

Piirang on põhjendatud ka harta artikli 14 lõike 3 alusel. Ungari sõnul tuleneb sellega seoses 15. juuli 2021. aasta kohtuotsusest WABE ja MH Müller Handel (C‑804/18 ja C‑341/19, EU:C:2021:594) tulenevast kohtupraktikast, et vanemate õigus tagada lastele oma usulistele, filosoofilistele ja pedagoogilistele veendumustele kohane haridus ja õpetamine on objektiivne põhjus, mis võib õigustada hartaga tagatud õiguste piiramist.

122

Ungari lisab, et esimese etteheite käesoleva osa raames kõne all olevad meetmed ei kehtesta meediasisu edastamisele üldist piirangut igat liiki meediakanalitele ning kõigile ühiskondlikele ja avalikele platvormidele, vaid üksnes lineaarsetele meediateenustele, mistõttu ei saa need kaasa tuua teema või isiku avalikust ruumist välistamist.

123

Seoses meediateenuste seaduse § 32 lõike 4a kohase keeluga liigitada asjaomast sisu avalikes huvides edastatavaks teadaandeks ja teadlikkuse tõstmise sõnumiks väidab Ungari, et teadlikkuse tõstmise sõnumid on üks propageerimise vorm, mille eesmärk on reklaami kaudu saavutada nii avalik-õiguslike kui ka valitsusväliste organite või organisatsioonide taotletavaid üldist huvi pakkuvaid või sotsiaalpoliitilisi eesmärke. Järelikult ei saa saadet, milles on kesksel kohal alaealistele potentsiaalselt kahjuliku sisu esitamine või propageerimine, pidada avalikes huvides edastatavaks teadaandeks või teadlikkuse tõstmise sõnumiks. Paragrahvi 32 lõige 4a ei välista aga selliste saadete liigitamist, mis üksnes esitavad või propageerivad kõnealust sisu, ilma et see oleks kõnealuses saates kesksel kohal, avalikes huvides edastatavaks teadaandeks või teadlikkuse tõstmise sõnumiks. Pealegi ei ole § 32 lõikes 4a ette nähtud selle sisu edastamise üldist keeldu.

2) Euroopa Kohtu hinnang

124

Kõigepealt tuleb märkida, et esiteks, nagu nähtub direktiivi 2010/13 pealkirjast ja põhjendusest 11, on direktiivi eesmärk koordineerida audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevaid liikmesriikide teatavaid õigus- ja haldusnorme, et kujundada välja audiovisuaalmeedia teenuste tõeline siseturg. Selleks on direktiiviga kehtestatud teatud koordineeritud põhireeglid, mida kohaldatakse kõigi audiovisuaalmeedia teenuste suhtes ja millest mõni – nagu nähtub selle direktiivi põhjendusest 18 – puudutab nende teenuste sisu (26. juuni 2025. aasta kohtuotsus Makeleio ja Zougla, C‑555/23 ja C‑556/23, EU:C:2025:484, punkt 60).

125

Teiseks, nagu on märgitud direktiivi 2018/1808 – millega muudeti direktiivi 2010/13, lisades sellesse artikli 6a lõike 1, mille eiramisele viidatakse esimese etteheite esimeses osas – põhjenduses 20, võimaldab selline minimaalse ühtlustamise lähenemisviis liikmesriikidel kehtestada kõrgema tasemega kaitse sisu eest, mis võib kahjustada alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut.

126

Artikli 6a lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud, et liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid tagamaks, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate audiovisuaalmeedia teenuse osutajate edastatavad audiovisuaalmeedia teenused, mis võivad kahjustada alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut, tehakse ligipääsetavaks üksnes viisil, mis tagab selle, et alaealised tavaliselt neid ei kuule ega näe. Kõnealused meetmed võivad hõlmata saate edastusaja valimist, vanuse kontrollimise vahendeid või muid tehnilisi meetmeid. Need peavad olema proportsionaalsed saatest tuleneva võimaliku kahjuga.

127

Selles suhtes tuleb esiteks märkida, et nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 125, ei ole selle sätte eesmärk mitte täielik ühtlustamine, vaid minimaalne ühtlustamine. Teiseks, kuna audiovisuaalprogrammide liigitamise ja märgistamise suhtes kohaldatavaid norme ei ole liidu tasandil ühtlustatud, on liikmesriikide ülesanne määrata kindlaks, millisel tasemel kavatsetakse tagada alaealiste kaitse audiovisuaalse sisu eest, mis võib kahjustada nende heaolu ja arengut. Seega ei pruugi liikmesriigi võetavad meetmed, et kaitsta alaealisi nende füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut kahjustava sisu eest, vastata sellise kaitse taseme ja kaitse saavutamise meetodite osas kõigi liikmesriikide ühisele arusaamale, kuna see arusaamine erineb liikmesriigiti, sõltudes eeskätt kõlbluse või kultuurikaalutlustest (vt selle kohta 19. novembri 2020. aasta kohtuotsus ZW, C‑454/19, EU:C:2020:947, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 23. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Booky.fi, C‑662/21, EU:C:2023:239, punktid 56 ja 57).

128

Nagu väidab Ungari, on liikmesriikidel direktiivi 2010/13 artikli 6a lõike 1 rakendamisel järelikult kaalutlusruum, et määratleda nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuse osutajate osutatavad audiovisuaalmeedia teenused, mis võivad kahjustada alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut (vt selle kohta 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Vivendi, C‑719/18, EU:C:2020:627, punkt 47), tingimusel et selle sätte kohaselt on liikmesriikide sel alusel võetavad asjakohased meetmed proportsionaalsed saatest tuleneva võimaliku kahjuga. Viimati nimetatud nõue tähendab, et need meetmed ei tohi minna kaugemale sellest, mis on vajalik sellise arengu kaitseks, ning need ei tohi olla eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalsed (vt analoogia alusel 5. detsembri 2024. aasta kohtuotsus Network One Distribution, C‑506/23, EU:C:2024:1003, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

129

Lisaks on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt põhiõiguste kaitsest tulenevad nõuded liikmesriikidele liidu õigusnormide rakendamisel siduvad, mistõttu on nad kohustatud neid õigusnorme kohaldama tingimustel, mis neid nõudeid ei eira. Niisuguses kontekstis peavad liikmesriigid muu hulgas jälgima, et ei tuginetaks teisese õiguse tõlgendusele, mis on kõnealuste põhiõigustega vastuolus (vt selle kohta 26. juuni 2007. aasta kohtuotsus Ordre des barreaux francophones et germanophone jt, C‑305/05, EU:C:2007:383, punkt 28; 29. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Léger, C‑528/13, EU:C:2015:288, punkt 41, ja 3. juuni 2025. aasta kohtuotsus Kinsa, C‑460/23, EU:C:2025:392, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

130

Nimelt on Euroopa Kohus korduvalt asunud seisukohale, et liidu õigusnormide tõlgendamisel tuleb lähtuda põhiõigustest, mis moodustavad lahutamatu osa liidu õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagab Euroopa Kohus ja mida on nüüdseks hartas tunnustatud (13. mai 2014. aasta kohtuotsus Google Spain ja Google, C‑131/12, EU:C:2014:317, punkt 68; 25. mai 2016. aasta kohtuotsus Meroni, C‑559/14, EU:C:2016:349, punkt 45, ja 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran, C‑124/20, EU:C:2021:1035, punkt 70).

131

Sellest järeldub, et direktiivi 2010/13 artikli 6a lõike 1 alusel meetmete võtmisel ei tohi liikmesriigid eirata muu hulgas harta artikli 21 lõikega 1 tagatud soolise või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise keeldu, kuna see keeld on liidu õiguse üldpõhimõttena imperatiivne (25. novembri 2025. aasta kohtuotsus Wojewoda Mazowiecki, C‑713/23, EU:C:2025:917, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika). Nimetatud üldpõhimõttega on vastuolus see, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt, kui see ei ole objektiivselt põhjendatud (vt selle kohta 1. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Association belge des Consommateurs Test‑Achats jt, C‑236/09, EU:C:2011:100, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

132

Sellega seoses tuleb täpsustada, et keelatud diskrimineerimine võib tuleneda muu hulgas sellest, et riigisisesed õigusnormid on asjaomaste isikute suhtes solvavad ja/või häbimärgistavad (vt etnilise päritolu alusel diskrimineerimise kohta 18. detsembri 2025. aasta kohtuotsus Slagelse Almennyttige Boligselskab, Afdeling Schackenborgvænge, C‑417/23, EU:C:2025:1017, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika).

133

Mis puudutab eelkõige soolist diskrimineerimist, siis ei saa väljakujunenud kohtupraktika kohaselt seda taandada üksnes diskrimineerimisele, mis tuleneb isiku soolisest kuuluvusest. Võttes arvesse selle eesmärki ja nende õiguste laadi, mida harta artikli 21 lõikega 1 soovitakse kaitsta, ei ole see kohaldatav mitte ainult diskrimineerimisele, mis tuleneb asjaomase isiku soovahetusest, st soo korrigeerimisest, vaid ka diskrimineerimisele sooidentiteedi alusel, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole (vt selle kohta analoogia alusel 27. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Richards, C‑423/04, EU:C:2006:256, punkt 24; 26. juuni 2018. aasta kohtuotsus MB (soovahetus ja vanaduspension), C‑451/16, EU:C:2018:492, punkt 35, ning 9. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Mousse, C‑394/23, EU:C:2025:2, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

134

Käesoleval juhul on meediateenuste seaduse § 9 lõikes 6 koostoimes selle seaduse § 10 lõike 1 punktiga d ette nähtud, et V kategooriasse liigitatakse – ja seega võib neid edastada ainult ajavahemikus 22.00–5.00 – saated, mis kuuluvad selle seaduse kohaldamisalasse ja milles on kesksel kohal sooidentiteetide, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmise või homoseksuaalsuse propageerimine või kujutamine. Sama seaduse § 32 lõikes 4a on ka täpsustatud, et selliseid saateid ei saa liigitada avalikes huvides edastatavateks teadaanneteks ega teadlikkuse tõstmise sõnumiteks, mis sel alusel võiksid § 9 lõikest 6 tuleneva piirangu alt välja jääda. Ungari väidab, et selliste meetmete eesmärk on kaitsta alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut ning vanemate õigust kasvatada oma lapsi vastavalt oma isiklikele veendumustele.

135

Tuleb siiski tõdeda, et nendes meediateenuste seaduse sätetes on ette nähtud otseselt soo ja seksuaalse sättumuse alusel vahetegemine, kuna nendega on kehtestatud sellised edastamisajad ainult neile saadetele, jättes välja saated, milles on kesksel kohal paiksooliste ja heteroseksuaalsete inimeste seksuaalse identiteedi ja seksuaalse sättumuse propageerimine ja kujutamine. Taoline erinev kohtlemine kujutab endast seega diskrimineerimist, mis on üldjuhul harta artikli 21 lõikega 1 keelatud.

136

Osas, milles need sätted põhinevad eranditult kaalutlustel, mis on seotud neis saadetes kujutatud seksuaalse identiteedi ja sättumusega, põhinevad need sätted lisaks eeldusel, et igasugune sooidentiteetide, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmise või homoseksuaalsuse kujutamine või propageerimine võib – olenemata selle konkreetsest sisust – kahjustada lapse huve, mis näitab, et teatud seksuaalset identiteeti ja sättumust eelistatakse muule seksuaalsele identiteedile ja sättumusele, ning see aitab niisiis kaasa viimaste häbimärgistamisele (vt analoogia alusel EIK 23. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Macatė vs. Leedu, CE:ECHR:2023:0123JUD006143519, punktid 214–216).

137	Selles kontekstis ei saa nõustuda Ungari argumendiga, et meediateenuste seaduse § 9 lõikega 6 koostoimes seaduse § 10 lõike 1 punktiga d ja § 32 lõikega 4a ei ole keelatud kõnealuste saadete edastamine üldiselt.

138	Tuleb täpsustada, et harta artikli 21 lõikega 1 on keelatud „igasugune“ diskrimineerimine muu hulgas soo või seksuaalse sättumuse alusel.

139

Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab Ungari, ei saa vaidlusalustest sätetest tulenevat diskrimineerimist põhjendada ei lapse huvide edendamisega harta artikli 24 lõike 2 alusel ega vanemate õigusega tagada lastele oma usuliste, filosoofiliste ja pedagoogiliste veendumuste kohane haridus ja õpetamine, mis on tagatud harta artikli 14 lõikega 3.

140

Sellega seoses tuleb meenutada, et harta artikli 52 lõikes 1 on ette nähtud, et hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

141

Võttes aga arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 136 esitatud kaalutlusi, tuleb kõnealuses asjas tõdeda, et tuginedes eeldusele, et igasugune sooidentiteetide, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmise või homoseksuaalsuse kujutamine või propageerimine – olenemata selle konkreetsest sisust – võib kahjustada lapse huve, ning näidates seega, et teatud seksuaalset identiteeti ja sättumust eelistatakse muu seksuaalse identiteedi ja sättumuse arvelt, mis on seetõttu häbimärgistatud, on asjaomased riigisisesed õigusnormid ilmselgelt vastuolus nõuetega, mis tulenevad pluralismil põhinevas ühiskonnas soo ja seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise keelust, mis on tagatud harta artikli 21 lõikega 1, ning kahjustavad seega selle sätte olemust.

142

Sellega seoses tuleb meenutada, et harta artikli 52 lõike 1 esimese lause kohaselt ei saa hartaga tagatud õiguse olemuse kahjustamine mingil juhul olla põhjendatud (vt selle kohta 26. septembri 2024. aasta kohtuotsus Ordre des avocats du Barreau de Luxembourg, C‑432/23, EU:C:2024:791, punkt 74, ning 13. märtsi 2025. aasta kohtuotsus Deldits, C‑247/23, EU:C:2025:172, punktid 45 ja 50).

143

Lisaks, mis puudutab esimesena Ungari argumente harta artikli 24 lõike 2 kohta, siis tuleb meenutada, et selle sättega on kinnitatud, et lapse õigused on põhiõigused (vt selle kohta 14. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (saatjata alaealise tagasisaatmine), C‑441/19, EU:C:2021:9, punkt 45).

144

Nagu väidab Ungari, peavad liikmesriigid direktiivi 2010/13 artikli 6a lõike 1 rakendamisel kindlasti arvesse võtma harta artiklit 24, mille lõikes 1 on ette nähtud, et lastel on muu hulgas õigus heaoluks vajalikule kaitsele, ning lõikes 2, et kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad muu hulgas avalik-õiguslikud asutused, tuleb esikohale seada lapse huvid, kusjuures need nõuded kajastuvad selle direktiivi eesmärgis, milleks on – nagu nähtub direktiivi põhjendustest 60 ja 104 – tagada alaealiste kehalise, vaimse ja kõlbelise arengu kõrgetasemeline kaitse.

145

Seda artiklit rakendades peavad liikmesriigid seega hindama, kas nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuste osutajate saated ei sobi kõigile alaealistele või osale neist, võttes arvesse vanusest tulenevat erilist tundlikkust ja asjaolu, et nende füüsiline, vaimne või kõlbeline areng ei ole veel lõpule jõudnud.

146

Sellegipoolest saab alaealisi piisavalt kaitsta nende vanusele mittevastavate saadete eest, ilma et sellega kaasneks otsene soo ja seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimine, nagu see, mis tuleneb käesoleval juhul meediateenuste seaduse § 9 lõikest 6 koostoimes selle artikli 10 lõike 1 punktiga d, samuti sama seaduse § 32 lõikest 4a.

147	Ainuüksi asjaolu, et sisu propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust, ei tõenda iseenesest, et selline sisu võib olla kahjulik.

148

Vastupidi sellele, mida väidab Ungari, ei sea seda järeldust kahtluse alla kaalutlusruum, mis liikmesriikidel on alaealiste kaitsmiseks neile sobimatute meediateenuste eest ja mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 128, kuna seda kaalutlusruumi tuleb sama kohtuotsuse punktis 129 meenutatud kohtupraktika kohaselt kasutada hartaga tagatud põhiõigusi järgides.

149

Mis puudutab teisena Ungari argumente harta artikli 14 lõike 3 kohta, siis nähtub selgitustest harta kohta, et artikkel 14 põhineb liikmesriikide ühesugustel põhiseaduslikel tavadel ja EIÕK konventsiooni lisaprotokolli nr 1 artiklil 2, milles on esiteks sätestatud, et „[k]edagi ei või jätta ilma õigusest haridusele“, ja teiseks, et „[e]ndale võetud mis tahes haridus- ja õpetamisfunktsioone täites peab riik austama vanemate õigust tagada lastele nende endi usuliste ja filosoofiliste veendumustega kooskõlas olev haridus“. Neist selgitustest tuleneb samuti, et vanemate õigust, mis on tagatud harta artikli 14 lõikega 3, tuleb tõlgendada harta artiklis 24 sätestatut arvestades.

150

Pealegi tuleneb Euroopa inimõiguste konventsiooni lisaprotokolli nr 1 artiklit 2 käsitlevast Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, et selle artikli 2 teises lauses sätestatud vanemate õigus on seotud põhiõigusega haridusele, kuid teise lause eesmärk on eelkõige tagada hariduse mitmekesisuse võimalus, mis on hädavajalik sellise „demokraatliku ühiskonna“ säilitamiseks, nagu seda on silmas peetud EIÕKs (EIK 7. detsembri 1976. aasta kohtuotsus Kjeldsen, Busk Madsen ja Pedersen vs. Taani, CE:ECHR:1976:1207JUD000509571, punkt 50, ning EIK 25. juuni 2024. aasta otsus Ukraina vs. Venemaa (Krimm), CE:ECHR:2024:0625JUD002095814, punkt 138).

151

Mis puudutab „hariduse mitmekesisust“ Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika tähenduses, siis tuleb rõhutada, et sellest tuleneb samuti, et „on ebarealistlik eeldada, et vanemate usulisi või filosoofilisi veendumusi peetakse süstemaatiliselt esmatähtsaks igas olukorras, eriti väljaspool kooli“. Euroopa Inimõiguste Kohus tuletas selles kontekstis meelde, et „[EIÕK] ei taga isikule õigust mitte puutuda kokku arvamustega, mis on vastuolus tema enda veendumustega“. Seega, „nii tundlikes küsimustes nagu seksuaalharidust käsitleva avaliku arutelu käigus, mille puhul tuleb tasakaalustada lapsevanemate vaated, hariduspoliitika ja kolmandate isikute õigus väljendusvabadusele, ei ole ametiasutustel muud valikut kui kohaldada objektiivsuse, pluralismi, teadusliku täpsuse ja lõppkokkuvõttes teatavat liiki teabe noorele kasulikkuse kriteeriume“ (EIK 20. juuni 2017. aasta kohtuotsus Bayev jt vs. Venemaa, CE:ECHR:2017:0620JUD006766709, punktid 81 ja 82).

152

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 127 sisuliselt märkis, kuulub harta artikli 14 lõikega 3 kaitstud vanemate õigus tagada lastele oma usuliste, filosoofiliste ja pedagoogiliste veendumuste kohane haridus ja õpetamine seega artikli 14 tähenduses kokku õigusega haridusele, mis võimaldab vanematel tagada lastele oma usuliste, filosoofiliste ja pedagoogiliste veendumuste kohane kasvatus ja juhendamine.

153

Samas, vastupidi sellele, mida väidab Ungari, ei saa vanemate õigust tagada lastele oma veendumuste kohane haridus ja õpetamine tõlgendada nii, et see õigustab üldiselt seda, et liikmesriik võib võtta meetmeid, mis kujutavad endast otsest diskrimineerimist soo või seksuaalse sättumuse alusel, piirates avalikus sfääris sellise sisu edastamist, mida iseloomustab üksnes asjaolu, et see propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust. Vastupidi, selline edastamise piirang jätaks vanemad ilma nende valikuvabadusest seoses oma laste hariduse ja õpetamisega.

154

Pealegi ei takista ainuüksi asjaolu, et lineaarsete meediateenuste osutajate edastatavates saadetes on kesksel kohal sooidentiteetide, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmise või homoseksuaalsuse propageerimine või kujutamine meediateenuste seaduse § 9 lõike 6 tähenduses, täita vanematel kuidagi oma vastutust laste kasvatajatena või juhtida neid suunas, mis vastab nende usulistele või filosoofilistele veendumustele.

155

Kõiki neid kaalutlusi arvestades ei saa meediateenuste seaduse § 9 lõiget 6 koostoimes selle § 10 lõike 1 punktiga d ega sama seaduse § 32 lõiget 4a käsitada sobivate meetmetena direktiivi 2010/13 artikli 6a lõike 1 tähenduses, võttes arvesse harta artiklit 21, selleks et tagada, et Ungari jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuse osutajate osutatavad audiovisuaalmeedia teenused, mis võivad kahjustada alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut, tehakse ligipääsetavaks üksnes viisil, mis tagab selle, et alaealised tavaliselt neid ei kuule ega näe.

156	Seda järeldust ei sea kahtluse alla ettevaatuspõhimõte, millele Ungari tugineb, kuna see põhimõte ei saa mingil juhul õigustada selliste meetmete võtmist, mis kujutavad endast otsest diskrimineerimist soo ja seksuaalse sättumuse alusel, eirates harta artikli 21 lõikes 1 ette nähtud keeldu.

157	Seda ei saa kahtluse alla seada ka Ungari viidatud subsidiaarsuse põhimõtte alusel, kuna – nagu märgib komisjon – see liikmesriik ei ole ELTL artiklis 263 ette nähtud tühistamishagiga vaielnud vastu artikli 6a lõike 1 õiguspärasusele selle põhimõtte alusel, vabanemaks nimetatud sätte kohaldamisest.

158	Sellest järeldub, et meediateenuste seaduse § 9 lõige 6 koostoimes sama seaduse § 10 lõike 1 punktiga d, samuti nagu seaduse § 32 lõige 4a ei kujuta endast meedet, mis vastab nõuetele, mis on ette nähtud nimetatud artikli 6a lõikes 1, võttes arvesse harta artikli 21 lõiget 1.

159	Lisaks tuleb tõdeda, nagu väidab komisjon, et ei § 9 lõiget 6 koostoimes selle § 10 lõike 1 punktiga d ega § 32 lõiget 4a ei saa samuti pidada üksikasjalikumateks või rangemateks õigusnormideks direktiivi 2010/13 artikli 4 lõike 1 tähenduses.

160

Viimati nimetatud sätte kohaselt – arvestades direktiivi põhjendusi 41 ja 83 – võivad liikmesriigid televaatajate kui tarbijate huvide täielikuks ja nõuetekohaseks tagamiseks nõuda oma jurisdiktsiooni alla kuuluvatelt meediateenuse osutajatelt kõnesoleva direktiiviga kooskõlastatud valdkondades üksikasjalikumate või rangemate õigusnormide või teataval juhul erinevate tingimuste järgimist, tingimusel et need normid on kooskõlas liidu õiguse, eelkõige selle üldpõhimõtetega (vt selle kohta 26. juuni 2025. aasta kohtuotsus Makeleio ja Zougla, C‑555/23 ja C‑556/23, EU:C:2025:484, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

161

Sellest järeldub, et kuigi direktiivi 2010/13 artikli 4 lõikega 1 on liikmesriikidel lubatud kehtestada direktiiviga koordineeritud valdkondades üksikasjalikumad või rangemad õigusnormid, peavad need õigusnormid selle sätte kohaselt olema kooskõlas liidu õigusega, eelkõige hartaga kaitstud põhiõigustega.

162

Kuna aga eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et meediateenuste seaduse § 9 lõige 6 koostoimes selle seaduse § 10 lõike 1 punktiga d ning sama seaduse § 32 lõige 4a eiravad harta artikli 21 lõike 1 olemust, ei saa neid Ungari sätteid mingil juhul pidada üksikasjalikumateks või rangemateks õigusnormideks direktiivi artikli 4 lõike 1 tähenduses.

163	Neil asjaoludel tuleb järeldada, et esimese etteheite esimene osa on põhjendatud.

b) Direktiivi 2010/13 artikli 2 ja artikli 3 lõike 1 rikkumine

1) Poolte argumendid

164	Esimese etteheite teises osas väidab komisjon, et Ungari on rikkunud direktiivi 2010/13 artiklis 2 ja artikli 3 lõikes 1 sätestatud päritoluriigi põhimõtet.

165

Ta märgib, et meediateenuste seaduse § 179 lõige 2, mis kohustab meedianõukogu juhul, kui selle seaduse sätetega seoses tekib probleem, taotlema tõhusa meetme võtmist liikmesriigilt, kelle jurisdiktsiooni alla asjaomane meediateenuse osutaja kuulub, ja kutsuma pädevat liikmesriiki sekkuma, et lõpetada meedianõukogu teatatud rikkumised, toob kaasa vastuvõtuvabaduse piiramise direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses.

166	Komisjon väidab esimesena, et § 179 lõikega 2 on sisuliselt muudetud päritoluriigi põhimõtet, kuna sellega on kehtestatud mehhanism, millega sihtliikmesriik püüab kohustada päritoluliikmesriiki tagama sihtliikmesriigi normide järgimise muudel tingimustel kui need, mis on ette nähtud direktiivis.

167

On tõsi, et sama direktiivi artikli 3 lõikega 2 on loodud õiguslik raamistik, mis võimaldab liikmesriikidel erandkorras teha erandeid teistest liikmesriikidest pärinevate audiovisuaalteenuste vastuvõtmise vabadusest. Liikmesriik ei saa siiski luua oma riigisiseses õiguses paralleelset erisätet, et laiendada oma norme teise liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatele teenuseosutajatele ja kohaldada selles sättes ette nähtust madalamat sekkumiskünnist.

168

Meedianõukogu üldist kohustust, mis tuleneb meediateenuste seaduse § 179 lõikest 2, ei saa samuti õiguspäraselt pidada hõlmatuks mõistega „üksikasjalikumad või rangemad õigusnormid“ direktiivi 2010/13 artikli 4 lõike 1 tähenduses, kuna kõnealust sätet ei saa tõlgendada nii, et see lubab liikmesriikidel teha erandi direktiiviga ühtlustatud sätete järgimise kohustusest. Lisaks on artikli 4 lõikega 1 nõutud juhtumipõhist analüüsi, samas kui meediateenuste seaduse § 179 lõikega 2 on meedianõukogule kehtestatud üldine kohustus.

169

Komisjon lisab, et kuna meedianõukogu tegutsemiskohustus meediateenuste seaduse § 179 lõike 2 alusel hõlmab muu hulgas juhtumeid, kus esineb probleeme saadete liigitamisel kooskõlas selle seaduse § 9 lõikega 6, põhineb see kohustus diskrimineerivatel kriteeriumidel samal põhjusel, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 93. Komisjon täpsustab sellega seoses, et Ungari ametiasutused on juba paljudel juhtudel kohaldanud meediateenuste seaduse § 179 lõiget 2.

170

Teisena märgib komisjon, et meediateenuste seaduse § 187 lõikes 3 ette nähtud sanktsioonide kohaldamine juhul, kui meediateenuse osutaja ei täida meedianõukogu taotlust kahe kuu jooksul vastavalt selle seaduse § 179 lõikele 4, võib piirata direktiivis 2010/13 ette nähtud vastuvõtmise ja taasedastamise vabadust asjaoludel, mis ei kuulu direktiivi artikli 3 lõike 2 kohaldamisalasse.

171

Mis kolmandana puudutab Ungari argumenti liikmesriikide väidetava kaalutlusruumi kohta, mis tuleneb 22. septembri 2011. aasta kohtuotsusest Mesopotamia Broadcast ja Roj TV (C‑244/10 ja C‑245/10, EU:C:2011:607), siis märgib komisjon, et asjaomane kohtuotsus käsitleb direktiivi 89/552 tõlgendamist, samas kui kõnealused riigisisesed meetmed kuuluvad direktiiviga 2010/13 koordineeritud valdkonda, mistõttu on kohaldatav päritoluriigi põhimõte.

172

Euroopa Kohus täpsustas nimetatud kohtuotsuse punktis 53, et sellised meetmed peavad vastama nõudele, et need ei takista teisest liikmesriigist ringhäälinguorganisatsiooni poolt tehtavate telesaadete taasedastamist kui sellist vastuvõtjaliikmesriigi territooriumil. See nõue ei ole aga käesoleval juhul täidetud, kuna meediateenuse osutajatele, sealhulgas piiriülesed meediateenuste osutajad, võidakse määrata sanktsioone.

173	Ungari väidab vastu, et direktiiviga 2010/13 tagatud päritoluriigi põhimõtet ei ole eiratud.

174

Esimesena ei ole meediateenuste seaduse §‑s 179 ette nähtud menetluse õiguslik alus mitte direktiivi artikkel 3, vaid artikkel 4. Paragrahv 179 sisaldab sätteid, mis võimaldavad võidelda meediateenuste seaduses ette nähtud normidest kõrvalehoidmise katsete vastu meediateenuse osutajate poolt, kelle asukoht ei ole Ungaris, kuid kes suunavad kõik oma teenused või enamiku neist Ungari territooriumile.

175

Teisena ei lisanud muutmisseadus meediateenuste seadusesse uut § 179 lõiget 2, vaid üksnes muutis seda sätet, täpsustades, et meedianõukogul on juhul, kui Ungari jurisdiktsiooni alt välja jääv teenuseosutaja on toime pannud rikkumise, kohustus taotleda pädevalt liikmesriigilt tõhusate meetmete võtmist.

176	Paragrahvi 179 lõige 2 kujutab endast seega lojaalse koostöö mehhanismi rakendamist, et leida vastastikku rahuldav lahendus vastavalt direktiivi 2010/13 artikli 4 lõikele 2.

177

Kolmandana nähtub 22. septembri 2011. aasta kohtuotsusest Mesopotamia Broadcast ja Roj TV (C‑244/10 ja C‑245/10, EU:C:2011:607, punkt 37), et liikmesriikidel on avaliku korra, heade kommete või avaliku julgeoleku kaalutlustel teatav kaalutlusruum seoses normidega, mida üldiselt kohaldatakse nende territooriumil teistest liikmesriikidest pärinevate telesaadete suhtes.

2) Euroopa Kohtu hinnang

178

Kõigepealt olgu nenditud, et ühelt poolt on direktiivi 2010/13 artikli 2 lõikega 1 pandud igale liikmesriigile kohustus tagada, et kõik tema jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuse osutajate edastatavad audiovisuaalmeedia teenused on kooskõlas asjaomases liikmesriigis avalikkusele mõeldud audiovisuaalmeedia teenuste suhtes kohaldatava õigussüsteemi normidega.

179

Teiselt poolt on direktiivi artikli 3 lõikega 1 liikmesriike kohustatud tagama teistest liikmesriikidest pärinevate audiovisuaalmeedia teenuste vastuvõtmise vabaduse ning mitte piirama nende taasedastamist oma territooriumil põhjustel, mis kuuluvad nimetatud direktiiviga koordineeritavatesse valdkondadesse.

180

Artikli 3 lõikega 2 on siiski liikmesriikidel lubatud teha artikli 3 lõikest 1 ajutiselt erand, kui teise liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluva meediateenuse osutaja osutatav audiovisuaalmeedia teenus rikub selgelt, oluliselt ja raskelt sama direktiivi artikli 6 lõike 1 punktis a või artikli 6a lõikes 1 sätestatud nõudeid või kahjustab rahvatervist või kujutab endast rahvatervise kahjustamise tõsist ja suurt ohtu.

181

Lisaks, nagu on märgitud direktiivi 2010/13 põhjenduses 33, on direktiivi artikli 2 lõikes 1 ja artikli 3 lõikes 1 kajastatud päritoluriigi põhimõte vajalik siseturu loomiseks. Seda põhimõtet tuleb kohaldada kõigi audiovisuaalmeedia teenuste suhtes, et tagada meediateenuse osutajatele õiguskindlus, mis on vajalik baas uute ärimudelite rakendamiseks ja selliste teenuste käivitamiseks. Samuti on nimetatud põhimõte vajalik teabe ja audiovisuaalsete saadete vaba liikumise tagamiseks siseturul.

182

Esimesena tuleb kontrollida, kas meediateenuste seaduse § 179 lõikega 2 on piiratud teistest liikmesriikidest pärit audiovisuaalmeedia teenuste taasedastamist Ungari territooriumil põhjustel, mis kuuluvad selle direktiiviga koordineeritavatesse valdkondadesse, eirates direktiivi artikli 3 lõikes 1 sätestatud normi.

183

Sellega seoses tuleb rõhutada, et piiriülese televisiooni Euroopa konventsioon, mis töötati välja direktiiviga 89/552 samal ajal ning millele see direktiiv ja direktiiv 2010/13 viitavad, nõuab artiklis 4, mis sisaldab viimati nimetatud direktiivi artikli 3 lõikega 1 sarnast sätet, et osalisriik „tagaks vastuvõtmisvabaduse“ ega „piiraks“ oma territooriumil selle konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate ja selle nõuetele vastavate teenuste „taasedastamist“ (vt selle kohta 4. juuli 2019. aasta kohtuotsus Baltic Media Alliance, C‑622/17, edaspidi „kohtuotsus Baltic Media Alliance, EU:C:2019:566, punkt 69).

184

Selles kontekstis on Euroopa Kohus otsustanud seoses direktiiviga 89/552, mille artikli 2a lõiked 1 ja 2 vastavad sisuliselt direktiivi 2010/13 artikli 3 lõigetele 1 ja 2, et esimesena nimetatud direktiiv kehtestas põhimõtte, et vastuvõtjaliikmesriik tunnustab päritoluliikmesriigi kontrollifunktsiooni tema jurisdiktsiooni alla kuuluvate teenuseosutajate audiovisuaalmeedia teenuste üle (kohtuotsus Baltic Media Alliance, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

185

Samuti rõhutas Euroopa Kohus, et kontroll audiovisuaalmeedia teenuste suhtes kohaldatava päritoluliikmesriigi õiguse kohaldamise ning direktiivi 89/552 sätete järgimise üle on selle liikmesriigi kohustus, kust need teenused pärinevad, ning vastuvõtval liikmesriigil puudub õigus teostada kontrolli põhjustel, mis kuuluvad direktiiviga koordineeritud valdkondadesse (kohtuotsus Baltic Media Alliance, punkt 72 ja viidatud kohtupraktika).

186

Küll aga ei ole direktiiviga 2010/13 üldjuhul vastuolus selliste liikmesriigi õigusnormide kohaldamine, millega üldiselt taotletakse üldist huvi pakkuva eesmärgi saavutamist, kuid need ei tohi siiski kehtestada telesaadete teistkordset kontrolli, mis lisandub kontrollile, mida peab teostama liikmesriik, kust saateid edastatakse (kohtuotsus Baltic Media Alliance, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

187

Üldist huvi pakkuvat eesmärki taotlev liikmesriigi meede, millega on reguleeritud audiovisuaalmeedia teenuste levitamise või edastamise teatavaid aspekte, ei kuulu järelikult direktiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaldamisalasse, välja arvatud juhul, kui selles on ette nähtud telesaadete teistkordne kontroll, mis lisandub kontrollile, mida peab teostama liikmesriik, kust saateid edastatakse (kohtuotsus Baltic Media Alliance, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).

188

Seega ei ole direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses piiranguks liikmesriigi meede, mis järgib avaliku korraga seotud eesmärki üldiselt ja reguleerib telekanali vastuvõtjaliikmesriigi tarbijatele edastamise korda, juhul kui see kord ei takista selle kanali taasedastamist kui sellist, ning kui sellist meedet ei saa käsitada nii, et sellega on kehtestatud kõnealuse telekanali saadete teistkordne kontroll, mis lisandub kontrollile, mida peab teostama liikmesriik, kust saateid edastatakse (vt selle kohta kohtuotsus Baltic Media Alliance, punkt 77)

189

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et meediateenuste seaduse § 179 lõikega 2 on meedianõukogule kehtestatud eelkõige selle seaduse asjakohaste sätete rikkumise korral kohustus taotleda tõhusa meetme võtmist liikmesriigilt, kust saateid edastatakse ja kelle jurisdiktsiooni alla asjaomane meediateenuse osutaja kuulub. Sellega seoses kutsub meedianõukogu liikmesriiki sekkuma, et lõpetada meedianõukogu teatatud rikkumised.

190	Meediateenuste seaduse § 179 lõike 4 kohaselt võib meedianõukogu kohaldada muu hulgas sama seaduse § 187 lõike 3 punktis c nimetatud õiguslikke tagajärgi ning see võib raske ja korduva rikkumise korral kaasa tuua meediateenuste osutamise õiguse kasutamise peatamise kuni üheks nädalaks.

191

Lisaks, nagu märgib komisjon, on § 179 kohaldatav saadetele, mis võivad avaldada ebasoodsat mõju alaealiste füüsilisele, vaimsele või kõlbelisele arengule meediateenuste seaduse § 9 lõike 6 tähenduses. Sellisest tõdemusest piisab tõendamaks, et § 179 kuulub direktiiviga 2010/13 koordineeritud valdkondadesse, nagu nähtub selle direktiivi artiklist 6a, mille eesmärk on just kaitsta alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut, vältimaks nende kokkupuudet nende vanusele mittevastava audiovisuaalse sisuga.

192

Järelikult võib meediateenuste seaduse § 179 lõikega 2 olla kehtestatud telesaadete teistkordne kontroll, mis lisandub sellele, mida peab teostama liikmesriik, kust saateid edastatakse. Teistkordne kontroll on üldjuhul vastuolus direktiiviga 2010/13, kuna see piirab teistest liikmesriikidest pärit audiovisuaalmeedia teenuste taasedastamist kui sellist Ungari territooriumil direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses.

193	Teisena tuleb tõdeda, et meediateenuste seaduse § 179 lõikega 2 kehtestatud erandit päritoluriigi põhimõttest ei saa põhjendada direktiivi artikli 3 lõikele 2 tuginedes.

194

Viimati nimetatud sätte sõnastuse kohaselt võib liikmesriik teha artikli 3 lõikest 1 ajutiselt erandi, kui teise liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluva meediateenuse osutaja osutatav audiovisuaalmeedia teenus rikub selgelt, oluliselt ja raskelt muu hulgas sama direktiivi artikli 6a lõikes 1 sätestatud nõudeid või kahjustab rahvatervist või kujutab endast rahvatervise kahjustamise tõsist ja suurt ohtu.

195

Ent nagu on tõdetud käesoleva kohtuotsuse punktides 135–155, ei saa ühelt poolt ainuüksi asjaolu, et audiovisuaalsete saadete vormis audiovisuaalmeedia teenuste puhul on kesksel kohal sooidentiteetide, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmise või homoseksuaalsuse propageerimine või kujutamine, õigustada nende saadete suhtes asjakohaste meetmete võtmist direktiivi 2010/13 artikli 6a lõike 1 tähenduses põhjendusel, et need saated võivad kahjustada alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut.

196

Teiselt poolt tuleb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 127–133 meenutatud kohtupraktikast tulenevatele põhimõtetele tõlgendada direktiivi 2010/13 artikli 3 lõikes 2 kasutatud väljendit „rahvatervise kahjustamise tõsine ja suur oht“ kooskõlas eelkõige harta artikli 21 lõikega 1, mis keelab igasuguse diskrimineerimise soo või seksuaalse sättumuse alusel. Analoogilistel põhjustel nendega, mis on esitatud eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktides 135–154, tuleb aga tõdeda, et sellised audiovisuaalmeedia teenused, nagu on nimetatud meediateenuste seaduse § 9 lõikes 6, ei saa samuti põhjustada rahvatervise kahjustamise tõsist ja suurt ohtu direktiivi artikli 3 lõike 2 tähenduses üksnes põhjusel, et neis on kesksel kohal sooidentiteetide, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmise või homoseksuaalsuse propageerimine või kujutamine.

197

Neil asjaoludel ei saa Ungari tulemuslikult tugineda ka avaliku korra, heade kommete või avaliku julgeoleku kaalutlustele, et õigustada meediateenuste seaduse § 179 lõikega 2 koostoimes selle seaduse § 179 lõike 4 punktiga a ja § 187 lõike 3 punktiga c meedianõukogule antud pädevuse teostamist, selleks et piirata teistest liikmesriikidest pärinevate audiovisuaalmeedia teenuste – millel on kõnealuse seaduse § 9 lõikes 6 nimetatud tunnused – taasedastamist kui sellist (vt selle kohta 22. septembri 2011. aasta kohtuotsus Mesopotamia Broadcast ja Roj TV, C‑244/10 ja C‑245/10, EU:C:2011:607, punkt 37).

198	Kolmandana, vastupidi sellele, mida väidab Ungari, puudub meediateenuste seaduse § 179 lõikel 2 alus ka direktiivi 2010/13 artiklis 4.

199

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 160, on liikmesriikidel vastavalt artikli 4 lõikele 1 õigus nende jurisdiktsiooni alla kuuluvatelt meediateenuse osutajatelt nõuda direktiiviga koordineeritud valdkondades üksikasjalikumate või rangemate õigusnormide või teatavatel juhtudel erinevate tingimuste järgimist, tingimusel et need normid on kooskõlas liidu õiguse, eelkõige selle üldpõhimõtetega.

200

Lisaks võimaldab direktiivi artikli 4 lõige 2 erandkorras sisuliselt kehtestada liikmesriigi vastu võetud üksikasjalikumate või rangemate õigusnormide järgimise kohustuse teise liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvale meediateenuse osutajale, kes osutab audiovisuaalmeedia teenust, mis tervikuna või peamiselt on suunatud esimese liikmesriigi territooriumile.

201	Pädevus, mis meedianõukogul on käesoleva kohtuotsuse punktis 197 viidatud meediateenuste seaduse sätete alusel seoses saadetega, millel on seaduse § 9 lõikes 6 nimetatud tunnused, ei saa siiski mingil juhul kujutada endast direktiivi artikli 4 lõike 2 õiguspärast rakendamist.

202	Nimelt tuleneb viimati nimetatud sätte sõnastusest, et liikmesriik saab sellele tugineda üksnes siis, kui ta on vastavalt sama direktiivi artikli 4 lõikele 1 kasutanud võimalust võtta vastu üksikasjalikumad või rangemad avalikel huvidel põhinevad õigusnormid, järgides liidu õigust.

203	Käesoleva kohtuotsuse punktis 162 on aga tõdetud, et meediateenuste seaduse § 9 lõige 6 koostoimes selle seaduse § 10 lõike 1 punktiga d ei saa olla sellele määratlusele vastav norm, kuna nimetatud sättega on eiratud harta artikli 21 lõike 1 olemust.

204	Neil asjaoludel tuleb järeldada, et esimese etteheite teine osa on põhjendatud.

c) Direktiivi 2010/13 artikli 9 lõike 1 punkti c alapunkti ii rikkumine

1) Poolte argumendid

205	Esimese etteheite kolmandas osas väidab komisjon, et Ungari on rikkunud direktiivi 2010/13 artikli 9 lõike 1 punkti c alapunktist ii tulenevaid kohustusi.

206	Ta märgib, et reklaamiseaduse § 8 lõikega 1a on keelatud alla 18aastastele isikutele teha kättesaadavaks reklaami, mis propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust.

207

Esimesena väidab komisjon, et selle meetmega on rikutud direktiivi 2010/13 artikli 9 lõike 1 punkti c alapunktis ii ette nähtud soolise või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise keeldu, mis on diskrimineerimiskeelu üldpõhimõtte väljendusena liidu õiguse üldpõhimõte, olles nüüd tagatud harta artikliga 21. Nimelt viib selliste äriteadete keeld, mis väljendavad sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, või propageerivad või kujutavad soovahetust või homoseksuaalsust, kaasa selle, et neis teadaannetes de facto välistataks selliste isikute, kes on mittepaiksoolised või mitteheteroseksuaalsed, kujutamine ning nende eluviisi näitamine, samas kui need isikud on lahutamatu osa ühiskonnast, mida iseloomustab mitmekesisus ja pluralism vastavalt ELL artiklis 2 viidatud väärtustele.

208

Sellega seoses rõhutab komisjon, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, mis käsitleb nõukogu 19. detsembri 1978. aasta direktiivi 79/7/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas (EÜT 1979, L 6, lk 24; ELT eriväljaanne 05/01, lk 215) tõlgendamist, ei saa soolist diskrimineerimist taandada ainult diskrimineerimisele, mis tuleneb isiku soolisest kuuluvusest, kuna see direktiiv on oma eesmärki ja kaitstavate õiguste olemust arvestades kohaldatav ka diskrimineerimisele, mis tuleneb asjaomase isiku soovahetusest (27. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Richards, C‑423/04, EU:C:2006:256, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika). Seda kohtupraktikat tuleks aga kohaldada ka diskrimineerimisele sooidentiteetide suhtes, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole.

209

Teisena on reklaamiseaduse § 8 lõikes 1a rõhutatud või isegi nõutud erinevat kohtlemist seksuaalse identiteedi ja seksuaalse sättumuse alusel, kuna lisaks sättele, mille eesmärk on kaitsta alaealisi igasuguste seksuaalsuse vormidega kokkupuutumise eest, on selles ette nähtud keeld reklaamidele, mis propageerivad või kujutavad sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust.

210	Kolmandana ei ole direktiivi 2010/13 artikli 9 lõike 1 punkti c alapunkt ii õiguslik alus, mis lubab teha erandi diskrimineerimiskeelu põhimõttest. Nimelt ei ole ühtegi sätet, mis lubaks liikmesriikidel põhjendada otsest diskrimineerimist muu hulgas soo või seksuaalse sättumuse alusel.

211	Samuti ei saa direktiivi artikli 9 lõike 1 punkti g alusel õigustada reklaamiseaduse § 8 lõiget 1a, milles on ette nähtud diskrimineerimine soo või seksuaalse sättumuse alusel, sellise meetmena, mille eesmärk on ennetada alaealistele tekitatud vaimset või kõlbelist kahju.

212	Neljandana ei saa asjaolu, et meediateenuste seaduse § 24 lõikega 1 on keelatud diskrimineeriv sisu äriteadetes, iseenesest õigustada direktiivi 2010/13 artikli 9 lõike 1 punkti c alapunkti ii rikkumist reklaamiseaduse § 8 lõikega 1a.

213

Ungari väidab esimesena vastu, et reklaamiseaduse § 8 lõige 1a ei saa olla vastuolus direktiiviga 2010/13, kuna meediateenustes kättesaadavat reklaami peetakse äriteateks meediateenuste seaduse erinormide tähenduses ning järelikult reklaamiseaduse ja selle direktiivi esemeline kohaldamisala ei kattu.

214

Lisaks ei erine äriteated meediateenustes alaealiste kaitse seisukohast muust meediasisust, mistõttu kohaldatakse kaitsemeetmeid ühtemoodi kõigi saadete suhtes. Vastasel juhul ei oleks võimalik saavutada üldist huvi pakkuvat eesmärki kaitsta alaealisi. Mis puudutab aga meediateenuseid, siis tuleb reklaamiseaduse sätteid tõlgendada koos meediateenuste seaduse ning 2010. aasta CIV seadusega ajakirjandusvabaduse ja meediasisu põhinormide kohta. Selline ühine tõlgendus viitab sellele, et meediateenustes esitatud äriteadetele kohaldatakse üksnes meediateenuste seaduse erinorme.

215	Liikmesriik väidab teisena, et reklaamiseaduse § 8 lõige 1a ei kujuta endast edastamiskeeldu, vaid seda tuleb proportsionaalse sekkumise põhimõtte kohaselt pigem käsitada kui õigusnormi, mis on alaealiste kaitseks põhjendatud ja vajalik.

216	Kolmandana on meediateenuste seaduse § 24 lõikes 1 endas ette nähtud diskrimineerimiskeeld direktiivi 2010/13 artikli 9 lõike 1 punkti c alapunkti ii tähenduses.

217	Sellest järeldub, et reklaamiseaduse § 8 lõige 1a ei ole vastuolus direktiivi artikli 9 lõike 1 punkti c alapunktiga ii.

2) Euroopa Kohtu hinnang

218	Sisejuhatuseks olgu märgitud, et direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punkti a alapunkti ii kohaselt kuuluvad audiovisuaalsed äriteated mõiste „audiovisuaalmeedia teenus“ alla selle direktiivi tähenduses.

219

Nagu on märgitud direktiivi põhjenduses 31, on artikli 1 lõike 1 punktis h mõiste „audiovisuaalne äriteade“ määratletud laialt. Mõiste alla kuuluvad niisiis „heliga või helita kujutised, mis on mõeldud majandustegevusega tegeleva füüsilise või juriidilise isiku kaupade, teenuste või maine otseseks või kaudseks reklaamimiseks“, kusjuures sellised kujutised „kaasnevad saate[ga] […] või on nendesse lisatud tasu või muu samalaadse hüvitise eest või enese reklaamimiseks“ ning audiovisuaalse äriteate „vormid on muu hulgas telereklaam, sponsorlus, otsepakkumised ja tootepaigutus“.

220

Lisaks on direktiivi 2010/13 artikli 9 lõike 1 punkti c alapunktis ii ette nähtud, et liikmesriigid tagavad, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuse osutajate edastatavad audiovisuaalsed äriteated ei sisalda ega soodusta diskrimineerimist soo, rassilise või etnilise päritolu, kodakondsuse, usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel.

221

Artikli 9 lõike 1 punkti c alapunktis ii nägi liidu seadusandja ette keelamise aluse, mis tuleneb muu hulgas diskrimineerimisest soo või seksuaalse sättumuse alusel, mis on üks osa diskrimineerimiskeelu põhimõtte austamise kohustusest (vt analoogia alusel 26. juuni 2025. aasta kohtuotsus Makeleio ja Zougla, C‑555/23 ja C‑556/23, EU:C:2025:484, punkt 70).

222

Artikli 9 lõike 1 punkti c alapunktis ii on seega täpsustatud sellega hõlmatud valdkonnas diskrimineerimiskeelu üldpõhimõtet, mis on nüüd tagatud harta artikliga 21 ja millega on keelatud igasugune diskrimineerimine, muu hulgas soo või seksuaalse sättumuse alusel, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 131, on see keeld liidu õiguse üldpõhimõttena imperatiivne.

223

Käesoleval juhul tuleb märkida, et vastavalt reklaamiseaduse § 8 lõikele 1a „[on] [a]lla 18aastastele isikutele […] keelatud teha kättesaadavaks reklaami, mis kujutab kohatult seksuaalsust või propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust“.

224

Sellega seoses tuleb esimesena tagasi lükata Ungari argument, et meediateenustes kättesaadavat reklaami, nagu seda on silmas peetud reklaamiseaduse § 8 lõikes 1a, tuleb tõlgendada meediateenuste seadust ja 2010. aasta CIV seadust ajakirjandusvabaduse ja meediasisu põhinormide kohta arvestades, mistõttu see säte ei kuulu direktiivi 2010/13 esemelisse kohaldamisalasse.

225

Võttes arvesse § 8 lõikes 1a kasutatud mõiste „reklaam“ väga laia ulatust, tuleb nimelt tõdeda, et see mõiste võib kuuluda mõiste „audiovisuaalne äriteade“ alla direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti h tähenduses, kuna viimati nimetatud mõiste võib – nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 219 – olla muu hulgas telereklaami ja tootepaigutuse vormis.

226	Selles kontekstis ei saa nõustuda Ungari väitega, et meediateenustes pakutavate äriteadete suhtes kohaldatakse üksnes meediateenuste seaduse erinorme.

227	Teisena tuleb kontrollida, kas reklaamiseaduse § 8 lõikega 1a on eiratud direktiivi 2010/13 artikli 9 lõike 1 punkti c alapunkti ii.

228

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 133 meenutatud väljakujunenud kohtupraktikast, ei saa soolist diskrimineerimist taandada üksnes diskrimineerimisele, mis tuleneb isiku soolisest kuuluvusest. Võttes arvesse selle eesmärki ja nende õiguste laadi, mida viimati nimetatud artikliga soovitakse kaitsta, ei ole artikkel kohaldatav mitte ainult diskrimineerimisele, mis tuleneb asjaomase isiku soovahetusest, st soo korrigeerimisest, vaid ka diskrimineerimisele sooidentiteedi alusel, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole.

229

Kuna reklaamiseaduse § 8 lõige 1a välistab tingimusteta, et alla 18aastastele isikutele tehakse kättesaadavaks reklaamid, mis propageerivad või kujutavad sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust, tuleb asuda seisukohale, et selle sättega diskrimineeritakse otseselt soo ja seksuaalse sättumuse alusel. Nimelt on selles sättes ette nähtud keelu tagajärg praktikas see, et sätte kohaldamisalasse kuuluvaid audiovisuaalmeedia teenuste osutajaid kohustatakse diskrimineerima soo ja seksuaalse sättumuse alusel, kuna selle sättega jäetakse nad ilma igasugusest võimalusest teha selline reklaam kättesaadavaks.

230	Järelikult eirab keeld teha sellised reklaamid § 8 lõike 1a alusel alaealistele kättesaadavaks direktiivi 2010/13 artikli 9 lõike 1 punkti c alapunkti ii, tõlgendatuna lähtuvalt harta artikli 21 lõikes 1 ette nähtud diskrimineerimise keelust soolise või seksuaalse sättumuse alusel.

231	Diskrimineerimist ei saa õigustada üldist huvi pakkuva eesmärgiga, millele liikmesriik tugineb ja milleks on alaealiste kaitse väidetavalt kahjuliku sisuga reklaamide eest.

232

Nagu nähtub direktiivi 2010/13 põhjendusest 104, on liidu seadusandja tõepoolest rõhutanud, et alaealiste kaitsmine audiovisuaalse sisu eest, mis võib neid kahjustada, kujutab endast üldist huvi pakkuvat eesmärki, mis väärib kõrgetasemelist kaitset (vt selle kohta 23. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Booky.fi, C‑662/21, EU:C:2023:239, punkt 40).

233

Analoogia alusel käesoleva kohtuotsuse punktides 135–162 tõdetuga võib alaealisi siiski piisavalt kaitsta nende vanusele sobimatu sisu eest, ilma et sellega kaasneks otsene soo ja seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimine, nagu see tuleneb reklaamiseaduse § 8 lõikest 1a, kuna sellega on eiratud harta artikli 21 lõike 1 olemust.

234	Samadel põhjustel ei saa ka § 8 lõige 1a kujutada endast meedet, mille eesmärk on ennetada alaealistele vaimse või kõlbelise kahju tekitamist direktiivi artikli 9 lõike 1 punkti g tähenduses.

235	Neil asjaoludel tuleb järeldada, et esimese etteheite kolmas osa on põhjendatud.

d) Järeldus

236	Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb järeldada, et esimene etteheide on põhjendatud.

2. Teine etteheide, et on rikutud direktiivi 2000/31 artikli 3 lõiget 2

a) Direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 2 tähenduses piirangu olemasolu

1) Lastekaitseseaduse § 6/A

i) Poolte argumendid

237	Teise etteheite esimeses osas heidab komisjon Ungarile ette, et ta ei täitnud kohustusi, mis tulenevad direktiivi 2000/31 artikli 3 lõikest 2.

238	Komisjon märgib, et lastekaitseseaduse §‑ga 6/A on keelatud teha alla 18aastastele isikutele kättesaadavaks sisu, mis propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust.

239	Esimesena väidab komisjon, et § 6/A kuulub direktiivi 2000/31 artikli 3 lõikes 2 viidatud keelu alla, kuna selle sättega ei ole nõutud, et riigisisene õigusnorm oleks sõnaselgelt või eranditult kohaldatav infoühiskonna teenustele.

240	Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et lastekaitseseaduse sätted võivad otseselt mõjutada infoühiskonna teenuseid, kuna direktiivi artikli 2 punktis a on need teenused määratletud laialt.

241

Teiseks, nagu nähtub 14. juuli 2022. aasta kohtuotsusest ASADE (C‑436/20, EU:C:2022:559, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika) tulenevast kohtupraktikast, peetakse teenuseid, mida osutatakse üldistes huvides ja tulu taotlemata ning mis konkureerivad kasumit taotlevate ettevõtjate pakutavate teenustega, majandustegevuseks ELTL artikli 57 tähenduses.

242

Kolmandaks ei ole selles suhtes tähtsust Ungari viidatud asjaolul, et lastekaitseseaduse §‑ga 6/A hõlmatud üksused võivad samuti tegeleda teatud mittemajandusliku tegevusega, kuna need üksused võivad alati tegeleda muu tegevusega, mis kujutab endast infoühiskonna teenuseid. Samuti ei saa asjaolu, et nimetatud üksused on eraõiguslikud teenuseosutajad, takistada nende tegevuse liigitamist teenuste osutamiseks.

243

Neljandaks, arvestades 11. septembri 2014. aasta kohtuotsusest Papasavvas (C‑291/13, EU:C:2014:2209, punkt 28) ja 15. septembri 2016. aasta kohtuotsusest Mc Fadden (C‑484/14, EU:C:2016:689, punkt 41) tulenevat kohtupraktikat, ei ole tähtsust ka asjaolul, et teenuse eest maksab tasu kolmas isik, mitte teenusesaaja.

244	Viiendaks ei ole direktiivi 2000/31 artikli 4 lõige 2 käesolevas asjas üldse asjakohane, kuna lastekaitseseaduse § 6/A puhul on tegemist nõude, mitte lubade süsteemiga.

245

Teisena väidab komisjon, et lastekaitseseaduse § 6/A kuulub mõiste „kooskõlastatud valdkond“ alla direktiivi artikli 2 punkti h tähenduses, kuna viimati nimetatud säte hõlmab liikmesriikide õigussüsteemides ettenähtud nõudeid, mis kehtivad infoühiskonna teenuste osutajate või infoühiskonna teenuste kohta olenemata sellest, kas nõuded on üldise iseloomuga või konkreetselt nende jaoks kavandatud.

246

Kolmandana on lastekaitseseaduse § 1 lõike 1 kohaselt seadus suunatud laiale hulgale avalik-õiguslikele või eraõiguslikele organisatsioonidele, laste kaitsmise eest vastutavatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele ning muudele organisatsioonidele, mis ei ole juriidilised isikud ning mis aitavad kaasa laste õiguste ja seaduslike huvide teostamisele ning vanemlike kohustuste täitmisele. Seaduse kohaldamine eraõiguslikele organisatsioonidele tuleneb § 5 punkti s alapunktidest sc–se, mis viitavad „mitteriiklikele“ haldajatele.

247

Sellest järeldub, et laial hulgal avalik-õiguslikel või eraõiguslikel organisatsioonidel ning füüsilistel ja juriidilistel isikutel ei ole võimalik pakkuda või kasutada infoühiskonna teenuseid, nagu raamatute või elektroonilise meedia veebis ostmine, kui need vahendavad sisu, mis propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust. Teenuseosutajad peaksid sellise sisu neist teenustest kas eemaldama või nende teenuste osutamisest täielikult loobuma.

248	Seega võib lastekaitse seaduse §‑ga 6/A keelata teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste osutamise, seda takistada või selle vähem atraktiivseks muuta, eirates sellega direktiivi 2000/31 artikli 3 lõiget 2.

249

Ungari väidab esimesena vastu, et lastekaitseseaduse kohaldamisala ei laiene infoühiskonna teenuste osutamisele direktiivi 2000/31 artikli 2 punkti a tähenduses, kuna selle seadusega reguleeritud teenused ei ole majanduslikku laadi, sest mõiste „teenus“ liidu õiguse tähenduses nõuab sellise teenuse osutamist tasu eest majandustegevuse raames.

250	Esiteks kuuluvad lastekaitseseadusega hõlmatud teenuste alla teenused, mille majanduslik laad ei ole määrav, kuna seadus käsitleb riigi osutatavaid teenuseid sotsiaalvaldkonnas.

251

Teiseks kohaldatakse lastekaitseseaduse § 6/A teenustele, mida ei osutata elektrooniliselt, nimelt laste heaoluga seotud põhiteenustele ja lastekaitse eriteenustele, mis hõlmavad rahalisi toetusi ning mitterahalist ja isiklikku hooldust. Komisjon ei ole aga tõendanud konkureerivate teenuste olemasolu ELTL artikli 57 tähenduses ega märkinud, milline osa laste heaoluga seotud põhiteenustest ja lastekaitse eriteenustest võiks kuuluda selle sätte kohaldamisalasse.

252

Seega puudub seos direktiivi 2000/31 ja lastekaitseseaduse vahel, kuna seadus ei piira veebioste kui infoühiskonna teenuseid, vaid potentsiaalselt kahjuliku sisu lastele kättesaadavaks tegemist ja sellise sisu kasutamist haridustegevuses. Haridustegevus ja selle sisu määratlemine kuuluvad aga vastavalt ELTL artiklile 165 liikmesriikide ainupädevusse. Lastekaitseseadusega ei saa seega seda direktiivi ega selle artikli 3 lõiget 2 rikkuda.

253

Kolmandaks on ekslik komisjoni seisukoht, et keelud, mis ei puuduta konkreetselt infoühiskonna teenuseid, kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse. Seda kinnitab ka sama direktiivi artikli 4 lõige 2, milles on sätestatud, et artikli 4 lõikes 1 ette nähtud eelneva loa keeld ei mõjuta lubade süsteemi, mis ei ole suunatud otse ja eranditult infoühiskonna teenustele.

254	Teisena, isegi kui eeldada, et lastekaitseseaduse § 6/A hõlmab „infoühiskonna teenuseid“ direktiivi 2000/31 tähenduses, ei kuulu see artikkel direktiivi kooskõlastatud valdkonda.

255

Direktiivi artikli 2 punkti h alapunkti ii kolmandas taandes on nimelt sätestatud, et kooskõlastatud valdkonda ei kuulu „muul viisil kui elektroonilisel teel pakutavatele teenustele esitatavad nõuded“. Selleks et piirangud infoühiskonna teenuste vabale liikumisele selle direktiivi tähenduses kuuluksid direktiivi reguleerimisalasse, peaksid piirangud olema suunatud konkreetselt ja eranditult nimetatud teenustele. Paragrahvis 6/A ette nähtud teenused hõlmavad aga teenuseid, mida ei osutata elektrooniliselt.

256

Kolmandana täpsustab Ungari, et lastekaitseseaduse § 6/A ei too kaasa seda, et selle sättega hõlmatud teenuseosutajad peaksid asjaomase sisu eemaldama või loobuma nende piiriüleste teenuste osutamisest, kuna selles sättes on üksnes ette nähtud, et selle kohaldamisalasse kuuluvad organisatsioonid ja isikud ei tohi selle seadusega reguleeritud õigussuhetes alaealistele sellist sisu pakkuda.

ii) Euroopa Kohtu hinnang

257

Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt direktiivi 2000/31 artikli 1 lõigetele 1 ja 2, arvestades direktiivi põhjendust 8, on direktiivi eesmärk aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, luues õigusliku raamistiku, mis tagab infoühiskonna teenuste vaba liikumise liikmesriikide vahel, ühtlustades selle eesmärgi saavutamiseks vajalikul määral teatavaid nende teenuste kohta kehtivaid riigisiseseid õigusnorme.

258

Direktiivi artikli 2 punktis a koostoimes direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punktiga b on „infoühiskonna teenused“ määratletud kui „kõik vahemaa tagant elektroonilisel teel ja teenusesaaja isikliku taotluse alusel ning tavaliselt tasu eest osutatavad teenused“, võttes arvesse – nagu nähtub direktiivi 2000/31 põhjendusest 18 –, et paljud neist teenustest on seotud veebis toimuva majandustegevusega.

259

Direktiivi 2000/31 artikkel 3 on omakorda keskne säte kõnealuse direktiivi ülesehituses ja selle direktiiviga kehtestatud süsteemis, kuna nimetatud artikkel kaitseb päritoluriigis toimuva kontrolli põhimõtet, millele on samuti viidatud direktiivi põhjenduses 22, milles on märgitud, et „infoühiskonna teenuste järelevalve peaks toimuma tegevuse lähtekohas“ (9. novembri 2023. aasta kohtuotsus Google Ireland jt, C‑376/22, EU:C:2023:835, punkt 40).

260

Kõnealuse direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt tagab iga liikmesriik, et infoühiskonna teenused, mida pakub tema territooriumil asuv teenuseosutaja, vastavad kõnealuses liikmesriigis kehtivatele kooskõlastatud valdkonna riigisisestele õigusnormidele, kusjuures see valdkond hõlmab sama direktiivi artikli 2 punkti h kohaselt liikmesriikide õigussüsteemides ette nähtud nõudeid, mis kehtivad infoühiskonna teenuste osutajate või infoühiskonna teenuste kohta olenemata sellest, kas nõuded on üldise iseloomuga või konkreetselt nende jaoks kavandatud.

261	Vastavalt direktiivi 2000/31 artikli 2 punkti h alapunkti i teisele taandele kuuluvad „kooskõlastatud valdkonda“ nõuded, mis on seotud infoühiskonna teenuse osutamisega, nagu nõuded muu hulgas teenuseosutaja käitumise, teenuse kvaliteedi või sisu kohta, sealhulgas nõuded „reklaamile“.

262	Direktiivi artikli 3 lõikes 2 on pealegi ette nähtud, et liikmesriigid ei tohi kooskõlastatud valdkonnaga seotud põhjustel piirata teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste osutamise vabadust.

263

Kõnealune direktiiv tugineb seega päritoluliikmesriigis toimuva kontrolli põhimõttele ja vastastikuse tunnustamise põhimõttele, mistõttu direktiivi artikli 2 punktis h määratletud kooskõlastatud valdkonna raames on infoühiskonna teenused reguleeritud üksnes liikmesriigis, kelle territooriumil asub nende teenuste osutaja (9. novembri 2023. aasta kohtuotsus Google Ireland jt, C‑376/22, EU:C:2023:835, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

264

Käesolevas asjas on lastekaitseseaduse §‑s 6/A ette nähtud, et „[…] seaduse eesmärkide ja laste õiguste tagamiseks on keelatud teha alla 18aastastele isikutele kättesaadavaks pornograafilist sisu ning sisu, mis kujutab kohatult seksuaalsust või propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust“.

265

Selleks et hinnata, kas säte kehtestab teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste vaba liikumise piirangu direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 2 tähenduses, tuleb esimesena kontrollida, kas §‑s 6/A nimetatud teenused kuuluvad mõiste „infoühiskonna teenused“ alla direktiivi artikli 2 punkti a tähenduses.

266	Sellega seoses ei ole ühelt poolt kahtlust, et §‑s 6/A nimetatud sisu võidakse edastada vahemaa tagant, elektroonilisel teel ja teenusesaaja isikliku taotluse alusel selle artikli 2 punkti a tähenduses koostoimes direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punktiga b.

267

Mis teiselt poolt puudutab tingimust, et seda sisu tuleb pakkuda „tavaliselt tasu eest“, siis tuleb meenutada, et tavaliselt tasu eest osutatavad teenused kujutavad endast majandustegevust, kuna tasu põhitunnus seisneb selles, et see on majanduslik vastusooritus kõnealuse teenuse eest, ilma et tasu peaks siiski maksma teenusesaaja (vt selle kohta 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Mc Fadden, C‑484/14, EU:C:2016:689, punkt 41, ning 14. juuli 2022. aasta kohtuotsus ASADE, C‑436/20, EU:C:2022:559, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

268

Lisaks võib majandustegevuseks pidada ka tasu eest osutatavaid teenuseid, mida – ilma et nende näol oleks tegemist avaliku võimu teostamisega – osutatakse üldistes huvides ning tulu taotlemata ning mis konkureerivad kasumit taotlevate ettevõtjate pakutavate teenustega (14. juuli 2022. aasta kohtuotsus ASADE, C‑436/20, EU:C:2022:559, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

269

Nagu pealegi märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 323, on teenuste osutamise vabadus ette nähtud nii teenuste osutaja kui ka nende saaja jaoks (vt analoogia alusel 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑153/08, EU:C:2009:618, punkt 29, ja 2. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Recreatieprojecten Zeeland jt, C‑695/21, EU:C:2023:144, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika).

270

Võttes käesoleval juhul arvesse suurt hulka isikuid, kelle suhtes võib kohaldada lastekaitseseaduse § 6/A, ei saa vastupidi Ungari väidetele välistada, et mõni neist osutab § 6/A kohase tegevuse raames majanduslikku laadi teenuseid ning need teenused kuuluvad seega direktiivi 2000/31 tähenduses mõiste „infoühiskonna teenused“ alla.

271	Seega ei saa nõustuda liikmesriigi argumendiga, et lastekaitseseadus hõlmab samuti sisu, mida kasutatakse haridustegevuses, mis kuulub ELTL artikli 165 kohaselt liikmesriikide ainupädevusse.

272

Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kuigi liidu õigus ei piira liikmesriikide pädevust esiteks õpetuse sisu ja haridussüsteemi korralduse, kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse ning teiseks kutseõppe sisu ja korralduse koha pealt, nagu nähtub ELTL artikli 165 lõikest 1 ja artikli 166 lõikest 1, peavad liikmesriigid selle pädevuse teostamisel siiski järgima liidu õigust, eelkõige teenuste osutamise vabadust käsitlevaid õigusnorme (vt selle kohta analoogia alusel 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus A (abi puudega inimesele), C‑679/16, EU:C:2018:601, punkt 58, ning 7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Cilevičs jt, C‑391/20, EU:C:2022:638, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

273

Lisaks võib lastekaitseseaduse §‑ga 6/A kaasneda see, et selle kohaldamisalasse kuuluvatel isikutel on keelatud kasutada infoühiskonna teenuseid nimetatud sättes viidatud teenuste raames, näiteks hariduslikel eesmärkidel, isegi kui nad ise neid teenuseid ei osuta. Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 269 meenutatud kohtupraktikat, tuleb selliseid teenuseid pidada „infoühiskonna teenusteks“ direktiivi 2000/31 artikli 2 punkti a tähenduses ja seega kuuluvateks direktiivi kohaldamisalasse.

274	Teisena tuleb analüüsida, kas lastekaitseseaduse § 6/A kuulub mõiste „kooskõlastatud valdkond“ alla direktiivi artikli 2 punkti h tähenduses.

275

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 260 ja 261, hõlmab kooskõlastatud valdkond sama direktiivi artikli 2 punkti h tähenduses – arvestades direktiivi põhjendust 21 – liikmesriikide õigussüsteemides ettenähtud nõudeid, mis kehtivad infoühiskonna teenuste osutajate või infoühiskonna teenuste kohta olenemata sellest, kas nõuded on üldise iseloomuga või konkreetselt nende jaoks kavandatud, tingimusel et need nõuded vastavad artiklis viidatud tingimustele.

276	Direktiivi 2000/31 artikli 2 punkti h alapunkti i teise taande kohaselt kuuluvad „kooskõlastatud valdkonda“ nõuded, mis on seotud infoühiskonna teenuse osutamisega, nagu nõuded teenuseosutaja käitumise, teenuse kvaliteedi või sisu kohta.

277

Sellega seoses tuleb täpsustada, et lastekaitseseaduse §‑ga 6/A kehtestatud nõuded, mis välistavad teatava sisu esitamise alaealistele ja mida tuleb seega käsitada nii, et nendega kehtestatakse piirangud selliste teenuste sisule, mida võidakse osutada infoühiskonna teenustena, on seotud infoühiskonna teenuse osutamisega, nagu nõuded teenuse sisu kohta vastavalt artikli 2 punkti h alapunkti i teisele taandele. Nõuded kuuluvad niisiis kooskõlastatud valdkonda nimetatud artikli 2 punkti h tähenduses.

278

Esiteks ei sea seda kaalutlust kahtluse alla Ungari viidatud asjaolu, et nimetatud seadus ei puuduta konkreetselt infoühiskonna teenuste reguleerimist. Taoline asjaolu ei ole nimelt asjakohane, arvestades, et selles seaduses ette nähtud nõuded, mis – nagu on märgitud eelmises punktis – kuuluvad sama artikli 2 punkti h kohaldamisalasse, on üldise iseloomuga.

279

Teiseks ei saa nõustuda ka liikmesriigi argumendiga, et lastekaitseseaduse alla kuuluvad teenused hõlmavad teenuseid, mida ei osutata elektroonilisel teel, vaid mitterahalise ja isikliku hoolduse kaudu, kuna liikmesriik ei ole tõendanud, et hoolimata seaduse § 6/A väga laiast sõnastusest ei saa neid teenuseid mingil juhul osutada elektroonilisel teel.

280	Järelikult tuleb asuda seisukohale, et lai hulk teenuseid, mida §‑s 6/A ette nähtud keeld hõlmab, võib kuuluda ka elektroonilisel teel osutatavate teenuste hulka.

281

Kolmandana tuleb tõdeda, et see keeld piirab teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste vaba liikumist direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 2 tähenduses, kuna keeld vähendab teises liikmesriigis asuvate teenuseosutajate võimalust osutada teenuseid, mis sisaldavad taolise keelu alla kuuluvat sisu, oma võimalikele Ungaris elavatele klientidele ning muudab seega vähem atraktiivseks tegevuse, mis seisneb selliste teenuste pakkumises selles liikmesriigis.

2) Reklaamiseaduse § 8 lõige 1a

i) Poolte argumendid

282	Teise etteheite teise osaga heidab komisjon Ungarile ette, et ta ei täitnud kohustusi, mis tulenevad direktiivi 2000/31 artikli 3 lõikest 2.

283	Komisjon märgib, et reklaamiseaduse § 8 lõikes 1a on ette nähtud, et alla 18aastastele isikutele on keelatud teha kättesaadavaks reklaami, mis propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust.

284

Kõnealune säte paneb reklaamijatele, sealhulgas teistes liikmesriikides asuvatele reklaamijatele uusi kohustusi, mis piiravad nende teenuste osutamise vabadust. Selleks et tuvastada piirang direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 2 tähenduses, piisab, kui õigusnorme kohaldatakse infoühiskonna teenuste suhtes ja need võivad keelata ja takistada teenuste osutamise vabaduse kasutamist või muuta selle vähem atraktiivseks. Riigisisesed õigusnormid, mis keelavad teatud sisu, isegi kui need ei kehtesta reklaamikeeldu, võivad aga piirata teenuste vaba liikumist teenuseosutajate ja teenusesaajate jaoks.

285	Käesoleval juhul on esiteks reklaamiseaduse § 8 lõige 1a kohaldatav infoühiskonna teenustele selle direktiivi tähenduses.

286	Teiseks, kuna direktiivi artikli 2 punkti h alapunkti i teises taandes on sõnaselgelt nimetatud „reklaamile“ esitatavaid nõudeid, kuulub reklaamiseaduse § 8 lõige 1a samuti kooskõlastatud valdkonda sama direktiivi tähenduses.

287

On tõsi, et direktiiviga 2000/31 ühtlustatakse infoühiskonna teenuste osutamisega seoses ainult teatavad aspektid. Siiski kohaldatakse päritoluriigi põhimõtet, mis on sätestatud direktiivi artiklis 3, sealhulgas selle direktiivi menetlus- ja materiaalõigusnorme. Kohaldamine üksnes direktiivi artiklitega 6–8 – mis käsitlevad äriteateid – hõlmatud valdkondadele oleks vastuolus direktiivi artikli 3 lõikes 2 ette nähtud infoühiskonna teenuste vaba liikumise piirangute üldise keelu sõnastuse, eesmärgi ja süsteemiga.

288	Ungari meenutab esimesena, et nagu nähtub direktiivi 2000/31 põhjendusest 10, viiakse selle direktiiviga läbi vaid minimaalne ühtlustamine, mis ei mõjuta üldist huvi pakkuvate eesmärkide, eelkõige reklaamiseaduses ette nähtud alaealiste kaitse taset.

289	Asjaolu, et paljudes liikmesriikides kehtivad reklaami suhtes alaealistele konkreetsed normid ja keelud, näitab, et need normid ei muuda teabe- ja kommunikatsioonivaldkonna teenuste piiriülest osutamist vähem atraktiivseks, pealegi toetab direktiivi artikli 3 lõige 4 sellist tõlgendust.

290	Teisena ei laiene mõiste „kooskõlastatud valdkond“ direktiivi artikli 2 punkti h tähenduses infoühiskonna teenustele esitatavatele nõuetele, mis ei ole nende teenustega täiendavas ja lahutamatus seoses. Järelikult ei saa direktiiv takistada liikmesriikidel võtta meetmeid alaealiste kaitseks.

ii) Euroopa Kohtu hinnang

291

Esimesena tuleb tõdeda, et Ungari ei vaidle käesoleval juhul vastu sellele, et reklaamiseaduse § 8 lõikes 1a nimetatud reklaamiteenused võivad endast kujutada „infoühiskonna teenuseid“ direktiivi 2000/31 artikli 2 punkti a tähenduses koostoimes direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punktiga b ning kuuluvad seega direktiivi 2000/31 kohaldamisalasse.

292

Teisena tuleb rõhutada seoses direktiivi 2000/31 artikli 2 punkti h alapunkti i teise taande tähenduses mõiste „kooskõlastatud valdkond“ ulatusega, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 261, et § 8 lõike 1a kohane keeld teha alaealistele kättesaadavaks reklaami, mis propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust, kuulub tegelikult selle mõiste alla, kuna selles on sõnaselgelt nimetatud „nõude[i]d […] sisu kohta, sealhulgas reklaamile […] esitatava[i]d nõude[i]d“.

293	Selles kontekstis ei saa nõustuda Ungari argumendiga, et § 8 lõige 1a ei puuduta konkreetselt infoühiskonna teenuseid ega kuulu „kooskõlastatud valdkonda“, kuna see valdkond ei hõlma infoühiskonna teenuseid puudutavaid nõudeid, mis ei ole nende teenustega täiendavas ja lahutamatus seoses.

294

Nimelt on direktiivi 2000/31 artikli 2 punkti h sõnastuse kohaselt mõiste „kooskõlastatud valdkond“ määratletud kui liikmesriikide õigussüsteemides ette nähtud nõuded, mis kehtivad infoühiskonna teenuste osutajate või infoühiskonna teenuste kohta olenemata sellest, kas nõuded on üldise iseloomuga või konkreetselt nende jaoks kavandatud.

295

Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et ei ole nõutav, et kogu kõnealuse nõude konkreetne eesmärk või ese oleks reguleerida infoühiskonna teenuseid, mistõttu piisab, kui selle nõude teatavad sätted on suunatud sellele eesmärgile või esemele (vt analoogia alusel 12. septembri 2019. aasta kohtuotsus VG Media, C‑299/17, EU:C:2019:716, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

296

Kolmandana tuleb täpsustada, et reklaamiseaduse § 8 lõikega 1a on piiratud teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste vaba liikumist direktiivi artikli 3 lõike 2 tähenduses, kuna see säte muudab teenuste osutamise vabaduse kasutamise vähem atraktiivseks, keelates teha alaealistele kättesaadavaks reklaami, mis propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust.

b) Direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 kohaste piirangute põhjendatus

1) Poolte argumendid

297	Komisjon väidab, et Ungari ei või direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 alusel teha erandeid artikli lõikes 2 ette nähtud keelust piirata teistest liikmesriikidest pärit infoühiskonna teenuseid.

298

Ühelt poolt ei saa lastekaitseseaduse §‑s 6/A ja teiselt poolt reklaamiseaduse § 8 lõikes 1a ette nähtud keeldu teha alaealistele kättesaadavaks sisu või reklaami, mis propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist ja homoseksuaalsust, pidada vajalikuks artikli 3 lõikes 4 sätestatud üldist huvi pakkuvate eesmärkide seisukohast.

299

Kuigi lapse kaitse või vanema õiguse kaitse kasvatada oma last on õiguspärane avalik huvi, ei ole sellele tuginemine iseenesest piisav, et õigustada erandi tegemist keelust piirata infoühiskonna teenuste vaba liikumist, kuna liikmesriigid ei saa mõisteid „avalik kord“, „avalik julgeolek“ või „rahvatervis“ määratleda oma äranägemisel. Lähtudes 14. veebruari 2019. aasta kohtuotsusest Milivojević (C‑630/17, EU:C:2019:123), tuleb konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades tõendada, et ühiskonna mõnda põhihuvi ähvardav oht on reaalne ja piisavalt tõsine.

300

Ungari väidab, et komisjon ise möönis oma hagiavalduses, et alaealiste kaitse eesmärk on sõnaselgelt üks üldist huvi pakkuvatest eesmärkidest, mis võivad õigustada teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste osutamise piirangut, mis on üldjuhul direktiivi 2000/31 artikli 3 lõikega 2 keelatud. Seda eesmärki ei ole aga võimalik tõhusalt saavutada vähem piiravate meetmetega.

301	Lastekaitseseadus ja reklaamiseadus on vajalikud, et saavutada üldist huvi pakkuv eesmärk kaitsta alaealisi ja vanemate õigust teha otsuseid oma laste hariduse kohta.

302	Mis puudutab ühiskonna mõnda põhihuvi ähvardava reaalse ja piisavalt tõsise ohu olemasolu, siis märgib Ungari, et liikmesriikidel on kaalutlusruum nii kõnealuse eesmärgi kaitseks võetud meetmete kui ka nende meetmete ranguse suhtes.

2) Euroopa Kohtu hinnang

303

Sissejuhatuseks olgu märgitud, et liikmesriigid võivad direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti a alusel võtta meetmeid konkreetse infoühiskonna teenuse osas artikli 3 lõikest 2 erandi tegemiseks tingimusel, et esmalt on need meetmed vajalikud avaliku korra, rahvatervise kaitse, avaliku julgeoleku või tarbijakaitse tagamiseks, seejärel, et need võetakse konkreetse infoühiskonna teenuse vastu, mis tegelikult takistab nimetatud eesmärkide saavutamist või kujutab endast tõsist ohtu nende eesmärkide saavutamisele, ning lõpuks, et need on nimetatud eesmärkidega proportsionaalsed (27. veebruari 2025. aasta kohtuotsus Apothekerkammer Nordrhein, C‑517/23, EU:C:2025:122, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

304

Artikli 3 lõike 4 punkti a alapunkti i esimese taande sõnastuse kohaselt viitab selles sisalduv mõiste „avalik kord“„kaasa arvatud alaealiste kaitse[le]“, mis vastab peamisele eesmärgile, millele Ungari käesolevas asjas tugineb, et õigustada teises etteheites käsitletavaid infoühiskonna teenuste vaba liikumise piiranguid.

305

Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 129–133 meenutatud kohtupraktikale ei saa liikmesriik siiski tugineda direktiivi 2000/31 selle sätte tõlgendusele, mis eirab harta artikli 21 lõikega 1 tagatud keeldu diskrimineerida soo või seksuaalse sättumuse alusel, kuna see keeld on liidu õiguse üldpõhimõttena imperatiivne.

306

Käesoleva kohtuotsuse punktides 135–162 ja 229–233 esitatud põhjustega analoogilistel põhjustel tuleb aga tõdeda, et nii lastekaitseseaduse § 6/A kui ka reklaamiseaduse § 8 lõige 1a diskrimineerivad otseselt soo ja seksuaalse sättumuse alusel, kuna need sätted eiravad harta artikli 21 lõike 1 olemust.

307

Järelikult ei saa teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste vaba liikumise piiranguid, mis on kehtestatud vastavalt lastekaitseseaduse §‑ga 6/A ja reklaamiseaduse § 8 lõikega 1a, pidada direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti a alapunkti i tähenduses vajalikuks, et saavutada alaealiste kaitse õiguspärane eesmärk.

308	Pealegi tuleb igal juhul rõhutada – nagu nähtub direktiivi artikli 3 lõike 4 punkti a alapunkti ii sõnastusest –, et selle sätte alla võivad kuuluda ainult „infoühiskonna teenuse vastu“ võetud meetmed.

309

Seda sätet tuleb aga tõlgendada nii, et üldised ja abstraktsed meetmed, mis puudutavad konkreetsete infoühiskonna teenuste üldiselt kirjeldatud kategooriat ning mida kohaldatakse vahet tegemata iga selle teenuste kategooria teenuseosutaja suhtes, ei kuulu selles viidatud mõiste meetmed,„[mis] võetakse infoühiskonna teenuse vastu“ alla (30. mai 2024. aasta kohtuotsus Airbnb Ireland ja Amazon Services Europe, C‑662/22 ja C‑667/22, EU:C:2024:432, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

310	Käesoleval juhul on lastekaitseseaduse § 6/A ja reklaamiseaduse § 8 lõige 1a üldised ja abstraktsed meetmed, mistõttu ei vasta need direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti a alapunktis ii ette nähtud tingimusele.

c) Järeldus

311	Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb tõdeda, et teine etteheide on põhjendatud.

3. Kolmas etteheide, et on rikutud direktiivi 2006/123 artikleid 16 ja 19 ning ELTL artiklit 56

a) Piirangu olemasolu direktiivi 2006/123 artiklite 16 ja 19 ning ELTL artikli 56 tähenduses

1) Lastekaitseseaduse § 6/A

i) Poolte argumendid

312	Kolmanda etteheite esimeses osas heidab komisjon Ungarile ette, et ta on rikkunud direktiivi 2006/123 artiklitest 16 ja 19 ning ELTL artiklist 56 tulenevaid kohustusi.

313

Komisjon tuletab seoses sellega meelde, et lastekaitseseaduse §-s 6/A on kehtestatud keeld teha alla 18aastastele isikutele kättesaadavaks sisu, mis propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust ning seetõttu võib § 6/A mõjutada teenuste piiriülest osutamist.

314

Paragrahv 6/A on kohaldatav infoühiskonna teenuste osutamisele ja käsitleb lisaks teenustele, mida osutavad avalik-õiguslikud asutused, ka teenuseid, mida osutavad füüsilised ja juriidilised isikud ning organisatsioonid, millel ei ole juriidilise isiku staatust. Kõnealune § 6/A on nimelt suunatud avalik-õiguslikele asutustele või eraõiguslikele üksustele, kes edendavad laste õiguste teostamist ja seaduslike huvide kaitset ning vanemlike kohustuste täitmist.

315

Kuna neid teenuseid võib osutada ka tasu eest, kuuluvad need mõiste „teenus“ alla EL toimimise lepingu ja direktiivi 2006/123 tähenduses. Asjaolu, et lastekaitseseaduse § 6/A kohaldamisalasse kuuluv teenus, isegi kui seda osutavad eraõiguslikud üksused, on mittetulunduslik, ei takista selle kvalifitseerimist „teenuseks“ liidu õiguse tähenduses. See nähtub ka lastekaitseseaduse § 5 punkti s alapunkti se selgest sõnastusest, milles on nimetatud „tingimused laste heaolu tagamise ja lastekaitse teenuste osutamiseks“.

316	Seega võivad teises liikmesriigis asutatud teenuseosutajad pakkuda Ungaris lastekaitseteenuseid lastehoiu, koolieelse lasteasutuse, erakursuste, peredele ette nähtud au-pair’i teenuse või koolituste vormis.

317	Lisaks saavad teenuseid, mille suhtes kohaldatakse § 6/A, Ungaris elamise ajal kasutada ka teiste liikmesriikide kodanikud, kuna lastekaitseseaduse § 4 lõige 1 hõlmab ka nende välisriigi kodanike lapsi, kes kasutavad selles liikmesriigis vaba liikumise õigust kauem kui kolm kuud.

318

Nende teenuste piiriülest laadi ei lükka ümber Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65) põhjendus 114, kuna see põhjendus ei ole mõeldud määratlema direktiivi 2006/123 ega ELTL artikli 56 kohaldamisala.

319	Lisaks ei saa lastekaitseseaduse § 6/A suhtes teha erandit direktiivi 2006/123 artikli 2 lõike 2 alusel, kuna § 6/A piirab nii vabadust osutada piiriüleseid teenuseid kui ka vabadust neid saada selle direktiivi artiklite 16 ja 19 ning ELTL artikli 56 tähenduses.

320

Eelkõige ei saa § 6/A kuuluda nimetatud direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis j ette nähtud erandi kohaldamisalasse, mis vabastab direktiivi kohaldamisalast laste hooldusega seotud riigi sotsiaalteenused. Seda erandit ei kohaldata esiteks teenuste suhtes, mida osutavad selles valdkonnas eraõiguslikud organisatsioonid, ja teiselt poolt laste hoolduse suhtes üldiselt.

321

Ungari väidab esiteks vastu, et lastekaitseseaduse § 6/A on kohaldatav üksnes lastekaitse institutsioonilises süsteemis. Teiseks ei ole laste kaitseks mõeldud teenused ja meetmed majanduslikku laadi teenused, mida osutatakse tasu eest, ning need kuuluvad igal juhul direktiivi 2006/123 artikli 2 lõike 2 punktis j ette nähtud erandi kohaldamisalasse.

322

Asjaolu, et neid teenuseid osutavad füüsilised ja juriidilised isikud ning muud organisatsioonid, millel ei ole juriidilise isiku staatust, ei muuda nende mittetulunduslikku laadi, kuna lastekaitseseaduse § 5 punktis s on nimetatud isikud ja organisatsioonid, kellel on luba tegeleda laste heaolu edendamise ja laste kaitsega.

323

Seega, isegi kui neid teenuseid osutaksid riigi volitatud teenuseosutajad või riigi poolt tunnustatud heategevusorganisatsioonid, kuuluks selline teenuse osutamine direktiivi 2006/123 artikli 2 lõike 2 punktis j ette nähtud erandi kohaldamisalasse. Ungari leiab nimelt, et see teenus on samaväärne sotsiaalteenuste osutamisega laste hoolduse ja pereabi valdkonnas selle direktiivi tähenduses. Liikmesriik lisab, et seaduse § 6/A ei puuduta seega eraõiguslikke organisatsioone, kes tegelevad sotsiaalkaitsega väljaspool selle seaduse raamistikku. Lisaks ei saa olla tegemist direktiivi artikli 19 rikkumisega, see tähendab teises liikmesriigis asuva teenuseosutaja osutatava teenuse kasutamise piiramisega, kuna lastekaitseseaduses ette nähtud teenuseid saab osutada üksnes Ungaris.

324

Seoses sellega tuleb arvesse võtta direktiivi 2014/24 põhjendust 114, milles on meelde tuletatud, et „[t]eatavate teenusekategooriate puhul on teenuste olemuse tõttu piiriülene mõõde jätkuvalt piiratud; sellised teenused on näiteks nn isikutele osutatavad teenused – teatavad sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusteenused“.

325	Igal juhul ei mõjuta seaduse § 6/A teenuseosutajate vaba juurdepääsu Ungari turule, vaid piirab selle seadusega hõlmatud teenuste raames alaealiste juurdepääsu selles sättes osutatud sisule.

ii) Euroopa Kohtu hinnang

326	Kõigepealt tuleb ELTL artiklis 56 osutatud teenuste osutamise vabaduste kohta meenutada, et selle vabaduse ulatust on täpsustatud eelkõige direktiivis 2006/123 (vt selle kohta 30. mai 2024. aasta kohtuotsus Airbnb Ireland ja Amazon Services Europe, C‑662/22 ja C‑667/22, EU:C:2024:432, punkt 47).

327

Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleneb esiteks selle direktiivi põhjendusest 7 sisuliselt, et sellega viiakse läbi sihtotstarbeline ühtlustamine, et kehtestada üldine õiguslik raamistik, mis on kasulik paljude erinevate teenuste osutamise seisukohalt ning võtab samas arvesse eri liiki tegevuste eripära ja reguleerimissüsteeme. Teiseks tuleb märkida, et kui teatav valdkond on ühtlustatud, tuleb iga sellest tulenevat riigisisest meedet hinnata vastava ühtlustamismeetme, mitte esmase õiguse sätete alusel (19. juuni 2025. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (apteegi reklaam), C‑200/24, EU:C:2025:459, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

328	Nagu on sätestatud direktiivi 2006/123 artikli 1 lõikes 1, kehtestatakse selle direktiiviga üldsätted, mis võimaldavad eelkõige lihtsustada teenuste vaba liikumise teostamist, säilitades samas teenuste kõrge kvaliteedi.

329

Sama direktiivi artikli 2 lõikes 1 on ette nähtud, et seda direktiivi kohaldatakse teenuste suhtes, mida osutavad liikmesriikides asutatud teenuseosutajad, ning mõiste „teenus“ on artikli 4 punktis 1 määratletud kui „[ELTL artiklis 57] osutatud mis tahes iseseisev majandustegevus, mida tavaliselt osutatakse tasu eest“.

330

Artikli 2 lõikes 2 on direktiivi 2006/123 kohaldamisalast siiski välja jäetud rida tegevusi, eelkõige selle sätte punktide a, i ja j kohaselt mittemajanduslikel kaalutlustel osutatavad üldhuviteenused, avaliku võimu teostamisega seotud tegevused ning laste ja perede abistamisega seotud sotsiaalteenused.

331

Sellegipoolest ei kohaldata seda direktiivi vastavalt selle artikli 3 lõikele 1 juhul, kui selle sätted lähevad vastuollu liidu mõne muu õigusaktiga, mis reguleerib teatavates sektorites või teatavatel kutsealadel teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemise konkreetseid aspekte (3. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Star Taxi App, C‑62/19, EU:C:2020:980, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest järeldub, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 330, et nimetatud direktiivis on kehtestatud üldeeskirjad, mis võimaldavad kohaldada vastastikust tunnustamist muude teenuste valdkonnas kui audiovisuaalteenuste või infoühiskonna teenuste valdkond.

332

Nimetatud direktiivi artikli 16 lõike 1 esimeses ja teises lõigus on lisaks ette nähtud, et esiteks austavad liikmesriigid teenuseosutajate õigust osutada teenuseid muus liikmesriigis kui selles, kus nad on asutatud, ja teiseks tagab liikmesriik, kus teenust osutatakse, oma territooriumil eelkõige teenuste osutamise vabaduse. Artikli 16 lõike 1 kolmanda lõigu kohaselt ei sea liikmesriigid oma territooriumil teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu ega selles valdkonnas tegutsemise eeltingimuseks vastavust mis tahes nõuetele, mis ei vasta mittediskrimineerimise, vajaduse ja proportsionaalsuse põhimõttele.

333	Sama direktiivi artikli 16 lõike 3 kohaselt võib liikmesriik, kuhu teenuseosutaja siirdub, kehtestada nõudeid teenuste osutamise valdkonnas tegutsemise suhtes, kui need on kooskõlas selle artikli 16 lõikega 1 põhjendatud avaliku korra kaalutlustega.

334

Direktiivi 2006/123 artikli 19 kohaselt ei või liikmesriigid kehtestada teenuse saajale nõudeid, mis piiravad teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja poolt osutatava teenuse kasutamist, eelkõige artikli 19 punkti a alusel kohustust hankida kõnealuse liikmesriigi pädevatelt asutustelt autoriseering või esitada neile deklaratsioon.

335

Esimesena tuleb selle direktiivi artikli 3 lõike 1 alusel ja 3. detsembri 2020. aasta kohtuotsusest Star Taxi App (C‑62/19, EU:C:2020:980) tulenevat kohtupraktikat arvestades kontrollida, kas asjaolu, et lastekaitseseaduse § 6/A kujutab endast – nagu on otsustatud käesoleva kohtuotsuse punktides 266–273 – õigusnormi, mida kohaldatakse „infoühiskonna teenustele“ direktiivi 2000/31 artikli 2 punkti a tähenduses, välistab direktiivist 2006/123 ja ELTL artiklist 56 tulenevate nõuete kohaldamise § 6/A suhtes, kuna direktiiv 2000/31 reguleerib konkreetselt infoühiskonna teenuste vaba liikumist.

336

Sellega seoses tuleb tõdeda, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse samadest punktidest, et arvestades suurt hulka isikuid, kelle suhtes kohaldatakse lastekaitseseaduse § 6/A, mis hõlmab nii teenuseosutajaid kui ka selle paragrahvi kohaldamisalasse kuuluva tegevuse raames kasutatavate teenuste saajaid, ei saa välistada, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 331 sisuliselt märkis, et samas paragrahvis nimetatud sisu kättesaadavaks tegemise keeld kehtib muude teenuste kui infoühiskonna teenuste osutamise raames direktiivi 2000/31 tähenduses.

337	Arvestades direktiivi 2006/123 artikli 4 punkti 1, mille kohaselt mõiste „teenus“ hõlmab ELTL artiklis 57 osutatud mis tahes iseseisvat majandustegevust, mida tavaliselt osutatakse tasu eest, võivad sellised teenused seisneda Ungaris lastekaitse põhiteenustes, näiteks laste päevahoius.

338	Lastekaitseseaduse § 6/A hõlmab tõesti avalik-õiguslikke asutusi või eraõiguslikke üksusi, kes aitavad kaasa laste õiguste teostamisele ja seaduslike huvide kaitsele ning vanema kohustuste täitmisele.

339	Nagu väidab komisjon, võib selliseid teenuseid siiski osutada ka tasu eest.

340

Lisaks käesoleva kohtuotsuse punktides 267 ja 268 viidatud Euroopa Kohtu praktikale tuleb sellega seoses aga meenutada, et ei ole välistatud, et sama avalik‑õiguslik asutus võib tegeleda mitme tegevusega, see tähendab korraga nii majandustegevusega kui ka mittemajandusliku tegevusega, tingimusel et mis tahes oht tema majandustegevuse ristsubsideerimisele riiklikest vahenditest, mida ta saab oma mittemajanduslikuks tegevuseks, on välistatud (vt selle kohta 27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Congregación de Escuelas Pías Provincia Betania, C‑74/16, EU:C:2017:496, punkt 51).

341	Sellised majandusteenused, millele on osutatud lastekaitseseaduse §-s 6/A, kuuluvad seega mõiste „teenus“ alla direktiivi 2006/123 artikli 4 punkti 1 tähenduses.

342	Teisena tuleb analüüsida, kas need teenused on selle direktiivi kohaldamisalast välja jäetud direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti j alusel, mille kohaselt seda direktiivi ei kohaldata eelkõige „sotsiaalteenuste“ suhtes, mis on seotud laste hooldusega.

343

On tõsi, et selle sätte tõlgendamisest koostoimes direktiivi põhjendusega 27 tuleneb, et selle mõiste alla kuuluvad üksnes „sotsiaalteenused“, mille puhul on täidetud kaks kumulatiivset tingimust. Kui esimene tingimus käsitleb tegevuse laadi, siis teine tingimus puudutab teenuseosutajate staatust – teenuseosutajaks võib olla riik ise, riigi tunnustatud heategevusorganisatsioon või riigi volitatud eraõiguslik teenuseosutaja (vt selle kohta 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Femarbel, C‑57/12, EU:C:2013:517, punktid 42 ja 44).

344	Sellega seoses saab eraõiguslikku teenuseosutajat käsitada riigi volitatud isikuna, kuna tal on „kohustus“ osutada talle usaldatud sotsiaalteenuseid (11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Femarbel, C‑57/12, EU:C:2013:517, punkt 46).

345	Ungari ei ole aga tõendanud, et riik, riigi tunnustatud heategevusorganisatsioon või riigi volitatud eraõiguslik teenuseosutaja tagavad kõik lastekaitseseaduse reguleerimisalasse kuuluvad konkreetsed toimingud ja meetmed.

346	Kolmandana tuleb analüüsida, kas lastekaitseseaduse §-s 6/A ette nähtud keeldu tuleb käsitada nõudena, mis piirab teenuste vaba liikumist direktiivi 2006/123 tähenduses.

347

Direktiivi artikli 4 punktis 7 on „nõue“ määratletud kui mis tahes kohustus, keeld, tingimus või piirang, mis on kehtestatud liikmesriikide õigus- ja haldusnormidega või mis tuleneb kohtupraktikast, haldustavast, kutseühingute eeskirjadest või kutseliitude või muude kutseorganisatsioonide kollektiivsetest eeskirjadest, mis on vastu võetud nende iseseisva õigusvõime teostamise kontekstis.

348

Seda määratlust tuleb tõlgendada, võttes arvesse nimetatud direktiivi põhjendust 9, mille kohaselt kohaldatakse direktiivi üksnes nõuete suhtes, mis mõjutavad teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemist, ning seega ei kohaldata seda nõuete suhtes, mis seda tegevust konkreetselt ei reguleeri ega konkreetselt mõjuta, kuid mida teenuseosutajad peavad oma majandustegevuse teostamisel järgima sama moodi nagu isiklikes huvides tegutsevad isikud (vt selle kohta 30. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus X ja Visser, C‑360/15 ja C‑31/16, EU:C:2018:44, punkt 123, ning 22. septembri 2020. aasta kohtuotsus Cali Apartments, C‑724/18 ja C‑727/18, EU:C:2020:743, punkt 40).

349

Lisaks tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt teenuste osutamise vabaduse piiranguks lugeda kõiki meetmeid, mis keelavad või takistavad selle vabaduse kasutamist või muudavad selle vähem atraktiivseks (vt selle kohta 19. juuni 2025. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (apteegi reklaam), C‑200/24, EU:C:2025:459, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

350

Mõiste „piirang“ direktiivi 2006/123 tähenduses hõlmab liikmesriigi meetmeid, mida kohaldatakse küll vahet tegemata, kuid mis mõjutavad teiste liikmesriikide ettevõtjate turulepääsu (19. juuni 2025. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (apteegi reklaam)C‑200/24, EU:C:2025:459, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika), keelates ja muutes vähem atraktiivseks sellise teenuseosutaja tegevuse või takistades sellise teenuseosutaja tegevust, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis, kus ta samalaadseid teenuseid seaduslikult osutab (12. septembri 2013. aasta kohtuotsus Konstantinides, C‑475/11, EU:C:2013:542, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

351

Käesoleva kohtuotsuse punktides 348–350 meenutatud kohtupraktikat arvestades tuleb tõdeda, et lastekaitseseaduse §‑s 6/A mitte ainult ei piirata teises liikmesriigis asutatud teenuseosutajate võimalust osutada oma Ungaris elavatele potentsiaalsetele klientidele selles paragrahvis osutatud sisu puudutavaid teenuseid, vaid muudab nende teenuste saamise selle paragrahvi kohaldamisalasse kuuluvate teenuste saajate jaoks vähem atraktiivseks.

352	Sellest järeldub, et nimetatud sättes ette nähtud keeld kujutab endast nõuet, mis võib piirata teenuste vaba liikumist direktiivi 2006/123 tähenduses.

2) Reklaamiseaduse § 8 lõige 1a

i) Poolte argumendid

353	Kolmanda väite teises osas heidab komisjon Ungarile ette, et ta on rikkunud direktiivi 2006/123 artiklitest 16 ja 19 ning ELTL artiklist 56 tulenevaid kohustusi.

354

Komisjon märgib, et reklaamiseaduse § 8 lõikes 1a on keelatud teha alla 18aastastele isikutele kättesaadavaks reklaami, mis propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust, ning on seega piiratud reklaamiteenuste piiriülese osutamise vabadust.

355	Esimesena väidab komisjon, et § 8 lõige 1a ei mõjuta mitte ainult veebiväliseid reklaamiteenuseid, nagu reklaamplakatite, meediareklaamide või trükiste kujundamine ja avaldamine, vaid ka kogu äritegevust, mis üldiselt kasutab kaupade ja teenuste edendamiseks reklaami.

356	Paragrahvi 8 lõikes 1a on seega silmas peetud nii elektroonilist kui ka füüsilist reklaami ning reklaami muul viisil, näiteks telefoni teel.

357	Järelikult kuuluvad § 8 lõikes 1a osutatud teenused direktiivi 2006/123 ja ELTL artikli 56 kohaldamisalasse. Seoses sellega ei ole direktiivi artikli 3 lõige 1 ega selle artikli 2 lõike 2 punktides c ja g sätestatud erandid käesolevas asjas kohaldatavad.

358

Teisena märgib komisjon teenuste vaba liikumise piirangu esinemise kohta esiteks, et kuigi § 8 lõikes 1a ei ole üldiselt keelatud levitada tundliku sisuga reklaame, toob see säte kaasa igasuguse reklaami keelamise, milles viidatakse või osutatakse sisule, mis propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soovahetust ja homoseksuaalsust.

359	12. septembri 2013. aasta kohtuotsusest Konstantinides (C‑475/11, EU:C:2013:542, punkt 56) nähtub aga, et riigisisesed õigusnormid, mis keelavad teatava sisuga reklaami, kujutavad endast teenuste osutamise vabaduse piirangut.

360

Sellega seoses piisab potentsiaalsest piiravast mõjust, et tuvastada piirangu esinemine, kuna see hõlmab ka meetmeid, mis võivad pärssida teenuste piiriülest osutamist või muuta selle vähem atraktiivseks, nagu nähtub 17. juuli 2008. aasta kohtuotsusest Corporación Dermoestética (C‑500/06, EU:C:2008:421, punktid 33 ja 34) ning 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Belgia (C‑577/10, EU:C:2012:814, punkt 38).

361

Teiseks mõjutab reklaamiseaduse § 8 lõige 1a ka piiriüleseid teenuseid, mis iseenesest ei kujuta endast reklaami, kuid millega kaasneb reklaam, mis propageerib või kujutab homoseksuaalsust, soomuutmist või sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, see tähendab „kaasnev reklaam“.

362	Ungari väidab, et veebiväliste reklaamiteenuste piiramine § 8 lõike 1a alusel ei võimalda iseenesest järeldada, et äritegevusega tegelemine oleks takistatud või vähem atraktiivne.

363

Liikmesriik täpsustab, et § 8 lõike 1a eesmärk ei ole kehtestada üldist keeldu, vaid piirata sellise reklaami kättesaadavust, mis propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soovahetust ja homoseksuaalsust, alla 18aastaste isikute sihtrühma jaoks. Sellise sisu propageerimine tähendab, et seda liiki käitumisviise esitletakse eelistatumalt või soodsamalt kui asjaomases ühiskonnas üldiselt tunnustatud seksuaalnorme. Nii oleks see näiteks juhul, kui reklaam õhutaks sõnaselgelt alaealisi hakkama homoseksuaaliks või sugu vahetama.

364

Sama § 8 lõikes 1a on seega sätestatud üksnes teatava sisu keeld alaealistele suunatud reklaamis, kuid ei ole ette nähtud keeldu tellida, osta või pakkuda piiriüleseid reklaamiteenuseid, mis propageerivad või kujutavad sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soovahetusest või homoseksuaalsusest.

ii) Euroopa Kohtu hinnang

365

Esimesena tuleb meenutada, et käesoleva kohtuotsuse punktist 291 tuleneb, et reklaamiseaduse § 8 lõikes 1a nimetatud reklaamiteenused võivad kujutada endast „infoühiskonna teenuseid“ direktiivi 2000/31 artikli 2 punkti a tähenduses koostoimes direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punktiga b, mistõttu sellised teenused kuuluvad direktiivi 2000/31 kohaldamisalasse.

366

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 333 rõhutas, ei saa § 8 lõikes 1a sätestatud keelu, mis puudutab „reklaami, mis […] propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust“, eriti laia kohaldamisala arvestades välistada, et selle sättega on hõlmatud muud liiki reklaam kui audiovisuaalmeedia teenuste või elektrooniliste vahendite kaudu edastatav reklaam, näiteks reklaamplakatid ning muud reklaamiliigid, nagu kaasnev reklaam.

367

Vastavalt direktiivi 2006/123 artikli 3 lõikele 1 võivad § 8 lõikes 1a nimetatud reklaamiteenused seega kuuluda mõiste „teenus“ alla direktiivi artikli 4 punkti 1 tähenduses, kui neid teenuseid ei ole reguleeritud üheski muus liidu õigusaktis, mis reguleerib teatavates sektorites teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemise konkreetseid aspekte ning mis on nimetatud direktiiviga vastuolus.

368

Teisena tuleb täpsustada, et muud liiki reklaam peale audiovisuaalmeedia teenuste või elektrooniliste vahendite kaudu edastatava reklaami, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 366, ei saa kuuluda sama direktiivi artikli 2 lõike 2 punktides c ja g ette nähtud erandite alla, mis puudutavad elektroonilisi sideteenuseid ja -võrke ja audiovisuaalteenuseid.

369	Kolmandana tuleb analüüsida, kas reklaamiseaduse § 8 lõikes 1a ette nähtud keeldu tuleb käsitada nõudena, mis piirab teenuste vaba liikumist direktiivi 2006/123 tähenduses, ja laiemalt selle vaba liikumise piiranguna ELTL artikli 56 tähenduses.

370

Tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb esiteks, et liikmesriigi õigusnormid, mis keelavad üldiselt ja täielikult teatud tegevuse mis tahes vormis tehtava reklaami, võivad piirata sellel kutsealal tegutsevate isikute võimalust ennast võimalikele klientidele tutvustada ja edendada teenuseid, mida soovitakse klientidele pakkuda. Järelikult tuleb selliseid liikmesriigi õigusnorme pidada teenuste osutamise vabadust piiravaks (19. juuni 2025. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (apteegi reklaam), C‑200/24, EU:C:2025:459, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

371

Teiseks tuleneb sellest kohtupraktikast, et isegi kui riigisisestes õigusnormides ei ole kehtestatud üldist ja täielikku reklaami keeldu või ühes teatud vormis tehtava reklaami keeldu, võivad sellised õigusnormid kujutada endast takistust asjaomaste reklaamiteenuste osutamise vabadusele (vt selle kohta 12. septembri 2013. aasta kohtuotsus Konstantinides, C‑475/11, EU:C:2013:542, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

372	Vastupidi Ungari väidetele võib reklaamiseaduse § 8 lõige 1a seega piirata reklaamiteenuste piiriülest tellimist, ostmist või osutamist.

373

Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 370 ja 371 meenutatud kohtupraktikat, kujutab § 8 lõikes 1a sätestatud keeld endast nõuet, mis piirab teenuste osutamise vabadust direktiivi 2006/123 tähenduses, kuna see säte piirab reklaamiteenuseid osutavate isikute võimalust reklaamida neid teenuseid Ungaris, kui nende pakutavat reklaami, mis sisaldab nimetatud paragrahvis osutatud sisu, võib olenevalt olukorrast näha või kuulda alaealine.

374	Lisaks ei saa nõustuda Ungari argumendiga, et reklaam ei kuulu ühtlustatud valdkonda, mistõttu liikmesriikidel on lai kaalutlusõigus alaealiste kaitsega kaasnevate nõuete kindlaksmääramisel.

375

Nimelt tuleneb direktiivi 2006/123 põhjendusest 7 sisuliselt, et selle direktiiviga viiakse läbi sihtotstarbeline ühtlustamine, et luua üldine õiguslik raamistik, mis on kasulik paljude erinevate teenuste osutamise seisukohalt ning võtab samas arvesse eri liiki tegevuste ja kutsealade eripära ja reguleerimissüsteeme.

376

Järelikult, kuna see direktiiv kehtestab – nagu nähtub selle artikli 1 lõikest 1 – üldsätted, mille eesmärk on kõrvaldada liikmesriikidevahelise teenuste vaba liikumise piirangud, et aidata kaasa vaba ja konkurentsivõimelise teenuste siseturu loomisele, on liikmesriigid – nagu märgib komisjon – kohustatud teostama oma kaalutlusõigust direktiiviga kehtestatud piirides.

3) Riikliku hariduse seaduse § 9 lõige 12

i) Poolte argumendid

377	Kolmanda väite kolmandas osas heidab komisjon Ungarile ette, et ta on rikkunud direktiivi 2006/123 artiklitest 16 ja 19 ning ELTL artiklist 56 tulenevaid kohustusi.

378

Komisjon märgib, et riikliku hariduse seaduse § 9 lõikes 12 on ette nähtud, et seksuaalkultuuri, seksuaalset sättumust ja seksuaalset arengut käsitleva õpilaste jaoks korraldatud tegevuse eesmärk ei või olla selliste sooidentiteetide, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmise või homoseksuaalsuse propageerimine.

379	Esimesena on komisjon seisukohal, et kõnealused haridusteenused kuuluvad direktiivi 2006/123 ja ELTL artikli 56 kohaldamisalasse.

380

Sellega seoses märgib komisjon, et nimetatud direktiiv ja artikkel hõlmavad eraõiguslike organisatsioonide osutatavaid teenuseid, nagu ka teistes liikmesriikides asutatud teenuseosutajate osutatavaid haridusteenuseid. Ka riiklikud haridusasutused, kelle põhitegevus ei kuulu nimetatud direktiivi kohaldamisalasse, võivad tegeleda täiendavate tegevustega, mida tavaliselt osutatakse tasu eest, näiteks konverentside korraldamine.

381	Käesoleval juhul ei ole siiski tegemist Ungari riikliku hariduse, vaid majandustegevusega, mis on hõlmatud liidu siseturu eeskirjadega, eelkõige hariduse valdkonnas.

382

Kuna riikliku hariduse seaduse § 9 lõige 12 laieneb tegevustele, mis puudutavad „seksuaalkultuuri, seksuaalelu, seksuaalset sättumust ja seksuaalset arengut“ ning mida korraldatakse riiklikes haridusasutustes, mõjutab see säte avalik‑õiguslike asutustega seotud väliseid teenuseosutajaid, näiteks kolmandaid isikuid, kes korraldavad koolitusi, konverentse või kunstiesitlusi. Selle sätte kohaldamisala ei piirdu seega üksnes õpetamisega, vaid hõlmab ka muid koolides korraldatavaid tegevusi.

383	Selle tegevuse käigus on aga liidu kodanikuühiskonna organisatsioonid valmis pakkuma – sageli tasu eest – teenuseid, mida osutatakse Ungaris või mis on sellesse riiki suunatud ja mis on § 9 lõike 12 kohaselt sisuliselt keelatud.

384

Teisena on § 9 lõige 12 ebaproportsionaalne, kuna see ei ole sobiv riikliku hariduse seaduse eesmärgi saavutamiseks, milleks on luua riiklik haridussüsteem, mis soodustab laste ja noorte harmoonilist vaimset, füüsilist ja intellektuaalset arengut selle seaduse § 1 lõike 1 tähenduses. Kõnealune säte ei edenda kõigi õpilaste arengut, vaid diskrimineerib üht osa Ungari ja Euroopa elanikkonnast. Paragrahvi 9 lõige 12 läheb seega sellist üldist keeldu kehtestades kaugemale sellest, mis on vajalik.

385	Ungari väidab esimesena vastu, et riikliku hariduse seaduse § 9 lõige 12 hõlmab üksnes riiklikku haridustegevust, sealhulgas kooliharidust ja muid hariduse andmise raames pakutavaid tegevusi, mistõttu see säte ei kuulu ELTL artikli 56 ja direktiivi 2006/123 kohaldamisalasse.

386	Lisaks ei kuulu eraõiguslike organisatsioonide osutatavad haridus- ja kultuuriteenused ka riikliku hariduse seaduse kohaldamisalasse, kuna seaduse § 9 lõige 12 ei ole nende teenuste suhtes kohaldatav.

387	See paragrahv kuulub seevastu ELTL artikli 165 lõike 1 kohaldamisalasse, kuna see reguleerib õpetuse sisu, mis kuulub siiski liikmesriikide pädevusse. Sellega seoses ei ole asjaolul, et kool õpetab mitmes keeles, tähtsust küsimuses, kas kool kuulub riiklikku haridussüsteemi.

388

Teisena ei keela riikliku hariduse seaduse § 9 lõige 12 mitte sooidentiteetide, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmise ja homoseksuaalsuse esitlemist, vaid sellise sisu propageerimist. Lisaks väidab komisjon ekslikult, et teatud organisatsioonidel ei ole õigust osutada Ungaris koolidele teenuseid. Sünni ajal määratud bioloogilisele soole mittevastavat sooidentiteeti esitlevaid teenuseid võivad muud isikud peale haridusasutuse töötajate küll osutada, aga tingimusel, et seadusega volitatud asutus on need isikud registreerinud.

ii) Euroopa Kohtu hinnang

389

Esimesena tuleb kontrollida, kas riikliku hariduse seaduse § 9 lõikes 12 nimetatud avalik-õiguslikud õpetamisteenused on hõlmatud mõistega „teenus“ direktiivi 2006/123 artikli 4 punkti 1 tähenduses, ja kui see on nii, siis kas selle direktiivi sätted ei ole vastuolus mõne muu liidu õigusakti sättega, mis reguleerib teenuse osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemisega seotud konkreetseid aspekte selle direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses.

390

Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et mõiste „teenus“ põhitunnus, st tasu, mis kujutab endast majanduslikku vastusooritust kõnealuse teenuse eest, ei ole täidetud, kui õpetamist pakutakse riikliku haridussüsteemi raames, kuna riik ei tegele selle eest tasustatava tegevusega (vt selle kohta 27. septembri 1988. aasta kohtuotsus Humbel ja Edel, 263/86, EU:C:1988:451, punktid 17–18, ning 7. detsembri 1993. aasta kohtuotsus Wirth, C‑109/92, EU:C:1993:916, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika).

391

Euroopa Kohtu praktikast nähtub seevastu, et koolitus, mida pakkuvaid haridusasutusi rahastatakse peamiselt eravahenditest, nimelt õppijate ja nende vanemate poolt, on „teenus“ liidu õiguse tähenduses, kuna nende asutuste eesmärk ongi pakkuda tasu eest teenuseid (20. mai 2010. aasta kohtuotsus Zanotti, C‑56/09, EU:C:2010:288, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

392

Seega kuuluvad mõiste „teenus“ alla direktiivi 2006/123 artikli 4 punkti 1 ja ELTL artikli 56 tähenduses kongregatsiooni õpetamistegevus, mida asjaomane liikmesriik rahaliselt ei toeta ning mis puudutab koolieelset, koolivälist ja täiendõpet (vt selle kohta analoogia alusel 27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Congregación de Escuelas Pías Provincia Betania, C‑74/16, EU:C:2017:496, punkt 57).

393

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, nagu väidab ka komisjon, et riikliku hariduse seaduse § 9 lõige 12 hõlmab suurt hulka haridusteenuseid, kuna selles on väga üldsõnaliselt ette nähtud, et seksuaalkultuuri, seksuaalset sättumust ja seksuaalset arengut käsitleva õpilaste jaoks korraldatud tegevuse eesmärk ei tohi olla sooidentiteetide, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmise ja homoseksuaalsuse propageerimine.

394

Seega, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 337, näib see säte olevat kohaldatav haridusteenustele, milleks käesoleval juhul on alaealiste haridus- või teavitamisteenused seksuaalkultuuri, seksuaalse sättumuse ja seksuaalse arengu kohta, mis – kui neid osutatakse tasu eest väljaspool riiklikku haridussüsteemi või selle süsteemi raames, kuid süsteemiväliste teenuseosutajate poolt – kuuluvad mõiste „teenus“ alla direktiivi 2006/123 artikli 4 punkti 1 tähenduses.

395	Sellega seoses ei ole tähtsust Ungari argumendil, et riikliku hariduse seaduse § 9 lõige 12 kuulub ELTL artikli 165 lõike 1 kohaldamisalasse, kuna § 9 reguleerib õpetuse sisu.

396

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 272 meenutatud kohtupraktikast, tuleb märkida, et kuigi ELTL artikli 165 lõike 1 kohaselt on liikmesriikidel küll pädevus korraldada õpetuse sisu ja oma haridussüsteemi, peavad nad selle pädevuse teostamisel järgima liidu õigust ja eelkõige aluslepingu sätteid, mis käsitlevad ELTL artikliga 56 antud teenuste vaba liikumist.

397	Teisena tuleb märkida, et kuna neid teenuseid võib osutada ka muul viisil kui audiovisuaalse meediateenuse kaudu või elektrooniliselt, ei ole direktiivi 2006/123 artikli 3 lõige 1 kohaldatav.

398	Kolmandana ei saa need haridusteenused kuuluda erandi alla, mis on ette nähtud direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis j, mille kohaselt direktiivi ei kohaldata eelkõige „sotsiaalteenuste“ suhtes, mis on seotud laste hooldusega.

399

Nimelt ei hõlma mõiste „sotsiaalteenused“ selliseid haridusteenuseid, mida tavaliselt osutatakse õpilastele, nagu teenused, mida on nimetatud riikliku hariduse seaduse § 9 lõikes 12, kuna see mõiste hõlmab tegevusi, mis on olulised inimväärikuse põhiõiguse tagamiseks, vältides nende teenuste kasutajate marginaliseerumise ohtu, ja mis selles mõttes väljendab sotsiaalse ühtekuuluvuse ja solidaarsuse põhimõtteid (11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Femarbel, C‑57/12, EU:C:2013:517, punkt 43, ja 18. detsembri 2025. aasta kohtuotsus Slagelse Almennyttige Boligselskab, Afdeling Schackenborgvænge, C‑417/23, EU:C:2025:1017, punkt 64).

400

Neljandana kujutab § 9 lõige 12 endast nõuet, mis võib piirata direktiivi 2006/123 artiklitega 16 ja 19 tagatud teenuste vaba liikumist, kui neid teenuseid, mille ese on õpilastele korraldatud seksuaalkultuuri, seksuaalelu, seksuaalse sättumuse ja seksuaalse arenguga seotud tegevused, osutatakse tasu eest väljaspool riiklikku haridussüsteemi või selle süsteemi raames, kuid väliste teenuseosutajate poolt.

401	Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 349 viidatud kohtupraktikast, tuleb § 9 lõiget 12 seega käsitada nii, et see muudab selle vabaduse kasutamise vähem atraktiivseks.

b) Piirangute põhjendatus direktiivi 2006/123 artiklite 16 ja 19 ning ELTL artikli 56 tähenduses

1) Poolte argumendid

402	Komisjon tuletab meelde, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt peavad riigisisesed piirangud vastama ülekaalukale üldisele huvile, olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ega tohi minna kaugemale sellest, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik.

403	Ei lastekaitseseaduse § 6/A, reklaamiseaduse § 8 lõiget 1a ega riikliku hariduse seaduse § 9 lõiget 12 ei saa aga pidada põhjendatuks ja proportsionaalseks.

404	Nende piirangute õigustamiseks ei saa tugineda avalikule korrale, rahvatervisele, avalikule julgeolekule ega keskkonnakaitsele, kuna Ungari ei ole tõendanud, et esineb tõeline ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab ühiskonna põhihuve, millele ta tugineb, milleks on alaealiste kaitse.

405	Järelikult ei ole käesoleva kohtuotsuse punktis 403 viidatud sätted kooskõlas direktiivi 2006/123 artiklis 16 sätestatud vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttega, mida kohaldatakse ka selle direktiivi artiklis 19 sätestatud nõuete suhtes, samuti on nendega eiratud ELTL artiklit 56.

406

Ungari väidab, et need sätted on sobilikud selleks, et saavutada üldist huvi pakkuv eesmärk, milleks on kaitsta alaealiste õigust tervislikule füüsilisele, vaimsele, emotsionaalsele või kõlbelisele arengule, sest alaealisi mõjutab kriitilise mõtlemise puudumise tõttu kahjulik sisu palju rohkem kui täiskasvanuid. Lisaks ei lähe need sätted kaugemale sellest, mis on vajalik lastekaitse eesmärgi saavutamiseks.

407

Täpsemalt on reklaamiseaduse § 8 lõikes 1a ette nähtud, et kõnealuse sisuga reklaami võib jätkuvalt levitada kohtades, mida lapsed ei külasta, või väljaannetes, mis ei ole lastele kättesaadavad, mistõttu on täidetud 17. juuli 2008. aasta kohtuotsuses Corporación Dermoestética (C‑500/06, EU:C:2008:421, punkt 35) sisuliselt meelde tuletatud tingimused.

2) Euroopa Kohtu hinnang

408	Direktiivi 2006/123 artikli 16 lõike 3 kohaselt võib liikmesriik, kuhu teenuseosutaja siirdub, kehtestada nõudeid teenuste osutamise valdkonnas tegutsemise suhtes, kui need on põhjendatud avaliku korra ja avaliku julgeolekuga seotud põhjustega ning on kooskõlas artikli 16 lõikega 1.

409	Kõnealuse direktiivi artikli 16 lõike 1 kolmanda lõigu punkti c kohaselt peavad need nõuded olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, mis tähendab, et need peavad olema sobivad taotletava eesmärgi saavutamiseks ega tohi minna kaugemale nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust.

410	Lisaks peab asjaomane liikmesriik tõendama, et need tingimused on täidetud (vt selle kohta 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (kõrgharidus), C‑66/18, EU:C:2020:792, punkt 179 ja seal viidatud kohtupraktika).

411	Käesoleval juhul tugineb Ungari selles suhtes alaealiste tervislikule füüsilisele, vaimsele, emotsionaalsele või kõlbelisele arengule.

412	Taoline eesmärk ei saa siiski õigustada käesoleva kohtuotsuse punktides 352, 373 ja 400 tuvastatud nõudeid ja piiranguid.

413

Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 129–133 meenutatud kohtupraktikale ei saa liikmesriik tugineda direktiivi 2006/123 artikli 16 lõike 3 tõlgendusele, millega on eiratud harta artikli 21 lõikes 1 sätestatud soolise või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise keeldu, kuna see keeld on liidu õiguse üldpõhimõttena imperatiivne.

414

Nagu on juba tõdetud käesoleva kohtuotsuse punktis 306, on nii lastekaitseseaduse § 6/A kui ka reklaamiseaduse § 8 lõike 1a puhul tegemist otsese diskrimineerimisega soo ja seksuaalse sättumuse alusel, mis on selle keeluga vastuolus. Nende sätetega on seega sisuliselt eiratud harta artikli 21 lõike 1 olemust. Lisaks tuleb samadel põhjustel, millele on viidatud selles punktis, tõdeda, et ka riikliku hariduse seaduse § 9 lõike 12 puhul on tegemist otsese diskrimineerimisega soo ja seksuaalse sättumuse alusel, mis on samuti harta artikli 21 lõikega 1 vastuolus.

415	Järelikult tuleb asuda seisukohale, et lastekaitseseaduse §‑s 6/A, reklaamiseaduse § 8 lõikes 1a ja riikliku hariduse seaduse § 9 lõikes 12 sätestatud nõuded ei saa olla põhjendatud direktiivi 2006/123 artikli 16 lõike 3 kohaselt, tõlgendatuna harta artikli 21 lõiget 1 arvestades.

c) Järeldus

416

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et kolmas etteheide on põhjendatud; seda järeldust ei saa käesoleva kohtuotsuse punktides 326–352, 365–376 ja 389–401 märgitut arvestades seada kahtluse alla Ungari väide, et kolmas etteheide ei vasta liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise hagide suhtes kohaldatavatele tõendite kogumise nõuetele.

4. Viies etteheide, et rikutud on harta artikleid 1, 7, 11 ja 21

417	Viiendas etteheites, mida tuleb analüüsida neljandana, heidab komisjon Ungarile ette, et ta on rikkunud harta artiklitest 1, 7, 11 ja 21 tulenevaid kohustusi.

418

Komisjon märgib, et lastekaitseseaduse §‑ga 6/A, reklaamiseaduse § 8 lõikega 1a, meediateenuste seaduse § 9 lõigetega 1 ja 6 ning § 32 lõikega 4a, samuti riikliku hariduse seaduse § 9 lõikega 12 (edaspidi koos „vaidlusalused sätted“) on eiratud harta artikleid 1, 7, 11 ja 21, kuna need piiravad alla 18aastaste isikute juurdepääsu meediasisule või äriteadetele, mis propageerivad või kujutavad sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust.

a) Harta kohaldatavus lastekaitseseaduse § 6/A ja riikliku hariduse seaduse § 9 lõike 12 suhtes

419

Kõigepealt tuleb tagasi lükata Ungari argument – mis põhineb 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsusest Pfleger jt (C‑390/12, EU:C:2014:281, punkt 34) tuleneval kohtupraktikal –, millest nähtub, et kuna riikliku hariduse sisu määratlemine kuulub liikmesriikide pädevusse, ei kuulu lastekaitseseadus ning riikliku hariduse seadus liidu õiguse kohaldamisalasse, mistõttu nende seaduste suhtes ei kohaldata nõuet, et need peavad olema hartaga kooskõlas.

420

Sellega seoses tuleb meenutada, et harta kohaldamisala liikmesriikide tegevuse suhtes on määratletud selle artikli 51 lõikes 1, mille kohaselt harta sätted on liikmesriikidele ette nähtud üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. Selles küsimuses piisab, kui tõdeda, et käesoleva kohtuotsuse punktidest 281, 352 ja 400 tuleneb nimelt, et esiteks lastekaitseseaduse § 6/A ja teiseks riikliku hariduse seaduse § 9 lõige 12 on selliste nõuete väljendus, mis võivad piirata teenuste vaba liikumist kas direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 2 või direktiivi 2006/123 artiklite 16 ja 19 tähenduses.

421

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad sellised meetmed aga olema hartaga kooskõlas, mis tähendab eelkõige, et need ei piira hartaga tagatud õigusi ja vabadusi, või kui nad seda teevad, siis peavad need piirangud olema harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud nõudeid arvestades põhjendatud (18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (ühingute läbipaistvus), C‑78/18, EU:C:2020:476, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).

b) Harta artiklist 21 tulenevate kohustuste rikkumise esinemine

422

Kõigepealt tuleb nõustuda viienda etteheitega osas, milles see puudutab Ungari poolt harta artikli 21 lõikest 1 tulenevate kohtuste rikkumist. Selline liikmesriigi kohustuste rikkumine on tingimata aset leidnud, nagu nimelt nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 135–162, 196, 203, 230, 306, 414 ja 415, milles on sisuliselt tuvastatud, et iga Ungari õigusnorm, mille kohta on esitatud kolm esimest etteheidet, eirab selle sätte olemust.

c) Harta artiklitega 7 ja 11 tagatud õiguste ja vabaduste piirangute esinemine

423	Esmalt tuleb hinnata, kas vaidlusaluste sätetega on piiratud harta artiklitega 7 ja 11 tagatud õigusi ja vabadusi, nagu väidab komisjon, ning kui vastus on jaatav, siis kas need piirangud võivad olla harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud nõudeid arvestades põhjendatud, nagu väidab Ungari.

1) Harta artikliga 7 tagatud õiguse era- ja perekonnaelu austamisele piirangu esinemine

i) Poolte argumendid

424

Komisjon väidab, et vaidlusalused sätted, millega kehtestatakse alla 18aastaste isikute puhul keeld sellise sisu või reklaami suhtes, mis propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist ja homoseksuaalsust, rikuvad selliste isikute, kes on mittepaiksoolised või mitteheteroseksuaalsed, harta artiklis 7 sätestatud õigust era- ja perekonnaelu austamisele.

425	Harta artikli 52 lõike 3 kohaselt tuleb artikliga 7 tagatud õigust era- ja perekonnaelule tõlgendada kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, mis käsitleb EIÕK artiklit 8.

426	Selle kohtupraktika kohaselt tuleb mõistet „eraelu“ artikli 8 tähenduses, mida ei saa määratleda ammendavalt, mõista laias tähenduses nii, et see hõlmab isiku füüsilist ja vaimset puutumatust ning õigust „isiklikule arengule“ või enesemääramisele.

427	Lisaks kuuluvad selle kohtupraktika kohaselt ka seksuaalne enesemääramine või sooline identiteet, nimi, seksuaalne sättumus ja seksuaalelu eraelu valdkonda, mis on kaitstud artikliga 8, mille peamine eesmärk on seega kaitsta isikut avaliku võimu meelevaldse sekkumise eest.

428

Selleks et kindlaks teha, kas konkreetse rühma kohta öeldu vastab sama artikli 8 kohaldamise lävendile, võtab Euroopa Inimõiguste Kohus arvesse ühelt poolt sellesse rühma kuuluvate isikute omadusi ja teiselt poolt nimetatud rühma puudutavate negatiivsete märkuste täpset sisu, samuti nende avalduste vormi ja ulatust ning üldist konteksti, milles need on tehtud.

429

Neid kriteeriume arvestades on komisjon seisukohal, et vaidlusalustel sätetel ning selliste isikute, kes on mittepaiksoolised või mitteheteroseksuaalsed, ja nende elu kujutamise vältimisel, mis tuleneb nende sätete kohaldamisest, võib iseenesest olla häbimärgistav mõju. Seda häbimärgistamist tugevdab asjaolu, et seaduses on sätestatud, et lapsi tuleb kaitsta sooidentiteetide, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmise või homoseksuaalsuse kujutamise eest. Seda süvendab muutmisseaduse kontekst, mis võib luua seose ühelt poolt pedofiiliast tulenevate ohtude ja teiselt poolt ohu vahel, mis on seotud pelgalt selliste isikute olemasoluga, kes on mittepaiksoolised või mitteheteroseksuaalsed, kusjuures kaudne sõnum on see, et need isikud on sama ohtlikud kui pedofiilid.

430	Need sätted, mis otseselt diskrimineerivad isikuid, kes on mittepaiksoolised või mitteheteroseksuaalsed, toovad kaasa nende isikute marginaliseerimise ja häbimärgistamise, rikkudes artikliga 7 kaitstud õigust era- ja perekonnaelu austamisele.

431

Ungari väidab vastu, et vaidlusaluseid sätteid ei saa tõlgendada nii, et need rikuvad isikute, kes on mittepaiksoolised või mitteheteroseksuaalsed, õigust era- ja perekonnaelu austamisele. Nende sätete eesmärk ei ole diskrimineerida ega häbimärgistada ning neid ei saa tõlgendada nii, et selliseid isikuid tuleb pidada kahjulikuks või ühiskonnale ohtlikuks.

432	Asjaomane liikmesriik tunnistab siiski, et mõiste „eraelu“ harta artikli 7 tähenduses on laia ulatusega ning hõlmab õigust isiklikule arengule ja enesemääramisele.

433

Komisjon ei ole aga tõendanud, et vaidlusalused sätted rikuvad isikute, kes on mittepaiksoolised või mitteheteroseksuaalsed, õigust era- ja perekonnaelu austamisele selle artikli tähenduses, kuna need sätted puudutavad alaealiste kaitset konkreetsetes olukordades, ilma et need avaldaksid mõju ühiskonna tasandil.

ii) Euroopa Kohtu hinnang

434	Sissejuhatuseks tuleb meelde tuletada, et harta artikli 7 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust.

435

Euroopa Kohtul on olnud võimalus rõhutada, et see säte kaitseb isiku soolist identiteeti ja seksuaalset sättumust kui osa tema eraelust ja kui ühte eraelu kõige intiimsemat aspekti. Seega hõlmab see säte igaühe õigust määratleda inimesena oma identiteedi üksikasjad, mis hõlmab transsooliste isikute õigust vabale eneseteostusele ning kehalisele ja vaimsele puutumatusele ning soolise identiteedi austamisele ja tunnustamisele (vt selle kohta 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Mirin, C‑4/23, EU:C:2024:845, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

436

Harta artiklis 7 on liikmesriikidele kehtestatud lisaks tegevusest hoidumise kohustusele, mille eesmärk on kaitsta isikuid, kes on mittepaiksoolised, sealhulgas transsoolised isikud, või mitteheteroseksuaalsed, avaliku võimu omavolilise sekkumise eest, ka tegutsemiskohustuse, mis eeldab samuti selliste tõhusate ja kättesaadavate menetluste kehtestamist, mis tagavad, et nende õigust soolisele identiteedile tegelikult austatakse. Võttes peale selle arvesse selle õiguse erilist tähtsust, on liikmesriikidel selles valdkonnas üksnes piiratud kaalutlusruum (vt selle kohta 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Mirin, C‑4/23, EU:C:2024:845, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

437

Lisaks, vastavalt harta artikli 52 lõikele 3, mille eesmärk on tagada vajalik kooskõla hartas sisalduvate õiguste ja EIÕKga tagatud vastavate õiguste vahel, ilma et sellega kahjustataks liidu õiguse autonoomiat ning eelkõige takistamata seda, et selle õigusega antaks laiem kaitse, peab Euroopa Kohus harta artikliga 7 tagatud õiguste tõlgendamisel eelkõige arvesse võtma vastavaid õigusi, mis on tagatud EIÕK artikli 8 lõikega 1 – nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on neid tõlgendanud – kui minimaalset kaitsetaset (vt selle kohta 8. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Orde van Vlaamse Balies jt, C‑694/20, EU:C:2022:963, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 25. novembri 2025. aasta kohtuotsus Wojewoda Mazowiecki, C‑713/23, EU:C:2025:917, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

438

Sellega seoses nähtub Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, et mõiste „eraelu“ EIÕK artikli 8 lõike 1 tähenduses on lai mõiste, mida ei saa ammendavalt määratleda. See mõiste hõlmab isiku füüsilist ja vaimset puutumatust ning kohati isiku füüsilise ja sotsiaalse identiteedi aspekte, sealhulgas õigust luua ja arendada suhteid omataolistega, õigust „isiklikule arengule“ või enesemääramisõigust kui sellist. Lisaks kuuluvad artikli 8 lõikega 1 kaitstud eraelu valdkonda ka sooline identiteet, nimi, seksuaalne sättumus ja seksuaalelu (vt selle kohta EIK 23. septembri 2010. aasta kohtuotsus Schüth vs. Saksamaa, CE:ECHR:2010:0923JUD000162003, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

439	EIÕK artikkel 8 hõlmab ka õigust „sotsiaalsele eraelule“ ja tagab selle, nimelt üksikisiku võimaluse arendada oma sotsiaalset identiteeti (vt selle kohta EIK 5. septembri 2017. aasta kohtuotsus Bărbulescu vs. Rumeenia, CE:ECHR:2017:0905JUD006149608, punkt 70).

440

Võttes arvesse seda EIÕK artiklit 8 käsitlevat Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, on harta artikliga 7 tagatud õigus era- ja perekonnaelu austamisele erilise tähtsusega soolise identiteedi ja seksuaalse sättumuse kaitse seisukohast ning seda nii isiklikus kui ka sotsiaalses sfääris (vt selle kohta 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus F, C‑473/16, EU:C:2018:36, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

441

Käesoleval juhul kuuluvad vaidlusalused sätted osas, milles need piiravad alaealiste juurdepääsu sisule või äriteadetele, mis propageerivad või kujutavad sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust, mõiste „eraelu“ kohaldamisalasse harta artikli 7 tähenduses.

442	Nimelt puudutavad need sätted inimese isikliku soolise identiteedi arengut kui osa tema eraelust ja kui ühte eraelu kõige intiimsemat aspekti käesoleva kohtuotsuse punktis 435 viidatud kohtupraktika tähenduses.

443

Võttes aga arvesse asjaolu, et nimetatud sätted piiravad alaealiste juurdepääsu sisule või äriteadetele, mis propageerivad või kujutavad sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust, tuleb asuda seisukohale, et selline piirang on solvav ja häbimärgistav nende ühiskonna liikmete suhtes, keda need sätted puudutavad.

444

Esiteks tuleneb selline solvav ja häbimärgistav laad asjaolust, et neid ühiskonna liikmeid, st isikuid, kes on mittepaiksoolised, sealhulgas transsoolised isikud, või mitteheteroseksuaalsed, peetakse alaealiste füüsilist, vaimset ja kõlbelist arengut kahjustavaks ainuüksi nende soolise identiteedi või seksuaalse sättumuse põhjal.

445

Teiseks, lisaks sellele, et vaidlusaluste sätetega ette nähtud piirangud sisule või äriteadetele, mis propageerivad või kujutavad sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust, marginaliseerivad isikuid, kes on mittepaiksoolised, sealhulgas transsoolised isikud, või mitteheteroseksuaalsed, tugevdavad need ka avalikus sfääris nende soolise identiteedi või seksuaalse sättumuse häbimärgistavat tajumist.

446

Kolmandaks, nagu komisjon sisuliselt väidab, võib asjaolu, et sellises seadusandlikus aktis nagu muutmisseadus on selle pealkirja kohaselt märgitud, et sellega kehtestatakse „rangema[d] meetme[d] […] pedofiilias süüdi mõistetud isikute vastu“, nähes samal ajal ette, et alaealisi tuleb kaitsta sooidentiteetide eest, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmise või homoseksuaalsuse kujutamise eest, suurendada samuti vaidlusaluste sätete solvavat ja häbimärgistavat mõju või isegi tekitada vihakäitumist isikute suhtes, kes on mittepaiksoolised või mitteheteroseksuaalsed, kuna neid võidakse seega seostada seksuaalkurjategijatega.

447

Neljandaks, kuigi liikmesriikidel on positiivne kohustus tagada, et järgitaks tegelikult iga isiku õigust soolise identiteedi arendamisele, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 436 viidatud kohtupraktikast, ilmneb neist sätetest – nagu on juba sisuliselt tõdetud sama kohtuotsuse punktis 136 –, et teatavat liiki isiklikku identiteeti või soolist identiteeti, suhteid või perekonda eelistatakse teistele, aidates häbimärgistada selliseid identiteete, suhteid või perekondi, mis ei kuulu nende liikide hulka.

448

Järelikult on neis sätetes ette nähtud keeld teha alaealistele kättesaadavaks sisu või reklaami, mis propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist ja homoseksuaalsust, harta artikliga 7 kaitstud era- ja perekonnaelu austamise eriti oluline piirang isikute suhtes, kes on mittepaiksoolised, sealhulgas transsoolised isikud, või mitteheteroseksuaalsed.

2) Harta artikliga 11 tagatud sõnavabaduse piirangu esinemine

i) Poolte argumendid

449

Komisjon väidab, et vaidlusalused sätted, millega on keelatud teha alla 18aastastele isikutele kättesaadavaks sisu või reklaami, mis propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist ja homoseksuaalsust, rikuvad harta artiklis 11 sätestatud õigust sõnavabadusele. Taoline rikkumine ei piirdu isikutega, kes on mittepaiksoolised või mitteheteroseksuaalsed, kuna see piirab iga kodaniku õigust kõnealust sisu edastada ja vastu võtta, sõltumata soost või seksuaalsest sättumusest.

450	Täpsemalt väidab komisjon, et need sätted piiravad meediateenuse osutajate, reklaamiteenuste osutajate, oma äritegevuses reklaami kasutavate teenuseosutajate ja haridusteenuste osutajate õigust levitada teatavat sisu vastavalt oma eesmärkidele, veendumustele või isiklikele valikutele.

451

Pealegi avaldavad need sätted negatiivset mõju isikute, sealhulgas nende isikute, kes on mittepaiksoolised või mitteheteroseksuaalsed, võimele anda või saada teavet sama moodi nagu siis, kui nad sooviksid anda teavet mittepaiksoolisi või heteroseksuaalseid isikuid puudutavate suhete või küsimuste kohta.

452	Need samad sätted on sõnastatud liiga laialt ja ebamääraselt, hõlmates seega suurt hulka sisu ja jättes ulatusliku kaalutlusruumi selle üle otsustamiseks, mis liiki sisu on seksuaalse sättumuse propageerimine.

453

Ungari väidab, et vaidlusalused sätted ei mõjuta otseselt nende isikute, kes on mittepaiksoolised või mitteheteroseksuaalsed, õigust sõnavabadusele, kuna nad ei ole nende sätete adressaadid ja nende sätetega on piiratud üksnes asjaomase sisu kujutamist või propageerimist alaealiste elu konkreetsetes valdkondades.

454

Sellega seoses tuleks rõhutada, et alaealised on haavatavamad kui täiskasvanud, kuna nende isiksus on veel välja arenemata ning oma vanuse tõttu on neil vaja erilist kaitset seoses tundliku sisu propageerimise või kujutamisega. Kõnealuste sätete eesmärk on seega piirata alaealise võimalust saada teavet, mis pärineb tema vanematest sõltumatutest allikatest ja mis jääb väljapoole nende kontrolli.

455	Samu sätteid ei saa seega tõlgendada nii, et need piiravad iga kodaniku õigust kõnealust sisu edastada ja vastu võtta, kuna edastamise piirang puudutab üksnes konkreetseid olukordi ja üksnes alaealisi.

456	Ungari täpsustab, et sõnavabadus ei ole absoluutne põhiõigus ning sellel on palju piiranguid, eriti kui tegemist on teiste isikute – kes käesoleval juhul on alaealised ning nende vanemad või eestkostjad, kellel on õigus ise nende hariduse üle otsustada – õiguste kaitsega.

ii) Euroopa Kohtu hinnang

457	Tuleb meenutada, et harta artikli 11 lõike 1 kohaselt on igaühel õigus sõnavabadusele, mis hõlmab arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest.

458	Asjaomase artikli lõikes 2 on sätestatud, et „[m]assiteabevahendite vabadust ja mitmekesisust austatakse“.

459

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 437, võtab Euroopa Kohus vastavalt harta artikli 52 lõikele 3 harta artikliga 11 tagatud õiguste tõlgendamisel muu hulgas minimaalse kaitsetasemena arvesse EIÕK artikliga 10 tagatud vastavaid õigusi, nagu neid on tõlgendatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas.

460

Sõnavabadus on demokraatliku ühiskonna arengu ning igaühe eneseteostuse üks põhialuseid ning see ei kaitse põhimõtteliselt mitte üksnes seda „teavet“ ja neid „ideid“, mis pälvivad heakskiidu või mida peetakse ohutuks või ebaoluliseks, vaid ka teavet ja ideid, mis on solvavad, šokeerivad või häirivad, ning selle eesmärk on tagada pluralism, sallivus ja avatus, ilma milleta ei ole demokraatlikku ühiskonda (vt selle kohta 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Migracijos departamentas (poliitilistel vaadetel põhinevad tagakiusamise põhjused), C‑280/21, EU:C:2023:13, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

461

Arvestades Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, mis on artikli 11 tõlgendamisel asjakohane, tuleb mõisteid „teave“ või „ideed“ selle sätte tähenduses tõlgendada laialt (vt selle kohta 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Migracijos departamentas (poliitilistel vaadetel põhinevad tagakiusamise põhjused), C‑280/21, EU:C:2023:13, punkt 32).

462

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt tagab EIÕK artikkel 10 igaühele sõna- ja teabevabaduse ning see ei puuduta mitte ainult teabe sisu, vaid ka selle levitamise vahendeid, kusjuures nende vahendite mis tahes piiramine mõjutab õigust saada ja levitada teavet (26. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑401/19, EU:C:2022:297, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

463	See vabadus kehtib nimelt ettevõtja poolt äriteabe – muu hulgas reklaamiteabe vormis – edastamisele (3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Fussl Modestraße Mayr, C‑555/19, EU:C:2021:89, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

464	Lisaks harta artikli 11 lõikega 1 tagatud teabe saamise põhivabadusele on sama artikli 11 lõike 2 eesmärk edendada liidus uudistetoodangu ja -saadete mitmekesisust (22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Sky Österreich, C‑283/11, EU:C:2013:28, punkt 51).

465

Kohtupraktikast tuleneb seega, et riigisisene meede, mis piirab saadete levitamise võimalusi või keelab teha kättesaadavaks teatavat sisu või reklaami, mis propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist ja homoseksuaalsust, kujutab endast asjaomaste teenuseosutajate harta artikliga 11 tagatud sõnavabaduse riivet (vt selle kohta 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Fussl Modestraße Mayr, C‑555/19, EU:C:2021:89, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

466

Käesolevas asjas tuleb esimesena tõdeda, et vaidlusalused sätted piiravad meediateenuse osutajate, reklaamiteenuste osutajate, oma äritegevuses reklaami kasutavate teenuseosutajate ning haridusteenuste osutajate õigust levitada sisu või reklaami, mis propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust. Need sätted piiravad seega harta artikliga 11 tagatud „teabe“ edastamise õigust ning laiemalt uudistetoodangu ja -saadete mitmekesisust liidus.

467	Teisena piiravad nimetatud sätted ka harta artikliga 11 tagatud igaühe õigust saada teavet, mis propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust.

468

Seega piiravad vaidlusalused sätted sõna- ja teabevabadust nii alaealiste kui ka laia avalikkuse suhtes, kes soovib sellist sisu vastu võtta, ning selliste teenuste osutajate suhtes, kes levitavad seda sisu reklaami, avalikes huvides edastatavate teadaannete või teadlikkuse tõstmise sõnumite vormis.

469	Kolmandana ei saa selles kontekstis nõustuda Ungari argumendiga, mille kohaselt need sätted ei mõjuta otseselt nende isikute, kes on mittepaiksoolised, sealhulgas transsoolised isikud, või mitteheteroseksuaalsed, õigust sõnavabadusele, kuna need isikud ei ole nende sätete adressaadid.

470

Nimelt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 466–468, on harta artikkel 11 kohaldatav neis sätetes nimetatud sisu levitamise või vastuvõtmise mis tahes keelamise või piiramise suhtes, mitte üksnes tingimuste suhtes, milles võivad end väljendada isikud, kes on mittepaiksoolised, sealhulgas transsoolised isikud, või mitteheteroseksuaalsed.

471

Järelikult kujutab vaidlusalustes sätetes ette nähtud keeld teha alaealistele kättesaadavaks sisu või reklaami, mis propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist ja homoseksuaalsust, endast harta artikliga 11 tagatud sõna- ja teabevabaduse eriti rasket riivet.

d) Harta artiklitega 7 ja 11 tagatud õiguste ja vabaduste piirangute põhjendatus

472

Komisjon väidab käesoleva kohtuotsuse punktides 96–105 esitatuga sisuliselt analoogsetel põhjustel, et harta artiklitega 7 ja 11 tagatud õiguste ja vabaduste piiranguid ei saa lugeda harta artikli 52 lõiget 1 arvestades põhjendatuks või proportsionaalseks. Ungari väidab omakorda käesoleva kohtuotsuse punktides 115–122 esitatuga sisuliselt analoogsetel põhjustel, et need piirangud on vajalikud ja proportsionaalsed taotletavate eesmärkide saavutamiseks, milleks on ühelt poolt lapse huvid, mille esikohale seadmist on nõutud harta artikli 24 lõikes 2, ja teiselt poolt vajadus kaitsta vanemate õigust tagada lastele oma usuliste, filosoofiliste ja pedagoogiliste veendumuste kohane haridus, mis on tagatud harta artikli 14 lõikega 3.

473

Võttes aga arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 135–162 tehtud järeldusi, mis on täielikult ülekantavad harta artiklitega 7 ja 11 tagatud õiguste ja vabaduste eriti raskele riivele, mis tuleneb muutmisseaduse kõnealustest sätetest, tuleb asuda seisukohale, et sellist riivet ei saa põhjendada nende eesmärkide edendamisega.

e) Harta artikli 1 rikkumise esinemine

474	Euroopa Kohus peab viienda etteheite analüüsimisel veel hindama, kas vaidlusaluste sätetega on rikutud ka harta artiklit 1.

1) Poolte argumendid

475

Komisjon väidab, et vaidlusaluste sätetega on rikutud harta artiklit 1, kuna need ei kujuta endast mitte ainult diskrimineerimist soo ja seksuaalse sättumuse alusel, vaid kehtestavad ka homoseksuaalsuse või sooidentiteetide, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, ja soomuutmise propageerimisele või esitamisele samad reeglid ja piirangud, mida kohaldatakse pedofiilia, vägivalla ja pornograafia levitamise suhtes lastele.

476	Nimetatud sätetes seostatakse seega homoseksuaalsust, sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, ja soomuutmist raskete kuritegudega, sealhulgas julma käitumisega seotud süütegudega.

477	Sellise liigitamise tagajärg on see, et isikuid, kes ei ole heteroseksuaalsed või kelle sugu või sooline identiteet ei vasta sünnijärgsele soole, „samastatakse“ kõlbeliselt ja õiguslikult isikutega, kes kujutavad endast ühiskonnale olulist ohtu.

478	Kui isikuid, kes on mittepaiksoolised või mitteheteroseksuaalsed, seostatakse siduvates õigusaktides pedofiilia, vägivalla ja pornograafiaga, muudab see need isikud ühiskonna seisukohast „vihatavateks“ või eemaletõrjumist või keelustamist väärivateks.

479

Seoses sellega süvendab inimväärikuse riivet harta artikli 1 tähenduses kontekst, milles vaidlusalused sätted vastu võeti. Komisjon rõhutab selles küsimuses, et need sätted on välja pakkunud ja vastu võtnud liikmesriigi organid ning neil on seadusejõud, mis vastavalt EIK 23. jaanuari 2023. aasta kohtuotsusest Macatė vs. Leedu (CE:ECHR:2023:0123JUD006143519) tulenevale kohtupraktikale tugevdab nende eemaletõrjuvat ja häbimärgistavat mõju.

480

Lisaks on eksitav vastuväide Ungari argument, et muutmisseaduse pealkiri – nimelt „2021. aasta LXXIX seadus rangemate meetmete kohta pedofiilias süüdi mõistetud isikute vastu ja teatavate seaduste lastekaitse eesmärgil muutmise kohta“ – on üksnes kokkuvõtlik pealkiri, mis vastab Ungari seadusandlikele nõuetele, märkides ära valdkonnad ja normatiivtekstid, mida seaduses kehtestatud muudatused puudutavad. Selle seaduse sätted keskenduvad nimelt sellise sisu reguleerimisele ja piiramisele, mis puudutab isikuid, kes on mittepaiksoolised või mitteheteroseksuaalsed, ja nende eluviise.

481	Neid kaalutlusi arvestades võib meetmete võtmist, mis diskrimineerivad ja häbimärgistavad isikut ühel või mitmel harta artiklis 21 loetletud põhjusel, tõlgendada selle isiku väärikuse riivena.

482

Ungari vaidleb esiteks vastu sellele, et vaidlusaluste sätetega hõlmatud sisu suhtes kehtivad samad piirangud kui need, mida kohaldatakse vägivalla ja pornograafilise sisu alaealistele edastamise kohta. Nimelt ei kuulu see edastamine mitte meediateenuste seaduse § 9 lõikes 6 nimetatud V kategooriasse, vaid vastavalt selle paragrahvi lõikele 7 VI kategooriasse.

483

Teiseks väidab liikmesriik, viidates muutmisseaduse pealkirjal põhinevale argumendile, mis on toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 480, et ei ole alust järeldada, et vaidlusaluste sätete esemeks olev alaealistele potentsiaalselt kahjulik sisu kajastab Ungari negatiivset väärtushinnangut või häbimärgistavat kavatsust või arusaama või tahet riivata inimväärikust.

484

Lisaks väidab liikmesriik EIK 23. jaanuari 2023. aasta kohtuotsuse Macatė vs. Leedu (CE:ECHR:2023:0123JUD006143519) osas vastu, et sellest ei saa teha ühtegi sisulist järeldust vaidlusaluste sätete kooskõla kohta hartaga, kuna need sätted ei keela teha alaealistele kättesaadavaks teatavat teavet üldiselt, vaid üksnes sellise teabe kättesaadavaks tegemist konkreetses kontekstis ja konkreetsetel põhjustel. Nende sätete kohaldamisala on seega palju kitsam kui viimati nimetatud kohtuotsuses käsitletud riigisisene õigusnorm.

2) Euroopa Kohtu hinnang

485	Harta artikli 1 kohaselt on inimväärikus puutumatu. Seda tuleb austada ja kaitsta.

486

Selgitustest harta kohta nähtub, et inimväärikus selle artikli 1 tähenduses ei ole mitte ainult põhiõigus iseenesest, vaid moodustab põhiõiguste tegeliku aluse. Sellega seoses on neis selgitustes viidatud eelkõige inimõiguste ülddeklaratsioonile, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 10. detsembril 1948 ja mille preambulisse lisati inimväärikus täpsustusega, et „inimkonna kõigi liikmete väärikuse, nende võrdsuse ning võõrandamatute õiguste tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus“. Sellest tuleneb nimetatud selgituste kohaselt, et mitte ühtegi hartas sätestatud õigust ei tohi kasutada teise inimese väärikuse riivamiseks ning et inimese väärikus on osa käesolevas hartas sätestatud õiguste põhiolemusest. Seega ei tohi seda riivata isegi siis, kui piiratakse mõnda õigust.

487

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 444–445, tuleb käesoleval juhul tõdeda, et vaidlusaluste sätete tagajärjel häbimärgistatakse ja marginaliseeritakse isikuid, kes on mittepaiksoolised, sealhulgas transsoolised isikud, või mitteheteroseksuaalsed, kes moodustavad vähemusrühma, ainuüksi oma soolise identiteedi või seksuaalse sättumuse alusel.

488

Samadel põhjustel, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 446, tuleneb muutmisseaduse pealkirjast koos vaidlusaluste sätete häbimärgistava ja marginaliseeriva mõjuga, et Ungari on seostanud siduvas seadusandlikus aktis ühelt poolt mittepaiksooliseks või mitteheteroseksuaalseks isikuks olemise ja teiselt poolt pedofiiliaga seotud süüteod. Selline seostamine riivab oma solvava ja häbimärgistava mõju tõttu isikutele, kes on mittepaiksoolised, sealhulgas transsoolised isikud, või mitteheteroseksuaalsed, mis võib pealegi kaasa tuua selliste isikute suhtes vaenuliku käitumise tekkimise, viimati nimetatute inimväärikust harta artikli 1 tähenduses.

489

Nagu väidab komisjon, toovad sedalaadi seostamine ja häbimärgistamine kaasa isikute rühma, kes on pluralistliku ühiskonna lahutamatu osa, kohtlemise ohuna sellele ühiskonnale, mistõttu neile on vaja kohaldada õiguslikku erikohtlemist, mis viib nende sotsiaalse „nähtamatuse“ olukorra loomise, säilitamise või tugevdamiseni, eirates harta artiklit 1.

490	Neid järeldusi ei sea kahtluse alla Ungari argument, et vägivalla ja pornograafia levitamine alaealistele ei kuulu meediateenuste seaduse § 9 lõike 6 alusel vastavalt selle paragrahvi lõikele 7 mitte V kategooriasse, vaid VI kategooriasse.

491

Sellega seoses piisab tõdemusest, et eri kategooriate eristamine levitamisel ei mõjuta järeldust, et isikute, kes on mittepaiksoolised, sealhulgas transsoolised isikud, või mitteheteroseksuaalsed, seostamine pedofiilia süütegudega tuleneb muutmisseaduse pealkirjast koostoimes vaidlusaluste sätete häbimärgistava ja marginaliseeriva mõjuga.

492

Järelikult kahjustab vaidlusalustes sätetes ette nähtud keeld teha alaealistele kättesaadavaks sisu või reklaami, mis propageerib või kujutab sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist ja homoseksuaalsust, harta artikliga 1 kaitstud inimväärikust isikute puhul, kes on mittepaiksoolised või mitteheteroseksuaalsed.

f) Järeldus

493

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et viies etteheide on põhjendatud; seda järeldust ei saa käesoleva kohtuotsuse punktides 434–448, 457–471 ja 485–492 märgitut arvesse võttes kahtluse alla seada Ungari väide, et viies etteheide ei vasta liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise hagide suhtes kohaldatavatele tõendite kogumise nõuetele.

B. Kuues etteheide, et on rikutud ELL artiklit 2

1. Poolte argumendid

494

Kuuendas etteheites, mida tuleb analüüsida viiendana, heidab komisjon Ungarile ette, et muutmisseadust vastu võttes rikkus ta ELL artiklist 2 tulenevaid kohustusi, kuna seaduse sätetega – mida on käsitletud kolmes esimeses etteheites ja viiendas etteheites – on eiratud selles artiklis nimetatud väärtusi nagu inimväärikus, võrdsus ja inimõiguste austamine.

495

Kõnealune seadus kajastab ja väljendab tahtlikku ja kooskõlastatud poliitikat, mille eesmärk on jätta kõrvale ja välistada Ungari ühiskonna ja Euroopa ühiskonna lahutamatuks osaks olev konkreetne sotsiaalne rühm, kelleks on mittepaiksoolised või mitteheteroseksuaalsed isikud, ning seda otseses vastuolus ELL artiklis 2 nimetatud liidu alusväärtustega, kuna toime pandud rikkumised on eriti rasked, arvukad ja jämedad.

496	Võttes arvesse liidu õiguse eiramise ulatust, eelkõige harta artiklite 1, 7, 11 ja 21 rikkumisi nende koostoimes, leiab komisjon, et need rikkumised kajastavad selget kavatsust häbimärgistada sellesse sotsiaalsesse rühma kuuluvaid isikuid ning see ei ole nende väärtustega kooskõlas.

497

Komisjon tuletab meelde, et liikmesriigid on kohustatud ELL artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt kohaldama ja järgima liidu õigust oma territooriumil ning võtma selleks kõik asjakohased üld- või erimeetmed, et täita aluslepingutest või liidu institutsioonide õigusaktidest tulenevad kohustused.

498

ELL artiklis 49, milles on ette nähtud iga Euroopa riigi võimalus esitada liikmeks astumise avaldus, on samuti täpsustatud, et liit ühendab riike, kes on vabalt ja vabatahtlikult omaks võtnud ELL artiklis 2 osutatud ühised väärtused, austavad neid väärtusi ning võtavad endale kohustuse neid edendada.

499	Kuna need väärtused määratlevad liidu kui ühise õiguskorra identiteedi, tuletab komisjon meelde, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab liidul seega olema võimalik aluslepingutes ette nähtud volituste piires neid väärtusi kaitsta.

500	ELL artiklis 7 ette nähtud menetlus ei ole aga ainus viis nende väärtuste kaitsmiseks.

501	Euroopa Kohus tõdes niisiis, et lisaks sellele menetlusele on mitme aluslepingute sättega, mida on sageli täpsustatud erinevates teisese õiguse aktides, antud liidu institutsioonidele pädevus hinnata ja tuvastada väärtuste rikkumisi liikmesriigis ja nende esinemise korral määrata sanktsioone.

502

Lisaks erineb see menetlus kohustuste rikkumise tuvastamise menetlustest selles mõttes, et esiteks ei lange liidu aluslepingute asjakohastes sätetes ette nähtud nõuded kokku, kuna ELL artikli 7 lõikes 2 on selle kohaldamiseks ette nähtud, et liikmesriik rikub „oluliselt ja jätkuvalt“ ELL artiklis 2 osutatud väärtusi. Teiseks on ELL artikliga 7 lubatud peatada nende aluslepingute kohaldamisest tulenevad õigused, sealhulgas hääleõigus nõukogus, samas kui Euroopa Kohus ei saa seda sanktsiooni määrata kohtuotsuses, milles tuvastatakse ELTL artikli 258 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumine.

503	Seega peaks Euroopa Kohtul olema pädevus tagada, et liikmesriigid austavad ELL artikliga 2 tagatud väärtusi. Kuna aga puuduvad sellekohased konkreetsed ja sõnaselged sätted, ei saa Euroopa Kohtu pädevuse piiramist lubada.

504	Komisjon on samuti seisukohal, et ELL artikli 4 lõikele 2 ei saa tugineda selleks, et teha erand ELL artikli 2 kohaldamisest. „Rahvuslik identiteet“ artikli 4 lõike 2 tähenduses ei ole üldine põhjus erandi tegemiseks liidu õiguskorras kohaldatavatest põhimõtetest ja põhiõigustest.

505

Komisjon väidab Euroopa Kohtu praktikale viidates, et liikmesriik saab tugineda artikli 4 lõikele 2 üksnes juhul, kui ta suudab tõendada, et tema rahvuslik identiteet on tegelikult ohus ja et tema õigusnormid põhinevad objektiivsetel kaalutlustel, on nõuetekohaselt põhjendatud ja proportsionaalsed ning järgivad hartaga tagatud põhiõigusi ja liidu õiguse üldpõhimõtteid.

506

Komisjon lisab, et kuna muutmisseaduses on märgitud, et alaealisi tuleb kaitsta mittepaiksooliste või mitteheteroseksuaalsete isikute ning nende eluviisi kujutamise ja propageerimise eest, lähtub muutmisseadus eeldusest, et selline sisu on kahjulik ning kujutab endast oma olemuse ja olemasolu tõttu ohtu ühiskonnale. Ettevaatuspõhimõttele tuginemine peegeldab lähenemisviisi, mille kohaselt sooline mitmekesisus võrdub potentsiaalselt ohtliku „asjaga“.

507	Mis puudutab pealegi ELL artiklist 2 tulenevaid õiguslikke kohustusi, siis on komisjon arvamusel, et miski selle artikli sõnastuses ei viita sellele, et see artikkel ei ole õiguslikult siduv.

508

Kõigepealt tuleneb EL lepingu preambulist, et artikkel 2 ei ole puhtalt programmiline. Euroopa Kohus on selles kontekstis märkinud, et artiklis 2 ei ole sõnastatud pelgalt poliitilist laadi suuniseid või kavatsusi, vaid seal on nimetatud väärtused, mis on osa liidu kui ühise õiguskorra identiteedist.

509	Järgmiseks on liidu õiguse üldpõhimõtted määratletud üldiselt ja neid on sageli täpsustatud muudes esmase või teisese õiguse sätetes, ilma et neil puuduks siduvus või selgus.

510	Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et ELL artikli 2 õiguslikult siduv laad on kooskõlas vastastikuse usaldusega, mis peab olema liikmesriikide vahel, kusjuures iga liikmesriik jagab kõigi teiste liikmesriikidega ühiseid väärtusi, millel liit rajaneb, nagu on täpsustatud ELL artiklis 2.

511	Samuti nendib komisjon, et vastupidi sellele, mida väidab Ungari, võimaldab nimetatud artikkel 2 tal üksnes tuvastada liidu õigusnormide teatud raskusastmega või horisontaalseid rikkumisi, see tähendab – nagu käesolevas asjas – harta artiklite 1, 7, 11 ja 21 rikkumist.

512

Komisjon märgib seoses ne bis in idem‑põhimõtte väidetava rikkumisega, millele Ungari samuti tugineb, et käesolevas asjas ei ole tegemist sanktsiooni määramisega, kuna kohtuotsus, milles tuvastatakse liikmesriigi kohustuste rikkumine ELTL artikli 258 alusel, on puhtalt deklaratiivne. Igal juhul väidab komisjon, viidates Euroopa Kohtu praktikale, et see põhimõte on kohaldatav üksnes eraõiguslike isikute suhtes.

513

Ungari väidab vastu, et ELL artikkel 2 on üldsäte, mis ei saa olla liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise hagi õiguslik alus, kuna selles on loetletud liidu ühised väärtused. Samuti ei anna see artikkel komisjonile pädevust, mis võimaldaks tal liikmesriikide õiguskordasid piiramatult kontrollida.

514	Asjaolu, et see artikkel on siduv, ei tähenda, et selle eiramine võiks olla ELTL artikli 258 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise hagi ese. ELL artiklis 7 ette nähtud menetlus on peamine viis tagada, et ELL artiklis 2 sätestatud väärtusi austatakse.

515

16. veebruari 2022. aasta kohtuotsusest Ungari vs. parlament ja nõukogu (C‑156/21, EU:C:2022:97, punktid 157 ja 158) tuleneb, et harta ja EL toimimise lepingu teatavates sätetes on täpsustatud ELL artikliga 2 tagatud väärtuste ulatust, kusjuures nende sätete alusel võib vajaduse korral esitada liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise hagi erinevalt artiklist 2 eraldivõetuna. Järelikult käsitleb üksnes ELL artikkel 7 artiklis 2 sätestatud väärtuste olulisi rikkumisi kui selliseid.

516

Lisaks väidab Ungari, et ta ei ole oma rahvusliku identiteedi austamisele tuginenud selleks, et põhjendada liidu aluslepingute järgimata jätmist, kuna muutmisseadusega ei ole rikutud ei aluslepinguid ega liidu teisese õiguse sätteid. Ta väidab seevastu, et liikmesriikidel on kaalutlusruum ühiskonna põhihuvide kaitse taseme kindlaksmääramise küsimustes, mis on tihedalt seotud nende rahvusliku identiteediga, kusjuures sellist kaalutlusruumi rõhutas kohtujurist Collins oma ettepanekus, mille ta esitas kohtuasjas Commune d’Ans (C‑148/22, EU:C:2023:378, punkt 45).

517	Lõpuks võib asjaolu, et liikmesriiki karistatakse nii hartaga tagatud põhiõiguste kui ka ELL artikli 2 rikkumise eest, olla vastuolus ne bis in idem‑põhimõttega.

518	Igal juhul ei ole muutmisseaduse eesmärk häbimärgistada isikuid, kes on mittepaiksoolised või mitteheteroseksuaalsed, ega jätta neid ühiskonnast välja.

519	Eeltoodud kaalutlusi arvestades on kuues etteheide vastuvõetamatu või teise võimalusena põhjendamatu.

2. Euroopa Kohtu hinnang

a) ELL artikli 2 siduv laad

520

Mis esimesena puudutab Ungari argumenti, et ELL artikkel 2 ei sisalda konkreetseid nõudeid, mis võiksid iseenesest olla liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise hagi aluseks, siis tuleb kõigepealt meenutada, et liidul on oma konstitutsiooniline raamistik. Sellesse raamistikku kuuluvad põhiväärtused, mis on nimetatud ELL artiklis 2, mille kohaselt liit „rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine“, liidu õiguse üldpõhimõtted, harta sätted ning samuti EL lepingu ja EL toimimise lepingu sätted (vt selle kohta 30. aprill 2019. aasta arvamus 1/17 (ELi ja Kanada majandus- ja kaubandusleping) (EU:C:2019:341, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika).

521

ELL artikli 49 kohaselt on nende väärtuste austamine liiduga ühinemise tingimuseks kõigile Euroopa riikidele, kes liidu liikmeks saamist taotlevad, ühendades riike, kes on vabalt ja vabatahtlikult omaks võtnud need väärtused ning kes võtavad endale kohustuse neid pidevalt edendada (vt selle kohta 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 124; 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 142, ning 29. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank, C‑132/20, EU:C:2022:235, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).

522

Nimelt, kui kandidaatriigist saab liikmesriik, ühineb ta õigusliku konstruktsiooniga, mille aluseks on põhieeldus, et igal liikmesriigil on kõikide teiste liikmesriikidega – ja ühtlasi tunnistab ta, et neil on temaga – teatav hulk ühiseid väärtusi, mis on nimetatud selles artiklis ja millel liit rajaneb. See eeldus kuulub liidu õiguse olemusega seotud esmatähtsate erisuste hulka, mis tulenevad liidu õiguse autonoomiast liikmesriikide õiguste ja rahvusvahelise õiguse suhtes. See eeldus tähendab ja põhjendab liikmesriikidevahelist vastastikust usaldust nende väärtuste tunnustamisel ja seega neid ellu viiva liidu õiguse järgimisel (vt selle kohta 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 125, ning 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 143 ning seal viidatud kohtupraktika).

523

Sellest tuleneb, et ELL artiklis 2 sätestatud väärtuste austamine liikmesriigi poolt on tingimuseks, et nimetatud liikmesriik saaks kasutada kõiki talle aluslepingute kohaldamisest tulenevaid õigusi. Nende väärtuste austamine ei saa olla üksnes kohustus, mida peab täitma kandidaatriik selleks, et liiduga ühineda, ent millest ta pärast ühinemist saab vabaneda (16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 126, ning 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 144 ja seal viidatud kohtupraktika).

524

Lisaks ei või liikmesriik oma õigusnorme muuta viisil, mis toob kaasa artikliga 2 tagatud väärtuste kaitse nõrgenemise. Seega on liikmesriigid kohustatud tagama, et nad väldivad mis tahes tagasilangusi nende väärtuste osas (vt selle kohta 20. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Repubblika, C‑896/19, EU:C:2021:311, punktid 63 ja 64 ning seal viidatud kohtupraktika).

525

Sellest tuleneb, et ELL artiklis 2 ei ole sõnastatud pelgalt poliitilist laadi suuniseid või kavatsusi, vaid seal on nimetatud väärtused, mis on osa liidu kui ühise õiguskorra identiteedist ning mis nõuavad liikmesriikidelt nende säilitamist ja edendamist. Need väärtused realiseeruvad põhimõtetes ja sätetes, mis kätkevad endas liikmesriikide jaoks täpsemaid õiguslikult siduvaid kohustusi (vt selle kohta 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 232, ning 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 264).

526

On tõsi, et harta preambulis on osutatud eelkõige sellele, et liidu aluseks on demokraatia ning õigusriigi põhimõte ning liit tunnustab kõnealuses hartas nimetatud õigusi, vabadusi ja põhimõtteid. ELL artiklis 2 nimetatud inimväärikuse, vabaduse, võrdsuse, inimõiguste austamise, diskrimineerimiskeelu ning naiste ja meeste vahelise võrdsuse kui väärtuste ulatust on täpsustatud harta artiklites 1, 6, 7, 10, 11, 20, 21 ja 23 (vt selle kohta 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 157).

527

Ungari viidatud asjaolu, et artiklis 2 nimetatud väärtused on konkretiseeritud muudes liidu õiguse põhimõtetes ja sätetes, mis sisaldavad liikmesriikidele täpsemaid õiguslikult siduvaid kohustusi käesoleva kohtuotsuse punktis 525 viidatud kohtupraktika tähenduses, ei saa siiski seada kahtluse alla nende väärtuste õiguslikult siduvat laadi liikmesriikidele.

528	ELL artikli 2 selline tõlgendus ei tulene mitte ainult selle sõnastusest, vaid ka selle kontekstist ja kujunemisloost.

529

Mis esiteks puudutab ELL artikli 2 sõnastust, siis olgu meenutatud, et sellest nähtub, et liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.

530	Seega tuleb tõdeda, et artiklis 2 on piiritletud liidu alusväärtused, mida liikmesriigid, kes on nende väärtustega seotud liitu kuulumise tõttu, kohustuvad vastastikku austama, säilitama ja edendama.

531	Mis teiseks puudutab artikli 2 konteksti, siis ka EL lepingu üldine ülesehitus toetab selle artikliga kaitstud väärtuste sellist siduvat laadi.

532

Sellega seoses sisaldab EL lepingu preambul juba üldist viidet „inimeste puutumatute ja võõrandamatute õiguste universaalsetele põhiväärtustele, vabadusele, demokraatiale, võrdõiguslikkusele ja õigusriigi põhimõttele“ ning need väärtused kattuvad vähemalt osaliselt ELL artiklis 2 sisalduvate ühiste väärtustega. Preambul ei ole siiski õiguslikult siduv. Seevastu artikli 2 lisamine EL lepingu põhiteksti I jaotisesse „Ühissätted“ toetab järeldust, et see säte on siduv.

533

Ka ELL artikkel 49 toetab osana kontekstist nimetatud artikli 2 tõlgendamist nii, et see säte on liikmesriikidele õiguslikult siduv. Nimelt, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 521, tähendab ELL artikkel 49, et ELL artiklis 2 sätestatud väärtuste austamine on liiduga ühinemise eeltingimus kõigile Euroopa riikidele, kes liidu liikmeks saamist taotlevad, ühendades seega riike, kes on vabalt ja vabatahtlikult omaks võtnud need väärtused ning kes võtavad endale kohustuse neid pidevalt edendada.

534

Sama kehtib ka teiste EL lepingu sätete kohta, mis viitavad sõnaselgelt liidu väärtustele ja kinnitavad seega ELL artikli 2 õiguslikku siduvust ning milleks on ELL artikli 3 lõiked 1 ja 5, artikli 7 lõiked 1 ja 2, artikli 8 lõige 1, artikli 13 lõige 1, artikli 21 lõike 2 punkt a, artikli 32 esimene lõik ja artikli 42 lõige 5.

535

Kolmandaks kinnitavad seda tõlgendust artikli 2 ettevalmistavad materjalid. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 169 märkis, ei olnud EL lepingus Lissaboni lepingule eelnenud redaktsioonis viidatud mitte „väärtustele“, vaid artiklis 2 nimetatud „põhimõtetele“. Mõiste „väärtused“ lisati selle lepinguga, võttes üle Euroopa tuleviku konvendi sõnastuse, mille kohaselt Euroopa põhiväärtustel „peab olema selge, vastuoludeta õiguslik alus, et liikmesriigid saaksid teada, millised on sellest tulenevad kohustused, mille täitmata jätmise korral võidakse määrata sanktsioone“ (Euroopa konvendi sekretariaat, CONV 528/03, lk 11).

536	Sellest järeldub, et artikliga 2 tagatud väärtused on iseenesest õiguslikult siduvad, millest tuleneb liikmesriikide ja liidu institutsioonide kohustus neid väärtusi austada ning neid säilitada ja edendada.

537

Mis teisena puudutab Ungari argumenti, et ELL artiklist 2 tulenevate kohustuste rikkumise suhtes ei saa esitada ELTL artikli 258 kohast liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise hagi, kuna ainult ELL artiklis 7 ette nähtud menetlus võimaldab tuvastada artikliga 2 tagatud väärtuste rikkumise, siis tuleb meenutada, et kohtupraktikast tuleneb, et liit peab saama talle aluslepingutega antud pädevuse piires kaitsta artiklis 2 sätestatud väärtusi (16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 127, ja 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 145).

538

Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et selliselt loodud ühise õiguskorra aluseks oleva põhieelduse tagamiseks on aluslepingutega kehtestatud kohtusüsteem, mille eesmärk on tagada liidu õiguse tõlgendamise järjepidevus ja ühtsus. ELL artikli 19 lõike 1 esimese lõigu kohaselt on Euroopa Kohtu ülesanne tagada õiguse austamine aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel nendega kehtestatud menetlustes, mille hulka kuulub ELTL artiklitega 258–260 reguleeritud liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise menetlus (vt selle kohta 30. aprilli 2019. aasta arvamus 1/17 (ELi ja Kanada majandus- ja kaubandusleping) (EU:C:2019:341, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika).

539	ELTL artikli 258 kohaselt on selle hagi eesmärk liidu õigusest tulenevate liikmesriigi kohustuste rikkumise objektiivne tuvastamine (6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (kõrgharidus), C‑66/18, EU:C:2020:792, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

540

Kuna puudub erand ELL artikliga 19 Euroopa Kohtule antud üldisest pädevusest tagada õiguse järgimine aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel, jääb Euroopa Kohtule pädevus ELTL artikli 258 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise hagi menetlemisel kontrollida, kas liikmesriigid järgivad ELL artiklist 2 tulenevaid kohustusi.

541	Seega ei saa nõustuda Ungari argumendiga, et ainult ELL artiklis 7 ette nähtud menetlus võimaldab tuvastada ELL artikliga 2 kaitstud väärtuste rikkumise.

542

Sellega seoses on oluline meenutada, et Euroopa Kohus on otsustanud, et vastupidi sellele, mida väidab Ungari, on lisaks ELL artiklis 7 ette nähtud menetlusele antud liidu institutsioonidele aluslepingute mitme sättega, mida on sageli täpsustatud erinevates teisese õiguse aktides, pädevus hinnata ja tuvastada liikmesriigis toime pandud ELL artiklis 2 nimetatud väärtuste rikkumist ning rikkumiste esinemise korral nende eest karistada (16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 159, ning 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 195).

543

Sellest järeldub tingimata, et neid väärtusi ei saa pidada sellisteks, mida liit saab kaitsta üksnes ELL artiklis 7 ette nähtud menetluse raames (vt selle kohta 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 163, ning 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 199).

b) ELL artiklist 2 tulenevate kohustuste rikkumine

544	Kõigepealt tuleb meenutada, et lisaks käesoleva kohtuotsuse punktides 163, 204, 235, 311 ja 416 tuvastatud liidu õigusnormide rikkumisele rikkus Ungari muutmisseaduse vastuvõtmisega ka harta artikleid 1, 7, 11 ja 21, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 422 ja 493.

545	Seega peab Euroopa Kohus hindama, kas kõik need rikkumised võivad olla aluseks ELL artikli 2 rikkumisele.

546	Nagu esimesena nähtub sisuliselt käesoleva kohtuotsuse punktis 536 esitatud kaalutlustest, on artiklis 2 nimetatud väärtustega liidus kehtestatud õiguslikult siduvad horisontaalsed kohustused ja määratletud liidu kui ühise õiguskorra identiteet.

547	ELL artiklile 2 omasest õiguslikult siduvast laadist ei tulene siiski, et see, kui rikutakse liidu õigusnormi, mis neid väärtusi otseselt või kaudselt konkretiseerib, tähendab tingimata sama artikli 2 rikkumist.

548	On tõsi, et see, kui rikutakse mitut hartaga tagatud põhiõigust, millega on konkretiseeritud ELL artiklis 2 sätestatud väärtusi, võib olla kaudne tõend nende väärtuste rikkumise kohta.

549

Liikmesriikide vastastikune usaldus põhineb nimelt artikliga 2 tagatud väärtuste tunnustamisel, mis tähendab, et alates ühinemisest ei teosta ükski neist riikidest oma pädevust viisil, mis läheks vastuollu väärtustega, mis määratlevad liidu kui ühise õiguskorra identiteedi, mida liikmesriigid tunnustavad vastastikkuse alusel (vt selle kohta analoogia alusel 29. aprilli 2025. aasta kohtuotsus komisjon vs. Malta (investoritele kodakondsuse andmine), C‑181/23, EU:C:2025:283, punktid 93 ja 95). Selles kontekstis on oluline rõhutada, et liit ühendab seega riike, kes – nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 521 – on vabalt ja vabatahtlikult omaks võtnud need väärtused, eelkõige hartas tunnustatud põhiõigused, järgivad neid ning on võtnud endale kohustuse neid edendada (vt selle kohta 5. juuni 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu), C‑204/21, EU:C:2023:442, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

550

Nimetatud artikli 2 tõlgendus, mis läheb kaugemale käesoleva kohtuotsuse punktis 547 esitatust, võib siiski võtta igasuguse tõhususe piiridelt, mis on seatud muude liidu õigusnormide kohaldamisalale, eelkõige harta sätete puhul, mis on liikmesriikidele suunatud üksnes juhul, kui nad harta artikli 51 lõike 1 tähenduses kohaldavad liidu õigust.

551

Seega saab liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi menetlemisel tuvastada, et liikmesriik on eiranud ELL artiklist 2 tulenevaid õiguslikult siduvaid kohustusi üksnes siis, kui on rikutud liikmesriikide ühte või mitut ühist väärtust ilmselgelt ja eriti oluliselt, kuna sellised rikkumised on vastuolus liidu identiteedi kui sellisega, mis tal on sellise ühiskonna ühise õiguskorrana, milles valitseb pluralism.

552

Kuna ELL artikli 2 rikkumise tuvastamisele kehtivad konkreetsed tingimused, mis tulenevad selle sätte enda ulatusest ja sellega seotud kohustustest, ei saa nõustuda Ungari argumendiga, mille kohaselt tooks nii harta kui ka ELL artikliga 2 tagatud põhiõiguste rikkumine kaasa selle, et teda karistatakse kaks korda ühe rikkumise eest, kuna miski ei takista Euroopa Kohtul, kellele on esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, tuvastada nende kohustuste eraldiseisvaid rikkumisi, mis tulenevad hartast ja ELL artiklist 2.

553

Teisena tuleb rõhutada, et nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 258 sisuliselt märkis, kehtestab muutmisseadus käesoleval juhul diskrimineerivate meetmete kooskõlastatud kogumi, mis kajastab Ungari seadusandja arusaama, mille kohaselt mis tahes sisu, mis kujutab või propageerib sooidentiteete, mis ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust, kahjustab alaealiste füüsilist, vaimset ja kõlbelist arengut ning see õigustab alaealistele niisugusele sisule juurdepääsu piiramist või keelamist.

554

Sellest järeldub, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 487–491, viib see seadus selliste isikute häbimärgistamiseni ja marginaliseerimiseni, kes on mittepaiksoolised või mitteheteroseksuaalsed, ainuüksi nende seksuaalse identiteedi või seksuaalse sättumuse alusel, kusjuures neid tagajärgi süvendab asjaolu, et nimetatud seadus loob lisaks seose mittepaiksooliseks isikuks või mitteheteroseksuaalseks isikuks olemise ja laste vastu suunatud seksuaalkuritegevuse vahel, viidates sellele, et isikud, kes on mittepaiksoolised või mitteheteroseksuaalsed, kujutavad endast Ungari ühiskonnale ja Euroopa ühiskonnale põhjapanevat ohtu, kuna see seos võib kaasa tuua selle, et nende isikute suhtes kujuneb välja vaenulik käitumine.

555	Selline häbimärgistamine ja marginaliseerimine, millega luuakse, säilitatakse või tugevdatakse osa ühiskonna liikmete „nähtamatust“, on vastuolus inimväärikuse, võrdsuse ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamise väärtustega ELL artikli 2 tähenduses.

556

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et muutmisseadus rikub ilmselgelt ja eriti oluliselt mittepaiksooliste, sealhulgas transsooliste või mitteheteroseksuaalsete isikute õigusi ning inimväärikuse austamise, võrdsuse ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamise väärtusi ELL artikli 2 tähenduses, mistõttu on see vastuolus liidu identiteedi kui sellisega, mis tal on sellise ühiskonna ühise õiguskorrana, milles valitseb pluralism.

557	Kolmandana ei sea seda järeldust kahtluse alla Ungari argumendid, mille kohaselt on liikmesriikidel ELL artikli 4 lõike 2 alusel kaalutlusruum määrata kindlaks ühiskonna põhihuvide kaitse tase küsimustes, mis on tihedalt seotud nende rahvusliku identiteediga.

558	Artikli 4 lõikes 2 on ette nähtud, et liit austab liikmesriikide võrdsust aluslepingute ees ning nende rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele, sealhulgas piirkondlikule ja kohalikule omavalitsusele.

559

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kuigi liit on vastavalt artikli 4 lõikele 2 kohustatud austama liikmesriikide rahvuslikku identiteeti, mistõttu on neil riikidel teatav kaalutlusruum, et rakendada ELL artiklis 2 osutatud väärtusi ja neid konkretiseerivaid liidu õiguse põhimõtteid, ei tulene sellest kuidagi, et artiklist 2 tulenevad kohustused võivad liikmesriigiti varieeruda (vt selle kohta analoogia alusel 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 233, ning 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 265).

560

Kuigi igal liikmesriigil on oma poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele omane rahvuslik identiteet, mida liit austab, on liikmesriigid võtnud artikli 2 kohaselt omaks ühised väärtused, mida nad jagavad, ning võtnud endale kohustuse neid pidevalt järgida (vt selle kohta analoogia alusel 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 234, ning 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 266).

561

Lisaks tuleb ELL artikli 4 lõike 2 tõlgendamisel võtta arvesse normihierarhias samal tasandil asuvaid sätteid, eelkõige ELL artiklit 2, ning see ei vabasta liikmesriike neist sätetest tulenevate kohustuste täitmisest (vt selle kohta 19. novembri 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tšehhi Vabariik (kandideerimisõigus ja erakonna liikmeks olek), C‑808/21, EU:C:2024:962, punkt 158, ning 19. novembri 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kandideerimisõigus ja erakonna liikmeks olek), C‑814/21, EU:C:2024:963, punkt 155 ja seal viidatud kohtupraktika).

562	Seega on artikli 4 lõikega 2 kaitstud üksnes selline käsitlus rahvuslikust identiteedist selle artikli tähenduses, mis on kooskõlas ELL artikliga 2 tunnustatud väärtustega.

563

Ent nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 556, kuna muutmisseadusega on eiratud inimväärikuse, võrdsuse ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamise väärtusi artikli 2 tähenduses, ei saa Ungari õiguspäraselt tugineda oma rahvuslikule identiteedile selle seaduse vastuvõtmise põhjendamiseks.

564	Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et kuues etteheide on põhjendatud.

C. Neljas etteheide, et on rikutud IKÜM artiklit 10 ja harta artikli 8 lõiget 2

1. Poolte argumendid

565	Neljandas etteheites, mida tuleb analüüsida viimasena, heidab komisjon Ungarile ette, et ta on rikkunud IKÜM artiklist 10 ja harta artikli 8 lõikest 2 tulenevaid kohustusi.

566

Komisjon märgib, et karistusregistri seaduse § 67 lõike 1 punktides a–d on ette nähtud karistusregistri talituse kohustus tagada igale „volitatud isikule“ vahetu juurdepääs registriandmetele, edastada vastava taotluse alusel volitatud isikule andmeid, kinnitada volitatud isiku taotlusel andmeid ja teha volitatud isikule elektrooniliselt kättesaadavaks andmed isikute kohta, kes on laste suhtes toime pannud seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo või seksuaalse kõlbluse vastase kuriteo.

567

Komisjon väidab esiteks, et karistusregistri seaduse § 67 lõike 1 punktis d ei ole andmesubjektide õigustele ja vabadustele ette nähtud piisavaid tagatisi seoses nende isikuandmetega tutvumise tingimustega, kuna selles sättes ei ole täpsustatud, kes on „volitatud isik“, kellel on õigus tutvuda karistusregistri andmetega elektrooniliselt („liides“).

568	Selles suhtes toob niivõrd lai ja ebatäpne määratlus, nagu on ette nähtud § 67 lõike 1 punktides a–d, kaasa õiguskindlusetuse seoses nende isikutega, kellel on registritele juurdepääs, eirates IKÜM artiklit 10.

569

Nimelt peab IKÜM artikli 10 kohaselt isikuandmetega tutvumine toimuma objektiivsete kriteeriumide alusel ja üksnes niivõrd, kuivõrd juurdepääs on põhjendatud ja vajalik. Mis puudutab aga karistusregistri seaduse § 75/B lõike 3 punkti a alapunkti ab, siis võib isegi isikuid, kes hoolitsevad alaealise eest vaid lühiajaliselt, pidada alaealisega lähedalt seotuks ja seega selle sätte kohaldamisalasse kuuluvaks.

570	Arvestades § 75/B lõike 1 alusel kõnealustele andmetele juurdepääsu vajalikkuse kriteeriumi, võivad need isikud õiguspäraselt soovida tagada laste kaitse ja ennetada laste suhtes või laste ärakasutamise teel toime pandud seksuaalse enesemääramise vastaseid või kõlblusvastaseid kuritegusid.

571

22. juuni 2021. aasta kohtuotsusest Latvijas Republikas Saeima (karistuspunktid) (C‑439/19, EU:C:2021:504, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika) tuleneb siiski, et vajalikkuse kriteerium ei ole täidetud, kui üldist huvi pakkuvat eesmärki on mõistlikult võimalik sama tõhusalt saavutada muude, vähem piiravate vahenditega.

572

Teiseks väidab komisjon, et karistusregistrisse kantud andmetega tutvumise kriteeriumid ei paku karistusregistri seaduse raames „asjaomaseid kaitsemeetmeid andmesubjektide õiguste ja vabaduste kaitseks“ IKÜM artikli 10 tähenduses, kuna nende kriteeriumide abil ei ole võimalik tagada, et karistusregistri andmete töötlemine vastab vajalikkuse ja proportsionaalsuse üldistele nõuetele.

573

Komisjon täpsustab seoses sellega, et IKÜM artiklite 5 ja 6 kohaselt saab üldsusele anda juurdepääsu ametlikes dokumentides sisalduvatele isikuandmetele üksnes juhul, kui avalikustamise vajadus on tõendatud. Käesolevas asjas ei ole aga kehtestatud ühtegi mehhanismi, et hinnata juurdepääsu vajalikkust objektiivsete kriteeriumide alusel.

574

Kolmandaks väidab komisjon, et IKÜM artiklis 86, mis käsitleb avaliku sektori asutuse või avaliku sektori organi või erasektori organi valduses olevates ametlikes dokumentides sisalduvate isikuandmete avalikustamist avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks, ei ole samuti ette nähtud erandeid andmekaitsenormidest.

575	Ungari väidab vastu, et IKÜM artiklites 10 ja 86 nõutud tagatised on antud karistusregistri seaduse § 67 lõike 1 punktides a–d ning neid tugevdavad andmeturbemeetmed, mis vastavad IKÜM artikli 5 lõike 1 punktis f ja artiklis 24 ette nähtud isikuandmete kaitse tasemele.

576	Karistusregistri seaduse § 67 lõike 1 punktis d on piisavalt täpselt kindlaks määratud isikud, kellel on õigus tutvuda nende isikute andmetega, kes on laste suhtes toime pannud seksuaalse enesemääramise vastase või kõlblusvastase kuriteo.

577	Karistusregistri seaduse § 75/B lõikest 3 tuleneb, et andmesubjekti karistusregistrisse kantud isikuandmetega tutvumise menetluse võib algatada üksnes täisealine isik, kes on alaealise lähedane isik või kes vastutab tema kasvatamise, järelevalve või hoolduse eest.

578

Ungari väidab, et Ungari tsiviilseadustiku § 8:1 lõike 1 punkti 2 kohaselt hõlmab mõiste „lähedane isik“ abikaasasid, otsejoones sugulasi, lapsendatud ja kasulapsi, lapsendanud vanemaid, võõrasvanemaid ja kasuvanemaid, vendi ja õdesid, samuti elukaaslasi, otsejoones sugulaste abikaasasid, abikaasade otsejoones sugulasi ning vendasid ja õdesid, samuti vendade ja õdede abikaasasid.

579	Lisaks nähtub selle seadustiku§ 4:146 lõikest 1 ja §‑st 4:224, et alaealise lapse suhtes kehtib vanema hooldusõigus või eestkoste, kusjuures see õigus hõlmab muu hulgas varahooldust ja seadusliku esindamise õigust, mis tähendab õigust taotleda andmetega tutvumist karistusregistri seaduse alusel.

580	Karistusregistri seaduse § 75/B lõike 1 kohaselt peab juurdepääs kõnealustele andmetele olema vajalik ning karistusregistrisse kantud andmetega tutvumise vajalikkus ja proportsionaalsus põhineb seega objektiivsetel ja subjektiivsetel kriteeriumidel.

581

Ungari lisab, et andmesubjekti karistusregistris olevate isikuandmetega tutvumiseks kasutatava elektroonilise liidese toimimine tagab IKÜM artikli 10 kohaselt asjakohased kaitsemeetmed. Enne andmesubjekti andmete taotlemist peab taotleja esitama „rangetel otsingutingimustel“ põhineva avalduse selle kohta, mis eesmärgil taotlus esitatakse.

582

Nagu on märgitud IKÜM põhjenduses 4, ei ole õigus isikuandmete kaitsele absoluutne, vaid seda tuleb kaaluda vastavalt selle ülesandele ühiskonnas ning tasakaalustada muude põhiõigustega vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele. Harta artikliga 24 kaitstud lapse õiguste tagamine peab olema ülimuslik õiguse suhtes isikuandmete kaitsele. Seda eesmärki ei ole võimalik saavutada ka muude mõistlike ja sama tõhusate vahenditega nagu isikuandmete kaitse õiguse vajalik ja proportsionaalne piiramine.

583	Karistusregistri andmete avalikustamise kohta märgib Ungari IKÜM artikli 86 põhjal, et käesoleval juhul ei ole tegemist ametliku dokumendi avalikustamise ega nende sisu avaldamisega.

2. Euroopa Kohtu hinnang

584

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et IKÜMi eesmärk, mis nähtub selle artiklist 1 ning põhjendustest 1 ja 10, on nimelt tagada füüsiliste isikute põhiõiguste ja ‑vabaduste, eelkõige nende õiguse eraelu puutumatusele kõrgetasemeline kaitse, kui töödeldakse neid isikuid puudutavaid isikuandmeid, mida kaitsevad harta artikli 8 lõige 1 ja ELTL artikli 16 lõige 1 (9. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Mousse, C‑394/23, EU:C:2025:2, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

585

Vastavalt sellele eesmärgile peab igasugune isikuandmete töötlemine olema kooskõlas nimetatud määruse artiklis 5 sätestatud isikuandmete töötlemise põhimõtetega ja vastama määruse artiklis 6 loetletud seaduslikkuse tingimustele (9. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Mousse, C‑394/23, EU:C:2025:2, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

586	IKÜM artikli 5 lõike 1 punktis a on sätestatud, et isikuandmete töötlemisel tagatakse, et töötlemine on seaduslik, õiglane ja andmesubjektile läbipaistev.

587

Seoses töötlemise seaduslikkuse tingimustega on Euroopa Kohus otsustanud, et IKÜM artikli 6 lõike 1 esimene lõik näeb ette ammendava ja piirava loetelu juhtudest, mil isikuandmete töötlemist saab pidada seaduslikuks. Selleks et isikuandmete töötlemist saaks pidada seaduslikuks, peab töötlemine seega kuuluma mõne selles sättes ette nähtud olukorra alla (9. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Mousse, C‑394/23, EU:C:2025:2, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

588

Nagu Euroopa Kohus on otsustanud, ei ole juhul, kui on võimalik tuvastada, et isikuandmete töötlemine on vajalik mõne IKÜM artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punktides b–f ette nähtud põhjenduse seisukohast, vaja kindlaks teha, kas see töötlemine kuulub ka mõne teise sellise põhjenduse alla (4. juuli 2023. aasta kohtuotsus Meta Platforms jt (suhtlusvõrgustiku kasutamise tüüptingimused), C‑252/21, EU:C:2023:537, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

589

Selles kontekstis tuleb artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punktides b–f ette nähtud põhjendusi osas, milles need võimaldavad ilma andmesubjekti nõusolekuta toimuva isikuandmete töötlemise seaduspäraseks muuta, tõlgendada kitsalt (9. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Mousse, C‑394/23, EU:C:2025:2, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

590	IKÜM artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punkti e kohaselt võib selline töötlemine olla seaduslik ka juhul, kui ja määral, mil see on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või vastutava töötleja avaliku võimu teostamiseks.

591

Lisaks tuleb märkida, et üldsuse juurdepääsu kohta ametlikele dokumentidele on IKÜM artiklis 86 ette nähtud, et avaliku sektori asutus või avaliku sektori organ või erasektori organ võib avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks avaldada tema valduses olevates ametlikes dokumentides sisalduvaid isikuandmeid kooskõlas liidu õigusega või liikmesriigi õigusega, et ühitada üldsuse juurdepääs sellistele ametlikele dokumentidele õigusega isikuandmete kaitsele.

592

Seda artiklit tuleb tõlgendada, arvestades esiteks IKÜM põhjendust 4, milles on muu hulgas märgitud, et õigus isikuandmete kaitsele ei ole absoluutne õigus, ja teiseks selle määruse põhjendust 154, millest nähtub muu hulgas, et üldsuse juurdepääsu ametlikele dokumentidele võib pidada avalikes huvides olevaks (vt selle kohta 3. aprilli 2025. aasta kohtuotsus Ministerstvo zdravotnictví (juriidilise isiku esindaja andmed), C‑710/23, EU:C:2025:231, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

593

Käesoleval juhul on karistusregistri seaduse § 67 lõikes 1 ette nähtud, et karistusregistri talitus tagab volitatud isikule, lähtudes karistusregistri infosüsteemist ja vastavalt selle seaduse sätetele, punkti a kohaselt vahetu juurdepääsu registriandmetele; edastab punkti b kohaselt volitatud isikule vastava taotluse alusel andmeid; kinnitab punkti c kohaselt volitatud isiku taotlusel andmeid ja teeb punkti d kohaselt volitatud isikule elektrooniliselt kättesaadavaks registriandmed isikute kohta, kes on laste suhtes toime pannud seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo või seksuaalse kõlbluse vastase kuriteo.

594	Süüdimõistvate kohtuotsustega seotud andmete töötlemine, millele on viidatud eelkõige selle seaduse § 67 lõike 1 punktis d, võib kuuluda IKÜM artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punkti e kohaldamisalasse.

595

Mis siiski puudutab konkreetsemalt andmeid süüdimõistvate kohtuotsuste ja süütegude kohta, siis IKÜM artikli 10 kohaselt kehtivad nende töötlemise suhtes täiendavad piirangud. Selle sätte kohaselt võib neid andmeid töödelda „ainult ametiasutuse järelevalve all“, välja arvatud juhul, kui see on „lubatud liidu või liikmesriigi õigusega, milles on sätestatud asjakohased kaitsemeetmed andmesubjektide õiguste ja vabaduste kaitseks“. Kõiki süüdimõistvate kohtuotsuste täielikke registreid võib pidada üksnes avaliku võimu järelevalve all (7. märtsi 2024. aasta kohtuotsus Endemol Shine Finland, C‑740/22, EU:C:2024:216, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

596

Euroopa Kohus on juba otsustanud, et ei IKÜM artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punkt e ega selle määruse artikkel 10 ei keela üldiselt ja absoluutselt, et ametiasutusel oleks õigus või isegi kohustus avaldada isikuandmed neile, kes seda taotlevad (7. märtsi 2024. aasta kohtuotsus Endemol Shine Finland, C‑740/22, EU:C:2024:216, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

597

Seega ei ole IKÜMiga üldjuhul vastuolus see, kui isikuandmed tehakse kättesaadavaks üldsusele, kui see on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või avaliku võimu teostamiseks selle määruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punkti e tähenduses. Sama kehtib ka juhul, kui kõnealused andmed kuuluvad IKÜM artikli 10 kohaldamisalasse, tingimusel et nende andmete avaldamist lubavates õigusaktides on andmesubjektide õiguste ja vabaduste kaitseks ette nähtud asjakohased kaitsemeetmed (7. märtsi 2024. aasta kohtuotsus Endemol Shine Finland, C‑740/22, EU:C:2024:216, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

598

Käesoleval juhul peab Euroopa Kohus seega kontrollima, kas karistusregistri seaduse § 67 lõike 1 punkt d, eelkõige selle sätte tähenduses „volitatud isiku“ määramine, vastab proportsionaalsuse põhimõtet arvestades artiklis 10 ette nähtud nõuetele, ja leidma tasakaalu „volitatud isiku“ õiguse tutvuda nimetatud andmetega ja harta artikliga 8 tagatud õiguse isikuandmete kaitsele vahel.

599

Sellega seoses tuleb meenutada, et põhiõigused eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele ei ole absoluutsed eelisõigused, nagu selgub IKÜM põhjendusest 4, vaid neid tuleb arvesse võtta vastavalt nende ülesandele ühiskonnas ning kaaluda teiste põhiõigustega. Seega võib piiranguid seada tingimusel, et vastavalt harta artikli 52 lõikele 1 on need ette nähtud seadusega ning arvestavad põhiõiguste olemust ja on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Viimati nimetatud põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi. Need piirangud peavad piirduma rangelt vajalikuga ning riivet sisaldavas õigusaktis peavad olema ette nähtud selged ja täpsed reeglid, mis reguleerivad asjaomase meetme ulatust ja kohaldamist (7. märtsi 2024. aasta kohtuotsus Endemol Shine Finland, C‑740/22, EU:C:2024:216, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

600	Selle kohta on harta artikli 8 lõikes 2 täpsustatud, et isikuandmeid tuleb muu hulgas töödelda „kindlaksmääratud eesmärkidel ja asjaomase isiku nõusolekul või muul seaduses ettenähtud õiguslikul alusel“.

601

Selleks et kindlaks teha, kas süüdimõistvaid kohtuotsuseid puudutavate isikuandmete niisugune üldsusele avaldamine on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või avaliku võimu teostamiseks IKÜM artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punkti e tähenduses ning kas sellist avaldamist lubavates riigisisestes õigusnormides on ette nähtud asjakohased kaitsemeetmed andmesubjektide õiguste ja vabaduste kaitseks selle määruse artikli 10 tähenduses, tuleb konkreetselt kontrollida, kas arvestades eraelu puutumatust ja isikuandmete kaitset puudutavate põhiõiguste riive raskust – mis on tingitud kõnealusest isikuandmete edastamisest –, on see põhjendatud ja eelkõige proportsionaalne taotletavate eesmärkide saavutamisega (vt analoogia alusel 7. märtsi 2024. aasta kohtuotsus Endemol Shine Finland, C‑740/22, EU:C:2024:216, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

602

Õiguste riive raskuse kohta on Euroopa Kohus juba otsustanud, et süüteoasjades süüdimõistvate kohtuotsuste ja süütegude või nendega kaasnevate tõkenditega seotud andmete töötlemine võib nende andmete erilise tundlikkuse tõttu kujutada endast harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõiguste eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele eriti rasket riivet. Nimelt, kuna niisugused andmed seonduvad tegevusega, millega kaasneb ühiskonna hukkamõist, võib nende andmetega tutvumise võimaldamine asjaomast isikut häbimärgistada ning kujutada endast seega isiku era- või tööelu rasket riivet (7. märtsi 2024. aasta kohtuotsus Endemol Shine Finland, C‑740/22, EU:C:2024:216, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

603

Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 601 viidatud kohtupraktikat, tuleb esiteks tõdeda, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 348, et karistusregistri seaduse § 67 lõike 1 punktiga d taotletav eesmärk, mis on alaealiste kaitse ning alaealiste suhtes või alaealisi ära kasutades toime pandud seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude või kõlblusvastaste kuritegude ennetamine, on liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuv eesmärk käesoleva kohtuotsuse punktis 599 meenutatud kohtupraktika tähenduses, mis võib olla IKÜM artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punkti e kohaselt aluseks avalikes huvides oleva ülesande täitmisele.

604

Samas, kuigi üldsuse võimalus tutvuda ametlike dokumentidega IKÜM artikli 86 tähenduses, nagu käesolevas asjas karistusregistri seadusega ette nähtud karistusregistri süsteem, kuhu on kantud süüdimõistvad kohtuotsused, kujutab endast – nagu nähtub selle määruse põhjendusest 154 – avalikku huvi, mis muudab sellistes dokumentides sisalduvate isikuandmete avaldamise õiguspäraseks, peab tutvumise õigus olema siiski ühitatud põhiõigustega eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele, nagu seda nõuab sõnaselgelt ka IKÜM artikkel 86 (7. märtsi 2024. aasta kohtuotsus Endemol Shine Finland, C‑740/22, EU:C:2024:216, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

605

Seega tuleb teisena kontrollida, kas nende andmete kättesaadavaks tegemine karistusregistri seaduse § 67 lõike 1 punkti d alusel on vajalik selle avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks vastavalt IKÜM artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punktile e, see tähendab, kas andmete kättesaadavaks tegemine näib olevat põhjendatud ja eelkõige proportsionaalne.

606	Komisjon väidab, et § 67 lõike 1 punktis d ei ole andmesubjektidele antud piisavaid tagatisi nende õiguste ja vabaduste suhtes seoses nende isikuandmetega tutvumise tingimustega, kuna selles sättes ei ole selgelt täpsustatud isikuid, kellel on õigus karistusregistri andmetega tutvuda.

607	Ungari on siiski seisukohal, et need volitatud isikud on selles sättes piisavalt täpselt määratletud.

608

Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, peavad riigisisestes õigusnormides, mis võimaldavad isikuandmetega tutvuda, proportsionaalsuse nõude täitmiseks olema ette nähtud selged ja täpsed normid, mis reguleerivad asjaomase meetme ulatust ja kohaldamist ning millega on kehtestatud miinimumnõuded, millest tulenevalt on isikutel, kelle isikuandmetega on tegu, piisavad tagatised, mis võimaldavad neid andmeid kuritarvitamise ohu eest tõhusalt kaitsta. Neis õigusnormides peab olema märgitud, millistel asjaoludel ja tingimustel võib selliste andmete töötlemist ette nägeva meetme võtta, tagades seeläbi, et riive piirdub sellega, mis on rangelt vajalik (vt selle kohta 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Prokuratuur (tingimused elektroonilise side andmetele juurdepääsuks), C‑746/18, EU:C:2021:152, punkt 48, ning 5. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Commissioner of An Garda Síochána jt, C‑140/20, EU:C:2022:258, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

609

Esiteks ei saa aga karistusregistri seaduse § 67 lõike 1 punkti d lugeda selliseks õigusnormiks, milles on ette nähtud selged ja täpsed normid. Täpsemalt ei ole mõistet „volitatud isik“ kõnealuse sätte tähenduses, mis viitab isikutele, kellel on selle alusel õigus esitada andmetega tutvumise taotlus, määratletud piisavalt kitsalt ei karistusregistri seaduses ega Ungari tsiviilseadustikus.

610	Nimelt ei saa neid seadusi tõlgendada nii, et need piiritlevad täpselt isikud, keda võib pidada „volitatud isikuks“ § 67 lõike 1 punkti d tähenduses.

611	Vastavalt karistusregistri seaduse § 75/B lõike 3 punktile a, võttes arvesse Ungari tsiviilseadustiku § 8:1 lõike 1 punkti 2, võib andmete kättesaadavaks tegemise algatada täisealine isik, kes on lähedane isik või kes vastutab alaealise kasvatamise, järelevalve või hoolduse eest.

612

Selline määratlus ei vasta aga nõudele piirduda eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse põhiõiguste riive korral rangelt vajalikuga, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 608 viidatud kohtupraktikast, kuna nende isikute ring, kellel võib olla õigus esitada karistusregistri seaduse § 67 lõike 1 punkti d alusel taotlus andmetega tutvumiseks, on liiga lai, eriti mis puudutab täisealisi isikuid, kes vastutavad alaealise kasvatamise, järelevalve või hoolduse eest selle seaduse § 75/B lõike 3 punkti a tähenduses.

613

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 354 sisuliselt rõhutas, tuleb märkida, et süüdimõistvate kohtuotsuste ja süütegudega seotud isikuandmete töötlemine IKÜM artikli 10 alusel peab olema ettenähtav. Seda nõuet on käesoleval juhul aga eiratud, arvestades § 67 lõike 1 punkti d tähenduses mõiste „volitatud isik“ määratlust kohaldatavates riigisisestes õigusnormides.

614

Teiseks ei saa ka nende andmetega tutvumise sisulisi tingimusi pidada piisavalt täpseks, et oleks täidetud nõue, et võetakse „asjakohaseid kaitsemeetmeid andmesubjektide õiguste ja vabaduste kaitseks“ vastavalt IKÜM artiklile 10, kuivõrd need kaitsemeetmed vastavad vajalikkuse ja proportsionaalsuse üldistele nõuetele.

615

Käesoleval juhul on karistusregistri seaduse § 75/B lõike 3 punktis b koostoimes selle artikli lõikega 1 nimetatud andmete kättesaadavaks tegemine ette nähtud vaid siis, kui see on vajalik laste kaitse tagamiseks ning selleks, et hoida ära laste suhtes nende kahjustamise või ärakasutamise teel seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo või seksuaalse kõlbluse vastase kuriteo toimepanemine.

616

Seega tuleb tõdeda, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 357, et § 75/B lõike 3 punkt b jätab üksnes andmetega tutvumise taotlejale – mitte pädevale asutusele, kes kontrollib juurdepääsu karistusregistrile –, võimaluse hinnata sellise juurdepääsu vajalikkust ja proportsionaalsust, esitades selle kohta vaid lihtsa kinnituse.

617

Võttes aga arvesse süüdimõistvate kohtuotsustega seotud andmete tundlikkust ning nende andmete avalikustamisest tingitud andmesubjektide eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse põhiõiguste riive raskust, tuleb asuda seisukohale, et taotleja selline omasõnaline kinnitus nende andmetega tutvumise taotluse vajalikkuse kohta ei ole ilmselgelt sobiv, et piirata seda riivet rangelt vajalikuga.

618

Neil asjaoludel ei ole karistusregistri seaduse § 67 lõike 1 punktis d koostoimes § 75/B lõike 3 punktiga b ette nähtud asjakohaseid kaitsemeetmeid andmesubjektide õiguste ja vabaduste kaitseks IKÜM artikli 10 tähenduses ning see ei saa seega õigustada asjaomaste isikute karistusregistrisse kantud isikuandmete töötlemist põhjendusega, et see on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks IKÜM artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punkti e tähenduses.

619	Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et neljas etteheide on põhjendatud.

IV. Kohtukulud

620

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Ungari on käesolevas asjas kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista Ungarilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

621

Vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Järelikult tuleb Belgia Kuningriigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Eesti Vabariigi, Iirimaa, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Malta Vabariigi, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Portugali Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Soome Vabariigi, Rootsi Kuningriigi ja Euroopa Parlamendi kohtukulud jätta nende endi kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (täiskogu) otsustab:

Lisades 8. mail 1997 vastu võetud 1997. aasta XXXI seadusesse laste kaitse ja eestkoste korralduse kohta (a gyermekek védelméről és a gyámügyi igazgatásról szóló 1997. évi XXXI. törvény) § 6/A, on Ungari rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) artikli 3 lõikest 2, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul artiklitest 16 ja 19 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitest 1, 7, 11 ja 21 tulenevaid kohustusi.

Lisades 28. juunil 2008 vastu võetud 2008. aasta XLVIII seadusesse majandusliku reklaamitegevuse põhitingimuste ja teatavate piirangute kohta (a gazdasági reklámtevékenység alapvető feltételeiről és egyes korlátairól szóló 2008. évi XLVIII. törvény) § 8 lõike 1a, on Ungari rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. novembri 2018. aasta direktiiviga (EL) 2018/1808, artikli 9 lõike 1 punkti c alapunktist ii, direktiivi 2000/31 artikli 3 lõikest 2, direktiivi 2006/123 artiklitest 16 ja 19 ning põhiõiguste harta artiklitest 1, 7, 11 ja 21 tulenevaid kohustusi.

Lisades 31. detsembril 2010 vastu võetud 2010. aasta CLXXXV seadusesse meediateenuste ja massiteabevahendite kohta (a médiaszolgáltatásokról és a tömegkommunikációról szóló 2010. évi CLXXXV. törvény) § 9 lõike 6 ja võttes vastu sama seaduse § 32 lõike 4a, on Ungari rikkunud direktiivi 2010/13 artikli 6a lõikest 1 ning põhiõiguste harta artiklitest 1, 7, 11 ja 21 tulenevaid kohustusi.

4.	Muutes 2010. aasta CLXXXV seaduse meediateenuste ja massiteabevahendite kohta § 179 lõiget 2, on Ungari rikkunud direktiivi 2010/13 artiklist 2 ja artikli 3 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

5.	Muutes 29. detsembril 2011 vastu võetud 2011. aasta CXC seaduse riikliku hariduse kohta (a nemzeti köznevelésről szóló 2011. évi CXC. törvény) § 9 lõiget 12, on Ungari rikkunud direktiivi 2006/123 artiklitest 16 ja 19 ning põhiõiguste harta artiklitest 1, 7, 11 ja 21 tulenevaid kohustusi.

Võttes 15. juunil 2021 vastu 2021. aasta LXXIX seaduse rangemate meetmete kohta pedofiilias süüdi mõistetud isikute vastu ja teatavate seaduste lastekaitse eesmärgil muutmise kohta (a pedofil bűnelkövetőkkel szembeni szigorúbb fellépésről, valamint a gyermekek védelme érdekében egyes törvények módosításáról szóló 2021. évi LXXIX. törvény) sätted, millega tehti käesoleva resolutsiooni punktides 1–5 osutatud õigusnormide muudatused, on Ungari rikkunud ELL artiklist 2 tulenevaid kohustusi.

Muutes 19. juunil 2009 vastu võetud 2009. aasta XLVII seaduse karistusregistri süsteemi, Euroopa Liidu liikmesriikide kohtutes Ungari kodanike suhtes tehtud kohtuotsuste registri ning kriminaalõiguslike ja politsei biomeetriliste andmete registreerimise kohta (a bűnügyi nyilvántartási rendszerről, az Európai Unió tagállamainak bíróságai által magyar állampolgárokkal szemben hozott ítéletek nyilvántartásáról, valamint a bűnügyi és rendészeti biometrikus adatok nyilvántartásáról szóló 2009. évi XLVII. törvény) § 67 lõike 1 punkte a–d, on Ungari rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) artiklist 10 ning harta artikli 8 lõikest 2 tulenevaid kohustusi.

8.	Jätta Ungari kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Jätta Belgia Kuningriigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Eesti Vabariigi, Iirimaa, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Malta Vabariigi, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Portugali Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Soome Vabariigi, Rootsi Kuningriigi ja Euroopa Parlamendi kohtukulud nende endi kanda.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: ungari.

Eureka lisab linke…