1

Euroopa Parlament palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 7. juuni 2023. aasta otsuse TC vs. parlament (T‑309/21, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2023:315), millega Üldkohus rahuldas osaliselt TC hagi ning tühistas Euroopa Parlamendi peasekretäri 16. märtsi 2021. aasta otsuse, millega tuvastati nõue TC vastu seoses alusetult makstud parlamendiliikme assisteerimiskuludega ja kohustati see summa tagasi nõudma (edaspidi „vaidlusalune otsus“), ja 31. märtsi 2021. aasta võlateate nr 7010000523 (edaspidi „võlateade“) osas, milles nendega anti korraldus TC‑lt tagasi nõuda ajavahemikus 22. maist 2015 kuni 31. märtsini 2016 tema parlamendiliikme registreeritud assistendi A töötamisega seotud töötasud, sotsiaalkulud ja reisikulud summas 50754,54 eurot.

2

Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitleva akti, mis on lisatud otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom (EÜT 1976, L 278, lk 5), mida on muudetud nõukogu 25. juuni 2002. aasta ja 23. septembri 2002. aasta otsusega 2002/772/EÜ, Euratom (EÜT 2002, L 283, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 137) (edaspidi „valimisakt“), artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud:

„Euroopa Parlamendi liikmed hääletavad üksikult ja isiklikult. Neid ei seo mingid korraldused ega juhised.“

3

Euroopa parlamendi 28. septembri 2005. aasta otsuse 2005/684/EÜ, Euratom, millega võetakse vastu Euroopa Parlamendi liikmete põhimäärus (ELT 2005, L 262, lk 1) (edaspidi „parlamendiliikmete põhimäärus“), artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Parlamendiliikmed on vabad ja sõltumatud.“

4

Parlamendiliikmete põhimääruse artiklis 4 on ette nähtud, et „[d]okumendid ja elektroonilised salvestised, mille parlamendiliige on saanud, koostanud või saatnud, ei ole samaväärsed parlamendi dokumentidega, välja arvatud juhul, kui need esitati vastavalt kodukorrale“.

5

Parlamendiliikmete põhimääruse artiklis 21 on sätestatud:

„1.   Parlamendiliikmetel on õigus isiklike kaastöötajate abile, kelle nad võivad vabalt valida.

2.   Parlament kannab seoses nende töölevõtmisega tekkivad tegelikud kulud.

3.   Parlament määrab kindlaks kõnealuse õiguse teostamise tingimused.“

6

Euroopa Parlamendi büroo 19. mai ja 9. juuli 2008. aasta otsuse Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete kohta (ELT 2009, C 159, lk 1; edaspidi „rakendusmeetmed“) artikli 33 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Parlamendiliikmel on õigus kasutada isiklikke kaastöötajaid, kelle nad võivad vabalt valida. Euroopa Parlament katab tegelikult kantud kulud, mis tulenevad ainult ja täielikult ühe või mitme assistendi palkamisest või assistendi teenuste kasutamisest kooskõlas käesolevate rakendusmeetmetega ja juhatuse poolt kindlaksmääratud tingimustel.

2.   Kaetakse ainult vajalikud ja parlamendiliikme mandaadi täitmisega otseselt seotud assisteerimise kulud. Need kulud ei või mingil juhul hõlmata parlamendiliikme eraeluga seotud kulusid.“

7

Rakendusmeetmete artikkel 68 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesolevate rakendusmeetmete kohaldamisel alusetult makstud summad tuleb tagasi maksta. Peasekretär annab juhised vastavate summade tagasinõudmiseks asjaomaselt parlamendiliikmelt.

2.   Tagasinõudmise otsuse vastuvõtmisel peab peasekretär silmas parlamendiliikme mandaadi tulemuslikku täitmist ja institutsiooni tõrgeteta tööd ning kuulab enne otsuse vastuvõtmist ära asjaomase parlamendiliikme.

3.   Käesolevat artiklit kohaldatakse ka endiste parlamendiliikmete ja kolmandate isikute suhtes.“

8

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1) põhjenduses 4 on märgitud:

„Isikuandmete töötlemine peaks olema mõeldud teenima inimesi. Õigus isikuandmete kaitsele ei ole absoluutne õigus, vaid seda tuleb kaaluda vastavalt selle ülesandele ühiskonnas ning tasakaalustada muude põhiõigustega vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele. […]“.

9

Määruse artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Isikuandmete töötlemine on seaduslik ainult juhul, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest, ning sellisel määral, nagu see tingimus on täidetud:

[…]

Esimese lõigu punkti f ei kohaldata, kui isikuandmeid töötleb avaliku sektori asutus oma ülesannete täitmisel.“

10

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määruse (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (ELT 2018, L 295, lk 39), põhjendustes 5 ja 22 on märgitud:

[…]

11

Määruse artikli 4 „Isikuandmete töötlemise põhimõtted“ lõikes 1 on sätestatud:

„Isikuandmete töötlemisel tagatakse, et:

[…]

[…]

[…]“.

12

Määruse artiklis 9 „Isikuandmete edastamine liidus asuvale vastuvõtjale, kes ei ole liidu institutsioon ega organ“ on ette nähtud:

„1.   Ilma et see piiraks artiklite 4–6 ja 10 kohaldamist, edastatakse isikuandmeid ainult liidus asuvale vastuvõtjale, kes ei ole liidu institutsioon või organ, kui:

2.   Juhul kui vastutav töötleja algatab käesoleva artikli kohase edastamise, tõendab ta, et isikuandmete edastamine on vajalik ja proportsionaalne edastamise eesmärkidega, kohaldades lõike 1 punktis a või b sätestatud kriteeriume.

3.   Liidu institutsioonid ja organid ühitavad õiguse isikuandmete kaitsele üldsuse õigusega pääseda juurde dokumentidele vastavalt liidu õigusele.“

13

Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) vaidluses kohaldatavas redaktsioonis on artiklis 26 sätestatud:

„Ametniku isikutoimik sisaldab järgmist:

Dokumendid registreeritakse, nummerdatakse ja kantakse toimikusse järjekorras; punktis a osutatud dokumente tohib institutsioon ametniku vastu kasutada või tsiteerida üksnes juhul, kui ta on nendest dokumentidest enne nende toimikusse kandmist ametnikule teatanud.

Ametnik tõendab iga talle edastatud dokumendi kättesaamist oma allkirjaga, või siis edastatakse dokument tähtkirja teel viimasel aadressil, mille ametnik on teatanud.

Ametniku isikutoimik ei sisalda ühtki viidet ametniku poliitiliste, ametiühinguga seotud, filosoofiliste ega usuliste tegevuste ja vaadete kohta või tema rassilise või etnilise päritolu ega seksuaalse sättumuse kohta.

Eelmine lõik ei keela siiski ametnikele teadaolevate, käesolevate personalieeskirjade kohaldamiseks vajalike haldusaktide ja -dokumentide toimikusse lisamist.

Iga ametniku kohta on üksnes üks isikutoimik.

Ametnikul on ka pärast teenistusest lahkumist õigus tutvuda kõikide oma toimikus olevate dokumentidega ja teha neist koopiaid.

Isikutoimik on konfidentsiaalne ning sellega võib tutvuda üksnes asutuse ruumides või turvalisel elektroonilisel andmekandjal. Sellegipoolest saadetakse see Euroopa Kohtule, kui seal on algatatud ametnikuga seotud asi.“

14

Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused“) vaidluses kohaldatavas redaktsioonis on artiklis 1 ette nähtud:

„Käesolevaid teenistustingimusi kohaldatakse liidu lepinguliste teenistujate suhtes. Sellised teenistujad on:

[…]

[…]“.

15

Teenistustingimuste artiklis 5a on sätestatud:

„Käesolevate teenistustingimuste kohaselt mõistetakse „parlamendiliikme registreeritud assistentide“ all isikuid, kelle on valinud üks või mitu parlamendiliiget ja kes sõlmivad Euroopa Parlamendiga otselepingu, et pakkuda otsest abi ühes kolmest Euroopa Parlamendi töökoha tööruumidest parlamendiliikmele või -liikmetele Euroopa Parlamendi liikme ametikohustuste täitmisel, nende juhtimisel ja volitusel ning vastastikuse usalduse alusel, mis põhineb [parlamendiliikmete põhimääruse] artiklis 21 sätestatud valikuvabadusel.“

16

Teenistustingimuste artikli 127 esimesest lausest nähtub, et personalieeskirjade artikleid 11–26a kohaldatakse analoogia alusel parlamendiliikme registreeritud assistentide suhtes.

17

Vaidluse tausta on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–26 ja selle võib kokku võtta järgmiselt.

18

Parlament sõlmis 22. mail 2015 teenistustingimuste artikli 5a alusel A‑ga lepingu, et ta abistaks Euroopa Parlamendi liiget TC‑d täistööajaga parlamendiliikme registreeritud assistendina Brüsselis (Belgia) kuni seitsmenda koosseisu ametiaja lõpuni.

19

TC palus 25. veebruaril 2016 Euroopa Parlamendi teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel (edaspidi „teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus“) öelda nimetatud leping üles põhjustel, mis hõlmasid usalduse kaotust, sealhulgas mõjuva põhjuseta puudumist ja väljaspool teenistuskohustusi tegutsemise lubasid käsitlevate normide järgimata jätmist.

20

Pärast lepituskatse ebaõnnestumist teatas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus 24. juunil 2016 A‑le oma otsusest öelda üles see leping usaldussuhte katkemise tõttu põhjusel, et ta ei olnud järginud väljaspool teenistuskohustusi tegutsemise lubasid käsitlevaid norme.

21

A esitas 14. aprillil 2017 Üldkohtule 24. juuni 2016. aasta otsuse peale tühistamishagi.

22

Üldkohus tühistas 7. märtsi 2019. aasta otsusega L vs. parlament (T‑59/17, edaspidi „kohtuotsus L vs. parlament,EU:T:2019:140) nimetatud otsuse. Üldkohus tõdes kohtuotsuses, et toimiku materjalidest nähtub, et TC teadis A tegevusest väljaspool teenistuskohustusi ning ta oli ka selle tegevuse otsene algataja. Üldkohus leidis seega, et põhjus, mille teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus esitas otsuse põhjendamiseks ja milleks on usaldussuhte katkemine, ei näi usutav. Üldkohtu arvates tegi teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus seega ilmse hindamisvea, kui ta rahuldas A lepingu ülesütlemise avalduse, mille TC nimetatud põhjusel esitas. TC ei olnud menetluse pool selles kohtuasjas, milles nimetatud kohtuotsus tehti.

23

Parlamendi peasekretär teatas TC‑le 8. juuni 2020. aasta kirjas – mis oli koostatud inglise keeles ja TC‑le elektrooniliselt saadetud 30. juulil 2020 – alusetult makstud summade tagasinõudmismenetluse algatamisest rakendusmeetmete artikli 68 kohaselt kokku 78838,21 euro suuruses summas seoses parlamendiliikme TC assisteerimisega A poolt. Parlamendi peasekretär palus TC‑l esitada kahe kuu jooksul oma seisukohad ja tõendid, et lükata ümber Euroopa Parlamendi esialgsed järeldused väljaspool teenistuskohustusi tegutsemise kohta, millega A tegeles TC teadmisel ja juhtimisel 22. maist 2015 kuni 22. novembrini 2016, ning tõendada, et samal ajavahemikul töötas A tegelikult parlamendiliikme registreeritud assistendina.

24

Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 13 nähtub, et TC taotles 4. augusti 2020. aasta e‑kirjas parlamendilt, et talle edastataks:

25

Parlamendi peasekretär saatis 4. septembril 2020 TC‑le kirja, mis oli leedu keeles koostatud 3. septembril 2020 ning sisu poolest samasugune nagu eespool punktis 23 mainitud 8. juuni 2020. aasta kiri. 3. septembri 2023. aasta kirja lisas oli koopia kohtuotsusest L vs. parlament ja A‑le parlamendi makstud summade arvestus.

26

TC tuletas 22. septembril 2020 parlamendile meelde käesoleva kohtuotsuse punktis 24 mainitud taotlust ning palus tema ja A vahelise lepitusmenetluse leedukeelset protokolli ning „kõigi 2015., 2016. ja 2019. aasta e‑kirjade“ koopiaid.

27

TC saatis 29. oktoobri 2020. aasta e‑kirjas parlamendile oma esialgsed seisukohad ja mitu dokumenti, paludes samal ajal luba esitada lisateavet ja ‑tõendeid hiljem.

28

TC taotles 20. novembri 2020. aasta e‑kirjas uuesti parlamendilt teavet, mida ta oli palunud oma 4. augusti ja 22. septembri 2020. aasta e‑kirjas, eelkõige andmeid A sissepääsu kohta parlamenti ning 2015., 2016. ja 2019. aasta e‑kirjade koopiaid.

29

TC edastas 24. novembri 2020. aasta e‑kirjaga parlamendile täiendavad seisukohad ja tõendid lisaks neile, mille ta oli parlamendile esitanud 29. oktoobri 2020. aasta e‑kirjas.

30

Parlamendi finantsküsimuste peadirektor (edaspidi „finantsküsimuste peadirektor“) teatas 27. novembri 2020. aasta e‑kirjas TC‑le, et tähtaeg, mis oli talle määratud rakendusmeetmete artikliga 68 reguleeritud tagasinõudmismenetluses oma seisukohtade ja tõendite esitamiseks, möödus 4. novembril 2020, kuid kui ta soovib saada A kohta teavet, võib ta pöörduda kahe isiku poole, kelle e‑posti aadressi andis ta TC‑le, ilma et sellised taotlused võiksid avaldada mõju nimetatud menetlusele.

31

TC ei nõustunud parlamendile 1. detsembril 2020 saadetud e‑kirjas 27. novembri 2020. aasta e‑kirja sisuga. Peale selle saatis ta nimetatud e‑kirjas nimetatud isikutele oma taotlused dokumentide saamiseks.

32

Finantsküsimuste peadirektor edastas 8. jaanuaril 2021 kirjaga (edaspidi „8. jaanuari 2021. aasta kiri“) TC‑le käesoleva kohtuotsuse punktis 26 osutatud protokolli, kuid keeldus võimaldamast tal tutvuda teiste taotletud dokumentidega. Lisaks andis finantsküsimuste peadirektor TC‑le 15 päeva pikkuse tähtaja lisaseisukohtade esitamiseks, mida TC tegi 21. jaanuaril 2021.

33

Parlamendi peasekretär leidis vaidlusaluses otsuses, et nimetatud institutsioon hüvitas alusetult 78838,21 euro suuruse summa A töötamise raames ajavahemikul 22. maist 2015 kuni 22. novembrini 2016 ning see tuleb rakendusmeetmete artikli 68 lõike 1 alusel TC‑lt tagasi nõuda. Finantsküsimuste peadirektor kui volitatud eelarvevahendite käsutaja väljastas 31. märtsil 2021 võlateate, milles ta nõudis TC‑lt seda summat tagasi ja palus tal tasuda selle summa hiljemalt 30. maiks 2021. Finantsküsimuste peadirektor edastas 31. märtsil 2021 TC‑le vaidlusaluse otsuse ja võlateate.

34

Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 24. mail 2021, esitas TC hagi, paludes vaidlusaluse otsuse ja võlateate tühistada. Oma hagi põhjenduseks esitas ta viis väidet.

35

Esimesena nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 27 ja 28, et pärast selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasja raames tehtud kontrolli nentis parlament, et 2016. aasta märtsis oli ta otsustanud peatada A töötasude ja sõidukulude maksmise alates 1. aprillist 2016. Seetõttu otsustas parlamendi peasekretär 8. novembril 2022 tühistada osaliselt vaidlusaluse otsuse ex tunc selles osas, milles see puudutab 28083,67 eurost kogusummat. Sama summa kohta väljastati 15. novembril 2022 kreeditarve.

36

Vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste punktidest 32 ja 36–42 ning resolutsiooni punktist 1 nähtub samuti, et neil asjaoludel tuvastas Üldkohus parlamendi taotlusel ja pärast TC seisukohtade ärakuulamist, et hagi ese on ära langenud ning puudub vajadus otsustada vaidlusaluse otsuse ja võlateate õiguspärasuse üle osas, milles need puudutavad A töötasusid, sotsiaalkulusid ja reisikulusid ajavahemikul 1. aprillist kuni 22. novembrini 2016 summas 28083,67 eurot.

37

Olles tuletanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 45–53 meelde parlamendiliikme assisteerimiskulude katmist ja sellega seoses alusetult makstud summade tagasinõudmist käsitlevaid norme ning sellega seotud kohtupraktikat, analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 54–66 teisena hagi esimest väidet, mille kohaselt on rikutud mõistliku aja põhimõtet, ning lükkas selle põhjendamatuse tõttu tagasi.

38

Kolmandana ja viimaseks analüüsis Üldkohus hagi teist väidet, mille kohaselt on rikutud õigust olla ära kuulatud, õigust tutvuda toimikuga ja põhjendamiskohustust, nagu need on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõikes 2. Selles kontekstis analüüsis ta ka teatavaid argumente, mis on kokku võetud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70 ja 71 ning mille TC oli esitanud oma hagi esimeses väites.

39

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 74–79 analüüsis Üldkohus parlamendi argumenti, mis on kokku võetud nimetatud kohtuotsuse punktis 73 ning mille kohaselt TC ei saa seada kahtluse alla vastust, mille finantsküsimuste peadirektor andis talle oma 8. jaanuari 2021. aasta kirjas, kuna ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud kahekuuline tähtaeg selles kirjas sisalduva otsuse peale hagi esitamiseks on möödunud.

40

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 78–80, leidis Üldkohus, et see kiri sisaldas parlamendi vastust TC taotlusele esitada dokumendid, mida ta pidas vajalikuks tõendamaks, et A täitis ajavahemikul 22. maist 2015 kuni 22. novembrini 2016 tõesti parlamendiliikme registreeritud assistendi ülesandeid. Üldkohus oli samuti seisukohal, et nimetatud vastus on osa alusetult makstud summade tagasinõudmise menetlusest. Seetõttu leidis ta, et TC võis vaidlusaluse otsuse ja võlateate peale esitatud hagis tugineda rikkumistele, mis tema arvates mõjutavad seda kirja, mistõttu on TC sama kirja kohta esitatud argumendid vastuvõetavad.

41

Kui Üldkohus analüüsis hagi teist väidet ja esimese väite raames esitatud teatavaid argumente sisuliselt, tõdes ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87, et TC palus 4. augusti, 22. septembri ja 20. novembri 2020. aasta e‑kirjas parlamendil edastada talle mitu dokumenti, milleks on:

42

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88 tõdes Üldkohus, et parlament edastas TC‑le asjaomase protokolli ja A lepingu lõppemist puudutavad dokumendid. Seevastu Üldkohtu hinnangul keeldus parlament 8. jaanuari 2021. aasta kirjaga TC‑le edastamast muid dokumente, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis.

43

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90, et kui parlamendiliikmel palutakse esitada parlamendile tõend selle kohta, et parlamendiliikme registreeritud assistent on tema heaks seoses tema mandaadiga töötanud, võib see parlamendiliige –tuginedes õigusele olla ära kuulatud – paluda institutsioonidel, organitel ja asutustel edastada talle nende valduses olev teave, mis näib asjakohane. Üldkohus on seisukohal, et kui parlament saab sellise taotluse, ei saa ta keelduda nõutud andmete esitamisest, rikkumata õigust olla ära kuulatud, välja arvatud juhul, kui ta tugineb oma keeldumise põhjendamiseks põhjustele, mida võib pidada ühelt poolt konkreetse juhtumi asjaolude ja teiselt poolt kohaldatavate õigusnormide seisukohalt põhjendatuks.

44

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 91, oli Üldkohus järelikult seisukohal, et ta peab analüüsima, kas põhjendused, mille parlament esitas 8. jaanuari 2021. aasta kirjas TC taotletud andmete edastamata jätmiseks, on põhjendatud.

45

Esimesena analüüsis Üldkohus põhjendusi, mis parlament esitas, et jätta rahuldamata TC taotlus edastada „kõik 2015., 2016. ja 2019. aasta e‑kirjad“ ja kirjavahetus, mida TC pidas parlamendi pädevate teenistustega A töö teemal.

46

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 92 leidis Üldkohus, et parlament jättis nimetatud taotluse rahuldamata põhjusel, et parlamendi poliitika kohaselt on elektrooniliste sõnumite säilitamine piiratud 90 päevaga ja erandkorras aastaga. Parlament lisas, et e‑kirjad, mis on hilisemad kui 2019. aasta, on võimalik edastada, kuid need ei ole asjakohased, kuna need ei ole seotud ajavahemikuga, millal A väidetavalt TC jaoks töötas.

47

Sellega seoses märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95, et alates 2016. aasta algusest oli parlament teadlik TC ja A vahelisest konfliktiolukorrast, mis puudutas seda, kas viimane järgis oma tegevuses parlamendiliikme assisteerimist reguleerivaid norme või mitte. Järelikult oli Üldkohtu hinnangul sellest hetkest alates vaja, et parlament säilitab e‑kirjad, mis võivad töölepingu ülesütlemise menetluse ajal tõendada A tegevuse täpset laadi, ja kui selle menetluse tulemusel algatatakse muid kohtu- või haldusmenetlusi, näiteks tagasinõudmismenetlus, siis säilitab parlament need e‑kirjad seni, kuni käivad muud kõnesolevad menetlused.

48

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 100 ja 101 lükkas Üldkohus tagasi parlamendi argumendi, et parlamendiliikmed pidid säilitama oma e‑kirju, luues isiklikud failid, mis võimaldavad neid määramata ajaks arhiveerida, nagu parlament palus parlamendiliikmetel seda teha kolmes teates, mille ta saatis neile 14. juunil 2014, 13. oktoobril 2014 ja 30. märtsil 2015. Üldkohus leidis, et isikliku arhiveerimise võimalus ei saa vabasta parlamenti kohustusest tagada kõigi asjakohaste e‑kirjade säilitamine ja edastada sel viisil säilitatud e‑kirjad, kui õiguse olla ära kuulatud kohaselt pöördub asjaomane parlamendiliige, kelle suhtes toimub tagasinõudmismenetlus parlamendiliikme assisteerimiskulude õigusvastase kasutamise tõttu, selles küsimuses parlamendi poole.

49

Üldkohus lisas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102 esiteks, et parlament ei suutnud tõendada, et need teated tehti TC‑le teatavaks. Mis puudutab täpsemalt 14. juuni 2014. aasta teadet, siis märkis Üldkohus, et see on adresseeritud „uutele tulijatele“, kelle hulka TC ei kuulunud, kuna ta oli parlamendiliige enne seda kuupäeva.

50

Teiseks tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 103, et parlament ei esitanud ühtegi põhjust, mis võimaldaks põhjendada tema keeldumist edastada TC‑le kirjavahetus, mida ta pidas parlamendi pädevate teenistustega.

51

Nende kaalutluste põhjal järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktist 104, et põhjendused, millele parlament tugines, et jätta rahuldamata TC taotlus edastada „kõik 2015., 2016. ja 2019. aasta e‑kirjad“ ja kirjavahetus, mida ta pidas parlamendi pädevate teenistustega A töö teemal, ei ole põhjendatud.

52

Teisena analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 105–124 põhjendusi, mille parlament esitas, et jätta rahuldamata TC taotlus edastada talle A isikutoimik, sealhulgas kõik tema töölevõtmise ja töötamisega seotud dokumendid, teave selle kohta, kui mitu korda on A‑le parlamendi kaitset palutud, ja andmed A kohaloleku kohta, mida on võimalik saada tema parlamendi sissepääsukaardilt.

53

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 105 märkis Üldkohus, et parlament põhjendas nimetatud toimiku, nende dokumentide, selle teabe ja nende andmete edastamisest keeldumist sellega, et see on vastuolus ühelt poolt määrusega 2018/1725 ja teiselt poolt personalieeskirjade artikliga 26. Peale selle tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106, et finantsküsimuste peadirektor teatas TC‑le, et parlamendi turvatöötajate tegevust ametlikult ei registreeritud ja parlamendi sissepääsukaartidega seotud andmeid säilitati maksimaalselt neli kuud.

54

Kõigepealt analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 107–118 määrusest 2018/1725 tulenevat põhjendust. Ta märkis selle kohta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 110 ja 111, et kuna TC taotletud teavet tuli kasutada tema vastu algatatud tagasinõudmismenetluses tema kaitsmiseks, ei saanud seda pidada määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti a või b kohaldamisalasse kuuluvaks. Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113 siiski, et „[a]rvestades seda, kui oluline on õigus olla ära kuulatud liidu õiguskorras, ei saa asjaolu, et niisugused asjaolud võivad sisalduda [A]„isikutoimikus“, iseenesest takistada seda, et need asjaolud edastatakse [TC‑le] selleks, et tal oleks võimalik selle õiguse kasutamise raames tõhusalt ja tegelikult esitada oma seisukohad, nagu on nõutud kohtupraktikas“.

55

Ta lisas sama kohtuotsuse punktides 114–116, et õigus isikuandmete kaitsele ei ole absoluutne, vaid seda tuleb kaaluda vastavalt selle ülesandele ühiskonnas ja tasakaalustada selle alusel muude põhiõigustega vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele protsessis, milles igale asjaomasele õigusele antakse koht, mis sellel on konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades liidu õiguskorras. Üldkohtu hinnangul rõhutas liidu seadusandja vajadust tagada selline tasakaalustamine määruse 2018/1725 põhjenduses 4, kusjuures määrus 2018/1725 on määruse 2016/679 „vaste“ osas, mis puudutab isikuandmete kaitset liidu institutsioonides, organites ja asutustes, nagu on märgitud viimati nimetatud määruse põhjenduses 5.

56

Üldkohus järeldas sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 117, et ei saa lubada, et parlament võiks paluda TC‑l esitada tõhusalt ja tegelikult oma seisukoht A toimikus sisalduvate asjaolude kohta, kui need seal on, võimaldamata TC‑l nende andmetega tutvuda, olles tasakaalustanud ühelt poolt A huvi, et teda puudutavaid andmeid ei edastataks kolmandatele isikutele, ja teiselt poolt TC huvi esitada tõhusalt ja tegelikult oma seisukohad tema suhtes algatatud tagasinõudmismenetluses. Kohtuotsuse punktis 118 tõdes Üldkohus aga, et TC puhul ei ole parlament seda teinud.

57

Seejärel märkis Üldkohus seoses personalieeskirjade artiklit 26 puudutava põhjendusega vaidlustatud kohtuotsuse punktis 121, et niivõrd, kuivõrd see on vajalik selleks, et TC saaks kasutada oma õigust olla ära kuulatud, ei saa tugineda A toimikus olevate dokumentide konfidentsiaalsusele TC suhtes, kes pealegi oli A ülemusena teatavate asjaomaste dokumentide koostaja. Üldkohus lisas kohtuotsuse punktis 122, et parlament jättis personalieeskirjade artiklile 26 tuginedes ekslikult arvesse võtmata TC huvi tutvuda A isikutoimiku teatavate dokumentidega, et TC saaks tõhusalt esitada tema suhtes algatatud tagasinõudmismenetluses oma seisukohad.

58

Lõpuks, mis puudutab A parlamendi sissepääsukaarti puudutavaid andmeid käsitlevat põhjendust, märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 123, et kohtuotsuse punktides 100 ja 101 esitatutega sarnastel põhjustel, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 48, pidi parlament võtma vajalikud meetmed, et neid andmeid säilitataks kauem kui neli kuud, kuna A lepingu ülesütlemine oli alus kohtumenetlusele ja parlamendiliikme assisteerimiskulude tagasinõudmise menetlus on algatatud parlamendiliikme vastu, kelle jaoks parlament oli A tööle võtnud.

59

Seetõttu kinnitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 124, et põhjendusi, mille parlament esitas, et jätta rahuldamata TC taotlus, mis puudutab A „isikutoimikut (kõik tema töölevõtmise ja töötamisega seotud dokumendid)“, sealhulgas teavet selle kohta, kui mitu korda on A‑le parlamendi kaitset palutud, ja andmeid A kohaloleku kohta, mida on võimalik saada tema parlamendi sissepääsukaardilt, ei saa pidada põhjendatuks.

60

Kolmandana analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 126–128 põhjendusi, mille parlament esitas, et jätta rahuldamata TC taotlus edastada toimik kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus L vs. parlament. Sellega seoses tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 125, et parlament jättis taotluse rahuldamata, kuna see edastamine on vastuolus määruse 2018/1725 artikliga 9 ja kuna Üldkohtu menetluses oli A‑l anonüümsus.

61

Määruse 2018/1725 artiklit 9 puudutava põhjendusega seoses viitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 112–118, mis on kokkuvõtvalt esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 54–56. Lisaks märkis Üldkohus, et sellise anonüümsuse eesmärk, mis A‑le anti kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus L vs. parlament, on jätta avaldamata poolte või nende teiste isikute nimed, keda on mainitud asjaomases menetluses, või ka muud andmed kohtuasjaga seotud dokumentides, millele üldsusel on juurdepääs, ning selline anonüümsus ei puuduta selle menetluse toimikusse lisatud dokumentide konfidentsiaalsust väljaspool seda menetlust poolte ja kolmandate isikute vahelistes suhetes. Üldkohus järeldas sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 129, et Üldkohtu otsus anonüümsuse kohta menetluses, milles tehti kohtuotsus L vs. parlament, ei keela parlamendil edastada TC‑le viimati nimetatud menetluses vahetatud dokumente, mis võisid olla asjakohased selleks, et TC saaks kasutada oma õigust olla ära kuulatud.

62

Kokkuvõtteks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 130 ja 131, et põhjendused, millele parlament oma 8. jaanuari 2021. aasta kirjas tugines, ei olnud põhjendatud või olid ebapiisavad, ning kuna parlament ei põhjendanud nõuetekohaselt oma keeldumist edastada TC‑le dokumendid, mis oleksid võimaldanud tal tõhusalt ja tegelikult teostada oma õigust olla ära kuulatud, mis on tagatud põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktiga a tema suhtes algatatud parlamendiliikme assisteerimiskulude hüvitamiseks makstud summade tagasinõudmise menetluses, siis ei saa välistada, et TC‑lt võeti võimalus end paremini kaitsta. Seega nõustus Üldkohus teise väitega osas, milles see puudutab õiguse olla ära kuulatud rikkumist, ning tühistas vaidlustatud otsuse ja võlateate osas, milles need puudutavad A töölevõtmisega seotud töötasusid, sotsiaalkulusid ja sõidukulusid ajavahemikus 22. maist 2015 kuni 31. märtsini 2016, ilma et ta oleks analüüsinud muid TC esitatud väiteid ja argumente.

63

Parlament palub Euroopa Kohtul:

64

TC palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja parlamendilt.

65

Parlament põhjendab oma apellatsioonkaebust viie väitega. Esimese väite kohaselt on eiratud esimese kohtuastme menetluse eset ja 8. jaanuari 2021. aasta kirja ettevalmistavat laadi, on rikutud õigust olla ära kuulatud ega ole võetud arvesse kohtupraktikat, mis käsitleb menetlusnormi rikkumise tagajärgi. Teine väide, mis jaguneb kolmeks osaks, puudutab Üldkohtu kaalutlusi, mis on seotud TC 2015., 2016. ja 2019. aasta e‑kirjadega ning tema ja parlamendi teenistuste vahelise kirjavahetusega, mille tulemusel tuvastati õiguse olla ära kuulatud rikkumine. Kolmas väide, mis jaguneb neljaks osaks, puudutab Üldkohtu kaalutlusi, mis on seotud A isikutoimiku, A parlamendi sissepääsukaardi kasutamisega seotud andmete ja teabega selle kohta, mitu korda oli A‑ga seoses palutud turvateenistuse sekkumist. Neljas väide käsitleb Üldkohtu kaalutlusi selle kohtuasja toimiku kohta, milles tehti kohtuotsus L vs. parlament ja mille tulemusel tuvastati õiguse olla ära kuulatud rikkumine. Viies väide on seotud Üldkohtu kaalutlustega selle kohta, et TC‑l oli üksnes õiguse olla ära kuulatud alusel õigus taotleda parlamendilt teabe edastamist, mis võimaldaks tal esitada oma seisukohad.

66

Esimesena tuleb analüüsida koos teise väite esimest osa ning kolmandat ja viiendat väidet.

67

Teise väite esimeses osas vaidleb parlament vastu põhjendustele, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2, 92–104, 130 ja 131, milles Üldkohus otsustas, et parlament on rikkunud TC õigust olla ära kuulatud, jättes 2015. ja 2016. aasta e‑kirjad säilitamata. Parlamendi sõnul tugines Üldkohus õiguse olla ära kuulatud liiga laiale käsitlusele ja rikkus parlamendiliikmete vaba mandaadi põhimõtet, nagu see tuleneb valimisakti artikli 6 lõikest 1 ja parlamendiliikmete põhimääruse artiklist 2, mis välistab parlamendi teenistuste igasuguse sekkumise või vahelesegamise parlamendiliikmete kaitstud sfääri. Peale selle jättis Üldkohus arvesse võtmata määruse 2018/1725 artikli 4 lõike 1 punktis c sätestatud võimalikult väheste andmete kogumise põhimõtte.

68

Parlament lisab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95, et niipea kui parlament oli 2016. aasta alguses teadlik TC ja A vahelisest konfliktiolukorrast, oleks ta pidanud säilitama e‑kirjad, mis võisid tõendada A tegevuse täpset laadi. Parlament vaidleb vastu ka Üldkohtu järeldusele, et 14. juuni 2014. aasta teade, millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 98 ja 102, oli adresseeritud „uutele tulijatele“, kelle hulka TC ei kuulunud.

69

Kolmandas väites vaidleb parlament vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 105–124, 130 ja 131. Selle väite esimeses osas leiab ta, et määruse 2018/1725 artiklit 9 puudutavad põhjendused, mis on esitatud selle kohtuotsuse punktides 107–118, on vastuolulised. Üldkohus tuvastas ühelt poolt, et määruse 2018/1725 artikli 9 lõikega 1 on vastuolus A andmete edastamine TC‑le, ja teiselt poolt otsustas, et parlament oleks võinud need andmed TC‑le edastada. Nii asetati parlament olukorda, kus tal on võimatu vaidlustatud kohtuotsust täita, nagu nõuab ELTL artikkel 266.

70

Kolmanda väite teises osas vaidleb parlament vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktides 119–122, 124, 130 ja 131 esitatud põhjendustele seoses parlamendi keeldumisega edastada TC‑le A isikutoimik. Ta väidab, et personalieeskirjade artikli 26 viimase lõigu esimese lausega on vastuolus A isikutoimikus sisalduvate andmete mis tahes edastamine, kuna selle toimikuga saab tutvuda üksnes asutuse tööruumides või turvalisel elektroonilisel andmekandjal. Igal juhul ei saanud nimetatud toimik sisaldada dokumente, mis võimaldavad näidata, et A tegi tegelikult tööd ja see töö on seotud TC mandaadi täitmisega.

71

Kolmanda väite kolmandas osas vaidleb parlament vastu põhjendustele, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 123, 124, 130 ja 131, milles Üldkohus leidis, et õigus olla ära kuulatud kohustab parlamenti võtma vajalikke meetmeid A parlamendi sissepääsukaardi kasutamisega seotud andmete säilitamiseks. Parlament heidab Üldkohtule ette, et viimane tugines õiguse olla ära kuulatud liiga laiale käsitlusele ja eiras määruse 2018/1725 artikli 4 lõike 1 punkti e.

72

Kolmanda väite neljandas osas vaidleb parlament vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktides 124, 130 ja 131 esitatud põhjendustele, millega õigustati Üldkohtu järeldust, et parlament rikkus TC õigust olla ära kuulatud, kuna ta ei esitanud TC‑le teavet selle kohta, kui mitu korda on A‑le parlamendi kaitset palutud. Parlament heidab Üldkohtule ette, et viimane ei võtnud arvesse asjaolu, et parlamendi turvalisuse ja ohutuse peadirektoraat sellist teavet ei registreerinud, nagu on selgitatud 8. jaanuari 2021. aasta kirjas. Igal juhul ei olnud selline teave asjakohane.

73

Viiendas väites leiab parlament, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90 ja 91 on rikutud õigusnormi, kuna Üldkohus asus seisukohale, et TC võis üksnes harta artikli 41 lõike 2 punktis a ette nähtud õiguse olla ära kuulatud alusel nõuda, et edastataks teave, mis tundub olevat asjakohane tõendamaks, et asjaomaste parlamendiliikme assisteerimiskulude kasutamine oli nõuetekohane.

74

Parlamendi sõnul loob see Üldkohtu kaalutlus uue õiguse tutvuda parlamendi valduses olevate andmetega, mis läheb kaugemale harta artikli 41 lõike 2 punktis b ette nähtud toimikuga tutvumise õigusest. Sellega seoses ei esitanud Üldkohus põhjendusi, mis õigustaksid sellise õiguse tunnustamist, millel ei ole mingit alust harta artikli 41 lõike 2 punktis a. Lisaks läheks see vastuollu artikli 41 lõike 2 üldise ülesehitusega, mis näeb punktis b ette selgelt määratletud ja täieliku viisi, mis võimaldab huvitatud isikul tutvuda teda puudutavate andmetega.

75

TC vastab teise väite esimesele osale, mis puudutab 2015. ja 2016. aasta e‑kirjadega tutvumist, et vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 94–102 nähtub, et Üldkohus võttis arvesse juhtumi erandlikke asjaolusid, mida iseloomustab asjaolu, et alates 2016. aasta algusest oli parlament teadlik TC ja A vahelisest konfliktiolukorrast ning sellest, et viimane ei järginud tema tegevust reguleerivaid norme. TC sõnul põhjendas tema vastu tagasinõudmismenetluse algatamist just see konfliktiolukord. Ta heidab parlamendile ette, et viimane ei teavitanud teda oma kavatsusest kustutada tema e‑kirjad, mis sisaldavad tõendeid A tehtud töö kohta. TC leiab peale selle, et parlamendi argumendid valimisakti artikli 6 lõike 1 ja parlamendiliikmete põhimääruse artikli 2 kohta on uued, kuna neid ei esitatud Üldkohtus. Igal juhul ei saa nende argumentidega nõustuda, kuna esiteks ei saa parlamendiliikme e‑kirjade pelka säilitamist parlamendi poolt, kes haldab omaenda elektroonilise kirjavahetuse süsteemi, pidada „vahelesegamiseks“, ja teiseks säilitab parlament parlamendiliikmete e‑kirjad 90 päevaks.

76

Mis puudutab parlamendi argumente määruse 2018/1725 kohta, siis väidab TC, et parlament ei ole esitanud üksikasju selle kohta, kuidas ta isikuandmeid töötleb, ega selgitanud, kuidas e‑kirjade pikemad säilitamisperioodid võivad olla vastuolus selle määrusega kehtestatud korraga. Lisaks puudutab nimetatud määruse artikli 4 lõike 1 punktis c ette nähtud võimalikult väheste andmete kogumise põhimõte töödeldavate andmete mahtu, mitte nende säilitamise kestust.

77

Lisaks, vaatamata Üldkohtu sellekohasele üleskutsele, ei lisanud parlament esimese kohtuastme toimikusse ühtegi asjaolu, mis tõendaks, et TC oli tutvunud e‑kirjade säilitamise poliitikat puudutavate teadetega, mis pealegi on koostatud keeltes, millest TC aru ei saanud. Seega ei oma tähtsust küsimus, kas teda tuli 2014. aastal pidada parlamendiliikmena „uueks tulijaks“ või mitte.

78

Vastuseks kolmanda väite esimesele osale väidab TC, et Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 115 ja 116 selgelt, et parlament oli kohustatud järgima määrusi 2016/679 ja 2018/1725 ning töötlema isikuandmeid viisil, mis võimaldab tal teostada oma õigust olla ära kuulatud. Selle väite teise kuni neljanda osa kohta märgib TC, et kogu teave, mida ta oli taotlenud ja mida parlament keeldus talle esitamast, võis otseselt või kaudselt tõendada A tehtud tööd.

79

Vastuseks viiendale väitele märgib TC, et parlament ei vaielnud ei 8. jaanuari 2021. aasta kirjas ega Üldkohtu menetluses vastu tema õigusele saada teavet, vaid piirdus määruse 2018/1725 artiklile 9 tuginemisega. TC arvates tuleneb sellest, et nimetatud väitega esitab parlament uusi argumente, mille kohta Üldkohtul ei ole olnud võimalust seisukohta võtta.

80

Igal juhul leiab TC, et „õigust teabele“ ja „õigust olla ära kuulatud“ ei ole vaja eristada. Need õigused on sisuliselt üksnes harta artiklis 41 sätestatud üldise õiguse heale haldusele koostisosad. Parlament leidis aga, et tal ei ole parlamendiliikme assisteerimiskulude tagasinõudmise menetluses ühtegi kohustust. Ta hävitab enda valduses olevad asjakohased tõendid ja nõuab seejärel parlamendiliikmetelt samade tõendite esitamist põhjendusel, et tõendamiskoormis lasub neil.

81

TC rõhutab lisaks, et Üldkohtu praktikast tuleneb, et haldustoimikuga tutvumise tingimuseks ei saa seada asjaomase isiku taotlust. Ta leiab, et käesoleval juhul on parlament märkimisväärselt piiranud tema õigust tutvuda toimikuga ja esitada tõhusalt oma seisukohad. Õiguse olla ära kuulatud tõhus kasutamine tähendab võimalust esitada põhistatud märkusi tõendite kohta, millest vähemalt mõned on parlamendi valduses. TC arvates ei saa parlament piirduda sellega, et ta palub TC‑l esitada oma seisukohad, järgides nii puhtformaalselt viimase õigust olla ära kuulatud, andmata talle vahendeid selle õiguse tegelikuks kasutamiseks.

82

Sissejuhatuseks tuleb osas, milles TC väidab, et parlament esitas ühelt poolt oma teise väite esimeses osas ja teiselt poolt oma viiendas väites uued argumendid, mida ei ole Üldkohtus esitatud, meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib apellant esitada apellatsioonkaebuse raames väited, mis on tekkinud vaidlustatud kohtuotsuse enese pinnalt ja mille eesmärk on selle kohtuotsuse põhjendatust õiguslikult kritiseerida (6. septembri 2018. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. komisjon,C‑4/17 P, EU:C:2018:678, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

83

Teise väite esimeses osas vaidleb parlament aga vastu põhjendustele, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuses, et põhjendada selle kohtuotsuse punktis 131 esitatud järeldust, et parlament ei põhjendanud nõuetekohaselt oma keeldumist edastada TC‑le muu hulgas 2015. ja 2016. aasta e‑kirju.

84

Lisaks vaidleb parlament oma viiendas väites sisuliselt vastu sellele, et on põhjendatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 esitatud põhjendus, mille kohaselt juhul, kui parlamendiliige, kes peab põhjendama oma parlamendiliikme assistendi tehtud tööd, palub parlamendil talle edastada parlamendi valduses olevaid andmeid, mis tunduvad asjakohased, ei saa parlament seda taotlust rahuldamata jätta, rikkumata asjaomase parlamendiliikme õigust olla ära kuulatud, välja arvatud juhul, kui ta esitab keeldumise põhjendamiseks põhjused, mida võib pidada põhjendatuks, arvestades esiteks juhtumi asjaolusid ja teiseks kohaldatavaid norme.

85

Mõlemal juhul on tegemist vaidlustatud kohtuotsusest endast tulenevate väidete ja argumentidega, mis on vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 82 viidatud kohtupraktikale vastuvõetavad.

86

Mis puudutab esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 esitatud põhjendust, millele parlament oma viiendas väites vastu vaidleb, siis olgu sisuliselt märgitud, et harta artikli 41 lõikes 2 tagatud kaitseõiguste tagamine on põhiõigus, mis on liidu õiguskorra lahutamatu osa. See õigus hõlmab muu hulgas igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada, ning igaühe õigust tutvuda teda puudutavate andmetega, võttes samal ajal arvesse konfidentsiaalsusega seotud õigustatud huve (vt selle kohta 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi,C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punktid 98 ja 99).

87

Konkreetselt nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et harta artikli 41 lõike 2 punktiga a tagatud õigust olla ära kuulatud tuleb järgida igas menetluses, mille tulemusel võidakse vastu võtta huve kahjustada võiv akt, ning see tagab igale isikule võimaluse teha haldusmenetluses enne tema huve kahjustava otsuse tegemist tõhusalt ja tegelikult teatavaks oma seisukoht (vt selle kohta 18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. RQ,C‑831/18 P, EU:C:2020:481, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

88

Mis puutub toimikuga tutvumise õigusesse, mis on tagatud harta artikli 41 lõike 2 punktiga b, siis see tähendab, et asjaomasele isikule tuleb anda võimalus uurida kõiki uurimistoimikus olevaid dokumente, mis võivad omada tähtsust tema kaitse seisukohast. Need dokumendid hõlmavad nii süüstavaid kui ka õigustavaid dokumente, välja arvatud ärisaladused, asjaomase institutsiooni sisesed dokumendid ja muu konfidentsiaalne teave (vt selle kohta 25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Solvay vs. komisjon,C‑110/10 P, EU:C:2011:687, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

89

Nii nähtub harta artikli 41 lõikest 2 ja käesoleva kohtuotsuse punktides 86–88 viidatud kohtupraktikast, et enne oma seisukohtade esitamist artikli 41 lõike 2 punktis a tagatud õiguse olla ära kuulatud alusel võib asjaomane isik talle artikli 41 lõike 2 punktiga b antud õiguse alusel taotleda ja saada tutvuda kogu teabega, mis sisaldub asjaomase administratsiooni koostatud toimikus, võttes arvesse konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huve.

90

Seevastu tuleb õigust olla ära kuulatud eristada õigusest taotleda ja saada tutvuda mis tahes dokumentidega, mida ei ole küll selles toimikus, kuid mis on asjaomase institutsiooni valduses ja mida asjaomane isik peab oma kaitse jaoks asjakohaseks. Seetõttu näeb harta artikli 41 lõike 2 punkt b ette, et asjaomasel isikul on konkreetne õigus tutvuda teda puudutava toimikuga.

91

Selle parlamendiliikme olukorra eripäradega, keda kutsutakse üles põhjendama neid parlamendiliikme assisteerimiskulusid, mida parlament on parlamendiliikme suhtes kandnud, ei saa põhjendada harta artiklis 41 sätestatud kaitseõiguste erinevat tõlgendamist.

92

Nagu Üldkohus meenutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 89, siis nähtub rakendusmeetmete artikli 33 lõigetest 1 ja 2, et parlamendiliikmed, kes taotlevad, et parlament kannaks isiklike kaastöötajate assisteerimiskulud, peavad tõendama, et need kulud on tegelikult kantud ja vastavad nende mandaadi täitmisega otseselt seotud assisteerimise kuludele (4. juuli 2024. aasta kohtuotsus SN vs. parlament,C‑430/23 P, EU:C:2024:576, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

93

Ei saa aga välistada, et selle tõendi esitamiseks vajalikud andmed ei ole asjaomase parlamendiliikme, vaid parlamendi valduses. Sellisel juhul on võimalik, et parlamendiliige ei saa selliseid andmeid üksnes harta artikli 41 lõike 2 punkti b kohaselt temal oleva õiguse alusel tutvuda teda puudutava toimikuga, mis on parlamendi valduses.

94

Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 67 sisuliselt märkis, siis kuna selle tõendi peab esitama asjaomane parlamendiliige, sisaldab parlamendi koostatud toimik vähemalt esialgu üksnes parlamendiliikmele saadetud taotluse aluseks olevaid asjaolusid, eelkõige ülevaadet parlamendiliikme assisteerimiskuludest, mida parlament on parlamendiliikme suhtes kantud.

95

Fakt on siiski, et iga parlamendiliige on teadlik oma assistendi tehtud tööst ja seega on ta võimeline seda kirjeldama, isegi kui tal ei ole kõiki vajalikke tõendeid oma väidete toetuseks.

96

Järelikult, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 69, võib parlamendiliige, kellele on esitatud taotlus põhjendada parlamendiliikme assisteerimiskulusid, mida tema suhtes on kantud, ja kellel ei ole kõiki selleks vajalikke tõendeid, mis on parlamendi valduses, esialgu piirduda sellega, et ta toob sellele taotlusele parlamendile vastuseks esitatud seisukohtades esile tema assistendi tehtud töö, esitades temale kättesaadavad tõendid ja viidates tõenditele, mis võivad olla parlamendi valduses.

97

Tuleb aga rõhutada, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 70, et sellise esiletoomise puhul peavad olema piisavalt täpselt märgitud nii asjaomased tõendid kui ka faktilised asjaolud, mis puudutavad kõnealuse assistendi tegelikult töö tegemist ning seost selle töö ja parlamendiliikme mandaadi vahel, mida nende tõenditega võidakse tõendada. Nimelt on sellised viited eeltingimus selleks, et parlamendil oleks võimalus need tõendid kindlaks teha ja neid analüüsida, selleks et kontrollida, kas nende puhul on tõepoolest tegemist tõenditega, mida on parlamendiliikmelt nõutud.

98

Kui parlament pärast kõnealuste tõendite analüüsimist leiab, et need ei tõenda asjaomase parlamendiliikme assistendi tegelikult töö tegemist või seost selle töö ja mandaadi täitmise vahel, peab ta selleks, et tagada parlamendiliikme kaitseõiguste täielik järgimine, lisama need tõendid toimikusse, võimaldama parlamendiliikmel toimikuga tutvuda, järgides eelkõige konfidentsiaalsuse nõudeid, ning andma talle võimaluse oma seisukohti soovi korral täiendada.

99

Järelikult tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 86–98 esitatud kaalutlusi arvestades tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 on rikutud õigusnormi, kuna Üldkohus otsustas selles punktis, et välja arvatud, kui parlament tugineb põhjendustele, mida võib pidada juhtumi asjaolusid ja kohaldatavaid norme arvestades põhjendatuks, peab parlament – kui parlamendiliige, kellel palutakse tõendada oma parlamendiliikme assistendi tegelikult töö tegemist ning seost selle töö ja mandaadi täitmise vahel, esitab sellekohase taotluse – edastama parlamendiliikmele kõik tema valduses olevad asjaolud, mis „tunduvad asjakohased“, nõudmata, et sellises taotluses oleks vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 96 ja 97 nimetatud tingimustele piisavalt täpselt esitatud nii tõendid, mis võivad olla parlamendi valduses, kui ka faktilised asjaolud, mis puudutavad assistendi tegelikult töö tegemist ning seost selle töö ja parlamendiliikme mandaadi vahel, mida nende tõenditega võidakse tõendada, selleks et parlament saaks need nende kontrollimiseks kindlaks teha.

100

Järelikult tuleb viienda väitega nõustuda.

101

Teisena, mis puudutab teise väite esimest osa ning kolmanda väite kolmandat ja neljandat osa, millega parlament vaidleb vastu vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustele, mis puudutavad TC kaitseõiguste rikkumist seetõttu, et talle ei edastatud tema 2015. ja 2016. aasta e‑kirju, A parlamendi sissepääsukaardi kasutamisega seotud andmeid ning teavet selle kohta, kui mitu korda on A‑le parlamendi kaitset palutud, siis tuleb nentida, et institutsioonilt ei saa nõuda, et ta kannaks haldusmenetluse toimikusse teavet, mida ei ole olemas või mida selle menetluse alustamise kuupäeval enam olemas ei ole.

102

See kaalutlus ei tähenda, et teatava teabe salvestamata jätmine või teatud andmete säilitamine ei saa mõjutada asjaomase menetluse tulemust. Kõnealune küsimus ei puuduta siiski harta artikli 41 lõike 2 punktiga b kaitstud õigust tutvuda toimikuga. See küsimus on asjakohane selleks, et hinnata olemasolevaid tõendeid ja kõnealuse menetluse tulemusel asjaomase institutsiooni vastu võetud akti faktilist põhjendatust.

103

Eelkõige juhul – nagu käesolevas asjas – kui asjaomane isik, käsitletaval juhul parlamendiliige või endine parlamendiliige, peab tõendama teatud faktiliste asjaolude tõelevastavust, mille tegemata jätmisel on asjaomasel institutsioonil, kelleks on käsitletaval juhul parlament, õigus teha teatav otsus, on võimalik asuda seisukohale, et see isik täitis temal lasuva tõendamiskoormise, kuigi tema esitatud tõendid tunduvad esmapilgul ebapiisavad, kui ilmneb, et institutsioon ei ole ekslikult säilitanud teatavaid muid andmeid, mis oleksid võinud olla täielikumad tõendid.

104

Seevastu võib asuda seisukohale, et nimetatud isik ei ole seda kohustust täitnud, kui tema esitatud tõendid on ebapiisavad ja kui ta ei ole esitanud tõendeid, mida ta oleks pidanud taotluse korral säilitama ja esitama.

105

Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 85, 86, 92 ja 96, et 8. juunil 2020, mil TC vastu algatati tagasinõudmismenetlus, olid tema 2015. ja 2016. aasta e‑kirjad parlamendi süsteemist juba kustutatud vastavalt selle institutsiooni e‑kirjade säilitamise poliitikale, mille kohaselt kustutati e‑kirjad üldjuhul 90 päeva pärast või erandkorras aasta möödumisel.

106

Peale selle nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 106, et parlamendi sissepääsukaartide kasutamisega seotud andmeid säilitati maksimaalselt neli kuud ja parlamendi turvatöötajate tegevust ametlikult ei registreeritud.

107

Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 130 ja 131 seisukohale, et põhjendused, millele parlament oma 8. jaanuari 2021. aasta kirjas tugines, et põhjendada keeldumist edastada TC‑le tema 2015. ja 2016. aasta e‑kirjad, A parlamendi sissepääsukaardi kasutamisega seotud andmed ning teave selle kohta, kui mitu korda on A‑le parlamendi kaitset palutud, ei olnud põhjendatud või olid ebapiisavad ning järelikult ei saa välistada, et TC‑lt võeti võimalus end paremini kaitsta, kasutades tõhusalt ja tegelikult oma õigust olla ära kuulatud, mis on tagatud harta artikli 41 lõike 2 punktiga a.

108

Esiteks nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 101–104 esitatud kaalutlustest aga, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas sisuliselt, et TC kaitseõiguste tagamiseks pidi parlament võimaldama TC‑l tutvuda tõenditega, mida ei olnud kunagi olemas olnud või mida ei olnud enam olemas ajal, mil ta alustas vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseni viinud menetlust ja koostas selle menetluse toimiku.

109

Teiseks, ilma et oleks vaja kindlaks teha, kas see, kui parlament säilitab parlamendiliikmete e‑kirju määramata ajaks või pikemaks ajaks kui käesoleva juhtumi asjaolude asetleidmise ajal kehtinud parlamendi e‑kirjade säilitamise poliitikas ette nähtud 90 päeva, võib – nagu väidab parlament – kahjustada parlamendiliikmete vabadust ja sõltumatust, piisab, kui märkida, nagu tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 93, et miski ei takista parlamendil näha ette, et selle ajavahemiku lõppedes kustutatakse automaatselt e‑kirjad, mida parlamendiliikmed ja teised parlamendi e‑posti süsteemi kasutajad konkreetselt ei säilita.

110

Üldkohus rikkus aga õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95, et kuna alates 2016. aasta algusest oli parlament teadlik „[TC ja A] vahelisest konflikti[olukorra]st, mis puudutas seda, kas [A] tegutses [TC] jaoks […] parlamendiliikme assisteerimist reguleerivaid norme järgides [või mitte]“, oli parlamendil kohustus „säilita[da] e‑kirjad, mis võivad töölepingu ülesütlemise menetluse ajal tõendada A tegevuse täpset laadi, ja kui selle menetluse tulemusel algatatakse muid kohtu- või haldusmenetlusi, näiteks tagasinõudmismenetlus, siis säilitab parlament need seni, kuni kõnesolevad muud menetlused käimas on“.

111

Nimelt nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 86, 92 ja 96–98, et parlament oli kohustatud järgima e‑kirjade säilitamise poliitikat, mille kohaselt kustutatakse e‑kirjad üldjuhul pärast 90päevast säilitamisperioodi automaatselt, välja arvatud juhul, kui asjaomased isikud on need ise salvestanud. Asjaolu, et parlament oli teadlik parlamendiliikme ja tema assistendi vahelisest „konfliktiolukorrast“, ei saa õigustada seda, et parlament sellest kohustusest kõrvale kaldub.

112

See on nii seda enam seetõttu, et säilitamaks e‑kirju, mis võivad olla TC ja A vahelise konfliktiolukorra seisukohast asjakohased, oleks parlament pidanud nende e‑kirju sortima, mis kujutab endast olulist ja põhjendamatut vahelesegamist selle parlamendiliikme ja tema assistendi eraellu. Sellega seoses tuleb lisaks märkida, nagu tegi ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 87, et vastavalt parlamendiliikmete põhimääruse artiklile 4 ei ole parlamendiliikme saadetud või saadud e‑kirjad parlamendi dokumendid ja kuuluvad seega parlamendiliikmele endale.

113

Lisaks ei olnud sellest konfliktiolukorrast tuleneda võivate menetluste üle otsustamiseks sugugi vajalik, et parlament säilitaks ennetavalt ja omal algatusel TC ja A vahetatud e‑kirjad. Parlament võis sellega seoses tugineda asjaomaste isikute avaldustele ja nende esitatud tõenditele, sealhulgas vajaduse korral e‑kirjadele, mida üks või teine neist on säilitanud ja esitanud.

114

Selles kontekstis olgu korratud, nagu on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 92, et isiklike kaastöötajate assisteerimiskulude tõendamiskoormis lasub parlamendiliikmetel.

115

Kolmandaks tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 112–114 esitatud põhjustega analoogsetel põhjustel asuda seisukohale, et vastupidi sellele, mida Üldkohus sisuliselt leidis, ei olnud parlament ka kohustatud säilitama A parlamendi sissepääsukaardi kasutamisega seotud andmeid pärast nende tavapärast säilitamisperioodi ega pidama registrit turvatöötajate tegevuse kohta, mida oli A suhtes palutud.

116

Käesoleva kohtuotsuse punktides 101–115 esitatud kaalutlustest tuleneb, et teise väite esimese osaga ning kolmanda väite kolmanda ja neljanda osaga tuleb samuti nõustuda.

117

Kolmandana, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 109–118 esitatud põhjendusi, mis puudutavad parlamendi tuginemist 8. jaanuari 2021. aasta kirjas määrusele 2018/1725 – põhjendused, millele parlament oma kolmanda väite esimeses osas vastu vaidleb –, siis märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 110 õigesti, et TC nõutud andmeid ei saa pidada sellisteks, mis on „vajalikud avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või vastuvõtja avaliku võimu teostamiseks“ määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti a tähenduses.

118

Seevastu, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 97 ja 98, tuleb parlamendiliikme suhtes alusetult kantud assisteerimiskulude tagasinõudmismenetluse toimumist selle parlamendiliikme kaitseõigusi järgides pidada teenivaks „avalikes huvides olevat eesmärki“ määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b tähenduses.

119

Seega, kui isikuandmed sisalduvad asjaomase tagasinõudmismenetluse toimikus, ei ole selle määrusega vastuolus see, kui parlament võimaldab harta artikli 41 lõike 2 punktist b tuleneva kohustuse täitmiseks asjaomasel parlamendiliikmel nende andmetega tutvuda, järgides määruse artikli 9 lõike 1 punktis b sellise tutvumise võimaldamiseks seatud tingimusi, kusjuures tuleb meenutada, et vastavalt harta artikli 41 lõike 2 punktile b tuleb toimikuga tutvuda, võttes eelkõige arvesse „konfidentsiaalsusega seotud õigustatud huve“.

120

Sellest järeldub, et parlamendi väide Üldkohtu põhjenduste vastuolulisuse kohta tuleneb õigusnormi rikkumisest, kuna Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 111 ekslikult, et selliste andmete edastamine ei teeni „avalikes huvides olevat eesmärki“ määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b tähenduses.

121

Kuigi Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 110 ja 111, et määruse 2018/1725 artikli 9 lõige 1 ei saa siiski õigustada isikuandmete edastamist parlamendiliikmele, kellele on esitatud taotlus põhjendada parlamendiliikme assisteerimiskulusid, mis on tema suhtes kantud, asus Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 117 seisukohale, et käesoleval juhul oli parlament kohustatud võimaldama TC‑l tutvuda A toimikus sisalduvate isikuandmetega, „olles tasakaalustanud ühelt poolt […] registreeritud assistendi huvi, et teda puudutavaid andmeid ei edastataks kolmandatele isikutele, ja teiselt poolt [TC] huvi esitada tõhusalt ja tegelikult oma seisukohad tema suhtes algatatud tagasinõudmismenetluses“.

122

Seda tehes nõustus Üldkohus lõpuks, et parlament oli kohustatud võimaldama TC‑l tutvuda parlamendiliikme assistendi isikuandmetega tingimustel, mis on sisuliselt samad kui need, mis on ette nähtud määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punktis b.

123

Järelikult ei saa kolmanda väite esimene osa igal juhul kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ja see tuleb edutuse tõttu tagasi lükata.

124

Neljandaks ja viimaseks, mis puudutab A isikutoimikut, siis nagu parlament oma kolmanda väite teises osas väidab, tuleneb personalieeskirjade artikli 26 viimasest lõigust, mida kohaldatakse parlamendiliikme registreeritud assistentide suhtes teenistustingimuste artikli 127 esimese lause alusel, et sellise assistendi isikutoimikuga saab tutvuda üksnes parlamendi tööruumides või turvalisel elektroonilisel andmekandjal ning see saadetakse Euroopa Liidu Kohtule, kui seal on algatatud assistendiga seotud asi.

125

Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punkti 87 viimasest taandest, et TC ei taotlenud parlamendilt võimalust tutvuda A isikutoimikuga parlamendi tööruumides või turvalisel elektroonilisel andmekandjal, vaid talle selle toimiku edastamist. Taoline edastamine oleks aga vastuolus personalieeskirjade artikliga 26.

126

Sellest järeldub, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta sisuliselt otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 121 ja 122, et parlament ei saa põhjendatult tugineda personalieeskirjade artiklile 26, kui ta keeldus selle TC taotluse rahuldamisest põhjendusel, et toimikus olevate dokumentide konfidentsiaalsusele ei saa tugineda TC suhtes, kes pealegi on A ülemusena teatud asjaomaste dokumentide koostaja, selles ulatuses, mis on vajalik, et TC saaks teostada oma õigust olla ära kuulatud.

127

Järelikult tuleb nõustuda ka kolmanda väite teise osaga.

128

Kõigest eeltoodust tuleneb, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 2 ja 3 tühistada.

129

Neil asjaoludel ei ole vaja analüüsida esimest ja neljandat väidet ega teise väite teist ja kolmandat osa, kuna nendega vaieldakse vastu vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustele, mis põhinevad eeldusel, mille kohta viienda väite analüüsimisel tuvastati, et sellega on rikutud õigusnormi.

130

Seevastu resolutsiooni punkti 1, milles Üldkohus tegi otsuse, et tühistamishagi ese on ära langenud ning puudub vajadus otsustada vaidlusaluse otsuse ja võlateate õiguspärasuse üle osas, milles need puudutavad A töötasusid, sotsiaalkulusid ja reisikulusid ajavahemikul 1. aprillist kuni 22. novembrini 2016 summas 28083,67 eurot, ei saa pidada apellatsioonkaebusega hõlmatuks, kuna parlament ei ole vaidlustatud kohtuotsuse seda osa puudutavas osas kohtuvaidlust kaotanud.

131

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või saata asja tagasi Üldkohtusse uueks lahendamiseks.

132

Käesolevas asjas võimaldab menetlusstaadium teha otsuse hagi esimese ja teise väite kohta.

133

Esimese väite kohaselt on formaalselt rikutud harta artikli 41 lõikes 1 ette nähtud mõistliku aja põhimõtet. TC selle väite põhjendamiseks esitatud argumendid on kokku võetud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 54 ja 55 ning Üldkohus lükkas need tagasi selle kohtuotsuse punktides 57–66 esitatud põhjustel, mida ei ole vaja kahtluse alla seada, kuna TC ei esitanud kohtuotsuse selle osa kohta vastuapellatsioonkaebust (vt selle kohta 23. novembri 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas,C‑833/19 P, EU:C:2021:950, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

134

Selles väites esitas TC siiski ka argumendid selle kohta, et parlament keeldus 8. jaanuari 2021. aasta kirjas edastamast talle teavet, mida ta oli taotlenud. Üldkohus analüüsis neid argumente, mis on kokku võetud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70 ja 71, koos hagi teise väitega, mille kohaselt on rikutud õigust olla ära kuulatud, õigust tutvuda toimikuga ja põhjendamiskohustust, nagu need on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 2, ning millega Üldkohus nõustus. Kuna vaidlustatud kohtuotsus on tühistatud, tuleb neid argumente ja teist väidet analüüsida koos.

135

TC väidab, et parlament rikkus tema õigust olla ära kuulatud ja õigust tutvuda toimikuga, mis on tagatud põhiõiguste harta artikli 41 lõikega 2, kuna ta viitas vaidlusaluses otsuses kohtuotsuse L vs. parlament järeldustele, ilma et parlament oleks talle edastanud tõendeid, eelkõige A 9. mai 2016. aasta teadet, mis neid järeldusi põhjendasid. Lisaks leiab ta, et parlamendi e‑kirjade säilitamise poliitika tõttu, mida ta peab määruse 2018/1725 põhjendusega 22 vastuolus olevaks ja millest ta väidetavalt ei olnud teadlik, võeti temalt võimalus esitada parlamendi väidete suhtes tõendeid. Peale selle heidab ta institutsioonile ette, et viimane tugines ekslikult selle määruse artiklile 9, kui ta keeldus teda võimaldamast tutvuda tõenditega, mida ta oli taotlenud.

136

Käesoleva kohtuotsuse punktides 86–116 ja 124–126 esitatud põhjendustest nähtub aga, et parlamendi 8. jaanuari 2021. aasta kirjas TC‑le tema taotletud teabe edastamisest keeldumist ei saa pidada tema kaitseõiguste, eelkõige tema õiguse olla ära kuulatud rikkumiseks.

137

Esiteks piirdus TC oma 4. augusti ja 22. septembri 2020. aasta taotlustes, mida on mainitud vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 24 ja 26, taotlusega edastada terve rida tõendeid, mida on mainitud üldiselt, ilma et ta oleks esile toonud tõendamist vajavaid asjaolusid või tõendeid, mis võiksid neid asjaolusid tõendada. Eelkõige ei ole TC märkinud, millist tööd A tegi, milline on seos selle töö ja parlamendiliikme mandaadi täitmise vahel ning kuidas võivad nõutud tõendid, mis on parlamendi valduses, seda tööd ja seost tõendada.

138

Teiseks ei ole teatud taotletud andmeid, see tähendab TC 2015. ja 2016. aasta e‑kirjad, A parlamendi sissepääsukaardi kasutamisega seotud andmed ning teave selle kohta, kui mitu korda on A‑le parlamendi kaitset palutud, kunagi olemas olnud või neid ei olnud igal juhul olemas asjaomase menetluse alustamise kuupäeval ja seega siis, kui TC oma taotluse esitas.

139

Kolmandaks oli TC‑le A isikutoimiku edastamine personalieeskirjade artikli 26 kohaselt keelatud.

140

Mis puudutab TC argumenti, et parlament viitas vaidlusaluses otsuses väidetavalt kohtuotsuse L vs. parlament järeldustele, siis piisab, kui meenutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 25, edastas parlament TC‑le kohtuotsuse L vs. parlament koopia, mistõttu ei saa talle ette heita, et ta võttis vaidlusaluses otsuses arvesse asjaolusid, millega TC‑l ei olnud võimalik tutvuda.

141

Järelikult tuleb Üldkohtule esitatud hagi esimene ja teine väide tagasi lükata.

142

Ülejäänud osas ei luba menetlusstaadium otsust teha, kuna Üldkohus ei analüüsinud kolmandat kuni viiendat väidet, millega TC oma hagi põhjendas.

143

Järelikult tuleb kohtuasi nende väidete kohta otsuse tegemiseks saata tagasi Üldkohtusse.

144

Kuna kohtuasi saadetakse tagasi Üldkohtusse, tehakse käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude osas otsus hiljem.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: